3-2-1-26-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Irina Kozhevnikova hagi Buticor OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-35379

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Irina Kozhevnikova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2689 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Irina Kozhevnikova, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Kostja Buticor OÜ (registrikood 11665228), esindaja juhatuse

liige Natalja Boltova

Asja läbivaatamise kuupäev

30. märts 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-35379 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Irina Kozhevnikovale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Irina Kozhevnikova (hageja) esitas 29. juulil 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse, milles palus mõista Buticor OÜ-lt (kostja) välja 2700 eurot ning riigilõiv 81 eurot. Kostja

tunnustas nõudesummast 11 eurot, mille väljamõistmiseks tegi Pärnu Maakohus määrusega

maksekäsu. Ülejäänud nõude osas makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu

Maakohus 19. augustil 2013 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks

üle Harju Maakohtule.

4. oktoobril 2013 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista

kostjalt välja 2700 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 17. oktoobril 2013 täpsustas

hageja nõuet, vähendades seda maksekäsu menetluses välja mõistetud 11 euro võrra, ja palus kostjalt

välja mõista 2689 eurot.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja 12. novembril 2012 kostja komisjonikauplusse üle magamistoa

mööblikomplekti maksumusega 2700 eurot. Kostjaga sõlmiti kokkulepe, et mööblikomplekti

müügihinnast saab hageja kätte 2000 eurot ning 700 eurot on kostja komisjonitasu. 2013. a juunis sai

hageja kostja töötajatelt teada, et tema mööbel on utiliseeritud, kuna seda ei õnnestunud müüa. Pärast

kostja poole pöördumist saatis kostja hagejale „Mööbli ja olmetehnika komisjonimüügiks vastuvõtu

tingimused" (edaspidi tingimused). Hageja ei ole tingimustega tutvunud ja neid allkirjastanud.

Tingimused on vastuolus seadusega. Tingimuste sätted, mille kohaselt komisjonäril on õigus kaup

utiliseerida, ei vasta komisjonilepingu eesmärgile ja neid ei saa kohaldada.

Maksekäsu kiirmenetluses on kostja teatanud, et hageja mööbel müüdi 24. aprillil 2013 hinnaga

14 eurot, millest tuleb hagejale välja maksta 11 eurot, mille ta saab kätte kostja kauplusest. Kuna

kauba vastuvõtu akti kohaselt leppisid pooled kokku, et kauba müügihind on 2000 eurot, siis saab

2000 eurot käsitada käsundiandja juhisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 mõttes. Kostja pole

teavitanud hagejat müügihinna alandamisest, seega rikkus ta oluliselt käsundisaaja (komisjonäri)

kohustusi.

Kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, mis väljendus kauba maksumuse 2700 eurot (millest

11 eurot on tasutud) kaotuses. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel ja

alternatiivselt alusetu rikastumise sätete, VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vaidlustanud lepingu sõlmimist, mille käigus hageja andis

komisjonimüüki kasutatud magamistoamööbli alghinnaga 2000 eurot, millele lisandus kostja tasu

700 eurot, kokku 2700 eurot. Kostja hoiatas hagejat ülepaisutatud hinna ja selle eest, et sellise

kulumisastme ja tegumoega mööblit on väga raske nii kõrge hinnaga müüa. Kostja sõlmis kõrget

hinda arvestades hagejaga kirjaliku kokkuleppe, mille järgi oli tal õigus ühepoolselt järk-järgult

müügihinda alandada, et kaup saaks müüdud, ja hagejal oli õigus kaup müügist tagasi võtta.

Kostja oli sunnitud kauba hinda alandama kokku kaheksa korda (algul 35% ja edasi 50%), enne kui

tal see maha müüa õnnestus. Hageja ei tundnud kauba vastu mingit huvi, ei käinud kaupa tagasi

võtmas ega järjest langevat hinda vaatamas või korrigeerimas. Praeguseks on kauba hind välja

makstud.

Hageja nõue on vastuoluline. Ühelt poolt on ta omaks võtnud, et pidi saama kätte 2000 eurot ja

kostjale pidi jääma 700 eurot, kuid nõue on esitatud esmalt 2700 eurole, seejärel 2686 eurole. Isegi

kohese müügi puhul polnuks tal sellisele summale õigust.

3. Harju Maakohus jättis 20. juuni 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid kasutatud magamistoamööbli

komisjonimüügiks komisjonilepingu VÕS § 692 lg 1 mõttes.

Kohtule esitatud kauba vastuvõtu tingimustest (tingimused) nähtub, et komitent, andes kauba müüki,

määrab selle alghinna ja komisjonikauplus lisab alghinnale 35%, mis on komisjonäri tasu. Kauba

vastuvõtu kviitungilt nr 1017 nähtub, et kasutatud mööbli müügihinnaks määrati 2700 eurot, millest

hageja pidi kätte saama 2000 eurot. Poolte allkirjastatud tingimused on käsundiks VÕS § 621 mõttes.

Tingimustes on kirjas, et komisjonäril on õigus kauba hinda alandada iga 20 päeva järel, kui kaup on

müümata, vastavalt 35% ja 50%. Kui kaup on kolme kuu jooksul müümata, peab komitent selle

tagasi võtma.

Hageja teadis vähemalt kviitungil oleva allosa põhjal, et kostja hakkab kasutatud kauba müügihinda

perioodiliselt alandama, kui esialgu määratud alghinnaga mööblile ostjat ei leidu. On tõendatud, et

hageja esitas kohtule kviitungi, millelt ta oli soodsa kohtulahendi saamiseks allosa ära lõiganud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei tundnud huvi kauplusse toodud mööbli hinna kujunemise vastu

ega võtnud seda ka kolme kuu möödudes tagasi. Eelnevast saab järeldada, et hageja nõustus

komisjonimüügi tingimustega ja hinna perioodilise alandamisega ning on komisjonieseme müügi alla

komitendi määratud hinna VÕS § 693 lg 2 mõttes heaks kiitnud.

Leping koos tingimustega ei ole hageja kahjuks tasakaalust väljas, kuna tal oli võimalus müümata

kaup kolme kuu möödudes müügist tagasi võtta ja vältida seega müügihinna jätkuvat alandamist.

Väär on hageja väide, et talle kuuluva mööbli turuhind oli 2700 eurot. Kuna kostja müüs kaupa ligi

viis kuud ning seda ei ostetud enne kui hind langes 14 eurole, siis oligi see kasutatud mööbli

turuhinnaks. Tingimuste järgi sai kostja kauba müügihinnast tasu 35%. Järelikult oli kostja huvides

müüa kaup kiiresti ja kõrgeima hinnaga, sest seda suurem oli tema tasu ning vabanes kaupluse

müügipind.

Kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja takistas hageja kauba müüki kõrgema hinnaga

või mõjutas ostjaid hinna alandamist ootama, siis on hageja etteheited kostjale hea usu põhimõtte

rikkumise kohta põhjendamatud. Põhjendamatud on ka hageja väited selle kohta, et 14 euro suurune

müügihind ei olnud mõistlik. Mööbel oli kasutatud, mitte uus. Hagejal oli õigus kaup tagasi võtta, kui

kolme kuu möödudes kaubale ostjaid ei leidunud ning edaspidine müügihinna alandamine oli tema

jaoks ebamõistlik.

Hageja esindajad väitsid kohtuistungil, et hageja ei ole kauba vastuvõtu tingimustele ise alla

kirjutanud, vaid need allkirjastas tema meestuttav A. Grižin, kes mööbli kauplusesse viis. Viimasel ei

olnud volitust kostjaga vastuvõtu tingimusi allkirjastada. Kostja väitel ta ei teadnud, et mööbli

kauplusse toonud isikul ei olnud volitust, ning eeldas vähemalt suulise volituse olemasolu.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-le 2 tuginedes saab lugeda, et A. Grižinil oli volitus

hageja nimel kostjaga tehingute tegemiseks, sh tingimuste allkirjastamiseks. Kuna esindaja tehtud

tehing kehtib TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindatava suhtes, siis on hageja oma esindaja kaudu

sõlminud kostjaga kasutatud mööbli müügilepingu, selle lisaks oleva tingimuste lepingu ja vallasasja

üleandmise lepingu.

Kuna hageja ei ole tõendanud oma väidet mööbli utiliseerimise kohta, siis luges kohus tõendatuks, et

kostja müüs hageja kasutatud magamistoamööblit kooskõlas tingimustega, alandades hinda, kuni

sellele leidus ostja. Järelikult täitis ta kohustust vastavalt lepingule, ei ole lepingut rikkunud ega

hagejale kahju tekitanud.

Kuna pooled sõlmisid lepingu, siis ei ole alusetu rikastumise sätted kohaldatavad.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Maakohus jõudis poolte esitatud tõendeid kogumis analüüsides asjakohasele järeldusele, et

komisjonilepingu rikkumine ei ole tõendatud. Asjaolu, et hageja pidi olema teadlik mööbli ja

olmetehnika komisjonimüügiks vastuvõtu tingimustest, on tõendatud sellise isiku allkirjaga (tl 105),

keda vaidluse faktilised asjaolud annavad aluse käsitada hageja esindajana. Kohtuistungil tõi hageja

esindaja välja, et hageja ei viinud ise mööblit kauplusesse, vaid seda tegi tema meestuttav A. Grižin,

kes ka allkirjastas tingimused. Kostja seadusjärgne esindaja tõi samas välja, et hageja ise käis samuti

umbes kuu aega varem kaupluses, tundis huvi müügitingimuste vastu ja talle selgitati neid. Hageja

esindaja kinnitas, et ei kahtle, et hageja tõepoolest käis kaupluses. Sellises olukorras oli kostja

töötajatel mõistlik alus uskuda, et mööbli kauplusesse toonud isik on hageja esindaja ja tal on

volitused allkirjastada müügidokumendid. Hageja ei toonud esile, et mööbel oleks viidud

komisjonimüüki tema tahte vastaselt. Ka ei lükanud hageja ümber kostja väidet, et hageja ei tundnud

oma mööbli vastu huvi enne juunikuud 2013, kui läks kauplusest mööbli kohta küsima. Seega

tõendab hageja enda käitumine, et ta kiitis A. Grižini tegevuse heaks, ja esindaja tegevus ning

teadmine tuleb samastada hageja enda tegevuse ja teadmisega. Järelikult oli hageja teadlik

12. novembril 2012 allkirjastatud tingimuste sisust.

Nõustuda saab hagejaga, et nimetatud tingimused on käsitatavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1

mõttes. Samas leidis maakohus asjakohaselt, et puuduvad asjaolud, tuvastamaks, et tegemist oli

tühiste tingimustega ja et seetõttu ei oleks need saanud pooltevahelise lepingu osaks.

Käesolevas asjas sõlmisid pooled komisjonilepingu VÕS § 692 mõttes – kostja kohustus oma nimel

ja hageja arvel müüma oma kaupluses hagejale kuuluva mööbli ning hageja kohustus maksma

kostjale osutatud teenuse eest tasu. Tüüptingimustes lepiti mh kokku, millise tähtaja möödumisel ja

millises ulatuses on komisjonäril õigus müügihinda alandada, samuti, et komitendil on õigus ja

mingil hetkel kohustus müümata kaup tagasi võtta. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust

tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku

olemusest ja eesmärgist. Poolte esiletoodud faktilised asjaolud ei anna alust tõlgendada nendevahelist

suhet teisiti kui komisjonilepinguna. Komisjonilepingu eesmärgiks on kokkulepitud teenuse

osutamine ja komisjonär on kohustatud eesmärgi saavutamiseks tegema kõik mõistlikult võimaliku,

komisjonilepingu eesmärgiks ei ole konkreetse tulemuse saavutamine. Hageja ei heida kostjale ette nt

mööbli müügisaalis eksponeerimata jätmist vms asjaolusid, mille alusel saaks võtta seisukoha, et

kostja ei teinud vajalikke pingutusi, et hageja kaup müüdud saaks. Hageja heidab kostjale ette, et

viimane ei saavutanud konkreetset tulemust – ei müünud mööblit kokkulepitud alghinnaga. Selline

aga ei olegi komisjonilepingu eesmärk.

Komisjonilepingu eseme väärtuse käsitlemisel lähtus maakohus asjakohaselt TsÜS §-st 65. Hind,

millega soovis müüa hageja, oli pakkumus VÕS § 16 mõttes müügilepingu sõlmimiseks. Asjaolu, kas

tegemist on ühtlasi eseme turuväärtusega (keskmise kohaliku müügihinnaga), selgus müügiprotsessi

tulemusena. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust heita kostjale ette, nagu ei oleks ta teinud

kõrgema hinnaga müügiks mõistlikke pingutusi. Seega saab nõustuda maakohtu ja kostjaga, et

mööblieseme kohalikku eelduslikku turuhinda väljendab hind, millega ese 24. aprillil 2013 tegelikult

müüdi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja rahuldada uue

otsusega hagi või alternatiivselt saata asi tagasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

Kaebuse kohaselt andis hageja A. Grižinile volituse tuua mööbel müüki, kuid ei andnud volitust

sõlmida kokkuleppeid hinna kohta ega anda juhiseid. Seega ei ole hageja kokku leppinud kostja

õiguses alandada hinda.

Kui komitent ei järgi juhiseid, siis peab komisjonär hüvitama tekitatud kahju. Lepingutingimuste järgi

oli kostjal õigus alandada hinda 50%, mitte aga nii palju, kui hinda tegelikult alandati.

Komisjonär ei teatanud kolme kuu möödumisel ja hinna alandamise järel kuni 50%-ni sellest, et

juhiseid ei ole võimalik täita. VÕS § 620 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust on sellega rikutud.

Hinna alandamine 14 euroni ilma hagejale teatamata on lojaalsuskohustuse rikkumine.

Tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda niisuguses ulatuses alandada, on vastuolus

VÕS § 42 lg 3 p-ga 2 ning seega tühine. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab komisjonär täitma käsundi

vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju

tekkimise.

VÕS § 102 järgi peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust. Kostja ei teavitanud

kordagi hagejat, et mööbli müümine kokkulepitud hinnaga ei ole võimalik. Lisaks ei vasta sellise

hinnaga müümine hea usu põhimõttele ja nii ei saa ka kostja väita, et on oma kohustused

nõuetekohaselt täitnud.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja

§ 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu järeldusi ja kassatsioonkaebuse seisukohti

tüüptingimuse kehtivuse kohta.

Kohtute tuvastatud asjaoludel oli kostja kui komisjonäri kasutatud tüüptingimustes antud kostjale mh

õigus müümata kauba hinda alandada iga 20 päeva järel, esmalt 35% ja seejärel iga 20 päeva järel

50%. Kohtud ei ole tuvastanud, et tüüptingimustes oleks reguleeritud komisjonäri kohustust

allahindlustest komitendile eraldi teatada.

Maakohtu otsusest ei nähtu VÕS tüüptingimuste regulatsiooni sõnaselge analüüs. Selleks ei saa

pidada ilma õigusnormidele viitamata lauset: „Leping koos tingimustega ei ole hageja kahjuks

tasakaalust väljas, kuna tal oli võimalus müümata kaup kolme kuu möödudes müügist tagasi võtta ja

vältida seega müügihinna jätkuvat alandamist." Pealegi ei ole maakohus arvestanud sellega, et kolme

kuu möödudes oli kauba hinnaks määratud 220 eurot (komitendi saadav osa 163 eurot, vt tl 14), st

olulisem osa allahindlusest oli selleks ajaks juba toimunud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus

peab pooltevahelise vaidluse korral lepingutingimuste üle analüüsima omal algatusel, kas tegemist on

tüüptingimustega ning kas jaatava vastuse korral on vaidlusalune lepingutingimus tüüptingimusena

kehtiv (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10).

Ringkonnakohus on maakohtu vea kõrvaldanud, analüüsides vaidlusaluseid lepingutingimusi ja

tuvastades nende tüüptingimusliku iseloomu. Ringkonnakohus on lugenud tüüptingimused kehtivaks

ja tuginenud seejuures mh sellele, et hageja heitis kostjale ette konkreetse tulemuse – mööbli

müümine kokkulepitud alghinnaga – saavutamata jätmist. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

komisjonilepingu eesmärk ei ole kindla tulemuse saavutamine. Kolleegiumi täiendaval hinnangul ei

ole tüüptingimus, mille kohaselt on komisjonäril õigus hinda alandada, vastuolus seadusega ega

seega tühine. Allahindlused komisjonimüügil on sellele lepinguliigile omased.

10. Praegusel juhul on pooled sõlminud komisjonilepingu. Komisjonilepingu korral kohustub

komisjonär VÕS § 692 lg 1 järgi komitendi jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu,

eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile eseme. Komisjonileping on

teenuse osutamise leping, mille olemuse kohaselt peab komisjonär tegema lepingu täitmiseks kõik

mõistlikult võimaliku (VÕS § 24 lg 1 teine alternatiiv). Kui tegemist on müügikomisjoniga, on

komisjonäril kohustus teha mõistlikke pingutusi komitendi eseme müümiseks, sh vastupidise juhise

puudumise korral eseme müümiseks võimalikult kõrge hinnaga, mida tuleb pidada lepingu üheks

eesmärgiks.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud aga tähelepanuta järgneva. VÕS § 692 lg 2 järgi

kohaldatakse komisjonilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui komisjonilepingu

regulatsioonist ei tulene teisiti. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja mh teatama

käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad

ajendada käsundiandjat juhist muutma.

Õiguslik küsimus on selles, kas komisjonär pidanuks komitendiga kokkulepitud kauba kõrge alghinna

korral (2700 eurot) komitenti VÕS § 624 lg 1 järgi eraldi teavitama olulisest, st üle 50% ulatuvast

allahindlusest. Kolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt. Oluliseks asjaoluks tuleks vähemalt

eelduslikult lugeda ostjate puuduse tõttu kõrge alghinnaga kauba allahindamise vajadus üle 50%.

Hageja komitendina saanuks teavitamise korral kaaluda juhise muutmist, eelkõige müügi lõpetamist

ja kauba tagasivõtmist. Pooled ei ole sõlminud VÕS § 624 lg 3 alusel lubatud sõnaselget kirjalikku

kokkulepet selle kohta, et komisjonär/käsundisaaja võib kõrvale kalduda käsundiandjale olulistest

asjaoludest teatamise kohustusest, st ei pea neist teatama. Nagu kolleegium eespool otsuse p-s 9

märkis, ei ole tuvastatud ka seda, et tüüptingimustes oleks teavitamiskohustust või selle puudumist

reguleeritud. Sellisel juhul ja asjakohases ulatuses kohaldubki seda tüüpi lepingule tavaline

seadusjärgne regulatsioon, st praegusel juhul komisjonilepingut ja käsunduslepingut reguleerivad

sätted ning kohtul tuleb muu hulgas hinnata, kas komisjonär on täitnud VÕS § 624 lg 1 alusel

tekkinud lepingulist kohustust. Käesolevas asjas hageja väidabki VÕS §-le 115 tuginedes, et talle on

lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kohtud ei ole hageja lepingulise kahju hüvitamise nõuet

VÕS § 624 lg 1 rikkumise kontekstis analüüsinud.

11. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et kohtute lahendid tuleb tühistada ja asi tuleb saata uueks

arutamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas kostja on lepingut rikkunud ja

rikkumise tuvastamisel hinnata ka rikkumise tagajärgi, mh tuleb lahendada küsimus kahju

olemasolust ja selle suurusest. Hageja on kahju suuruseks hinnanud 2689 eurot, mis seisnevat tema

kauba maksumuse kaotuses. Kolleegium selgitab, et ainuüksi kauba komisjonimüüki andmine ei anna

hagejale nõudeõigust komisjonäriga kokkulepitud alghinna ulatuses (millest pealegi tulnuks maha

arvata komisjonitasu, kui kaup õnnestunuks kohe müüa), kui asi müüakse alghinnast madalama

hinnaga. Hageja peab tõendama kauba hariliku väärtuse, st tõendama nt seda, millise hinnaga oleks ta

suutnud ise kauba müüa, kui ta oleks kauba õigel ajal müügilt tagasi võtnud. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb hagejale anda võimalus esitada asjakohased tõendid.

12. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegium

märgib, et mõlemad kohtud on ühtemoodi hinnanud tõendeid selle kohta, et A. Grižin tegutses hageja

esindajana. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3−5 tõttu tõendeid ei hinda. Kolleegium ei leidnud

menetlusreeglite rikkumist tõendite hindamisel.

13. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull