3-3-1-3-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-3-15

Otsuse kuupäev

15. aprill 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 6. aprilli 2010. a otsuse,

29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D ja 29. novembri

2010. a vaideotsuse nr 6.12/356-1 tühistamiseks ning

toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-11-30

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Romeo Kalda kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-30. Jätta

Tartu Halduskohtu 25. juuni 2012. a otsuse haldusasjas nr 3-11-30 resolutsiooni p 2 muutmata,

asendades otsuse põhjendused resolutsiooni p 2 puudutavas osas käesoleva otsuse

põhjendustega.

3. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulud 7 eurot ja 44 senti ning

kohustada Viru Vanglat kandma nimetatud summa L. K. arvelduskontole

nr EE342200221012449098.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Kalda (kaebaja) suhtes alustati inspektor-kontaktisiku K. Luuri 31. märtsi 2010. a ettekande

alusel distsiplinaarmenetlust. Ettekandes viidati võimaliku distsiplinaarsüüteona kaebaja ebaviisakale

käitumisele vanglateenistuse ametnikuga. Eelnimetatud ettekande peale märgiti kolm resolutsiooni.

Ühe resolutsiooniga määrati 1. aprillil 2010 distsiplinaarmenetluse läbiviijaks N. Puškarjov. Teise

resolutsioonina on märgitud "prl M. Lepiste 27.04.2010" ning kolmanda resolutsiooniga otsustas Viru

Vangla direktor 6. aprillil 2010 määrata distsiplinaarasja menetlejaks neljanda üksuse inspektor-

kontaktisiku P. Metsari. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja tegi ettepaneku distsiplinaarkaristuse

määramiseks P. Metsar ning karistuse määras teise üksuse peaspetsialist-üksuse juht N. Puškarjov.

2. R. Kalda esitas distsiplinaarmenetluse raames Viru Vanglale 7. aprillil 2010 taotluse E8 osakonna

koridori kaamerate videosalvestiste säilitamiseks. Taotleja hinnangul nähtub videosalvestistelt, et

vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgitu ei vasta tegelikkusele. Lisaks palus kinnipeetav

võimaldada tal nende salvestistega tutvuda. Viru Vangla rahuldas 21. aprillil 2010 taotluse osaliselt.

Vangla otsustas säilitada E8 osakonna koridori kaamerate videosalvestised, kuid keeldus nende

näitamisest taotlejale.

3. R. Kaldal paluti 31. märtsil 2010 kirjutada toimunud intsidendi kohta seletuskiri. Esitatud

seletuskirjas märkis R. Kalda, et tal ei olnud vanglateenistuse ametnikuga konflikti.

4. Inspektor-kontaktisik P. Metsar teavitas 6. aprillil 2010 kinnipeetavat, et tema suhtes algatati

1. aprillil 2010 distsiplinaarmenetlus. 26. aprillil 2010 tutvustati kinnipeetavale distsiplinaar-

menetluse protokolli, millele R. Kalda esitas oma vastuväited. Distsiplinaarmenetluses antud

selgitustes ja distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes juhtis kaebaja muu hulgas

tähelepanu asjaolule, et videosalvestisi ei ole distsiplinaarmenetluses uuritud ning need peaksid

olema lisatud tõendina distsiplinaarmenetluse materjalide hulka.

5. Viru Vangla karistas 29. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 6.-3/822-D Romeo Kaldat Viru Vangla

kodukorra p 8.1.3 rikkumise eest vangistusseaduse (VangS) § 67 ja § 63 lg 1 p 2 alusel ühe

pikaajalise kokkusaamise keeluga. Käskkirja kohaselt käitus kinnipeetav 31. märtsil 2010, kui karjus

vanglaametniku K. Luuri peale ja lausus, et "sina ei tule mulle oma arvamust peale suruma, seda infot

stendi peal ei olnud", ebaviisakalt. Kinnipeetava distsiplinaarsüütegu on tõendatud inspektor-

kontaktisikute K. Luuri, M. Lepiste, M. Bendi ning valvur V. Naprejevi 31. märtsi 2010. a

ettekannetega. Menetlustoimingute tegemise vajalikkuse üle otsustab menetleja. Asjaolu, et kinni-

peetav ei nõustu ettekannete sisuga, ei tähenda, et vanglateenistuse ametnike väited ei vastaks tõele.

Oma käitumisega häiris kinnipeetav vanglateenistuse ametnikke ja näitas üles üleolevat ja negatiivset

suhtumist. Kinnipeetaval ei ole õigust hakata vanglaametnikuga vaidlema. R. Kalda eksis viisaka

käitumise nõude vastu, kuid olulisem on asjaolu, et pärast ebasoodsa vastuse saamist hakkas ta

vanglaametnikuga vaidlema ning tema peale karjuma, sest pidas oma seisukohta tähtsamaks ja

õigemaks, mistõttu on tegemist raske rikkumisega. Kinnipeetaval on mitmed kehtivad

distsiplinaarkaristused erinevate rikkumiste eest ja kuna isik jätkab distsiplinaarsüütegude toime-

panemist, siis ei ole ta ilmselgelt teinud varasematest karistustest soovitud järeldusi. Raske rikkumise

tõttu oleks distsiplinaarkaristusena noomituse määramine ebaproportsionaalne. Kuna distsiplinaar-

süüteo toime pannud isik kasutab pikaajalisi kokkusaamisi, siis on süüteo raskust arvestades

põhjendatud määrata distsiplinaarkaristusena üks pikaajalise kokkusaamise keeld.

6. Kaebaja esitas 9. aprillil 2010 Justiitsministeeriumile vaide Viru Vangla direktori 6. aprilli 2010. a

otsuse peale ning palus selle tühistada ja teha ettekirjutus toimingu tagasitäitmiseks. Kaebaja

hinnangul algatas vangla direktor ebaõigesti juba lõpetatud distsiplinaarmenetluse. Kaebaja esitas

18. mail 2010 Viru Vanglale vaide käskkirja nr 6.-3/822-D kehtetuks tunnistamiseks. Vaide esitaja

leidis, ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud.

7. Viru Vangla jättis 29. novembri 2010. a vaideotsusega nr 6.-12/356-1 mõlemad vaided

rahuldamata.

8. Kaebaja esitas 2. jaanuaril 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla

direktori 6. aprilli 2010. a otsuse ja tunnistada menetluse alustamise otsus õigusvastaseks. Kaebaja

palus tühistada ka Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D ning tunnistada VangS § 63

lg 1 p 2 osas, mis sätestab distsiplinaarkaristuse liigina ühe pikaajalise kokkusaamise keelu,

põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja hinnangul on nimetatud norm vastuolus põhiseaduse (PS)

§-s 26 sätestatuga. Samuti palus kaebaja tühistada vaideotsuse osas, millega vangla lahendas

pädevust omamata vangla direktori otsuse peale Justiitsministeeriumile esitatud vaide, ning

tunnistada õigusvastaseks vangla toimingud, mis seisnesid vaide Justiitsministeeriumile edastamata

jätmises ning 18. mail 2010 esitatud vaide tähtajaks lahendamata jätmises.

9. Kaebuse kohaselt on vangla distsiplinaarmenetluses oluliselt rikkunud haldusmenetluse seaduse

(HMS) nõudeid. 1. aprillil 2010 alustatud distsiplinaarmenetlus lõpetati, kuid Viru Vangla 6. aprilli

2010. a otsusega algatati see uuesti. Menetlust on alustatud ebaõigesti kaks korda ja viimase otsuse

tegi selleks pädevust mitteomav isik. 31. märtsi 2010. a seletuskirja koostamise ajal ei teadnud

kaebaja, milles teda süüdistatakse ning mille kohta ta peab seletusi andma. Distsiplinaarmenetlusest

ja võimalikust rikkumisest sai kaebaja teada 6. aprillil 2010. Sellega rikuti VangS § 64 lg-s 2

sätestatut. Kaebaja ei ole etteheidetavat distsiplinaarsüütegu toime pannud. Vanglaametnikuga

suheldes ta ei karjunud ega käitunud ebaviisakalt. Kaebaja palus kohtul nõuda vanglalt välja

intsidenti kajastavad E8 koridori kaamerate videosalvestised ning vaadata need kohtuistungil

tõendusmaterjalina läbi. Haldusmenetluses on vangla vääralt jätnud videosalvestised läbi vaatamata,

kuigi kaebaja on nimetatud tõendi säilitamise ja tõendina kasutamise tahet selgelt väljendanud.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kaalutlusvigadega ja tuleb tühistada.

10. Tartu Halduskohus rahuldas 25. juuni 2012. a otsusega kaebuse osaliselt. Kohus tühistas Viru

Vangla 29. aprilli 2010. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja nr 6.-3/822-D (p 2) ning

29. novembri 2010. a vaideotsuse nr 6.-12/356-1 (p 3) ning tunnistas vaidlustatud vangla toimingud

õigusvastaseks (p 4). Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tegemisel rikkus vangla kaalutlusreegleid ning

kaalumisviga tingib käskkirja tühistamise. Koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ei nähtu, et

menetleja oleks videosalvestised läbi vaadanud, ning samuti puudub seletus, miks ei peetud video-

salvestiste läbivaatamist vajalikuks. Vastustaja küll mainib, et kaebaja esitatud väiteid, asjaolusid ja

tõendeid on arvestatud ning menetluse käigus on kontrollitud kõiki olulise tähendusega asjaolusid,

kuid ei anna konkreetset hinnangut videosalvestisele. Halduskohtu hinnangul ei saa vaidlustatud

otsuse põhjendustele tuginedes välistada, et haldusorgan võinuks teha teistsuguse otsustuse juhul, kui

ta oleks videosalvestise läbi vaadanud, kuna menetlusreeglite rikkumised võisid mõjutada otsuse

langetamist. Halduskohtule esitatud ühe videosalvestise läbivaatamisel selgus, et olukorda on vaja

veel uurida, kuna vanglaametnike ettekannetes antud seletused ei ühti videosalvestiselt nähtuvaga.

Teist asjassepuutuvat videosalvestist vastustaja kohtule ei esitanud. Haldusasja asjaoludest ei nähtu,

et Viru Vangla direktor alustas juba lõpetatud distsiplinaarmenetlust uuesti. Distsiplinaarmenetluse

läbiviija ei saa samal ajal olla menetluses ka tunnistaja. Viru Vangla direktori 6. aprilli 2010. a otsus

vahetada menetlejat oli seega õiguspärane ning tehtud tema pädevuse piires. Eelnimetatud otsuse

peale esitatud vaide on vangla aga jätnud ebaõigesti Justiitsministeeriumile edastamata ja lahendanud

pädevust ületades selle ise (VangS § 11 lg 41)). Vaideotsus tuleb seetõttu tühistada täies ulatuses.

Vangla on rikkunud ka vaiete lahendamise tähtaega, mistõttu tuleb vaidemenetluse läbiviimisega

seotud toimingute peale esitatud tuvastamiskaebus rahuldada.

11. Viru Vangla esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse

üksnes osas, millega tühistati Viru Vangla 29. aprilli 2010. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri

nr 6.-3/822-D. Vangla leidis, et distsiplinaarmenetlus oli nõuetekohane, kaebaja on distsiplinaar-

süüteo toime pannud ning valitud karistus oli proportsionaalne. Videosalvestis kinnitab vangla-

teenistuse ametnike ettekannetes märgitut, halduskohtu otsuses väidetud vastuolusid ei esine.

12. R. Kalda esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse VangS § 63 lg 1 p 2 suhtes, tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta norm

kohaldamata.

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2014. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse

ja jättis R. Kalda vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja

nr 6.-3/822-D peale esitatud tühistamiskaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus uuris uuesti

videosalvestist ja leidis tõendeid kogumis hinnates, et vastuolu videosalvestiselt nähtu ja vangla-

teenistuse ametnike ettekannetes märgitu vahel ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas

kogutud tõendid (videosalvestis, nelja ametniku ettekanded ja ütlused), et kaebaja karjus

vanglateenistuse ametniku peale ja see on käsitatav ebaviisaka käitumisena, millega isik pani toime

distsiplinaarsüüteo. Videosalvestis kinnitab ettekannetes märgitud vanglateenistuse ametnike asukohti

ja liikumisi vaidlusaluse sündmuse ajal. Kohus kontrollis kaebaja väidet teise videosalvestise

hävitamise kohta kinnisel istungil ning tegi kindlaks, et vastustaja ei ole sellist menetluslikku

rikkumist toime pannud. Vastustaja pidi karistuse valiku tegemisel arvestama kaebaja kehtivate

distsiplinaarkaristustega. Käskkirja õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et need karistused on hiljem

kohtumenetlustes tühistatud. Vanglateenistus ei saa karistuse määramisel ette näha, millised kehtivad

distsiplinaarkaristused võidakse hiljem tühistada. Distsiplinaarkaristuste arvestamise tulemusena võib

vanglateenistus määrata küll rangema distsiplinaarkaristuse, kuid kui neid ei saaks arvestada, siis

võiks karistus osutuda jällegi süüteo raskust arvestades vääritavast kergemaks. Määratud

distsiplinaarkaristus ei ole seetõttu varasemate, distsiplinaarkaristuse määramise hetkel kehtinud

karistuste arvestamise tõttu ebaproportsionaalne. Kaebajat ei karistatud distsiplinaarsüütegude

kogumi, vaid üksnes vanglaametniku peale karjumise eest. Vangla ei olnud kohustatud koguma

distsiplinaarmenetluses täiendavaid tõendeid videosalvestistelt, kuna distsiplinaarsüütegu oli nelja

vanglateenistuse ametniku ettekannete ja ütlustega piisavalt tõendatud. Menetleja vahetamine oli

menetluse erapooletuse tagamise eesmärgil põhjendatud. Distsiplinaarmenetlust ei algatatud kaks

korda, vaid tegu oli lubatava ümbersuunamisega. Kinnipeetavat tuleb VangS § 64 lg 2 alusel esmalt

informeerida distsipliinirikkumisest ja seejärel anda võimalus seletuskirja esitamiseks. Kaebajalt on

seega seletuskirja esitamist nõutud ennetavalt ning sellega on vangla teinud menetlusvea. Nimetatud

menetlusviga ei tingi aga HMS § 58 alusel haldusakti tühistamist, kuna rikkumine ei mõjutanud asja

otsustamist ning kaebaja sai esitada selgitused ja vastuväited distsiplinaarmenetluse hilisemas faasis.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu koos-

seisu enamuse hinnangul on VangS § 63 lg 1 p 2 põhiseadusega kooskõlas. Karistusena ühe

pikaajalise kokkusaamise keelamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Keeld on proport-

sionaalne, kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkide ja demokraatliku ning sotsiaalse õigusriigi

põhimõtetega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei nõua, et riigisiseses õiguses peaksid pika-

ajalised kokkusaamised üldse lubatavad olema. Abielu saab elada ka siis, kui abikaasadel

võimaldatakse kohtuda vaid lühiajaliselt.

14. Ringkonnakohtu kohtunik Madis Ernits jäi eriarvamusele ja leidis, et VangS § 63 lg 1 p 2 on

vastuolus PS §-ga 18 ning § 27 lg-ga 2 ning pikaajalise kokkusaamise keeld distsiplinaarkaristusena

on seega lubamatu. Pikaajalise kokkusaamise keeld distsiplinaarkaristusena on alandava iseloomuga

ning riivab põhiseaduslikku abielu garantiid. Sõltumata õigustusest, millega võidakse põhjendada

kinnipeetava karistamist pikaajalise kokkusaamise keeluga, puuduvad õigustused kinnipeetava

abikaasale kokkusaamise keelamiseks. Keeld piirab intensiivselt abikaasade õigusi, sel on faktiline

mõju mõlemale abikaasale ning see võib viia abielu purunemiseni. Kolmanda isiku õiguste sedavõrd

intensiivne riive ei ole vajalik ega mõõdukas, pikaajalise kokkusaamise keeld kui abielu riive on

seetõttu ebaproportsionaalne. Keeld distsiplinaarkaristusena on alandava iseloomuga, isikut haavav,

solvav, temas ängi ja alaväärsustunnet tekitav ning võib kaasa tuua vaimse või füüsilise vastupanu

murdumise. Distsiplinaarkaristusena pikaajalise kokkusaamise keelu rakendamine ei ole kinni-

peetavale mõistlikul määral ettenähtav ning ületab vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavus-

tunde, sest seab kinnipeetava jaoks tähtsa õigushüve sõltuvusse asjaoludest, mis isikust päriselt ei

sõltu ning võimaldab rakendada sanktsiooni, mille kaudseks, kuid ettenähtavaks tagajärjeks võib olla

abielu purunemine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. R. Kalda esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja Viru Vangla

29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D peale esitatud tühistamiskaebuse rahuldada. Kaebaja

hinnangul on VangS § 63 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus ning ta nõustub ringkonnakohtuniku

eriarvamuses normi põhiseadusvastasuse kohta esitatud põhjendustega. Kaebaja jääb varasemas

kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud,

vaidlustatud käskkiri on kaalumisvigadega ja määratud karistus ebaproportsionaalne. Ringkonna-

kohus on teinud videosalvestiste põhjal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta meelevaldseid ja

ebaõigeid järeldusi. Haldusmenetluses on vastustaja vääralt jätnud videosalvestised läbi vaatamata

ning asjakohase teabe analüüsimata. Ringkonnakohus on hinnanud tõendeid, sh vanglaametnike

ettekannetes kajastatu vastavust videosalvestisest nähtuvale, halduskohtust erinevalt, kuid pole

piisavalt põhjendanud, miks ta on andnud samale tõendikogumile teistsuguse hinnangu. Vangla on

teadlikult jätnud kohtule ühe videosalvestise esitamata. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et

kaebajat ei karistatud süütegude kogumi eest. Käskkirjast nähtub selgelt, et kaebajat karistati

vanglaametniku peale karjumise, tema poole näpuga vibutamise, vanglaametnike häirimise ning

nendega vaidlemise eest kogumis. Karistuse valikul on raskendava asjaoluna arvestatud kaebajal tol

hetkel kehtinud distsiplinaarkaristustega, mis hiljem on kohtumenetlustes tühistatud. Kaebaja palub

vastustajalt välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskuluna menetlusdokumentidest koopiate

tegemisel tasutud riigilõivu 7 eurot 44 senti ja kohustada vanglat kandma see summa riigilõivu

tasunud isiku arvelduskontole.

16. Viru Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja jääb

apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde ning nõustub ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega. VangS § 63 lg 1 p 2 on põhiseadusega kooskõlas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. R. Kaldat karistati selle eest, et ta käitus 31. märtsil 2010 vanglateenistuse ametnikuga

ebaviisakalt. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt karjus R. Kalda vanglateenistuse

ametniku peale. Sellega rikkus kaebaja vangla hinnangul tol ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra

punkti 8.1.3, mis nägi ette, et kinnipeetav peab olema vanglateenistuse ametnikega ja teiste isikutega

suheldes viisakas. Käskkirja kohaselt häiris kaebaja oma käitumisega ametikohuseid täitnud vangla-

ametnikke ning näitas üles üleolevat ja negatiivset suhtumist neisse. Vangla pidas sellist teguviisi

raskeks rikkumiseks ja karistas kaebajat ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga, mis on distsiplinaar-

karistustest kartserikaristuse kõrval üks rangemaid karistusi.

18. Praeguse asja lahendamisel on kohtud uurinud ja hinnanud ühte videosalvestist. Kaebaja

seisukoht, et vangla on ühe videosalvestistest hävitanud ning jätnud kohtule tahtlikult esitamata, ei

ole kohtumenetluses kinnitamist leidnud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega

videosalvestiste säilitamise kohta ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6

alusel vajalikuks neid korrata. Kolleegium on ringkonnakohtust erineval seisukohal aga haldus-

menetluses ühe videosalvestise uurimata jätmise õiguspärasuse küsimuses.

19. Kõiki distsiplinaarmenetluses esitatud asjakohaseid tõendeid tuleb hinnata kogumis, erapooletult

ja igakülgselt. Kaebaja esitas distsiplinaarmenetluse ajal vanglale videosalvestise säilitamise taotluse.

Samuti juhtis kinnipeetav mitmel korral distsiplinaarmenetluse käigus vangla tähelepanu

videosalvestise säilitamise ja tõendina arvestamise vajadusele, sh ka distsiplinaarmenetluse proto-

kollile esitatud märkustes (I kd, tl 36). Kaebaja hinnangul pidanuks videosalvestisest nähtuma, et

distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavate vanglateenistuse nelja ametniku ettekannetes väidetu ei

vasta tõele. Vangla nõustus küll videosalvestise säilitamisega, kuid jättis selle distsiplinaarmenetluses

uurimata, kuigi oli teadlik kinnipeetava soovist kasutada salvestisi tõendina. Distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirjas on kaebaja vastuväidetele küll viidatud, kuid puuduvad selgitused, mis

põhjustel on tõendi uurimisest keeldutud. Ka üheski teises distsiplinaarmenetluse dokumendis ei ole

veenvalt põhjendatud, miks jäetakse üks tõend tõendikogumist kõrvale ega hinnata seda. Nimetatud

tõendi uurimine võimaldanuks distsiplinaarmenetluse läbiviijal hinnata vanglateenistuse ametnike

paiknemise ja liikumise vastavust ettekannetes märgitule ja seeläbi hinnata nende ettekannete

usaldusväärsust. Kohtumenetluses on nii haldus- kui ka ringkonnakohus pidanud seda videosalvestist

asjakohaseks tõendiks ja otsustes sellele tuginenud. Kolleegium ei näe põhjusi, et käsitada

kohtumenetluses olulist tõendit haldusmenetluses asjakohatuna. Seega on vangla selles asjas

rikkunud distsiplinaarmenetluse reegleid, sest on jätnud ühe tõendi hindamata.

20. Teiste distsiplinaarmenetluse normide rikkumiste kohta esitatud väited on ringkonnakohus

põhjendatult ümber lükanud. Ringkonnakohus on põhjalikult ja kogumis hinnanud haldus- ja

halduskohtumenetluses esitatud tõendeid ning teinud õige järelduse, et vangla on järginud üldiselt

distsiplinaarmenetluse norme ning üksikud menetluslikud minetused seoses distsiplinaarmenetluse

algatamisest teatamisega ei vii HMS § 58 alusel vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käsk-

kirja tühistamiseni. Ka videosalvestise haldusmenetluses uurimata jätmine ei tingi kolleegiumi

hinnangul selles asjas iseseisvalt Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.3.-3/822-D tühistamist,

sest mõlemas kohtuastmes on asjakohane videosalvestis läbi vaadatud, sellel kajastatud teavet

vanglateenistuse ametnike ettekannetes märgituga võrreldud ning teabe vastavust hinnatud.

21. VangS § 67 p 1 näeb ette, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra

punkti 8.1.3 kohaselt oli kinnipeetav kohustatud olema viisakas vangla teenistujatega, teiste

kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega.

22. HKMS § 229 lg-st 2 tulenevalt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse

kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega ning on HKMS

§ 229 lg 3 alusel nendega seotud, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud

kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse esitaja seisukohaga, et ringkonnakohus on tõendeid haldus-

kohtust erinevalt hinnates rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus on võtnud

karjumise tuvastamisel aluseks halduskohtuga sama tõendikogumi, vaadanud kohtuistungil uuesti

läbi asjakohase videosalvestise ja võrrelnud seda ettekannetes kajastatud asjaoludega. Samuti on

ringkonnakohus võtnud seisukoha vanglateenistuse ametnike ettekannetes kajastatu usaldusväärsuse

kohta. Ringkonnakohus on tõendeid põhjalikult analüüsinud ja veenvalt põhjendanud, miks tuleb

tõendeid kogumis hinnates asuda halduskohtu otsuses märgitust erinevale seisukohale. Otsus on

kooskõlas HKMS § 61 lg 1 nõuetega, mis näeb ette, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

23. Vanglateenistuse ametnikuga karjudes suhtlemine kui faktiline asjaolu on seega kohtumenetluses

tõendatud ja kolleegium võtab selle otsuse tegemisel aluseks. Väide, et kaebaja käitus ebaviisakalt ja

pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, on aga õiguslik hinnang teole ega ole käsitatav faktiliste

asjaolude tuvastamisena. Kolleegium peab seetõttu andma õigusliku hinnangu, kas kaebaja karjumine

vanglateenistuse ametniku peale on praegusel juhul kvalifitseeritav Viru Vangla kodukorra punkt

8.1.3 mõttes ebaviisaka käitumisena, mis on käsitatav distsiplinaarsüüteona.

24. Kaebajale heidetakse ette sotsiaalse käitumisreegli (viisakusnormi) rikkumist. Vanglaametnikega

karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline käitumine võib

raskendada vanglas distsipliini tagamist. Kolleegiumi hinnangul ei lükka kaebaja seisukohad ümber

vangla ja ringkonnakohtu järeldust, et kaebaja eksis elementaarsete viisakusreeglite vastu ning pani

seeläbi toime vangla kodukorra p 8.1.3 rikkumise. Distsiplinaarsüüteona ei ole kvalifitseeritud mitte

kaebaja väljendusvabaduse kasutamist, vaid selle vabaduse kasutamist ebakohasel viisil ning kaebajat

on karistatud ühe teo, mitte tegude kogumi eest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 231 lg 6).

25. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti hinnanud distsiplinaarkaristuse proportsio-

naalsust üksnes varasemate distsiplinaarkaristuste arvestamise kontekstis ega ole hinnanud rikkumise

raskust. Üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Kinnipeetava

ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd

sellisel määral, et oleks alust kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel

võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla

sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Selles asjas selliseid

erandlikke asjaolusid ei esine.

26. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb

karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. See aga ei tähenda, et karistuse

proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud asjaolud arvestamata. HKMS § 158 lg 2

alusel teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning haldusakti õiguspärasuse

kindlaks haldusakti andmise aja seisuga. Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse

tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Haldusakti tühistamisel on

erga omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju.

Kohtutel tuli sellega haldusakti, milles on arvesse võetud tühistatud haldusakti mõju, õiguspärasuse

kontrollimisel arvestada. Halduskohtu otsuse tegemise ajaks olid Viru Vangla 29. aprilli 2010. a

käskkirjas nr 6.-3/822-D viidatud distsiplinaarkaristused tühistatud (haldusasjad nr 3-10-2097, nr 3-

10-1214 ja nr 3-3-1-51-11). Vangla on karistuse määramisel arvestanud seega kehtetute karistustega,

mis ilmselgelt on mõjutanud rangema karistuse kohaldamist. Valitud karistus on eelnevat arvestades

ebaproportsionaalne ja seetõttu õigusvastane.

27. Kuna valitud karistus on ebaproportsionaalne, siis ei ole VangS § 63 lg 1 p 2 asja lahendamisel

asjassepuutuvaks normiks. VangS § 63 lg 1 p 2 oleks asjassepuutuv üksnes siis, kui selle normi

kohaldamise eeldused oleksid täidetud. Kuna VangS § 63 lg 1 p 2 kohaldamine oli õigusvastane, siis

puudub selles asjas normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks alus.

28. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Distsiplinaarkaristusena ühe pikaajalise

kokkusaamise keelamine ei ole üldjuhul sedavõrd raske sekkumine isiku põhiõigustesse, sh pere-

konnaelu põhiõigusesse, et ületaks kinnipidamisega kaasnevaid mõistlikke piiranguid. Vangla

sisekorraeeskirja §-st 45 tulenevalt on kinnipeetavale tagatud vähemalt üks pikaajaline kokku-

saamine poole aasta jooksul ning selle distsiplinaarkaristusena keelamine ei tähenda seda, et isikul

puuduks õigus taotleda pooleaastase ajavahemiku kestel asjakohasel põhjusel uuesti pikaajalist

kokkusaamist. Vangla peab uue pikaajalise kokkusaamise korraldamise taotluse kaalutlusõiguse

alusel lahendama, võttes seejuures arvesse ka taotleja varasemat käitumist. Distsiplinaarkaristusena

ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei tähenda seega vältimatult, et isikul puudub igal juhul

pooleaastase ajavahemiku jooksul võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks. Perekonnaelu riive

intensiivsust vähendab ka asjaolu, et ühe pikaajalise kokkusaamise keelamine ei võta kinnipeetavalt

õigust taotleda lühiajalisi kokkusaamisi ning piiratud ei ole ka teiste suhtlemisvahendite kasutamine

(kirjade saatmine, telefonikõnede tegemine).

29. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonna-

kohtu 29. augusti 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-11-30 ja jätab Tartu Halduskohtu 25. juuni 2012. a

otsuse haldusasjas nr 3-11-30 resolutsiooni p 2 muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb

resolutsiooni p 2 puudutavas osas asendada käesoleva otsuse põhjendustega.

30. Halduskohtus ei kandnud kaebaja menetluskulusid. Apellatsiooniastmes oli kaebaja menetlus-

kuluks menetlusdokumentidest koopiate tegemisel tasutud riigilõiv 7 eurot ja 44 senti. Kaebaja palub

nimetatud kulu vanglalt välja mõista ja kohustada vanglat kandma selle summa riigilõivu tasuja

arvelduskontole. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus ei ole iseseisev nõue HKMS § 37

mõttes ning selle menetlusliku taotluse lahendamist apellatsiooniastmes ei tule menetluskulude

jaotamisel arvestada. Ringkonnakohtus oli halduskohtule esitatud nõuetest vaidluse all üksnes Viru

Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja nr 6.-3/822-D tühistamise nõue, mille ringkonnakohus jättis

rahuldamata. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja rahuldab kaebuse

selles osas, siis tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulu (7 eurot ja 44 senti) mõista vastustajalt

välja täies ulatuses ning kohustada Viru Vanglat kandma nimetatud summa riigilõivu tasunud isiku

arvelduskontole. Kautsjoni tasumise kohustusest oli R. Kalda Riigikohtu määrusega vabastatud.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi