3-2-1-75-14 · Riigikohus

Riigikohtunike Villu Kõve, Saale Laose, Henn Jõksi, Peeter Jerofejevi, Tambet Tampuu ja

Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, mille punktidega 1 – 5 ja 8 on ühinenud

Hannes Kiris

1. Erinevalt üldkogu enamusest leiame, et olukorras, kus isik pole saanud oma määruskaebuse kohta

ühtegi põhjendatud kohtulahendit, on TsMS § 4891 lg 5 piirang vastuolus PS §-ga 15 ja § 24 lg-ga 5.

PS §-st 15 tuleneva ausa õigusemõistmise tagamiseks oleks tulnud TsMS § 4891 lg 5 kehtetuks

tunnistada ja määruskaebus läbi vaadata.

2. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud

korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. See säte kaitseb põhiõigust kohtulikule kaitsele.

Edasikaebeõiguse eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu

kohtulahendites.

3. Maksekäsu määrus on hagita menetluses tehtav lõpplahend, millega otsustatakse lõplikult isiku

varaliste õiguste üle ja millele võib järgneda täitemenetlus. Niisuguse lahendi võib maakohus teha

maksekäsu kiirmenetluses lihtsustatud vormis põhjendusi esitamata (TsMS § 489 lg 3) ning lahendi

peale esitatud määruskaebuse võib ringkonnakohus lahendada samuti lihtsustatud vormis määrusega,

mis kirjeldavat ja põhjendavat osa ei sisalda (TsMS § 663 lg 5 ja § 667 lg 1). Vaidlusaluses asjas ongi

tehtud lihtsustatud vormis maksekäsu määrus võlgnikult rahasumma sissenõudmise kohta, maksekäsu

peale esitatud võlgniku määruskaebuse on maakohus saatnud edasi ringkonnakohtule seda

põhjendatud määrusega lahendamata ja ringkonnakohus omakorda on määruskaebuse lahendanud

resolutsioon-määrusega. Nii ei ole määruskaebuse esitaja saanud kohtutelt temalt väljamõistetud

nõude kohta ühtegi põhjendatud lahendit. See on vastuolus PS §-st 15 tuleneva ausa õigusemõistmise

põhimõttega.

4. Vastuväide makseettepanekule ja määruskaebus maksekäsu peale on teineteisest sõltumatud

õiguskaitsevahendid, millel on erinevad eesmärgid ja tagajärjed. Määruskaebuse esitamine ei eelda

vastuväite esitamist. Vastupidi, kui vastuväide esitatakse, siis ei kerki määruskaebuse esitamise

küsimust, sest vastuväite esitamise tulemusena maksekäsku ei tehta ja vaidlus võidakse (nõude esitaja

soovil) läbi vaadata hagimenetluses. Pärast maksekäsu tegemist ei ole võlgniku vastuväitel tähendust,

sest maksekäsu näol on maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude kohta olemas lõpplahend, mille

õigusjõudu vastuväide ei kõrvaldaks. Maksekäsku on võimalik vaidlustada üksnes määruskaebuse

esitamisega. Kui määruskaebust ei esitata, siis maksekäsk jõustub ja selle võib pöörata

sundtäitmisele.

5. Maksekäsu kiirmenetlus on lihtsustatud ja kiirusele suunatud menetlus. Normide loogiline süsteem

on üles ehitatud selliselt, et vastuväite esitamiseks antakse eeldatavale võlgnikule lühike tähtaeg ning

kui ta selle aja jooksul vastuväidet ei esita, siis tehakse maksekäsk, mida on võimalik vaidlustada

määruskaebuse esitamisega. Seejuures saab võlgnik esitada määruskaebuse muu hulgas asjaoludel,

mille tõttu ta ei saanud temast sõltumatu asjaolu tõttu vastuväidet õigeaegselt esitada (TsMS § 4891 lg

2 p-d 1 ja 2). Need alused kaotaksid igasuguse tähenduse, kui jaatada võlgniku õigust vastuväite

esitamise tähtaja ennistamist taotleda.

6. Asja lahendamisel ei tohiks vähemalt Riigikohtu üldkogu arvestada kohtu selgitustega, mis ei

põhine seadusel, isegi kui need soosivad menetlusosalist (määruse p-d 71,72,73). Et vastuväite

esitamise tähtaja ennistamist ei ole TsMS-s selle normide loogikast tulenevalt (vastuväite tähtaja

ennistamise menetlus ja TsMS 489 1 lg 2 p 2 järgi samal alusel esitatud määruskaebuse menetlus

tekitaks suurt menetluslikku segadust ja takistaks oluliselt asja lahendamist mõistliku ajaga) ette

nähtud, siis ei olnud kohtunikuabi selgitusel, nagu võiks võlgnik vastuväite esitamise tähtaja

ennistamist taotleda, asja lahendamisel mingit tähendust. Ka siis, kui võlgnikul puuduks mõjuv

põhjus tugineda sellele, et ta vastuväidet õigeaegselt esitada ei saanud (TsMS § 4891 lg 2 p-d 1 ja 2),

säiliks tal õigus nõuda maksekäsu tühistamist seetõttu, et maksekäsu kiirmenetluse eeldused ei olnud

täidetud või et rikuti muul viisil maksekäsu kiirmenetluse tingimusi (TsMS § 4891 lg 2 p 3). Seega ei

ole vastuväite või selle tähtaja ennistamise taotluse esitamata jätmisel mingit tähendust

määruskaebuse lahendamisel.

7. Just TsMS § 4891 lg 2 p-s 3 sätestatud alusele – maksekäsu kiirmenetluse eelduste puudulikkus –

on vaidlusaluses määruskaebuses peamiselt tuginetud. Määruskaebuse põhjenduse õigsuse eeldamisel

ei oleks maksekäsku võinud teha. Nõustuda ei saa üldkogu otsusest järelduva käsitlusega, et

olukorras, kus maksekäsku ei oleks tohtinud teha ja menetlusosaline ei saa temalt sissenõudmiseks

esitatud nõude kohta ühtegi põhjendatud lahendit, ei ole TsMS § 4891 lg-st 5 tulenev

edasikaebeõiguse piirang sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused.

Maakohtus lahendab maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtunikuabi ja kuigi ta ei saa jätta selle

peale esitatud määruskaebust ise rahuldamata, ei ole põhjendatud lahendi puudumise tõttu võimalik

hinnata seda, kuivõrd on kohtunik, kellele määruskaebus edastatakse, selle põhjendustesse

süvenenud. Ringkonnakohtul ei ole küll kohustust lahendada määruskaebus kirjeldava ja põhjendava

osata määrusega, kuid seaduses ei ole sätestatud ka kohustust lõpplahendi peale esitatud

määruskaebuse kohta tehtavat määrust põhjendada juhul, kui kaebuse esitaja ei ole seni saanud asja

kohta ühtegi põhjendatud lahendit. Meelevaldne on üldkogu eeldus, et nii maakohus kui

ringkonnakohus on kohtualluvuse küsimust kontrollinud (määruse p 72). Kui ringkonnakohus on

vastavalt seaduses sätestatud õigusele jätnud niisuguses olukorras oma määruse põhjendamata, ei ole

määruse motiivid menetlusosalistele teada ega mõistetavad. Leiame, et niisuguses olukorras on

edasikaebeõiguse piirang ebaproportsionaalselt intensiivne, ei taga kohtulahendite õigsuse kontrolli

ega ole kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Üldkogu määruses on vaikides mööda mindud sellest, et

tsiviilkolleegium pidas põhiseadusevastaseks just kaebeõiguse puudumist olukorras, kus varasem

menetlus ei vasta PS §-le 15.

8. Määruskaebus oleks tulnud läbi vaadata ja põhjendatud määrusega sisuliselt lahendada. Selle

käigus oleks muu hulgas tulnud anda hinnang TsMS § 4892 lg 1, § 663 lg 5 ja § 667 lg 1

põhiseaduspärasusele.

Villu Kõve, Saale Laos, Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu, Malle Seppik, Hannes Kiris