3-2-1-15-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Ladee Pharma Baltics UAB hagi Bayer Pharma AG vastu

patendi nr EE 05128 B1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-37678

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Bayer Pharma AG kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ladee Pharma Baltics UAB, esindajad vandeadvokaat

Kadri Michelson ja patendivolinik Reet Maasikamäe

Kostja Bayer Pharma AG, esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-37678 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le Bayer Pharma AG

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ladee Pharma Baltics UAB (hageja) esitas 11. augustil 2011 Harju Maakohtule hagi Bayer

Pharma AG (kostja) vastu patendi nr EE 05128 B1 tühistamiseks.

Hageja väitel on kostja nimele välja antud patent nr EE 05128 B1 nimega „Farmatseutiline

kompositsioon ja preparaat, mis sisaldavad drospirenooni ja etinüülöstradiooli ning nende

kombinatsiooni kasutamine farmatseutilise kompositsiooni valmistamiseks" (rasestumisvastane

vahend suukaudselt manustamiseks). Patendi prioriteedikuupäev on 31. august 1999,

patendikirjelduse avaldamise kuupäev 31. august 2000 ning patent hakkas Eestis kehtima alates

31. augustist 2000.

Hageja on seisukohal, et kostja leiutisel puudub uudsus, leiutustase ning see pole tööstuslikult

kasutatav. Hageja taotleb patendi täielikku tühistamist patendi kehtivuse kuupäevast, s.o 31. augustist

2000 arvates ning lugeda patendinõudluse kõik punktid, leiutise olemuse kirjeldus ja kõik näited

tehnika taseme hulka kuuluvaks prioriteedikuupäeva, 31. augusti 1999 seisuga.

Leiutisel puudub uudsus – seda on varem avalikult kasutatud USA-s. Leiutisel puudub leiutustase –

vastava ala asjatundja jaoks oleks olnud endastmõistetav kasutada drospirenooni vaidlustatud leiutise

peapunktis (sõltumatu p 1) avaldatud farmatseutilises kompositsioonis mikroniseeritult, ja

enesestmõistetav kasutada mikroniseeritud drospirenooni suukaudselt manustatavas preparaadis

(sõltumatu p 6), sh rasestumisvastase suukaudselt manustatava preparaadi valmistamiseks. On ammu

tuntud tõsiasi, et osakeste suuruse vähendamine (mikroniseerimine) on lihtsam viis halvasti

lahustuvate ainete imendumise parandamiseks tahketes ravimivormides. Juba varem on leitud, et

mikroniseerimine parandab gestageeni, nt progesterooni, lahustuvust ja biosaadavust. Selle patendi

puhul üllatuslikku leidu ei olnud.

Leiutis ei sobi tööstuslikuks kasutamiseks, kuna leiutise olemus ei ole avatud nii täpselt ja selgelt, et

vastava ala asjatundja võiks leiutist rutiinselt teostada. See, et kostja on oma leiutise ise realiseerinud,

ei tõenda, et leiutis on tööstuslikult kasutatav patendiseaduse mõttes.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Leiutis on uudne. Kostja sõlmis konfidentsiaalsuslepingu uurimisasutustega, kus uurimised tehti.

Seda, et drospirenoon oli mikroniseeritud vormis, ei öeldud kellelegi. Uuringualune ei saanud tablette

jagada, kuhu ja kellele tahtis. Iga tablett oli nummerdatud ning nende üle peeti eraldi arvestust.

Hageja pole tõendanud, et keegi oleks tablette vastuolus uuringus lubatuga kasutanud. Leiutisel on

leiutustase. Hageja tõendid ei käsitle drospirenooni mikroniseeritud vormis. Uudsus seisneb selles, et

mikroniseeritud drospirenoon läheb läbi mao lahustamatult peensoolde, kust imendub. Asjatundjad ei

saanud arvata, et mikroniseerimine sobib ka happetundlikele ainetele. Tehnika tasemes üritati

happetundlikke aineid katta erilise kattega, mis oleks aidanud vältida kokkupuudet maohappega,

mitte aga seda ainet veelgi peenendada, mis suurendaks kokkupuudet maohappega. Otsiti võimalust,

kuidas varem teadaolevat drospirenooni kogust (nt 40 mg) oluliselt vähendada. Patendis jõutigi 2–4

mg juurde. Seda võimaldas üllatuslikult drospirenooni mikroniseerimine, mis suurendas

drospirenooni biosaadavust peensooles. Tõend D58 on test, mille tulemused näitasid üllatuslikult, et

drospirenoon käitub samasuguses keskkonnas erinevalt sõltuvalt sellest, kas ta on mikroniseeritud või

mitte. See näitab aine biosaadavust mikroorganismis. Selgus, et maohape ei lõhu millegipärast

mikroniseeritud drospirenooni ära, vaid mikroniseerimine hoopis parandab biosaadavust. Testid tegi

firma, mis on praeguseks kostja osa. Patendi kirjeldusest on näha, et kostja on teinud kliinilisi

uuringuid ning jõudnud tulemusele, et mikroniseerimine tõepoolest parandab drospirenooni

biosaadavust. Leiutis on tööstuslikult kasutatav. Ravimiameti raviregistri väljavõtted ravimite Yarina,

Yasminelle ja Yazi kohta tõendavad seda, et patent on realiseeritud ning see on tööstuslikult

kasutatav. Lisaks nähtub, et hageja on ravimit ka ise valmistanud.

3. Harju Maakohus rahuldas 15. jaanuari 2014. a otsusega hagi ning tühistas kostja patendi nr

EE 05128 B1. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Patendiseaduse (PatS) § 8 lg 1 sätestab, et leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on

tööstuslikult kasutatav. Sama sätte lg 2 kohaselt on leiutis uus, kui see erineb tehnika tasemest.

Leiutise uudsus pole välistatud. Tegemist oli praegusel juhul olukorraga, kus: 1) tablette jagati

piiratud hulgale inimestele eesmärgiga uurida nende ravitoimet; 2) need isikud olid kohustatud

kasutama tablette kindlal viisil ning oma tegevusest aru andma; 3) uuringualuseid ei teavitatud

tablettide uudsest koostisosast (mikroniseeritud drospirenoonist). Hageja pole toonud välja selliseid

asjaolusid, mis annaks aluse patendi tühistamiseks selle eelneva avaliku kasutuse tõttu. Arvestades

asjaolusid, ei saanud kohtu hinnangul uuringuga teave drospirenooni mikroniseeritud vormist

rasestumisvastastes vahendites avalikuks ega tehnika taseme osaks. Esitatud tõenditest ei nähtu

drospirenooni kasutamist rasestumisvastases vahendis mikroniseeritud vormis, mistõttu võib kostja

leiutist vaadelda uudsena, kuna see erineb hageja välja toodud publikatsioonides näidatust.

Hageja pole välja toonud selliseid asjaolusid, mis välistaksid kostja leiutise tööstusliku kasutatavuse.

Asja lahendamiseks tuleb leida vastus küsimusele, kas vastava ala asjatundja, kel oli kogu tehnika

tasemesse kuuluv teave, oleks selle põhjal jõudnud endastmõistetavalt järeldusele, et drospirenoon on

mikroniseeritud kujul sobilik kasutamiseks suukaudselt manustatavas rasestumisvastases vahendis.

Maakohus leidis tõendite alusel, et tehnika taseme järgi oli tuntud drospirenooni ja etinüülöstradiooli

kombinatsioon rasestumisvastases vahendis; seejuures kasutati drospirenooni väikestes kogustes

suukaudsetes ravimites leiutisega sarnasel režiimil. Lisaks oli teada, et ainete, sh progestogeenide

mikroniseerimine parandab üldjuhul nende biosaadavust ning et mikroniseerimine on parandanud ka

ebaühtlase biosaadavusega ainete imendumist. Krause uuringutest järeldus, et drospirenooniga väga

sarnane aine spirorenoon in vivo katsetel vastupidiselt in vitro katsetele ei isomeeru. Kuigi võis olla

mõnetine eelarvamus happetundlike ainete vähese biosaadavuse osas, polnud see toetatud piisavalt

põhjalike uuringutega ning oli ümber lükatav juba enne prioriteedikuupäeva avaldatud Krause

publikatsioonidega. Kuna Krause katsetest järeldus, et drospirenooni väidetav happetundlikkus ei

põhjustanud probleeme in vivo katsetel, ei tekkinud tehnilist probleemi ka selle mikroniseerimisel,

mis oli tuntud meetod halvastilahustuvate ainete biosaadavuse parandamiseks. Kohus on seisukohal,

et kostja leiutises (mida väljendavad sõltumatud nõudluspunktid 1, 6 ja 16 ning neist sõltuvad

nõudluspunktid 2, 3, 4, 5, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 17, 18 ja 19) puudub leiutustase ning leiutis

ei vasta PatS § 8 lg-le 4. Hagi tuleb rahuldada ning patent tühistada alates 31. augustist 2000.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jõudis

järeldusele, et leiutis on uudne ja tööstuslikult kasutatav.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata,

apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 15. juuli 2014. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis

otsuse resolutsiooni muutmata, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda.

Ekslik on kostja väide, et maakohus oleks pidanud rahuldama hageja taotluse määrata ekspertiis.

Kostja maakohtus ekspertiisi määramist ei taotlenud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293

lg 1 kohaselt on ekspertiisi määramine kohtu õigus, mitte kohustus ja ekspertiisi korraldamata

jätmine ei toonud kaasa ebaõige lahendi tegemist. Ekspertiisi tegemine ei olnud ka sisuliselt

otstarbekas ega vajalik.

Maakohtu otsuses on tuvastatud lähim tehnika tase ja leitud tõendeid hinnates põhjendatult, et

drospirenooni ja etinüülöstradiooli kombinatsiooni kasutamine rasestumisvastastes vahendites oli

tuntud, st mikroniseerimine oli tuntud meetod aine biosaadavuse suurendamiseks. Et

mikroniseerimist ei olnud drospirenooni puhul varem kasutatud, ei ole piisav leiutustaseme

tuvastamiseks. Kohus on õigesti märkinud, et uuendusega oleks tegemist juhul, kui varem oleks

valitsenud kindel eelarvamus drospirenooni biosaadavuse osas suukaudselt kasutatavates ravimites.

Kohus on õigesti leidnud, et selline eelarvamus puudus. Eelarvamuse puudumisel ei saanud leiutis

olla üllatuslik, kuigi kostja on korduvalt väitnud vastupidist, et leiutis tehti üllatuslikult ja sellele on

tuginetud leiutise olemuses (I kd, tl 22–34 (D1)), kus on väidetud, et leiutajad jõudsid leiutiseni

üllatuslikult.

Kuigi kohus on hinnanud vaidlustatud leiutist ka leiutustegevusele baseeruva leiutise seisukohalt,

ehkki leiutis ei saa korraga toetuda mõlemale alusele, ei viinud see käsitlus ebaõige kohtulahendini,

sest kostja on ise menetluses tuginenud üllatusele ja seda on otsuses piisavalt käsitletud ja kohus on

tuvastanud, et üllatust saab leiutiseks lugeda üksnes siis, kui see pole enesestmõistetav, vaid leidlik.

Põhjendamatud on etteheited maakohtule, et kohus ei kasutanud leiutustaseme määramisel

„probleem-lahenduse meetodit". Kostja ei ole kaebuses põhjendanud, et see meetod oleks rakendatav,

ega tõendanud, et meetodi kasutamisel oleks jõutud teistsugusele kostja soovitud järeldusele.

Üllatusele baseeruva leiutise puhul peab olema tehniline eelarvamus, mis ületatakse ootamatult leitud

tehnilise lahenduse kaudu, ja selle leiutise puhul ei ole tegemist lahendamist vajava tehnilise

probleemiga, milles jõutakse lahendini leiutustegevuse tulemusena.

Kohus on märkinud, et peab leiutise lähimaks tehnika taseme väljendajaks W. Oelkersi publikatsiooni

(D18), milles uuriti etinüülöstradiooli ja drospirenooni kui rasestumisvastase mõjuga kombinatsiooni

toimet ning milles käsitletud toimeained ja toimeainete annused vastasid vaidlustatud leiutises

kirjeldatud toimeainetele ja nende annustele. Maakohus tuvastas õigesti ja sellega saab nõustuda, et

kuigi publikatsioonis ei märgitud otseselt, et drospirenooni kasutati mikroniseeritult, ei tähenda see,

et seda poleks tehtud. Kostja ei suutnud kohtule tõendada, et eelarvamus oleks olnud välja kujunenud.

EPA otsused ei ole analoogiliselt Riigikohtu ja Euroopa Kohtu otsustega käsitatavad tõenditena, mille

alusel kohus tuvastaks konkreetses vaidluses tuvastamist vajavaid asjaolusid. EPA otsustele

tuginemine tähendab õigusliku hinnangu andmist ja kohus saab otsustest lähtuda õiguse

kohaldamisel, st õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel. Hageja esitas õigustatult tõenditena

EPA otsuse T0007/07 ja EPA Suure Apellatsioonikoja otsuse, sest need otsused käsitlesid

vaidlusaluse patendi Euroopa analoogpatendi tühistamist. Vaidlusalune leiutis ei põhine

leiutustegevusel, vaid vaidlusalune leiutis oli väidetavalt üllatuslik.

Maakohus on jaganud tõendamiskoormuse õigesti ja kui kostja väitis vastuses hagile, et leiutis oli

üllatuslik, kuna esines eelarvamus, siis pidi ta TsMS § 230 lg 1 kohaselt eelarvamuse olemasolu

tõendama. Kuna kostja ei tõendanud, et enne prioriteedikuupäeva tegid suukaudselt manustatava

preparaadiga, mis sisaldas drospirenooni ja etinüülöstradiooli segu ja sobivaid kandjaosakesi, paljud

erinevad asjatundjad hulga ebaõnnestunud in vivo katseid, mille põhjal oleks olnud võimalik kostja

väidetavat eelarvamust tuletada, ei olnud maakohtul võimalik otsuses teistsugusele ja apellanti

rahuldavale järeldusele jõuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga Krause artiklitele

(D34–D36). Maakohus leidis õigesti, et asjatundjat peaks drospirenooni ja spirorenooni sarnasus

viima loogilisele mõttele, et sarnaselt spirorenoonile võib ka drospirenooni mikroniseerimine

parandada selle biosaadavust ning et sellise hüpoteesi tekkimine ja kontrollimise otsustamine on ala

asjatundja igapäevatöös tehtavate järelduste ja katsete osa.

Hageja on tõendanud piisavalt, et leiutisel puudus uudsus, mis annab aluse patendi tühistamiseks selle

eelneva kasutamise tõttu. Pooled ei vaielnud selle üle, et USA-s leiutisega tehtud kliinilistel

uuringutel katsealustega konfidentsiaalsuse lepinguid sõlmitud ei olnud, seega puudus neil saladuse

hoidmise kohustus. Tabletid võisid sattuda asjast huvitatud isikute kätte, kes võisid neid analüüsida,

mis EPA praktika kohaselt leiutise uudsuse välistab. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et

uuringutel osalejaid ei saanud lugeda üldsuse osaks. Leiutis on oma uudsuse kaotanud, kuna leiutist

kasutati Ameerikas korraldatud ravimiuuringus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PatS § 8 lg-t 4 ning leidnud, et vaidlusalusel leiutisel

puudub leiutustase. Ringkonnakohus ei ole kohaldanud probleem-lahenduse meetodit.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme leiutise leiutustaseme hindamisel: 1)

ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et ekspertiisi määramise taotluse rahuldamine ei olnud vajalik;

2) ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud publikatsiooni D18, kuna publikatsioonis D18 ei olnud

drospirenoon mikroniseeritud vormis; 3) ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud Krause artikleid

(D34–D36) ning ringkonnakohtu järeldused on vastuolus tõenditega D34–D36. Krause artiklites oli

drospirenoon aeglaselt lahustuvas makrokristalses vormis, mis ei oleks saanud viia eriala asjatundjat

samale mõttele, nagu on kirjeldatud vaidlusaluse patendi kirjelduses; 4) ringkonnakohus ei ole võtnud

seisukohta kostja väidete kohta, mis puudutavad katseid in vivo ja in vitro, mis kokkuvõttes viis

ringkonnakohtu ekslikule järeldusele, justkui vaidlusalusel leiutisel puudub leiutustase.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlusalusel leiutisel puudub uudsus, ning seetõttu on

ringkonnakohus valesti kohaldanud PatS § 8 lg-t 2. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et uuringus

osalejatel ei olnud mingeid kohustusi seoses ravimiuuringuga ning et uuringus osalejad võisid tablette

üle anda kolmandatele isikutele. Uuringus osalejad allkirjastasid informeeritud nõusoleku vormi,

millest tulenesid neile väga ranged käitumispiirangud. Ringkonnakohtu väide, justkui kolmandad

isikud oleks saanud tablette analüüsida, on tõendamata. Ringkonnakohtu põhjendus

konfidentsiaalsuslepingute puudumise kohta on põhjendamatu ja vastuolus tõenditega – infot, et

tablettides on drospirenoon mikroniseeritud vormis, uuringualustele ei edastatud. Vaidluses pole

esitatud ühtegi tõendit, et kolmandad isikud analüüsisid tablette. Uuringus osalenud naisi ei saa

käsitada üldsuse liikmetena.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes mh selle üle, kas kohtud hindasid hageja leiutise osas

patentsuse kriteeriume õigesti ning kas kohtud oleks pidanud määrama ekspertiisi.

11. Leiutise patentsuse kriteeriumid on sätestatud PatS §-s 8. PatS § 8 lg 1 kohaselt on leiutis

patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. Sama paragrahvi lg 2 järgi on

leiutis uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu tehnikateabe

põhjal, mis enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne

prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või

suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Uudsuse kindlaksmääramisel

võetakse arvesse ka Patendiametile varem esitatud patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse

kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise taotluste sisu vastavalt nende esitamise kuupäevale

või prioriteedinõude puhul prioriteedikuupäevale tingimusel, et patenditaotlused on avaldatud või

avaldatuks loetud PatS § 24 järgi ja kasuliku mudeli registreerimise taotlused avaldatud kasuliku

mudeli seaduse § 33 järgi. PatS § 8 lg 3 järgi ei võeta tehnika taseme kindlaksmääramisel sellekohase

nõude esitamisel arvesse leiutise olemust avavat teavet, mille on 12 kuu jooksul enne Eesti Vabariigis

või välisriigis esitatud esmase leiutist sisaldava patenditaotluse või kasuliku mudeli registreerimise

taotluse esitamise kuupäeva avalikustanud isik, kellel on PatS § 12 kohaselt õigus taotleda patenti,

või nimetatud isiku teadmisel teine isik. Nõude peab esitama patenditaotluses või hiljemalt kaks kuud

enne § 24 kohast patenditaotluse avaldamist. Kui teine isik omandas teabe õigusvastaselt või teave

avaldati õigusvastaselt või patendi taotlemise õigust omava isiku teadmata, võib nõuet esitada ka

patenditaotluse ekspertiisi käigus või patendi vaidlustamise korral. Nõudele peab lisama seda

põhjendavad tõendid.

PatS § 8 lg 4 kohaselt on leiutisel leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt

ei tulene tehnika tasemest. Küsimus leiutustasemest tekib alles siis, kui leiutis on uus PatS § 8 lg-

te 1–3 mõttes.

Lisaks sellele sätestab PatS § 8 lg 5, et leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või

kasutada majanduses.

12. Kohtud on leidnud, et hagi tuleb rahuldada ning patent tühistada. Maakohus leidis, et kostja

leiutist võib vaadelda uudsena, see on tööstuslikult kasutatav, kuid leiutisel puudub leiutustase.

Ringkonnakohus leidis, et lisaks maakohtu tuvastatud leiutustaseme puudumisele ei olnud leiutis ka

uudne. Ei maa- ega ringkonnakohus ole seejuures määranud leiutustaseme hindamiseks ekspertiisi.

13. Ringkonnakohus leidis 15. juuli 2014. a otsuses, et ekslik on kostja väide, mille kohaselt oleks

maakohus pidanud rahuldama hageja taotluse määrata ekspertiis. Ringkonnakohus asus seisukohale,

et kostja maakohtus ise ekspertiisi määramist ei taotlenud. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on ekspertiisi

määramine kohtu õigus, mitte kohustus, ja ekspertiisi korraldamata jätmine ei toonud kaasa ebaõige

lahendi tegemist. Ekspertiisi tegemine ei olnud ringkonnakohtu arvates ka sisuliselt otstarbekas ega

vajalik.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ekspertiisi määramata jätmise kohta.

Kassatsioonkaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt esitas maakohtus 10. jaanuaril 2013 taotluse

ekspertiisi määramiseks hageja (VII kd, tl 1–7). Samas toetas kostja maakohtus ekspertiisi määramist

ja pidas seda vajalikuks. Menetlusosalised ei jõudnud kokkuleppele eksperdi isikus ning vaidlesid

eksperdile esitatavate küsimuste üle. Nimetatu nähtub kostja 31. jaanuari 2013. a taotlusest, milles

kostja palus määrata eksperdiks emeriitprofessor Henning Gjelstrup Kristensen ning jätta

ekspertideks määramata Ivar Järving ning patendivolinik Mart Enn Koppel. Samuti esitas kostja oma

seisukoha ja ettepanekud eksperdile esitatavate küsimuste kohta. Samas taotluses soovis kostja ka

seda, et kohus kohustaks hagejat tasuma ekspertiisikulud ning et ekspertiisimäärust ei saadetaks

täitmisele enne, kui hageja on ekspertiisikulud tasunud (IX kd, tl 172–184). Sellele vastuseks leidis

hageja, et kui kohus otsustab kaasata eksperdiks H. G. Kristenseni, tuleks nimetatud eksperdiga

seotud ekspertiisikulud jätta kostja kanda, kuna hageja ei ole soovinud välisriikide ekspertide

kaasamist (X kd, tl 16).

Harju Maakohus tegi 15. aprillil 2013 määruse, millega jättis hageja ekspertiisi määramise taotluse

rahuldamata. Maakohus leidis määruse põhjendustes, et TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel, arvestades asjas

poolte esitatud tõendite hulka ja poolte selgitusi nendega tõendada soovitavate asjaolude kohta, ei ole

ekspertiisi tegemine vajalik, arvestades ekspertiisi kulukust ja sellele kuluda võivat aega.

Tõendamisele kuuluva asjaolu kohta oli maakohtu arvates juba piisavalt tõendeid esitatud

(kohtutoimik koosnes sel hetkel kümnest köitest, millest suurema osa moodustavad tõendid).

Nimetatud määrusele vastuseks saatis kostja esindaja kohtule e-kirja, kus leidis, et kohtu seisukoht, et

asja on võimalik lahendada ilma ekspertiisita, on kostjale üllatuslik ja ilmselt ka hagejale, kes

sellekohase taotluse esialgu esitas (X kd, tl 40). Kostja esindaja märkis 16. aprilli 2013. a korraldaval

istungil, et ei välista, et kostja soovib esitada ekspertiisitaotlust.

Järgnevalt taotles kostja ekspertiisi apellatsioonkaebuses, paludes määrata ekspertiis ja määrata

eksperdiks prof Henning Gjelstrup Kristensen (XI kd, tl 153). Kostja märkis apellatsioonkaebuses, et

maakohus jättis rahuldamata taotluse määrata ekspertiis leiutustaseme küsimuses ning seetõttu

puudus kohtul vajalik eriteadmine, et hinnata tõendeid ka eriala asjatundja seisukohast. Kostja

hinnangul on kostja esindaja 15. aprilli 2013. a e-kiri käsitatav vastuväitena kohtu tegevusele

ekspertiisi määramata jätmise kohta. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2014. a istungil kostja

ekspertiisitaotluse rahuldamata ning leidis, et maakohus on 15. aprilli 2013. a määruses avaldanud

seisukoha, millega saab nõustuda. Lisaks nõustus ringkonnakohus hageja seisukohaga. Selle peale

esitas kostja esindaja vastuväite kohtu tegevusele, ringkonnakohus jättis vastuväite rahuldamata (XI

kd, tl 218).

15. Kolleegium märgib kõigepealt, et kuigi maakohtus esitas ekspertiisitaotluse hageja, on toimiku

materjalide alusel selge, et ka kostja oli ekspertiisi määramisega nõus, pooled vaidlesid vaid selle üle,

kes tuleks eksperdiks määrata ning milliseid küsimusi eksperdile esitada. Olles nõus ekspertiisi

tegemisega ning esitades omapoolse eksperdikandidaadi ja tehes ettepanekuid küsimuste kohta, ei

pidanud kolleegiumi arvates kostja eraldi ekspertiisitaotlust esitama, kuna tema 31. jaanuari 2013. a

taotlus eksperdiks määratava isiku ning küsimuste kohta on käsitatav samuti taotlusena määrata

ekspertiis TsMS § 293 lg 1 mõttes. Vähemalt oleks maakohus tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 pidanud

enne hageja ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise määruse tegemist selgitama välja ka kostja

seisukoha ekspertiisitaotluse kohta. Kuigi kostja palus jätta ekspertiisikulud oma taotluses hageja

kanda, oleks maakohus pidanud olukorras, kus kaalus hageja taotletud ekspertiisi määramata jätmist,

kostjale selgitama ka TsMS § 148 lg 1 sisu ning võimaldama kostjal esitada seisukoht, kas viimane

soovib ekspertiisi tegemist ning kas ta on nõus ka ekspertiisikulud ette tasuma. Lisaks sellele võib

nõustuda kostja seisukohaga, et pärast maakohtus ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmist

kostja esindaja saadetud e-kirja võib käsitada vastuväitena kohtu tegevusele ekspertiisi määramata

jätmise kohta (X kd, tl 40). Lisaks sellele (nagu eespool esitatust nähtub) on kostja ekspertiisitaotluse

esitanud ka ringkonnakohtus.

16. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust

asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Õige on iseenesest ringkonnakohtu

seisukoht, et ekspertiisi määramine on kohtu õigus, mitte kohustus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta

leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (vt ka Riigikohtu 1. juuli

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 16).

Kolleegium nõustub samas kostjaga, et käesoleva vaidluse lahendamine eeldab äärmiselt spetsiifilisi

eriteadmisi farmaatsia ja ravimite toimimise kohta. Samuti ei ole üldjuhul õige jätta ekspertiisitaotlust

rahuldamata ainuüksi põhjendusega, et tõendamisele kuuluva asjaolu kohta oli juba esitatud piisavalt

tõendeid (kohtutoimik koosnes kümnest köitest, millest suurema osa moodustavad tõendid), kuna

menetluses esitatud tõendite hulk ei saa tingida iseenesest eksperdiarvamuse küsimata jätmist. Lisaks

tuleb arvestada TsMS § 232 lg-s 2 sätestatut, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seetõttu ei ole üldjuhul õige jätta

selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p-st 2

tulenevalt rahuldamata. Viidatud sätte menetlusökonoomiline mõte on üldjuhul vältida tõendite

kuhjamist olukorras, kus tõendatava asjaolu olemasolu kohta on esitatud juba niigi piisavalt tõendeid.

Eeltoodust järelduvalt leiab kolleegium, et olukorras, kus kostja oli maakohtus ekspertiisi

määramisega nõus ja kostja 31. jaanuari 2013. a taotlust võib käsitada taotlusena ekspertiisi

määramiseks, on kohtud ekspertiisi määramata jättes rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis

võis viia asja ebaõigele lahendamisele (TsMS § 669 lg 2). Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus otsustama ekspertiisi määramise küsimuse ja selle määramisel andma

menetlusosalistele võimaluse teha ekspertiisi läbiviimiseks kohtu poolt vajalikuks peetavad

menetluslikud toimingud (võimalik kulude ettemaksmine, eksperdiks määratava isiku nimetamine

jne).

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks