3-2-1-126-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi Jalmar Kannu

vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja 369 euro 34 sendi saamiseks ning Jalmar

Kannu hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" vastu

2226 euro 66 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-47163

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

453 eurot 7 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod" (registrikood

10031071), esindaja vandeadvokaat Andres Past

Kostja Jalmar Kann

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 ja

Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega Aktsiaseltsi

„Tallinna Toiduveod" ja Jalmar Kannu tööleping lõpetati alates 16. juulist 2012.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsuse samas tsiviilasjas

ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi Jalmar

Kannu vastu 453 euro 7 sendi saamiseks.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 osas, millega

rahuldati Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi Jalmar Kannu vastu 453 euro 7 sendi

saamiseks.

4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 ja

Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsus samas tsiviilasjas menetluskulude jaotuse osas.

5. Saata asi tühistatud osas, s.o töölepingu lõpetamise aja, Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod"

hüvitise nõude ja menetluskulude jaotuse osas, uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.

6. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas:

6.1. Rahuldada Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi osaliselt ja tuvastada, et Jalmar Kannu

13. juuli 2012. a töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.

6.2. Jätta rahuldamata Jalmar Kannu hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" vastu 2226 euro

66 sendi saamiseks.

7. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Tagastada kassatsioonkaebuselt 19. mail 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot

Aktsiaseltsile „Tallinna Toiduveod".

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod" (hageja) ja Jalmar Kann (kostja) sõlmisid 12. jaanuaril 2012

tähtajalise töölepingu, mille alusel töötas kostja kuni 11. maini 2012 hageja juures autojuht-

ekspediitorina. Alates 12. maist 2012 muutus tööleping tähtajatuks. Kostja ütles töölepingu 13. juulil

2012 erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel alates 16. juulist 2012

põhjendusega, et hageja on rikkunud töölepingut.

Hageja esitas 15. augustil 2012 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni avalduse,

milles palus tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ning mõista kostjalt

hageja kasuks TLS § 100 lg 5 alusel välja hüvitis 369 eurot 34 senti. Hageja ei ole töölepingut

rikkunud ning kuna ta maksis kostjale kõik töötasud, päevarahad, ületunni- ja puhkusetasud ära, ei

olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostja rajas oma ülesütlemise elektroonilise

sõidumeeriku näitudele. Kuna kostja oli sõidumeeriku andmeid manipuleerinud, pidi hageja tema

tööaja arvestust korrigeerima tegelikult tehtud töö alusel. Töövaidluskomisjon jättis 16. oktoobri

2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1829 hageja avalduse rahuldamata.

Kostja esitas 14. novembril 2012 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni

avalduse, milles palus hagejalt välja mõista 2012. a-l vähem makstud töötasu, mh tasu ületunnitöö

tegemise ja riigipühal töötamise eest, s.o kokku 454 eurot 65 senti, puhkusehüvitise 139 eurot 1 sent

ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 1633 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 16. jaanuari 2013

otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/2666 kostja avalduse osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja

töötasu 426 eurot 41 senti ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 1633 eurot. Kostja puhkusetasu nõue jäi

rahuldamata.

2. Hageja esitas 16. novembril 2012 tsiviilasjas nr 2-12-47163 Harju Maakohtule hagi, milles palus

tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lugeda tööleping lõppenuks

korraliselt ning mõista kostjalt välja hüvitis 369 eurot 34 senti. Hageja esitas 15. veebruaril 2013

tsiviilasjas nr 2-13-7569 Harju Maakohtule avalduse, milles palus vaadata töövaidlusasjas nr 4.4-

2/2666 esitatud kostja avalduse läbi hagimenetluses. Harju Maakohus andis mõlemad tsiviilasjad

kohtualluvuse alusel üle Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajale. Pärnu Maakohus liitis tsiviilasjad

ühte menetlusse ning jätkas menetlust tsiviilasjana nr 2-12-47163.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2013. a otsusega hageja hagi osaliselt ning jättis kostja hagi

rahuldamata. Maakohus tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetas

töölepingu korralise ülesütlemisega alates 16. juulist 2012 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 453 eurot 7 senti. Menetluskuludest 99% jäi kostja ja 1% hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei rikkunud hageja töötasu maksmise kohustust, mistõttu ei olnud kostjal

alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kuna hageja on esitanud taotluse lugeda tööleping

lõppenuks korraliselt, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada korralise ülesütlemisega. Pooled

ei vaidle, et hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte 16. juulil 2012. Kostja ei järginud töölepingu

ülesütlemisel 30-päevast etteteatamise tähtaega. Seetõttu on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100

lg 5 ja § 29 lg 8 alusel hüvitist kostja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mille

võrra vähem kostja ülesütlemisest ette teatas, s.o 22 tööpäeva keskmist tasu. Hüvitis 22 päeva eest on

369 eurot 34 senti (neto), st 453 eurot 7 senti (bruto).

Kostja töö- ja puhkusetasu nõue jääb rahuldamata, sest hageja on tasu õigesti arvutanud ja maksnud.

Kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei ole tal õigust saada hüvitist TLS § 100

lg 4 alusel.

4. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tema hagi rahuldada või saata

asja uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja nõustus maakohtu järeldusega, et töösuhe lõppes alates 16. juulist 2013. Lõpetades töölepingu

TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel, oleks maakohus pidanud mõistma hagejalt kostja kasuks välja

TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise. Maakohus ületas hagi piire, sest vaatamata sellele, et hageja nõudis

kostjalt 369 euro 34 sendi suurust hüvitist, mõistis maakohus temalt välja 453 eurot 7 senti.

Maakohus kohaldas valesti TLS § 100 lg-t 5. See säte ei anna alust mõista kostjalt välja hüvitist

hageja kasuks tema keskmise töötasu alusel. Lisaks ei saa hüvitist mõista välja brutotasuna.

Maakohus arvutas hüvitise suuruse valesti. Maakohus kohaldas valesti TLS § 39, sest hageja ei

esitanud töötasu tagastamise nõuet.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis 453 eurot 7 senti. Ringkonnakohus tegi selles osas uue

otsuse ja jättis hageja nõude rahuldamata. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Mõlema

kohtuastme menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et kostjal ei olnud õigust töölepingut

erakorraliselt üles öelda. Seetõttu jäid tema nõuded põhjendatult rahuldamata.

Maakohus kohaldas hageja nõuet rahuldades valesti TLS § 100 lg-t 5. Maakohus leidis, et töölepingu

korralisest ülesütlemisest pidi kostja teatama hagejale 30 päeva ette. Maakohus jättis seejuures

tähelepanuta, et kostja ütles töölepingu üles erakorraliselt, mitte korraliselt. Kostja teatas hagejale

töölepingu ülesütlemisest alates 16. juulist 2012. Samast kuupäevast lõpetas maakohus töölepingu.

Seega ei saa hageja nõuda vähem ette teatud aja eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Hageja ei ole

nõudnud kostjalt TLS § 109 lg-s 4 sätestatud hüvitist.

Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi

kanda, kuna hageja ei pidanud tööajaarvestust piisavalt selgelt ja ta suutis seda põhistada ja tõendada

alles maakohtus. Seega oleks ebaõiglane jätta tema menetluskulusid kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus kohaldas TLS § 100 lg-t 5 valesti. Kuna hageja palus tuvastada, et kostja

erakorraline ülesütlemine on tühine, ja lugeda tööleping lõppenuks korraliselt ning maakohus

rahuldas need nõuded, on hagejal õigus saada hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja lahendamata hageja tuvastusnõude lugeda tööleping

lõppenuks korralise ülesütlemisega.

Ringkonnakohus jaotas menetluskulud valesti. TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada üksnes

põhjendusega, et hageja ei pidanud kostja tööajaarvestust piisavalt selgelt ning tõendas ja põhistas

seda alles maakohtus.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu poolte

töölepingu lõpetamise aja ja hageja hüvitisenõude ning menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 692 lg 5

alusel tuleb samas osas tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4

kohaselt uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud tähtajatu töölepingu, mille kostja ütles

erakorraliselt üles. Maakohus tuvastas, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on seadusest

tuleneva aluse puudumise tõttu tühine, ning jättis kostja hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse peale

esitas apellatsioonkaebuse kostja. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja ülesütlemine on

tühine ja kostjal ei ole õigust saada hagejalt töö- ja puhkusetasu ning hüvitist töölepingu erakorralise

ülesütlemise eest. Kuigi hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustab ringkonnakohtu

otsuse tervikuna, puudutavad kaebuse väited üksnes töölepingu lõpetamise aega, hageja

hüvitisenõude rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust. Kohtud olid rahuldanud hageja

tuvastusnõude ning jätnud rahuldamata kostja rahalised nõuded. Sellest järeldab kolleegium, et

hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse üksnes töölepingu lõpetamise aja, hüvitisnõude rahuldamata

jätmise ning menetluskulude jaotuse osas. Eeltoodu tõttu ei kontrolli kolleegium ringkonnakohtu

otsust osas, milles rahuldati hageja hagi ja tuvastati, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on

tühine, ning jäeti rahuldamata kostja hagi 2226 euro 66 sendi saamiseks. Nimetatud osas on

ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Kooskõlas TsMS § 689 lg-s 21

sätestatuga märgib kolleegium otsuse resolutsiooni jõustunud resolutsiooni sõnastuse.

Kolleegium kontrollib kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kassatsiooni korras ringkonnakohtu

otsust osas, mille peale on kaevatud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest. Kuna hageja

hüvitisenõude lahendamiseks tuleb teha mh kindlaks, millisest ajast tööleping lõppes, selgitab

kolleegium esmalt poolte töösuhte lõppemise alust ja aega. Seejärel võtab kolleegium seisukoha

hageja hüvitisenõude kohta.

11. Tuvastades, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetas maakohus

töölepingu TLS § 107 lg-le 2 viidates kostja ülesütlemisavalduses märgitud ajast. Ringkonnakohus

jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leiab, et kohtud on töölepingut lõpetades kohaldanud valesti TLS § 85 lg-d 3 ja 4

koostoimes TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui

töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse TLS § 85 lg 4 kohaselt ülesütlemine korraliseks seaduses

sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 järgi, kui töövaidlusorgan tuvastab töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse ning vähemalt üks pool palub töölepingu lõpetada, lõpetatakse

tööleping ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Töölepingu seaduses ei ole sätestatud, kas ja/või kuidas kohaldatakse töölepingu töötajapoolset

ülesütlemist reguleerivaid TLS § 85 lg-d 3 ja 4 koos TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. Kolleegium järeldab

nendest raskesti mõistetavatest sätetest, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu

töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse

(TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1), loeb töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4

alusel. Seega kui töötaja tähtajatu töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe

TLS § 107 lg 1 järgi, vaid lõpeb ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel. Kuna

TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja teatama töölepingu korralisest ülesütlemisest tööandjale ette

vähemalt 30 kalendripäeva, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks pärast

30 kalendripäeva möödumist ülesütlemisest. Kolleegium rõhutab, et kirjeldatud olukorras ei kohaldu

TLS § 107 lg-d 1 ja 2.

Lugedes poolte töölepingu lõppenuks kostja ülesütlemisavalduses märgitud ajast, on kohtud jätnud

tähelepanuta, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega. Lisaks ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega. Kuna kohus kohaldab seadust ise, oleks maakohus pidanud TLS § 85 lg-t 4

kohaldades lugema töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga.

Ringkonnakohus, jättes maakohtu otsuse selles osas muutmata, on ekslikult juhindunud kostja

apellatsioonkaebuses märgitust, et tööleping lõppes tema ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast.

Kolleegium on töölepingu ülesütlemise üle peetavas vaidluses avaldanud varem seisukohta, et kohus

peab märkima kohtuotsuse resolutsioonis mh töölepingu lõppemise aja (Riigikohtu 19. märtsi 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Poolte töölepingu

lõppemise aja kindlakstegemiseks TLS § 85 lg 4 ja § 98 lg 1 järgi on oluline teada, millal hageja sai

kätte kostja ülesütlemisavalduse. Kuna alama astme kohtute otsustest ei nähtu selgelt, millal hageja

sai kostja ülesütlemisavalduse kätte, ning kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3–5 sätestatuga kolleegium

asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohtul tuleb töölepingu lõppemise aja väljaselgitamiseks pidada lisaks kolleegiumi eeltoodud

seisukohtadele silmas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 135 ja § 136 lg-

s 6 sätestatut.

12. Hageja nõuab kostjalt hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest. Maakohus

leidis, et kuna hageja teatas töölepingu ülesütlemisest ette vähem, kui korralise ülesütlemise puhul

nõutav 30 kalendripäeva, on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 ja § 29 lg 8 alusel

tema keskmise tööpäevatasu järgi tööpäevade eest, mille võrra ta töölepingu ülesütlemisest vähem

ette teatas. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise osas ning leidis, et

kuna kostja ütles töölepingu üles erakorraliselt, mitte korraliselt ja maakohus lõpetas töölepingu

kostja ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast, ei ole hagejal õigust nõuda vähem etteteatatud aja

eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Ringkonnakohus märkis lisaks, et hageja ei ole nõudnud

TLS § 109 lg-s 4 sätestatud hüvitist.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et kostjal ei ole õigust saada hagejalt hüvitist

TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 4 järgi. Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on jätnud hindamata,

kas hageja esitatud asjaolud võivad anda talle õiguse nõuda rahalist hüvitist muul õiguslikul alusel.

13. Kolleegium selgitab tööandja õiguse kohta nõuda töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise

eest töötajalt hüvitist järgmist. TLS § 100 lg 5 kohaselt, kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem,

kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist

ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada siis, kui töötaja oleks järginud etteteatamistähtaega.

Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud

töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja

tööandja maksab töötajale selle eest tasu (TLS § 1 lg 1).

Tööandja õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt

hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest nägi ette enne

1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 84 lg 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette

töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei

oleks enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkunud. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu

seaduse ühestki sättest ega ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seaduseelnõu 299 SE) ei ole

võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist

aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates

kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu

ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas

kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1

lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei

olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel

TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et TLS § 100

lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on

lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Eeltooduga muudab kolleegium oma 29. oktoobril 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12 tehtud otsuse p-s 12 TLS § 100 lg 5 kohaldamise kohta väljendatud

seisukohta.

14. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kohtud on hageja esitatud asjaoludele

õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud. See tähendab, et hageja esitatud asjaolude kogumi

kvalifitseerib kohus sõltumata poolte antud õiguslikust hinnangust (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele

üllatusena, peab kohus vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Seega on kohtul kohustus võimaldada pooltele õigussuhte

võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.

Kuigi poolte töölepingu lõppemise aeg ei ole selge (otsuse p 11), ei vaidle pooled selle üle, et kostja

lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist. Kolleegium leiab, et

olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks, võib tööandjal

olla õigus nõuda töölepingut süüliselt rikkunud töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi nt juhul,

kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja põhjustanud

sellega tööandjale kahju.

TLS § 1 lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui

töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine TLS §-s 19 sätestatud tööst keeldumist

õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu

rikkumiseks. Kolleegium selgitab, et töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne

TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.

Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja 7. ptk-s.

Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud TLS 4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud

õiguskaitsevahendeid saab tööandja TLS § 72 järgi kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust

tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 74 ei sätesta

sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata

või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga

tuleneb TLS § 74 lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale

tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud

etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab

ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju TLS § 72, § 74 lg-te 1 või 2 järgi. Tulenevalt VÕS § 127 lg-

tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja

möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus

mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d

139 ja 140.

Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel lahendamisel tegema kindlaks, kas hagejal on õigus

nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja

möödumist. Selleks tuleb maakohtul kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga anda vajadusel

pooltele võimalus oma seisukohti täpsustada ning väiteid ja vastuväiteid tõendada.

15. Kolleegium selgitab, et TLS § 109 lg 4 annab tööandjale õiguse nõuda töötajalt mõistlikku

hüvitist olukorras, kus töötaja on töölepingu üles öelnud õigusvastaselt ning töösuhte lõpetab

TLS § 107 lg 2 kohaselt töövaidluskomisjon või kohus. Kolleegium jõudis eespool järeldusele, et

kuna poolte tööleping tuleb lugeda lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel, siis ei kohaldu asjas TLS § 107

lg-d 1 ja 2 (otsuse p 11). Seega ei oleks hagejal õigust saada TLS § 109 lg 4 järgi hüvitist ka juhul,

kui ta oleks sellise nõude esitanud.

16. Kohtute otsuste osalise tühistamise tõttu tühistatakse ka senine menetluskulude jaotus.

Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel asja uuel

läbivaatamisel maakohtus. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 162 lg 4

kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel hagejale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu