3-2-1-23-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-23-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Ants Kull

Kohtuasi

Glen Dubini hagi Erika Goršenina vastu 7500 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-34835

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Erika Goršenina kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Glen Dubin, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper

Kostja Erika Goršenina, esindaja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34835

kahjunõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas.

2. Jätta jõusse Harju Maakohtu 10. veebruari 2014. a otsus samas tsiviilasjas, millega

maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34835 ka

osas, millega ringkonnakohus mõistis Erika Goršeninalt välja riigilõivu 577 eurot 50 senti

riigituludesse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Teha selles osas uus otsus, millega

mõista Glen Dubinilt täiendavalt (lisaks ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud 1172 eurole

50 sendile) välja riigilõiv 577 eurot 50 senti riigituludesse (kokku seega 1750 eurot). Riigilõiv

tuleb tasuda 15 päeva jooksul Riigikohtu otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda ka viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Rahuldada kassatsioonkaebus.

6. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Glen Dubini kanda.

7. Tagastada Erika Goršeninale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Glen Dubin (hageja) esitas 24. juulil 2013 Harju Maakohtule hagi Miljard Vahkali ja Erika

Goršenina (kostja) vastu laenulepingutest ja käenduslepingust tuleneva põhivõla, intressi ja viivise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja M. Vahkal 27. jaanuaril 2009 ja 27. märtsil 2010 kaks

laenulepingut, mille alusel hageja laenas M. Vahkalile raha, viimane aga kohustus tasuma

laenusummad koos intressiga lepingus määratud tähtajaks. M. Vahkal täitis lepinguid osaliselt,

lepinguid pikendati mitmel korral. Hageja, M. Vahkal ja kostja sõlmisid 8. mail 2012 laenulepingu ja

käenduslepingu, millega hageja laenas M. Vahkalile 7500 eurot. Kostja käendas M. Vahkali

laenulepingust tulenevaid kohustusi, käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 22 500 eurot.

M. Vahkal pidi laenusumma tagastama hiljemalt 22. mail 2012, kuid laenusumma on praeguse ajani

tagastamata. Tõendamata on asjaolu, et käenduslepingut ei allkirjastanud kostja. Kui see nii oleks,

siis oleks kostja olnud raskelt ettevaatamatu oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel ning peaks

hagejale hüvitama sellega tekitatud kahju. Kahju on 7500 eurot ehk raha, mille hageja laenas

M. Vahkalile, sest laenuraha hageja tagasi ei saanud. Ilma käenduslepinguta ei oleks laenulepingut

sõlmitud. Vastutustundlik isik hoiab ID-kaardi ja sellega seotud PIN-koodid ruumiliselt eraldi,

parimal juhul hävitab PIN-koodid, jätab need autentsel kujul üles kirjutamata ja kellelegi avaldamata.

Puudub alus kahelda, et sertifikaadi väljaandja on jaganud taotlejale infot sertifikaadi turvalise

kasutamise kohta, sealhulgas teavitanud kostjat tema kohustusest kaitsta oma PIN-koode parimal

võimalikul viisil ning kohustusest koodid viivitamatult ära muuta või sertifikaadi kehtivus peatada,

kui PIN-koodid on väljunud sertifikaadi omaniku kontrolli alt. Vastavat infot on lisaks pidevalt

korratud meedias ning viidatud kasutustingimused on vabalt kättesaadavad. Seega peab iga mõistlik

inimene olema teadlik kohustusest oma PIN-koode kaitsta ja takistada nende teatavaks saamist

kõrvalistele isikutele ning teadma või aduma selle kohustusega kaasnevaid võimalikke tagajärgi. PIN-

koodide ja ID-kaardi hoidmisega viisil, mis võimaldab kõrvalisel isikul need enda valdusesse saada,

jätab isik olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Järelikult on kostja käitunud raskelt

hooletult digitaalallkirja seaduse (DAS) § 3 lg 5 mõttes.

Kostja ja M. Vahkal olid 8. mai 2012. a lepingu sõlmimise ajal elukaaslased või muul viisil lähedases

suhtes. M. Vahkali tunnistus, et tema andis kostja nimel digitaalallkirja, võis olla kostja ja M. Vahkali

kokkumäng, vabastamaks kostjat käendaja kohustustest. Hageja ei ole kunagi kostjaga kohtunud,

kuid digitaalallkirja üks eesmärk on operatiivsus ehk võimaldada isikutel dokumente allkirjastada ja

ühest kohast teise toimetada enda füüsilisest asukohast sõltumata. Digitaalallkirja andmine ei eelda

allakirjutajate viibimist ühel ajal samas kohas. Digitaalallkirja olemusest lähtuvalt ei tekkinud ega

pidanud hagejal tekkima kahtlusi allakirjutaja isikus. Hageja palub kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 7500 eurot ning viivise 15 000 eurot, alternatiivselt kahjuhüvitise 7500 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole käenduslepingut sõlminud. Kostja pole kunagi hagejaga

kohtunud, mistõttu on mõistetamatu, kuidas laenulepinguga seostati isik, keda laenuandja ei ole

näinud ja kellega ta pole vestelnud. Hageja oleks pidanud laenuriskide vältimiseks võtma ühendust ka

käendajaga, sellisel juhul ei oleks niisugust olukorda tekkinud.

Käenduslepingu allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades tema toonane elukaaslane M. Vahkal, kes ID-

kaardi salaja võttis. Kostja ei kasutanud ID-kaarti igapäevaselt ega märganud selle ajutist kadumist.

Kostja on võtnud ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel kasutusse vajalikud turvameetmed. Kostja

hävitas kohe isikutunnistuse turvaümbriku ja kirjutas PIN-koodid enda retseptimärkmikusse, mida

hoiab ainult kodus. Isikutunnistus oli kostja rahakotis. Retseptimärkmikku kasutas vaid kostja. Kostja

ei ole kunagi kellelegi rääkinud, kus oma PIN-koode hoiab. Kostja ei tea, kuidas M. Vahkal koodid

leidis. M. Vahkaliga elas kostja sel hetkel (allkirjade andmise ajal) koos ja kostjal ei tekkinud mõtet

kahtlustada M. Vahkalit seesuguses teos. M. Vahkali suhtes on kostja esitanud avalduse politseile

ning algatatud on kriminaalmenetlus.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2013. a tagaseljaotsusega hagi M. Vahkali vastu, mõistes

M. Vahkalilt hageja kasuks välja mh 8. mai 2012. a laenulepingu ja käenduslepingu alusel põhivõla

7500 eurot, 23. juulini 2013 sissenõutavaks muutunud viivise 16 012 eurot 50 senti ja alates

24. juulist 2013 viivise, mille määraks päevas on 0,5% tagastamata laenusummast. Menetluskulud

jättis maakohus M. Vahkali kanda.

4. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2014. a otsusega hagi kostja vastu võlanõudes rahuldamata,

samuti jättis maakohus rahuldamata hageja alternatiivse kahju hüvitamise nõude. Menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda.

Maakohus tuvastas kostja vande all antud seletuse ning M. Vahkali tunnistuse alusel, et 8. mai

2012. a laenu- ja käenduslepingu allkirjastas digitaalselt kostja nõusoleku ja teadmiseta kostja nimel

M. Vahkal. Nähtuvalt digitaalallkirjade kinnituslehelt on kostja allkiri lepingule antud vahetult pärast

M. Vahkali allkirja, allkirjastamiste ajavahe on alla kahe minuti. Selline aeg vastab tavapärasele

ajakulule, mis kuluks ühe ID-kaardi lugejast väljavõtmisele, teise kaardi lugejasse panemisele,

ootamisele, kuni seade andmeid loeb, ning PIN-koodi sisestamisele. Mingiteks lisategevusteks aega

ei jagu. Seega viitab ka allkirjastamise ajavahe asjaolule, et nii M. Vahkali kui ka kostja digiallkirjad

andis üks isik, ning toetab seeläbi M. Vahkali ja kostja ütlusi. Sellest tulenevalt ei ole kostja lepingut

allkirjastanud ja kostja tahteavalduse puudumise tõttu ei saa käenduslepingut lugeda sõlmituks

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1, § 9 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1, DAS § 3 lg 1).

Eeltoodu tõttu ei saa 8. mai 2012. a käenduslepingust tuleneda kostjale õiguseid ega kohustusi.

DAS § 3 lg 3 järgi ei too digitaalallkirja andmine kaasa selle paragrahvi lg-s 1 sätestatud tagajärgi,

kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku

nõusolekuta. Eeltoodu tõttu jättis maakohus rahuldamata hageja käenduslepingust tuleneva nõude

kostja vastu 7500 euro ning viivise 15 000 euro väljamõistmiseks.

Alternatiivselt on hageja esitanud lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. DAS § 3 lg 5 kohaselt, kui

isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta, peab

sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks

sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli

toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. VÕS § 1043 kohaselt peab

teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta

on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Isikutunnistusele,

elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p 2.3

(www.sk.ee/repositoorium/kasutustingimused) kohaselt on sertifikaadi omanikul kohustus kaitsta

oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning kohustus viivitamata koode muuta või sertifikaadi

kehtivus peatada, kui PIN-koodid on väljunud sertifikaadi omaniku kontrolli alt. Hageja viidatud

kasutustingimused ei saa olla kostja kohustuse tekkimise aluseks, kuna nimetatud tingimused

kehtivad alates 1. jaanuarist 2011. Laenu- ja käenduslepingu faili avamisel nähtub aga, et kostjal oli

allkirjastamise ajal kaks sertifikaati, mis kehtivad alates vastavalt 30. juuni 2010 ja 1. detsember

2009. See tähendab, et sertifikaadid väljastati kostjale enne viidatud kasutamistingimuste kehtima

hakkamist. Teiseks on sertifikaatide kasutusse andmise puhul tegemist lepingulise suhtega

sertifikaatide kasutusse andja ja sertifikaatide kasutaja vahel. Siiski, tulenevalt DAS-is sätestatud

digitaalallkirja andmise õiguslikest tagajärgedest ning DAS § 3 lg-s 5 sätestatud vastutusest, on

digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida andmekandjat (ID-kaarti)

ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks, et digitaalallkirja saaks

omavoliliselt anda kolmandad isikud.

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati

seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja on seadusest tulenevat kohustust rikkunud,

kuivõrd asjas on tõendatud, et laenu- ja käenduslepingu digiallkirjastas kostja ID-kaardiga M. Vahkal.

Järelikult ei olnud välistatud, et digitaalallkirja andis omavoliliselt kolmas isik. VÕS § 1045 lg 3

kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju

tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest.

Asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes. Kohustus peab

ära hoidma kahju, mis tekib teisel isikul selle tõttu, et ta uskus ekslikult, et digitaalne allkiri on kaasa

toonud õiguslikud tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja

andis kolmas isik omavoliliselt. Selles asjas õigusvastase teoga tekkinud võimalik kahju sobitub

seega rikutud normi kaitsealasse. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

Hageja andis 7500 eurot M. Vahkalile laenulepingu alusel üle ning omandas selle vastu lepingu alusel

tagasimakse tähtaja saabumisel nõudeõiguse M. Vahkali vastu 7500 euro tagastamiseks koos

intressiga. Hagejal on endiselt nõudeõigus M. Vahkali vastu 7500 euro tasumise nõudes, mida kohus

on ka selles menetluses tunnistanud, mõistes 2. septembri 2013. a osalise tagaseljaotsusega

M. Vahkalilt hageja kasuks välja mh asjassepuutuva 7500 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et

7500 eurot ei ole võimalik M. Vahkalilt sisse nõuda. Seetõttu ei ole hagejal kahju tekkinud

(VÕS § 128 lg 3).

Isegi kui kahju oleks tekkinud, siis kostja selle eest ei vastuta. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta

kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei

ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 alusel on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Erinorm DAS § 3 lg 5 seob vastutuse tahtluse ja raske ettevaatamatusega. Raske ettevaatamatus on

süü vorm, mille nägi ette DAS-i kehtestamise ajal kehtinud tsiviilkoodeks. Riigikohus on raske

ettevaatamatuse mõistet sisustanud asjas nr 3-2-1-81-02 tehtud lahendi p-s 15, mille kohaselt tuleb

raske ettevaatamatusena mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist oma

kohustuste täitmisel. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmine. Seega on raske ettevaatamatus ja raske hooletus sisult kattuvad.

Nähtuvalt kostja ja M. Vahkali ütlustest hoidis kostja ID-kaarti ja PIN-koode eraldi. Rahakott on

tavapärane koht dokumentide hoidmiseks ning ei saa mõistlikult eeldada, et hoolikalt toimiv isik

peaks iga päev oma rahakoti sisu üle kontrollima. M. Vahkal võttis korduvalt salaja kaardi ära ja pani

hiljem tagasi, kaart ei olnud pidevalt rahakotist kadunud. Kostja hävitas turvaümbriku ega öelnud

M. Vahkalile, et ta oli koodid üles kirjutanud. Ka ei kirjutanud kostja märkmikusse, et tegemist on

ID-kaardi PIN-koodidega, M. Vahkalil õnnestus numbrid koodidena tuvastada proovimise teel.

Koodid ei olnud hõlpsasti leitavad, selleks tuli M. Vahkalil kostja asjad korduvalt ja süstemaatiliselt

läbi otsida. Selline võimalus oli M. Vahkalil tingituna asjaolust, et ta elas kostjaga koos. Ühelgi muul

kolmandal isikul, kes võinuks korterisse juhuslikult pääseda või sisse murda, poleks olnud tõenäolist

võimalust märkmikust koode otsida, leida, seostada neid ID-kaardiga ning samal ajal saada ka ID-

kaardi valdus. Asjas esitatust ei nähtu, et kostjal olnuks põhjust M. Vahkalit mitte usaldada.

M. Vahkal ei rääkinud kostjale oma probleemidest võlgadega. Isikule ei ole etteheidetav, et ta ei

osanud ette näha oma vara vastu suunatud sihipärast kuritegelikku käitumist endale kõige lähedasema

isiku poolt, kes ei ole oma varasema käitumisega andnud aimu oma ebausaldusväärsusest.

Vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike suhete olemasolu võimalikkuse.

Vastuvõetamatult ebamõistlikuks ei või pidada unustamise vältimiseks PIN-koodide kirjutamist

kodus ID-kaardist eraldi hoitavasse juhuslikku märkmikusse, eriti, kui koodide ülesmärkimist

hoitakse vaid enda teada. Küll oleks mõistlikult vastuvõetamatu osata oodata oma perekonnaliikmete

poolt isiklike asjade süstemaatilist läbiotsimist kuritegelike kavatsuste realiseerimiseks. Kostja ei ole

olnud oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel raskelt ettevaatamatu. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka

hageja alternatiivne nõue lepinguvälise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.

5. Hageja esitas maakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi kogu ulatuses rahuldada.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata

hageja kasuks kahjuhüvitise 7500 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

rahuldas selles osas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 7500 eurot.

Ringkonnakohus jättis poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 67% hageja ja 33%

kostja kanda. Ringkonnakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 1172 eurot 50 senti ja

kostjalt 577 eurot 50 senti.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega, et hageja ja kostja ei sõlminud

käenduslepingut. Alternatiivselt tugines hageja deliktilise kahju hüvitamise nõudele. Ringkonnakohus

ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõudeõiguse olemasolu M. Vahkali vastu välistab hagejal kahju

tekkimise. Hageja huvi sõlmida käendusleping oli lisatagatise saamine laenulepingu sõlmimiseks.

Hageja kahjuks on hagiavalduse kohaselt M. Vahkali tagastamata jäänud laen ja sõlmimata

lisatagatist võimaldav käendusleping, s.o kaotus varalises olukorras, mis on VÕS § 1045 lg 1 p 5

järgi kaitstav õigushüve. M. Vahkal ei ole tagastanud laenusummat tähtaegselt, käenduslepingut ei ole

sõlmitud ja sellega on hagejale tekkinud kahju.

Seadusest ei tulene kohustust ID-kaarti ja PIN-koode teatud viisil hoida, PIN-koodid pähe õppida

ning need seejärel hävitada või PIN-koodid mingil kindlal viisil üles kirjutada. ID-kaardi ja PIN-

koodide hoidmisel lasus kostjal kohustus hoida neid selliselt, et kolmas isik ei saaks neid leidmise

korral kasutada. Vaeva, mida oleks tulnud näha selleks, et õppida PIN-koodid pähe või kirjutada nad

üles mitteautentsel kujul, ei saa pidada liigseks võrreldes tagajärgedega, mida kolmas isik nende

õigustamatu kasutamisega praegusel juhul kaasa tõi. Teo õigusvastasus tuleneb kostja seaduses

sätestatud kohustuse rikkumisest. DAS § 3 lg-s 5 sätestatu on kaitsenorm ja tegemist on seadusest

tuleneva kohustuse täitmata jätmisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Hüvitamise võimaldamine sellise kahju

korral on piiratud eelkõige sellega, et kannatanule tekkinud kahju peab olema just selle ohu

realiseerumise tagajärg, mille vastu kaitsmiseks seadusandja on vastutuse kehtestanud.

DAS-is sätestatud digitaalallkirja andmise õiguslikest tagajärgedest ning DAS § 3 lg-s 5 sätestatud

vastutusest tulenevalt on digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida

andmekandjat (ID-kaarti) ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks,

et digitaalallkirja saaks omavoliliselt anda kolmandad isikud. Kohustus peab ära hoidma kahju, mis

tekib teisel isikul selle tõttu, et ta uskus ekslikult, et digitaalne allkiri on kaasa toonud õiguslikud

tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja andis kolmas isik

omavoliliselt. Asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes.

Seetõttu võimaldab kaitsenorm hüvitada ka hagejale tagatise saamata jäämisest tekkinud kahju, mille

on tekitanud kostja oma kohustuse täitmata jätmisega. Õige on maakohtu põhjendus, et

isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide

kasutustingimuste p-s 2.3 sätestatu seostub kostja ja sertifikaatide väljastaja vahelise õigussuhtega.

Samas ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et ID-kaardi ja PIN-koodide väljastamisel

informeeritakse isikuid sertifikaadi turvalise kasutamise kohta, sealhulgas teavitatakse kohustusest

kaitsta oma PIN-koode parimal võimalikul viisil.

Põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatakse seadusest tuleneva kohustuse rikkumise puhul

asendusmeetodit. Kui kostja oleks oma PIN-koodid pähe õppinud, ei oleks M. Vahkal neid leidnud ja

hagejale poleks käenduslepingu sõlmimata jätmisega kahju tekkinud. Kui kostja poleks kirjutanud

PIN-koode autentsel kujul märkmikusse, poleks M. Vahkal neid PIN-koodidena proovinud ja kahju

poleks samuti tekkinud. Kostja pidi ka aru saama, mis tähendus on identiteedi vargust võimaldaval

PIN-koodide võõrastesse kätesse sattumisel. ID-kaardi koodide autentsel kujul kodus asuvasse

märkmikusse kirjutamisega tuli kostjal arvestada, et märkmikule ja rahakotile juurdepääsu omav isik

võib need kerge vaevaga seostada ja allkirjastamiseks kasutada.

Vastutusest vabanemiseks ei ole kostja esile toonud VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust

välistavaid asjaolusid. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta

tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. DAS § 3 lg 5 kohaselt

peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks

sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli

toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole käibes vajaliku hoolsuskohustuse täitmist tõendanud. Kostja

on tunnistanud, et kirjutas autentsed PIN-koodid kodus köögiriiulil asuvasse märkmikusse üles,

hoidis neid samas ruumis (elukohas) ja ei pidanud vajalikuks kontrollida ID-kaardi olemasolu

rahakotis ning kasutas viimast harva. PIN-koodide mis tahes viisil üleskirjutamine on ebamõistlik ja

seotud suure riskiga. PIN-koodid olid märgistatud ka lisaks numbritega 1 ja 2. Isik peab aru saama, et

selliselt käitudes ei ole PIN-koodid täielikult turvatud ehk ei ole välistatud PIN-koodide sattumine

kolmandate isikute kätte.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja ei ole süüdi raske ettevaatamatuse vormis.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastuvõetamatult ebamõistlik ID-kaardi mittekasutamise korral

(tunnistaja M. Vahkali ütluste kohaselt oli kostja ID-kaart tema valduses vahel päev või kaks ja

mõnikord terve nädal) kirjutada PIN-koodid autentsel kujul märkmikusse (isegi kui koodide

ülesmärkimist hoitakse vaid enda teada), hoida ID-kaarti ja PIN-koode vabalt ruumis kättesaadavalt

(lukustamata nt PIN-koode kappi või seifi). Õige on iseenesest maakohtu seisukoht, et mõistlikult

vastuvõetamatu on oodata oma pikaajaliste usaldusväärsete perekonnaliikmete poolt isiklike asjade

süstemaatilist läbiotsimist kuritegelike kavatsuste realiseerimiseks. Selle juhtumi asjaoludest ei saa

aga järeldada, et tegemist oli pikaajalise ja usaldusliku perekonnasuhtega. Arvestades, et kostja oli

käenduslepingu väidetava sõlmimise ajal 2012. a 25-aastane, vahepeal elanud ja töötanud Inglismaal,

ei ole tõenäoline, et tegemist oli pikaajalise kooseluga. M. Vahkal on tunnistanud, et kartis kostjale

tunnistada oma rahalisi raskusi. Seega ei saa rääkida ka poolte vahel usaldusliku suhte olemasolust.

Hageja ja kostja vaheline suhtlus oleks aidanud ära hoida digitaalallkirja väärkasutuse, kuid

nimetatust ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et kostja vabaneb seetõttu oma vastutusest

või tema vastutust oleks võimalik piirata (VÕS § 139 lg 1 ja § 140 alusel). Paljud lepingud

sõlmitakse tänapäeval digiseadmete vahendusel ja ilma poolte eelnevate läbirääkimiste ja

kohalolekuta. Hageja on õigustatult märkinud, et digitaalallkirja olemusest lähtuvalt ei tekkinud ega

pidanud hagejal tekkima kahtlusi allakirjutaja isikus.

Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kostja vastutab talle etteheidetava käibekohustuse

järgimata jätmise eest raske ettevaatamatuse vormis. Seetõttu tuleb hageja alternatiivne nõue kostja

vastu rahuldada ja kostjalt tuleb välja mõista 7500 eurot hageja kasuks (VÕS § 1043 alusel).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja

mõistmata kahjuhüvitise 7500 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tuvastanud põhjusliku seose teo ja tekkinud kahju vahel. Nimelt ei

selgu otsusest, milles seisnes kahju tekkimise kaasa toonud tegu. Koodide päheõppimise kohustus ei

tulene seadusest. Koodide hoidmisel ei tohtinud kolmas isik neile ligi pääseda ega neid kasutada. See

on aga küsimus hoolsuskohustusest, mitte õigusvastasest teost. Lisaks ei selgu, kas M. Vahkal on

kolmas isik selles suhtes. Kostja elas M. Vahkaliga koos, nad korraldasid ühiselt elu. Kostja ei võinud

eeldada, et kuriteo paneb tema suhtes toime elukaaslane. Ex ante oleks iga mõistlik isik toiminud nii,

nagu seda tegi kostja. Kohtu järeldused suhte usaldusväärsuse kohta on põhjendamatud, vastuolus

terve mõistuse ja arusaamisega kooselu instituudist. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

kahju on tekkinud. Hageja andis üle 7500 eurot ja omandas selle vastu nõudeõiguse M. Vahkali vastu.

Hageja nõudeõigus M. Vahkali vastu ei ole lõppenud, tõendatud ei ole selle sissenõudmise võimatus.

Seega ei ole hagejal varalist kahju tekkinud. Ringkonnakohus leidis, et kui kostja oleks koodid pähe

õppinud, ei oleks M. Vahkal neid leidnud ja hagejale ei oleks tühise käenduslepinguga kahju

tekitatud. Ringkonnakohus on asendusmeetodi kasutamisel põhjusliku seose tuvastamisel eksinud ja

jätnud arvestamata kausaalseose katkemise. Kausaalseos katkes sellega, et M. Vahkal kuritarvitas

kostja PIN-koodi ja ID-kaarti ehk pani toime kuriteo. Tegu ei ole õigusvastane, st seadus ei kohusta

PIN-koodi pähe õppima ja ID-kaarti seifis hoidma. Kostja ei olnud raskelt hooletu – kostja väline

hooletus ehk mõistliku inimese hooletu käitumine on tuvastamata. ID-kaardi hoidmine rahakotis on

tavaline ega ole vaadeldav raske hooletusena. Samuti ei ole raskeks hooletuseks märkmikusse

koodide kirjutamine, kui need asuvad korteris, kus isik elab, need ei ole koos ID-kaardiga ning need

ei ole hõlpsasti leitavad. M. Vahkal pidi nende leidmiseks kostja asjad põhjalikult ja mitu korda läbi

otsima ning leitud numbreid korduvalt proovima. Otsuses ei ole välja toodud, miks pidi kostja

M. Vahkalit kui oma elukaaslast mitte usaldama.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise tõttu osas, millega ringkonnakohus

rahuldas hageja kahjunõude, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5

alusel jõusse maakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse, st jätab hagi rahuldamata, arvestades ka

Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Kohtud on menetluses tuvastanud ning pooled ei vaidle ka kassatsiooniastmes enam selle üle, et

kostja ei digiallkirjastanud käenduslepingut, vaid seda tegi tema nõusolekuta kostja tollane

elukaaslane M. Vahkal, kasutades kostja ID-kaarti. Hageja käenduslepingust tuleneva nõude kostja

vastu 7500 euro ning viivise 15 000 euro väljamõistmiseks on kohtud jätnud põhjendatult

rahuldamata.

12. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale viimasel

väidetavalt tekkinud kahju 7500 eurot seetõttu, et kostja oli oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel

raskelt ettevaatamatu.

Maakohus leidis asja lahendades, et hagejal ei ole kahju tekkinud ning isegi kui kahju oleks tekkinud,

ei vastutaks kostja selle eest, kuna ta polnud ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel raskelt

ettevaatamatu.

Ringkonnakohus leidis seevastu vastupidi maakohtule, et hagejal on tekkinud kahju ning kostja

vastutab selle eest, kuna oli raskelt ettevaatamatu. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.

13. DAS § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal,

kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja vastavus DAS § 2 lg 3 nõuetele.

Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei too digitaalallkirja andmine kaasa selle paragrahvi lõikes

1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma

sertifikaadi omaniku nõusolekuta. DAS § 3 lg 5 aga sätestab, et selle paragrahvi lg-s 3 sätestatud

juhtudel peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas

allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku

nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu.

14. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei ole hagejal kahju

tekkinud. Asja materjalidest nähtub, et hageja andis M. Vahkalile laenulepingu alusel üle 7500 eurot

ning omandas nõudeõiguse M. Vahkali vastu 7500 euro tagastamiseks koos intressiga. Õige on ka

see, et hagejal on endiselt nõudeõigus M. Vahkali vastu 7500 euro tasumiseks. Muu hulgas on Harju

Maakohus 2. septembri 2013. a tagaseljaotsusega M. Vahkalilt hageja kasuks 7500 eurot välja

mõistnud ning leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et 7500 eurot ei oleks võimalik M. Vahkalilt sisse

nõuda. Seega ei ole ringkonnakohtu järeldus hagejal kahju tekkimise kohta õige.

15. Isegi kui lugeda hagejal kahju tekkinuks, on ekslik ringkonnakohtu tõlgendus, et tuvastatud

asjaoludel oli kostja hagejale kahju tekitamises süüdi raske ettevaatamatuse vormis. Nagu eespool

märgitud, tuleneb DAS § 3 lg-st 5, et kui isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma

sertifikaadi omaniku nõusolekuta, peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule,

kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma

sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske

ettevaatamatuse tõttu. Maakohus on õigesti viidanud, et kehtiva VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü

vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Raske ettevaatamatuse nägi süü vormina ette

tsiviilkoodeks. Raske ettevaatamatusena tuleb mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmist oma kohustuste täitmisel (vt Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02,

p 15). Maakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku

hoole olulisel määral järgimata jätmine ning seega on raske ettevaatamatus ja raske hooletus oma

sisult kattuvad.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kostja ID-kaardi ja PIN-

koodide hoidmisel raskelt ettevaatamatu DAS § 3 lg 5 mõttes. Kuigi asjas nr 3-2-1-125-08 tehtud

lahendis on Riigikohus viidanud sellele, et maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu

juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist

võimaldavat PIN-koodi (vt Riigikohtu 8. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-08, p 13),

pole praegune olukord Riigikohtu lahendis märgituga võrreldav.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti märkinud, et seadusest ei tulene kohustust ID-kaardi PIN-

koode pähe õppida. Tulenevalt isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele

väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p-st 2.3 tuleb neid kaitsta parimal võimalikul viisil.

Kostja on esile toonud, et hoidis ID-kaarti ja PIN-koode eraldi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et

ID-kaardi hoidmine rahakotis on tavapärane ning ei saa eeldada, et hoolikalt toimiv isik peaks iga

päev oma rahakoti sisu üle kontrollima. Kostja on esile toonud, et hävitas PIN-koodide turvaümbriku,

ei öelnud M. Vahkalile, et on koodid üles kirjutanud märkmikusse, ei avalikustanud PIN-koodide

asukohta (köögiriiulil asuv märkmik). Samuti ei kirjutanud kostja märkmikusse, et tegemist on ID-

kaardi PIN-koodidega, M. Vahkalil õnnestus numbrid koodidena tuvastada proovimise teel.

Maakohus tuvastas, et koodid ei olnud hõlpsasti leitavad ning M. Vahkal pidi koodide leidmiseks

kostja asjad korduvalt ja süstemaatiliselt läbi otsima. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et

ringkonnakohtu järeldus, et kostja ja M. Vahkali kooselu puhul polnud tegemist pikaajalise kooseluga

ning usaldusliku suhtega, on paljasõnaline ja oletuslik. Kostja, olles M. Vahkali elukaaslane, ei

pidanud eeldama, et M. Vahkal tema ID-kaardi PIN-koodid üles otsib ja neid kasutab. Asjaolu, et

M. Vahkal oma rahalisi raskusi kostjale ei tunnistanud, ei anna alust järeldada vastupidist.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et isikule ei ole etteheidetav, et ta ei osanud ette näha tema vara

vastu suunatud sihipärast käitumist elukaaslase poolt, kes pole varasema käitumisega andnud aimu

oma ebausaldusväärsusest, ning et vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike suhete

olemasolu võimalikkuse. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine

vabalt oma kodus, lukustamata PIN-koode kappi või seifi, on vastuvõetamatult ebamõistlik. Tegemist

võib olla hooletusega, kuid mitte raske hooletusega (raske ettevaatamatusega). Kuna ringkonnakohus

on hagi kahjuhüvitise väljamõistmiseks kostja vastu rahuldanud, tuleb ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tühistada kahjunõude rahuldamise osas ning jätta

jõusse maakohtu otsus, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

16. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude

rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses

sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada.

Tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et

selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele

mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks

ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel

(eelkõige riigilõiv) (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

17. Kuna hagi jääb täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud tuleb jätta kõikides kohtuastmetes

hageja kanda, tuleb tühistada ringkonnakohtu lahend ka selles osas, milles ringkonnakohus mõistis

kostjalt välja riigituludesse riigilõivu 577 eurot 50 senti. Selles osas teeb kolleegium uue otsuse,

millega mõistab nimetatud summa TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg-te 2 ja 4 alusel välja hagejalt

riigituludesse. Seega tuleb hagejalt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg-te 2 ja 4 alusel kokku välja mõista

riigituludesse 1750 eurot.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Jaak Luik, Ants Kull