3-2-1-30-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

OSAÜHINGU KULDAER hagi Osaühingu KIRDERAND

vastu 36 607 euro 50 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-40922

31 871 eurot ja 86 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU KULDAER kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING KULDAER (registrikood 10032685),

esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev

Kostja Osaühing KIRDERAND (registrikood 10846850),

esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40922 osas,

milles ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013. a otsuse. Tühistatud osas

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada tasutud kautsjon OSAÜHINGULE KULDAER.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING KULDAER (hageja) esitas 11. oktoobril 2012 Viru Maakohtule Osaühingu

KIRDERAND (kostja) vastu hagi, milles nõudis 36 607 euro 50 sendi suuruse kahju hüvitamist.

Hagiavalduse kohaselt on tsiviilasja nr 2-07-17544 menetluses tuvastatud, et hagejale kuuluv laev

MSTB AER EK-9906 (laev) sisenes mööda veeteed 18. detsembril 2006 kostja remondibaasi, kus

laev tõsteti kuivale maale laevakere tehnilise ülevaatuse tegemiseks ja remondimahu määramiseks.

Laev oli remondibaasi saabumisel merekõlblik ja nõuetele vastav. Laeval oli merekõlblikkuse

tunnistus, mõõtekiri ja kalapüügiluba. Viru Maakohus rahuldas 12. mai 2009. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-07-17544 hageja hagi kostja vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Samuti kohustati kostjat andma hagejale üle dokumentaalsed tõendid laevale tehtud muudatuste

kohta. Tsiviilasja hinnaks määrati selles tsiviilasjas 36 607 eurot 50 senti. Tartu Ringkonnakohus

jättis 15. novembri 2010. a otsusega eelnimetatud Viru Maakohtu otsuse muutmata.

Pärast kohtuotsuse jõustumist pöördus hageja korduvalt kostja poole otsuse vabatahtlikuks täitmiseks,

hoidudes otsuse sundtäitmisele pööramisest, kuid kostja otsust ei täitnud. Hagejal ei olnud võimalik

iseseisvalt laeva kostja territooriumilt teisaldada, sest territoorium on kinnine mehitatud valvega ala.

Laeva seisundi hindamiseks ja sellele tehtud muudatuste dokumenteerimiseks tellis hageja

OSAÜHINGULT LAEV EX laeva seisundi raporti seisuga 23. mai 2011, mille kohaselt on laev

muutunud kasutamiskõlbmatuks ja selle taastamine ei ole majanduslikult otstarbekas. Laeva seisundi

raport koostati enne laeva üleandmist hagejale. Seega on tuvastatud, et kostja valduses olev hagejale

kuuluv laev on hävinud, mille eest vastutab kostja kui laeva ebaseaduslik valdaja.

Tsiviilasjas nr 2-07-17544 määrati tsiviilasja hinnaks 572 783 krooni (36 607 eurot 50 senti). Sellest

järelduvalt oli laeva maksumus kostja valdusse üleminekul 36 607 eurot 50 senti. Laev on soetatud

enne 1995. a ja tema tegeliku soetamismaksumuse kohta ei ole usaldusväärseid andmeid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja teostas 2007. a laeva kinnipidamisõigust ega andnud hagejale

laeva välja, sest hageja oli kostjale tehtud töö eest võlgu. Samas ei ole kostja takistanud hagejal pääsu

laeva juurde. Hageja nõudis laevale juurdepääsu vaid mais 2011. Hagejal oli võimalik laev viivituseta

oma valdusesse saada ka kohtutäituri abiga. Kostjal puudus kohustus tagada hageja laeva säilimine ja

vältida selle väärtuse vähenemist. Abinõud, mida kostja rakendas oma territooriumi valvamiseks, ei

ole õigusvastased ja olid suunatud kostja enda vara valvamisele. Kostjal ei olnud võtmeid laeva

sisemusse pääsemiseks.

Hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Hageja 2006. a majandusaasta aruandes on laeva väärtuseks

enne ümberhindamist märgitud 7334 eurot 18 senti. Maksimaalne kahju saab hagejal olla 1502 eurot

18 senti, s.o laeva võimalikust väärtusest enne ümberhindamist tuleb lahutada laeva väärtus aprillis

2012 (7334 eurot 18 senti – 5832 eurot = 1502 eurot 18 senti).

Laeva hagejale välja andmata jätmine ei ole põhjuslikus seoses laeva väidetava vrakistumisega.

Laeva lagunemise põhjustas laeva sisemusse tunginud vesi. Pole teada, millal vesi laeva tungis. Kuna

kostjal ei olnud võimalust mistahes tekiluuke avada, siis ei ole tuvastatav, et just kostja tegevuse

tagajärjel laev kahjustus. Isegi kui laeva väidetav vrakistumine oleks põhjuslikus seoses mõne kostja

teoga, oleks põhjendatud kostja vastuväide võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg-te 1 ja 2 alusel hageja

tegevusetuse mõjust kahju tekkimisel. Hageja ei teinud ise mitte midagi laeva säilitamiseks.

3. Viru Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

36 607 eurot 50 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja nõue põhineb kostja

õigusvastaselt kahju tekitamisel ja et hagejale on tekitatud kahju, mis seisneb laeva

kasutamiskõlbmatuks muutumises. Maakohus leidis, et dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate

ütlustega on tõendatud, et hagejale kuuluvale varale põhjustas kahju kostja. Asjas on tõendatud, et

hageja nõudis kostjalt laeva väljaandmist, millest viimane keeldus. Kostja ei võimaldanud hagejal

vaba juurdepääsu laevale ajal, kui see asus tema ebaseaduslikus valduses. Seega puudus hagejal

võimalus teha hädavajalikke laevakere ja seadmete remonditöid, konserveerimist ja hooldust. Selle

tulemusena laeva seisund halvenes ja seadmed muutusid kasutamiskõlbmatuks, mida on märkinud ka

laeva auditeerinud inspektorid laeva seisundi hindamise raportis. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt tuleb

kostja süüd eeldada. Kahju suuruse määramine vanametalli hindadest lähtudes ei ole mõistlik. Hageja

on piisavalt tõendanud, et kahju suurus on 36 607 eurot 50 senti. Kohus ei tuvastanud hageja tahtlust

või rasket hooletust, mis annaks aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada osaliselt 1502 euro

18 sendi suuruses summas. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

4735 eurot 64 senti. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus

13% kostja ning 87% hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on kvalifitseeritav asjaõigusseaduse (AÕS) § 84 lg 1 ning

VÕS § 1043, § 1035 lg 1 p 2 ja § 1050 lg 1 järgi. Laev oli 2006. a detsembrist kostja otseses valduses

ja ta keeldus seda hagejale välja andmast, kusjuures tsiviilasjas nr 2-07-17544 oli hageja esitanud

kostja vastu AÕS § 80 alusel hagi asja võõrast ebaseaduslikust valdusest väljaandmiseks. Kostjal oli

üldisest käibekohustusest tulenev hoolsuskohustus teha omalt poolt mõistlikult vajalik selleks, et

vältida hageja omandi kahjustumist. Ringkonnakohtu arvates rikkus kostja seega oma üldist

käibekohustust hageja suhtes. Kahju tekkimist oleks olnud võimalik põhilises osas ära hoida, kui

kostja oleks järginud oma käibekohustust võimaldada hagejal kui laeva omanikul teha laeva seisundi

konserveerimiseks ja edasise säilimise tagamiseks vajalikke töid.

Kuna hageja nõude aluseks on laeva kui vallasasja väärtuse vähenemisest tekkinud kahju, tuleb kahju

suuruse kindlaksmääramisel juhinduda VÕS §-st 132. Iseenesest ei vaielda selle üle, et laev ei olnud

täielikult hävinud ega kaotsi läinud, vaid 2012. a aprillis on hageja laeva taas oma valdusesse saanud.

Laeva parandamine olnuks asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, mistõttu laeva sai

lugeda majanduslikus mõttes hävinuks ja hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata VÕS § 132 lg 1

alusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hagejale kuulunuga samaväärset, s.o ligikaudu sama

vana ja sarnaste tehniliste jm näitajatega kasutuskõlblikku kalalaeva ei ole praegu võimalik soetada,

kuna turul ei ole sellekohaseid pakkumisi. Pooled ei ole kohtule esitanud andmeid samalaadsete

kalalaevade müügipakkumiste kohta.

Tsiviilasjas nr 2-07-17544 tehtud kohtulahendite ja hageja 2011. a majandusaasta aruandega ei ole

laeva väärtus usaldusväärselt tuvastatav. Tsiviilasja hinna määramisel on tähendus peamiselt asjas

tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel, kuid ei ole iseseisvat tõendusväärtust

vaidlusaluse eseme maksumuse kindlakstegemisel. Kuna pooled ei ole esitanud muid arvestatavaid

hinnanguid laeva objektiivse väärtuse kohta 2007. a alguse seisuga, tuleb lähtuda laeva väärtusest

7334 eurot 18 senti (114 755 krooni), mis nähtus hageja 2006. a majandusaasta aruandest. Nimetatud

väärtust on laeva hinnana aktsepteerinud ka kostja ning selles osas ei vaidle pooled laeva väärtuse

üle. Arvates laeva tõendatud väärtusest 7334 eurot 18 senti maha vanametalli väärtuse 1020 eurot,

kujuneb seega kostja võlgnetava hüvitise suuruseks 6314 eurot 18 senti.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tsiviilasja nr 2-07-17544 menetlemise raames kasutanud kõiki

võimalusi hagi tagamise korras oma vara kaitsmiseks. Eelkõige tulnuks kõne alla

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg 2 kohaldamine, mis võimaldanuks hageja taotlusel

reguleerida vaidlusalust õigussuhet eesmärgiga vältida olulise kahju tekkimist või omavoli kostja

valduses oleva laeva suhtes. Seetõttu tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks

väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada 25% võrra, arvestades tsiviilasja nr 2-07-17544

menetlemise aega ja poolte vastastikuseid suhteid, ja kostjalt hageja kasuks välja mõista 4735 eurot

64 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 25. oktoobri 2013 otsuse

hagi rahuldamise ulatuse osas, ja osas, milles ringkonnakohus jättis menetluskuludest 13% kostja

kanda ja 87% hageja kanda. Hageja taotleb, et Riigikohus teeks uue otsuse, millega jätaks jõusse

maakohtu otsuse ja rahuldaks hageja hagi täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vähendas ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 139 lg 1 alusel

kahjuhüvitist 25% võrra. Kahjuhüvitist vähendas kohus seetõttu, et hageja ei esitanud tsiviilasjas

nr 2-07-17544 taotlust hagi tagamiseks TsMS § 377 lg 2 alusel. Selline järeldus on VÕS § 139 lg-

ga 2 vastuolus. Isik ei saa vastutada selle eest, et ta ei soovi või ei saa realiseerida oma

menetlusõigust tsiviilkohtumenetluses. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt leidis

kohus, et kahju tekkimise ainuke põhjus oli kostja süüline ja õigusvastane käitumine, kuid teisalt

vähendas kohus kahjuhüvitist 25%.

Ringkonnakohus pidas laeva väärtuseks ebaõigesti hageja 2006. a majandusaasta aruandes laeva

raamatupidamisliku väärtusena märgitud 7334 eurot 18 senti. Tsiviilasja nr 2-07-17544 menetlemisel

tuvastati laeva väärtus tsiviilasja hinna määramisel. Kostja taotles, et tsiviilasjas 2-07-17544

määrataks hagihinnaks 36 607 eurot 50 senti. Hageja ei esitanud sellele vastuväiteid (võttis selle

asjaolu omaks). Praeguses asjas aga leidis ringkonnakohus, et tsiviilasjas nr 2-07-17544 hinna

määramisel on TsMS §-de 122 jj kohaselt tähendus peamiselt asjas tasumisele kuuluva riigilõivu

suuruse kindlaksmääramisel, kuid ei ole iseseisvat tõendusväärtust vaidlusaluse eseme maksumuse

kindlakstegemisel. Hageja leiab, et seetõttu ei ole vaja praeguses tsiviilasjas laeva väärtust enam

tõendada, sest kohus on selle tuvastanud teises tsiviilasjas.

8. Kostja leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu, ja palus jätta see rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles

ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas. Hageja palus, et Riigikohus teeks uue otsuse, millega

jätaks jõusse maakohtu otsuse ja rahuldaks hagi täielikult. TsMS § 688 lg-te 3˗5 alusel ei saa

kolleegium hageja seda taotlust rahuldada, kuna Riigikohus ei hinda üldjuhul tõendeid ega tuvasta

materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid. Seetõttu tuleb asi tühistatud osas saata

TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

Kassatsiooni korras ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus hagi

4735 euro 64 sendi ulatuses rahuldas. Selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.

10. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli hagejale kuuluva laeva hind ajal, mil kostja seda valdama

asus. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend

esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega

uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Ringkonnakohus on hageja nõude ulatuse määratlemisel viidanud õigesti VÕS §-le 132. Olukorras,

kus laeva parandamine olnuks asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb hüvitise suurus

kindlaks määrata VÕS § 132 lg 1 alusel. VÕS § 132 lg-st 1 tuleneb, et asja hävimisest või

kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis

vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli

hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud,

tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hagejale kuulunud laevaga samaväärset, s.o ligikaudu sama vana ja

sarnaste tehniliste jm näitajatega kasutuskõlblikku kalalaeva ei ole praegu võimalik soetada, tuleb

kahjuhüvitise suurus määrata VÕS § 132 lg 2 alusel, millest tuleneb, et kui uue samaväärse asja

soetamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või

tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind

(turuhind).

11. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks

esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et kuna

laeva väärtus tuvastati tsiviilasjas nr 2-07-17544 tsiviilasja hinna määramise käigus, ei ole vaja laeva

väärtust praeguses tsiviilasjas enam tõendada. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

Tsiviilasja hinna määramine teises menetluses või ka samas menetluses ei vabasta hagejat kohustusest

tõendada temale tekitatud kahju suurust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses märgituga,

mille kohaselt on tsiviilasja hinna määramisel TsMS §-de 122 jj kohaselt tähendus peamiselt asjas

tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel, kuid ei ole iseseisvat tõendusväärtust

vaidlusaluse eseme maksumuse kindlakstegemisel.

Kolleegiumi arvates ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme sellega, kui asus

seisukohale, et hagejale tekkinud kahju suurust ei tõenda hageja 2007. a majandusaasta aruanne.

Vajadus esitada tõendeid laeva väärtuse kohta ei saanud tulla hagejale ka üllatusena, sest kohus on

sellele kohtuistungil hageja tähelepanu juhtinud (vt kohtutoimiku III kd, tl 18–19). Seega võttis

ringkonnakohus õigustatult kahjuhüvitise suuruse määratlemisel aluseks summa, mida kostja samuti

laeva väärtusena aktsepteeris.

Tsiviilasja hinna määramise protsessis osalemine ja selle kohta seisukohtade avaldamine ei tähenda

seda, et pool on vaidlusaluse eseme väärtuse omaks võtnud. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on

omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus

avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sageli selgubki vaidlusaluse eseme

väärtus alles kohtumenetluse tulemusena.

12. Hageja heidab ringkonnakohtule kassatsioonkaebuses ette seda, et ringkonnakohus vähendas

ebaõigesti VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist 25% võrra, kuna hageja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-

07-17544 taotlust hagi tagamiseks TsMS § 377 lg 2 alusel. Kolleegium nõustub hagejaga.

VÕS § 139 lg-st 1 tuleneb, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohaldatakse

lõiget 1 ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele

kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks

tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.

Kolleegium on seisukohal, et kuigi hagi tagamise taotluse esitamine võinuks kahju vähendada, ei

saanud seda hagejalt mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 2 kohustab kannatanut tegutsema juhtudel, kus

kahju ärahoidmine või selle vähendamine on saavutatav mõistlike pingutustega. Nt tulekahju puhul

peab kannatanu püüdma seda ennast ohtu seadmata kustutada ja vajadusel päästetöötajad kutsuma,

kuid mitte asuma nt põlevast majast asju välja tooma.

Praegusel juhul oli hageja laev kostja otseses valduses, seega oli kostja mõjusfääris ja kontrolli all ka

kahju tekkimine hagejale. Laeva vrakistumine ei saanud seetõttu kostjale ka üllatusena tulla.

Kolleegiumi arvates on kostja tuginemine tuvastatud asjaoludel kahjuhüvitise vähendamisele

VÕS § 139 alusel hea usu põhimõttega vastuolus. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel

ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostja viide sellele, et hageja oleks pidanud

menetlusõiguslikke vahendeid kasutades püüdma takistada kostjal kahju tekitamist või kahju

tekitamise jätkamist, ei ole selle põhimõttega kolleegiumi arvates kooskõlas.

13. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul, järgides käesolevas otsuses esitatud Riigikohtu

juhiseid, võtta uuesti seisukoht hageja kahjuhüvitise vähendamise põhjendatuse kohta.

Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel võtta uuesti seisukoht ka hageja nõude õigusliku

kvalifitseerimise kohta. Kolleegium ei saa jätta märkimata seda, et ringkonnakohtu viited

VÕS § 1035 lg 1 p-le 2 olukorras, kus kohus on kvalifitseerinud hageja nõude delikti üldkoosseisust

tuleneva kahju hüvitamise nõudena, on ekslikud.

Lisaks sellele tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas deliktiõiguslik üldvastutus (VÕS § 1043 jj) on

praegusel juhul üldse kostja vastutuse alusena kohaldatav. Ringkonnakohus on märkinud, et laev

saabus kostja territooriumile detsembris 2006 laevakere tehniliseks ülevaatuseks ning ei vaielda selle

üle, et kostja tegi laeva juures teatud töid (nt kostja 12. aprilli 2013. a vastuse kohaselt tegi ta laeva

veealuse osa remonditöid, sh puhastus ja värvimine). Kolleegiumi arvates ei ole kohtute tuvastatud

asjaolude kohaselt välistatud, et kostja vastutab hageja ees hoopis lepingulise kohustuse rikkumisest

tulenevalt (lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldusi on Riigikohus selgitanud nt

8. jaanuari 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 15–19).

Riigikohus on varem leidnud, et hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude

kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne ega sõltu poolte

väidetest (vt nt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja

nõudeid saab kvalifitseerida mitmel õiguslikul alusel, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib

tugineda oma nõudes mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe ning kas ta

esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude

õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda

hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-14, p 12; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18).

Seega oleksid kohtud pidanud kostja võimalikku vastutust lepinguõiguse alusel hindama

esmajärjekorras, sest VÕS § 1044 lg 2 esimese lause kohaselt ei või lepingulise kohustuse

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel nõuda, kui

seadusest ei tulene teisiti. Sama lõike teise lause kohaselt ei kehti see piirang juhul, kui rikutud

lepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.

Kohus saanuks deliktiõigusliku vastutuse eelduste kontrollimise juurde asuda juhul, kui enne on

kindlaks tehtud, et VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevad deliktiõiguse kohaldamise piirangud seda ei takista.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse osalise

rahuldamise tõttu hagejale tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik