3-2-1-21-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Ants Kull

Kohtuasi

I. N hagi R-R. N vastu elatise suuruse muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-25579

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. N kassatsioonkaebus

R. N kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1145 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja I. N, esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja R-R. N, seaduslik esindaja S. N

Kolmas isik R. N, seaduslik esindaja V. N, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-25579 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kaasata asja menetlusse R. N kolmanda isikuna hageja poolel.

3. Kassatsioonkaebused rahuldada.

4. Tagastada V. N kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. N (hageja) esitas 2. juulil 2012 Harju Maakohtusse hagi R-R. N (kostja) vastu kostjale Harju

Maakohtu 23. veebruari 2011. a tagaseljaotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks ja

elatise võlgnevuse vähendamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 497 järgi.

Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja sündinud XX. xxxxxxxxx XXXX. Kostja elab koos ema S. N

(kostja ema). 11. veebruaril 2010 esitas kostja ema hageja vastu hagi kostjale elatise saamiseks.

Harju Maakohus rahuldas 23. veebruaril 2011 tagaseljaotsusega (tagaseljaotsus) TsMS § 413 lg 1

esimese lause järgi hagi ja mõistis hagejalt tagasiulatuvalt välja elatise 3449 eurot 18 senti kostja

kasuks 11. veebruarist 2009 kuni 10. veebruarini 2010 kokku ning sellest edasi igas kuus 332 eurot

34 senti kuni kostja täisealiseks saamiseni 10. novembril 2018.

Hageja väidetel on pärast tagaseljaotsuse tegemist muutunud järgmised asjaolud:

• hageja ja V. K XX. xxxxxxxx XXXX sündinud poeg R. N (hageja teine laps) vajab samuti

ülalpidamist. Tartu Ülikooli metoodika järgi on kuueaastase lapse ülalpidamise kulud 400 eurot kuus;

• hageja oli töötu 11. veebruarist 2010 29. veebruarini 2012, mil ta asus tööle Jäätmete

Sorteerimiskeskus OÜ-sse.

• 1. juunist 2012 on hageja taas töötu;

• hageja ülalpidamisel on ka tema pensionärist ema, kelle teine poeg on töötu 6. aprillist 2011.

• hagejal on kohustused pankade vastu laenulepingute järgi. Kohustuste suuruseks on ca 800 eurot

kuus. Samuti tasub hageja igas kuus korteri ostmiseks võetud laenu, kusjuures seda korterit

kasutavad kostja ja kostja ema.

Kostja ema deklareeritud kostja ülalpidamise kulud on ebamõistlikult suured ja tõendamata. Võttes

arvesse kostja vajadusi ja esitatud tõendeid kostja kulude kohta ja hagejal teise lapse olemasolu, tuleb

elatist vähendada ning määrata elatise suuruseks 145 eurot kuus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et tema ema ja hageja sõlmisid 9. jaanuaril 2007

abieluvaralepingu, mille p 3.1 alusel võttis hageja endale kohustuse maksta kostja emale 4000 krooni

igas kuus kostja ülalpidamiseks. Sama lepingu p 3.2 järgi suurendatakse elatise suurust igal aastal

10% võrra. Abieluvaraleping on kehtiv ja lepingupoolte jaoks siduv ka praegu. Hageja esitatud

lepingu ülesütlemise avaldus ei ole kehtiv, sest avaldus on esitatud elektrooniliselt ja on

põhjendamata. Tagaseljaotsusega välja mõistetud elatise summa ei ületa abieluvaralepingus

kokkulepitud elatisesummat ka praegusel ajal, arvestades iga-aastast 10%-list elatise suurenemist,

vaid on isegi väiksem. Hageja ei ole esitanud ega tõendanud elatise suuruse muutmise aluseks

olevaid asjaolusid. Kostja vajadused ei ole vähenenud.

3. Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2014. a otsusega hagi osaliselt ning muutis 2. juulist 2012

hagejalt väljamõistetud elatist 272 euro 25 sendini kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni või tema

põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte

kauem kui tema 21aastaseks saamiseni. Hageja menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda ja

kostja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et kuivõrd elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 järgi tuleb arvestada samade

asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel, tuleb elatise suuruse muutmisel samuti lähtuda eelkõige

lapse põhjendatud vajadusest, tagamaks lapse arenguks piisavad rahalised vahendid. Arvestada tuleb

ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste

rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.

Kostja väidetu järgi koosnevad tema ülalpidamise kulud järgmistest kuludest: kulud toidule

110 eurot, eluasemekulust 71 eurot 37 senti, mobiiltelefoni kasutamise eest 13 eurot, transpordi eest

67 eurot 95 senti, majapidamisesemete eest 17 eurot 60 senti, ujumise, treeningutel osalemise ja

keeleõppe eest 154 eurot, koolitarvete eest 22 eurot, tervishoiukulud, sh ortodontilise ravi ja

hügieeniga seotud kulutused 136 eurot 31 senti, riiete ja jalanõude ostmiseks 90 eurot ning vaba aja

ja väljas söömise eest 44 eurot 70 senti. Hageja nõustus 243 euro suuruste kostja kuludega ning esitas

ülejäänud kulude kohta vastuväited.

Maakohus hindas kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid tema ülalpidamise kulude tõendamiseks

ning võttis arvesse, et kostja vajab iga päeva toitu, riideid, eluaset, aeg-ajalt ka ravimeid ja vitamiine,

mis on üldtuntud asjaolud, mida TsMS § 231 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada. Maakohus leidis, et

kostja põhjendatud ülalpidamiskulud kuus on 544 eurot 50 senti.

Arvestades asjaoluga, et hagejalt on tagaseljaotsusega välja mõistetud kostja kasuks elatis 332 eurot

34 senti kuus ning sama palju tuleb kanda kostja emal, siis on praeguseks ajaks kostja põhjendatud

ülalpidamiskulud vähenenud võrreldes tagaseljaotsuse tegemise ajaga.

Kuivõrd hageja tugines nõuet esitades sellele, et hageja teise lapse ülalpidamise kulud on suurenenud

võrreldes kostja kasuks tehtud tagaseljaotsuse tegemise ajaga, hageja võlgnevused ja

finantskohustused on suurenenud ning kostja ülalpidamise kulud on tõendamata ja ebamõistlikud,

siis jõudis maakohus tõendeid hinnates järeldusele, et kuna kostja ülalpidamise kulud on vähenenud

ja on praegu 544 eurot 20 senti, siis on hagi osaline rahuldamine põhjendatud.

Pangale kohustuste täitmise kohta märkis maakohus, et hageja pidi laenulepinguid sõlmides olema

teadlik, et tal on ülal pidada kaks alaealist last, ja arvestama sellega, et ta suudab laenukohustusi täita.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal ja kostja emal on võrdne kohustus kostjat ülal pidada. Maakohus

pidas põhjendatuks vähendada hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatise suuruse

272 euro 25 sendini kuus, mis on pool kostja põhjendatud ülalpidamiskulust.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

vähendada kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust 145 euroni kuus. Hageja leidis, et

maakohus ei ole käsitlenud asjaolu, et hagejal on lisaks kostjale ka teine alaealine ülalpeetav laps.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ning jättis maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega hagejalt kostja kasuks

väljamõistetud igakuise elatise vähendamise kohta. Hageja nõudis tagaseljaotsusega väljamõistetud

332 euro 34 sendi suuruse elatise vähendamist 145 euroni. Jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud

elatise muutmise eeldused tulenevad TsMS §-st 459. Hagi aluseks olevad asjaolud peab TsMS § 363

lg 1 p 2 järgi tooma esile hageja ja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt neid tõendama.

Elatise väljamõistmisel on aluseks perekonnaseaduse (PKS) § 99 järgi ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadused ja tema tavaline elulaad ning arvestada tuleb kõiki eluvajadusi ja alaealise isiku

puhul ka tema kasvatamise kulusid ning PKS § 102 lg 1 järgi arvestatakse ka kohustatud isiku

varalist seisundit. Seega nõude üle otsustades pidi maakohus hindama, kas eeltoodud asjaolud olid

muutunud võrreldes tagaseljaotsuse tegemise ajaga. Hageja on esile toonud, et tagaseljaotsuse

tegemise ajaga võrreldes on suurenenud kulutused hageja teisele lapsele, samuti on suurenenud

hageja finantskohustused, ülalpidamiskulud on tõendamata ja ebamõistlikud ning hageja, kes

tagaseljaotsuse tegemise ajal oli töötu, on asunud tööle kuupalgaga 497 eurot. Samuti viibib kostja

osaliselt hageja juures, kus hageja kannab tema ülalpidamise kulud.

Kuigi hageja ei toonud esile, millised kostja vajaduste katteks tehtavad kulud olid aluseks

tagaseljaotsuse tegemisel, on maakohus järeldanud asjaolust, et kostja kumbki vanem tasub poole

tema ülalpidamise kuludest, seda, et tagaseljaotsuse tegemisel lähtuti sellest, et kostja ülalpidamiseks

kulub 664 eurot 68 senti. Maakohus tuvastas praeguses otsuses, et kostja ülalpidamise kulud on

vähenenud ja need on praeguseks 544 eurot 50 senti kuus. Ringkonnakohus ei nõustunud

apellatsioonkaebuses väidetuga, et kostja praegused ülalpidamiskulud on veelgi väiksemad.

Hageja arvates peaks kohus elatise väljamõistmisel lähtuma TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute

keskuse RAKE tehtud uuringust lapse ülalpidamise kulude kohta. Ringkonnakohtu arvates tuleb

elatise suuruse määramisel lähtuda ennekõike PKS §-s 99 jj sätestatust. Hageja viidatu on näitlik

statistiline analüüs ja selles ei ole arvestatud konkreetse lapse vajadusi.

Hageja on maakohtule ette heitnud, et pole arvestatud sellega, et hageja peab ülal pidama ka teist

last, kelle ülalpidamiseks kulub hageja viidatud metoodika järgi 400 eurot kuus. Hageja teise lapse

kulude kohta on koostanud 16. veebruaril 2013 arvestuse tema ema (II kd, tl 38) ja selle järgi on

kulud hageja teisele lapsele 275 eurot kuus. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks

järeldada, millised olid tema teise lapse ülalpidamise kulud enne tagaseljaotsuse tegemist. Seetõttu

on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud hageja teise lapse vajalike

ülalpidamiskulude muutumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude igakuise elatise vähendamiseks, ning saata asi uueks

lahendamiseks maakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus materiaalõiguse norme. PKS § 102 lg 2 järgi tuleb elatise

määramisel arvestada ülalpeetavate laste võrdse kohtlemise printsiipi. Praegusel juhul on kohtud

jätnud elatise väljamõistmisel arvestamata hagejaga koos elava teise lapse õiguse saada hagejalt

ülalpidamist. Tagaseljaotsuses ei ole hageja teise lapse ülalpidamise kulusid üldse arvestatud,

mistõttu pidid kohtud praeguses menetluses seda arvestama. TsMS § 230 lg-s 3 ja § 436 lg-s 6

sätestatu kohaselt, ei ole lapse ülalpidamisega seotud elatisevaidlus tavapärane võistlev menetlus,

kuivõrd siin võib kohus ka omal algatusel tõendeid koguda ja ei ole seotud asjas poolte esitatud

seisukohtadega.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kostja ema varaline seisund on muutunud ja seda tuli

PKS § 105 lg 3 alusel elatise määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus pidi apellatsiooniastmes

esitatud uue tõendi valguses seda asjaolu hindama ja arvesse võtma. Hageja esitas ringkonnakohtule

tõendi selle kohta, et kostja ema ostis lisaks olemasolevale korterile veel teisegi eluruumi.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud PKS § 102 lg-t 2 ja § 105 lg-t 3, mille tulemusena toob

kohtuotsus kaasa olukorra, kus hagejal ei ole võimalik täita oma teise lapse ülalpidamise kohustust.

7. Kassatsioonkaebuse esitas ka hageja teine laps, kes leidis, et ringkonnakohtu otsus mõjutab

oluliselt tema õigusi ja võimalusi saada oma isalt ülalpidamist.

TsMS § 668 lg 1, § 214 lg 2 ja § 213 lg 2 järgi võib iseseisva nõudeta kolmas isik esitada tehtud

kohtulahendi peale kaebuse. Hageja teine laps leiab, et teda tuleb menetlusse kaasata kolmanda

isikuna, kuivõrd kohtuvaidlus on seotud tema seadusest tulenevate õigustega ja asjas varem tehtud

kohtulahendid piiravad tema õigusi ebamõistlikult. Kohtud oleksid omaalgatuslikult pidanud teda

kolmanda isikuna kaasama juba menetluse varasemas staadiumis.

Kohtud on asunud seisukohale, et oma õigusi saab hageja teine laps kaitsta üksnes seeläbi, et hageja

esitab kostja vastu elatise vähendamise hagi ja tõendab vastavas menetluses, et hageja teise lapse

põhjendatud rahalised vajadused on muutunud võrreldes tagaseljaotsuse tegemise ajaga. Juhul kui

hageja vastavat hagi ei esita ja/või ei ole hageja teise lapse vajadused tagaseljaotsuse tegemise ajaga

võrreldes muutunud, puudub kohtute hinnangul alus kehtivat olukorda muuta. Hageja teine laps ei saa

hagejalt ülalpidamist nõuda ega saa ka faktiliselt erinevalt kostjast kui oma poolvennast hagejalt

majanduslikku tuge.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu. Ta leiab, et ringkonnakohus on oma otsuses selgitanud

ja analüüsinud, miks ta jõudis seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et hageja teise lapse huvisid

oleks rikutud. Iseenesest asjaolu, et vanemal on teine alaealine laps, ei ole aluseks elatise

vähendamiseks PKS § 102 lg 2 järgi. Selle, et teine laps osutub varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps, peab esile tooma hageja ja neid asjaolusid ka tõendama. Hageja ei ole esitanud

kohtule tõendeid oma teise lapse kulude kohta.

Hageja väidab ka, et kostja ema varaline seisund on paranenud. Kostja ema esitas ringkonnakohtu

istungil enda tuludeklaratsioonid, mis tõendavad, et tema sissetulek ei ole paranenud. Korteri

omandamiseks võeti laen ning laenu maksmisel osalevad ka kostja ema perekonnaliikmed.

Hageja teise lapse kaasamine kolmanda isikuna ei ole põhjendatud. Lapse huvisid kaitseb lapse

seaduslik esindaja, s.o lapse vanem, kes osaleb menetluses kõikide menetlusosalistele ette nähtud

õigustega. Lapse seaduslikul esindajal, kes pöördub kohtusse elatise vähendamise nõudega, on kõik

võimalused ja õigused esitada põhjendused ja tõendid, mis kinnitavad PKS § 102 lg-s 2 ettenähtud

aluse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et hageja teine laps tuleb TsMS § 213 lg 1 järgi menetlusse kaasata iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna, kes on TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi menetlusse astumise taotluse

esitanud kohtulahendi peale edasi kaevates.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused

rahuldatakse.

10. Praeguses vaidluses leiab hageja, et kohtud ei ole arvestanud PKS § 102 lg-s 2 sätestatud

ülalpeetavate laste võrdse kohtlemise printsiipi. Hageja väidab, et tagaseljaotsuses ei ole tema teise

lapse ülalpidamise kulusid üldse arvestatud ja kohtute otsuste tõttu jääb tema teine laps võrreldes

kostjaga halvemasse varalisse olukorda. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et kostja ema

varaline seisukord on pärast tagaseljaotsuse tegemist märgatavalt paranenud ja PKS § 105 lg 3 järgi

tuleb elatise suuruse kindlaksmääramisel muu hulgas võtta arvesse kohustatud isikute varalist

seisundit. TsMS § 497 sätestab, et kui elatisenõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki

pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

Tagaseljaotsusega oli hagejalt kostja kasuks välja mõistetud igas kuus elatis 332 eurot 34 senti.

Hageja palus muuta elatise suurust selliselt, et välja mõistetud elatise suuruseks jääks 145 eurot kuus.

Kui elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalisi ja

välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14; 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Kolleegiumi

varasema praktika järgi on vanemal, kellelt on lapsele elatis kohtulahendiga välja mõistetud,

TsMS § 459 lg 1 järgi siiski õigus esitada hagi kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks

(vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11, p 15; 16. oktoobri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16;

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).

Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on alust siis, kui

lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud

asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas

need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab

üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad

(vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11, p 15; 2. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10).

Järelikult saab ka TsMS § 459 lg 1 järgi esitatava elatise suuruse muutmise hagi aluseks olla mh see,

et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud. Eeltoodu võib

olla tingitud ka asjaolust, et hageja ülalpidamisel on veel lapsi ja nende vajadused on võrreldes

varasema kohtulahendiga muutunud.

11. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, millised

olid teise lapse ülalpidamise kulud enne tagaseljaotsuse tegemist, ning et seetõttu leidis maakohus

õigesti, et hageja ei ole tõendanud teisele lapsele vajalike ülalpidamiskulude muutumist. Kolleegium

ei nõustu sellise seisukohaga.

Kolleegium on varem elatise väljamõistmise asjades leidnud, et otsust tehes hindab kohus

TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas seotud

esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt selle kohta Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 11). Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TsMS § 230 lg 3 järgi võib

kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt

asutustelt teavet. Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema

pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11; 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14).

Seega ei ole lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus tavapärane võistlev

kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega

ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. TsMS § 436 lg-st 6 tulenevalt ei saanud kohtud

tugineda praegusel juhul sellele, et hageja ei ole tõendanud, millised olid tema teise lapse

ülalpidamise kulud enne tagaseljaotsuse tegemist.

Kolleegiumi sellise järelduse põhjuseks on tõik, et praegusel juhul ei sisalda tagaseljaotsuse õiguslik

põhjendus asjaolusid, mida maakohus luges tagaseljaotsuses TsMS § 413 lg 1 teise lause järgi kostja

omaks võetuks (vt kohtutoimiku I kd, tl 98–100). Seetõttu ei olnud kohtutel vaatamata

tagaseljaotsusele praeguses asjas TsMS § 459 lg 1 kohaldamisel õigus lähtuda sellest, et kohus oli

tagaseljaotsuse tegemisel arvestanud kostja ja hageja teise lapse vajadusi ning hageja ja kostja ema

varalist olukorda. Sellises olukorras pidanuks kohus TsMS § 459 lg 1 kohaldamisel kõiki neid

asjaolusid arvesse võtma, sh mitte lähtuma mh eeldusest, et hageja teise lapse vajadused ei ole pärast

tagaseljaotsuse tegemist suurenenud.

12. Eeltoodust tulenevalt jätsid kohtud põhjendamatult arvestamata selle, et PKS § 102 lg 2 järgi

tuleb arvestada ka asjaoluga, et hagejal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel võib osutuda

varaliselt vähem kindlustatuks kui kostja (kui hagejalt elatist saav laps). Kolleegium nõustub hageja

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus hagi rahuldamata jätmisel kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5), kui jättis vastamata hageja

apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et maakohtu otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, kuidas on

kostja kasuks määratud elatise puhul arvesse võetud hageja teise lapse vajadusi ning kuidas jõudis

kohus järeldusele, et väljamõistetud elatise korral on hageja teise lapse võimalused tagatud kostjaga

võrdselt.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohus oli jätnud nõuetekohaselt põhjendamata hageja teise

lapse vajadused, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta hageja

apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi viienda lõike järgi pidi ringkonnakohus

võtma hageja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades

asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Seda ringkonnakohus ei teinud.

13. Kuna Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud tuvastatud asjaoludega ja ei kogu ega uuri

TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning asi saata uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama kostja

vajadused ja tema vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavad kulutused ning kummagi

vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse, arvestades nende sissetulekut ja varalist seisundit ning seda, et

hagejal on ka teine laps, kelle vajadused ei tohi jääda olulises osas kaitseta.

14. Kolleegium selgitab, et PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmine

tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist

(vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Ülalpidamise ulatuse

sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel

otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste

rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-118-12, p 15; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14).

Kolleegium on varem selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate

kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14).

Samas on vanemal lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei

vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema

sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu

hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et

tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-160-12, p 17; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama

paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja

lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus

või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga

osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ja ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt

peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades

ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse

ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-69-13, p 18).

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et samas tsiviilasjas on Tallinna Ringkonnakohus 20. jaanuari

2014. a otsusega tühistanud Harju Maakohtu 28. mai 2013. a otsuse ja saatnud asja uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis selles otsuses, et ebaõige on maakohtu

seisukoht, nagu ei oleks vaidlusaluse asja lahendamiseks elatise väljamõistmisel aluse andnud

asjaolude tuvastamine vajalik seetõttu, et elatis mõisteti kohustatud vanemalt välja tagaseljaotsusega,

millest ei nähtu asjaolusid, millega kohus elatise väljamõistmisel on arvestanud. Et tagaseljaotsus

neid asjaolusid ei sisalda, siis pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu juhise järgi

kõik elatise suuruse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud tuvastama.

Maakohus rikkus asja teistkordsel läbivaatamisel TsMS § 658 lg-s 2 sätestatut, mille järgi on

ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud

otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohus asus asja teistkordsel

läbivaatamisel oma varasemast seisukohast teistsugusele ja ekslikule seisukohale, mille järgi pidi

hageja tõendama, missugused olid tema teise lapse ülalpidamise kulud enne tagaseljaotsuse tegemist

(vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 12).

16. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja ja kolmanda isiku kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt

tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule,

kes kautsjoni hageja ja kolmanda isiku eest tasus.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Ants Kull