3-4-1-6-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-6-15

Otsuse kuupäev

20. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Peeter Kangro, Reimo Otsa, Mario-Vaino Suka, Steven Sõstra

ja Genno Toomsalu kaebus tunnistada kehtetuks 1. märtsil

2015 toimunud Riigikogu valimised, kuna kaebajad ei saanud

valimistel osaleda ja neid on sellega diskrimineeritud

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Peeter Kangro, Reimo Otsa, Mario-Vaino Suka, Steven Sõstra ja Genno Toomsalu kaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas karistust kandvad Peeter Kangro, Reimo Ots, Mario-Vaino Sukk ja Genno Toomsalu

esitasid Tartu Linna Valimiskomisjonile 4. märtsil 2015 esindaja vahendusel kaebuse tunnistada

Riigikogu valimistulemused kehtetuks seetõttu, et vangistuses viibivaid isikuid diskrimineeritakse,

kuna enamikul neist ei lubata hääletada, kuid osal lubatakse.

2. 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste tulemuste tühistamist taotlesid kaebajad põhjusel, et

vangistuses viibivatel isikutel ei olnud õigust valimistel osaleda, mis on vastuolus muuhulgas

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) ja sellest lähtuva Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikaga. Seejuures diskrimineeritakse vangistuses viibivaid isikuid sellega, et

vähemalt kahel neist lubati valimistel hääletada. Tulenevalt PS §-st 123 on EIÕK välislepinguna

kõrgemalseisev akt kui seadused. Valimisõiguse piirang on vastuolus ka põhiseadusega (PS).

3. Tartu Linna Valimiskomisjon teavitas 5. märtsil 2015 kaebajate esindajat kaebuse edastamisest

Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK). VVK andis 5. märtsil 2015 kaebajate esindajale tähtaja

kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Esindaja vastas tähtaegselt 6. märtsil 2015, selgitades, et esindab

viit Tartu Vanglas karistust kandvat isikut ja lisas volikirja, millest nähtus lisaks eespool punktis 1

nimetatud isikutele ka Steven Sõstra (Sõstar) volitus, kes samuti kannab karistust Tartu Vanglas.

4. VVK jättis oma 11. märtsi 2015. a otsusega nr 91 P. Kangro, R. Otsa, M-V. Suka ja G. Toomsalu

kaebuse rahuldamata ning S. Sõstra kaebuse läbi vaatamata. S. Sõstart ei saa kaebajana käsitleda,

kuna kaebuses ei olnud teda kaebajana nimetatud. Ülejäänud kaebajate kohta märkis VVK, et nad on

vaidlustanud kõikide maakonna valimiskomisjonide toiminguid hääletamistulemuste kindlaks

tegemisel. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast tuleb hääletamisõiguse tagamiseks taotleda enda valijate

nimekirja kandmist ja kandmata jätmise korral see halduskohtus vaidlustada. Kaebusest ei nähtunud,

et kaebajad oleksid seda teinud; kui nad seda siiski tegid, ei saaks halduskohtu otsust vaidlustada

VVK-s. Riigikogu valimiste seadusest (RKVS) tulenevalt saab hääletada vaid valijate nimekirja

kantud isik. Viidatud kinnipeetavad, kes said Riigikogu valimistel hääletada, kanti valijate nimekirja

kohtuotsuste alusel. Nende isikute suhtes tehtud kohtuotsused ei puuduta teisi kuriteos süüdi

mõistetud ja vanglakaristust kandvaid isikuid. Samade kohtuotsuste alusel algatati Riigikohtus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlused, mis liideti ühte menetlusse, kuid tänaseks ei ole

selles asjas otsust tehtud. Kuni Riigikohus ei ole sätteid kehtetuks tunnistanud, need kehtivad ja

haldusorganid peavad neist lähtuma. VVK jättis väited kinnipeetavate kandideerimisõiguse

takistamise kohta tähelepanuta, kuna kandidaadid registreeriti 20. jaanuaril 2015 ja seega on ses osas

kaebetähtaeg möödunud.

KAEBAJATE SEISUKOHAD

5. Riigikohtule 15. märtsil 2015 esitatud kaebuses taotleb esindaja, kes on märkinud kaebuse

esitamise üksnes volituse alusel, volitajaid nimetamata, 1. märtsil 2015 toimunud Riigikogu valimiste

tulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kaebajad ei saanud valimistel osaleda, samuti et vangistuses

viibivaid isikuid diskrimineeritakse. Kaebajad ei nõustu VVK seisukohtadega.

6. Tulenevalt PS §-st 123 tulnuks jätta kohaldamata RKVS § 4 lõiked 3 ja 6, mis keelavad

vanglakaristust kandvatel isikutel osaleda Riigikogu valimistel. EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 3 ja

asjakohase EIK praktikaga tagatud õigusi on rikutud. Kahele vangile, kellest üks kannab eluaegset

vangistust, hääletamise võimaldamine Riigikogu valimistel diskrimineerib teisi karistust kandvaid

isikuid, mis rikub EIÕK artiklit 14. Samuti on see vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artikliga 40, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25, Euroopa

Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksiga ja Rahvusvaheliste lepingute õiguse

Viini konventsiooni artiklitega 26 ja 27. RKVS § 4 lõigetest 3 ja 6 tulenev keeld on vastuolus nii

rahvusvahelise õiguse kui ka põhiseadusega. Rahvusvahelist normi tuleb tõlgendada ühtselt, sest kui

iga riik tõlgendaks seda erinevalt, ei oleks normidel sisu ega mõtet. EIÕK-s sätestatud õigusi tuleb

sisustada nii, nagu neid on sisustanud EIK.

7. EIK on järjekindlalt pidanud EIÕK-ga vastuolus olevaks regulatsiooni, mis välistab kõigi

kohtulikult süüdi mõistetud ja vangistuses viibivate isikute õiguse osaleda valimistel (otsused Hirst

vs. Ühendkuningriik, 6. oktoober 2005; Greens ja MT vs. Ühendkuningriik, 23. november 2010;

Scoppola vs. Itaalia, 22. mai 2012 nr 126/05). EIK nõuab, et konventsioonis sätestatud õigused tuleb

tagada praktiliselt ja tõhusalt.

8. Üldist seadusest tulenevat kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirangut on

ebaproportsionaalsuse tõttu tauninud ka ÜRO Inimõiguste Komitee (12. juuli 1996. a üldise selgituse

nr 25(57) punkt 14), samuti Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon (CDL-AD(2006)018 punkt 78).

EIK on leidnud, et valimistulemusi puudutava kaebuse läbivaatamisel tuleb juhinduda Veneetsia

Komisjoni heade tavade koodeksist valimisküsimustes (Namat Aliyev vs. Aserbaidžaan, 8. aprill

2010), märkides, et rikkumine ühe isiku suhtes annab märku kogu valimiste võimalikust ebaõiglusest

tervikuna. Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava koodeksi punkti I.1.1.d.v. järgi on soovitatav

otsustada hääleõiguse piirang üksikjuhtumi kaupa. Eelnimetatud koodeksit ei ole Eestis terviktekstina

ettenähtud korras avaldatud ja see, nii nagu ka EIK praktika, ei ole vangidele kättesaadav, mistõttu on

neil oma õigusi keeruline kaitsta.

9. 1920. a põhiseadusest pärinev vangide hääletamise ja kandideerimise piirang lähtus praktilistest

kaalutlustest, kuid tänapäeval korraldatakse hääletamist vanglates vahistatutele.

10. Kui isikult, kelle kohus on kuriteos süüdi tunnistanud, võetakse ära üks olulisematest

rahvusvahelistest kaitstud õigustest ehk õigus valimistel hääletada, on tegu topeltkaristusega, mis on

vastuolus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega.

11. Riigikohus on viidanud oma praktikas RKVS § 4 lõike 3 ja § 22 lõike 3 võimalikule vastuolule

EIÕK-ga (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus nr 3-4-1-7-11, p 11

ning 22. jaanuari 2013. a määrus nr 3-4-1-26-12, p 38).

12. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 27. veebruari 2015. a viivitamata täitmisele kuulunud

otsuses nr 3-15-412, et RKVS § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kõikehõlmav hääletamise keeld

isikutele, kes on süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust, on vastuolus EIÕK protokolli nr 1

artikliga 3 ning tulenevalt PS §-de 57 ja 58 ning § 123 lõike 2 koosmõjust ka põhiseadusega. Seetõttu

võimaldati kaebuse esitanud süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandval isikul Riigikogu valimistel

hääletada.

13. Selline olukord on diskrimineeriv, kuivõrd ka teised Tartu Vanglas karistust kandvad isikud on

esitanud taotlusi enda kandmiseks valijate nimekirjadesse ja pöördunud halduskohtusse, kuid nende

kaebusi ei ole veel lahendatud. Valimis- ja kandideerimisõiguse realiseerimiseks ei pea isik pöörduma

kohtusse, vaid riik peab rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid kohustusi täitma ka

meeldetuletuseta.

14. VVK edastas kaebuse Riigikohtule 16. märtsil 2015, vaieldes kaebusele vastu, jäädes oma otsuses

toodud seisukohtade juurde ja paludes kaebuse rahuldamata jätta ning tuues välja, et kaebuses ei ole

märgitud, kes on kaebuse esitajateks. VVK selgitas, et edastas vaidlustatud otsuse kaebajale

12. märtsil 2015.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Esmalt käsitleb kolleegium seda, keda tuleb käsitada Riigikohtule kaebuse esitajatena. Esindaja

on märkinud kaebuses üksnes, et esitab kaebuse volituse alusel, märkimata, kes on volitajad.

Digitaalselt allkirjastatud kaebusega samas Digidoci konteineris oli ka P. Kangro, R. Otsa, M-

V. Suka, S. Sõstra ja G. Toomsalu volikiri kaebuse esitamiseks muuhulgas Riigikohtule. Eeltoodust

lähtuvalt loeb kolleegiumi need isikud kaebuse esitajateks.

16. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 kohaselt võib isik,

kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, esitada Riigikohtule

taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja

tunnistada hääletamistulemus mh riigis täies ulatuses või osaliselt kehtetuks.

17. Kaebajate taotluseks on tunnistada Riigikogu 1. märtsi 2015. a hääletamistulemused kehtetuks.

Kaebajad on seisukohal, et ka kinnipeetavatel peab olema õigus valida ning nende võrdsusõigust on

rikutud.

18. VVK jättis P. Kangro, R. Otsa, M-V. Suka ja G. Toomsalu kaebuse rahuldamata. VVK jättis

S. Sõstra kaebuse läbi vaatamata, kuna teda ei olnud kaebuses kaebajana nimetatud. Kolleegium

leiab, et õige on seisukoht, mille järgi ei saa kaebusega liituda uued isikud, kui on antud tähtaeg

algselt esitatud kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kui aga esindaja teatab puuduste kõrvaldamise

käigus, et lisaks algselt kaebuses nimetatutele esindab ta veel teisi isikuid, tuleb seda käsitleda

lisandunud isikute poolt hiljem eraldi esitatud kaebusena.

19. Kolleegiumi hinnangul vaidlustasid kaebajad VVK-s ja vaidlustavad ka Riigikohtus sisuliselt

seda, et neid ei ole kantud valijate nimekirja, mistõttu ei saanud nad Riigikogu valimistel hääletada.

20. Kolleegium on seisukohal, et VVK 11. märtsi 2015. a otsus nr 91 ei riku kaebajate õigust osaleda

valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate

valijate nimekirja kandmise otsustab valla- või linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud

kaebuse on pädev läbi vaatama halduskohus.

21. Riigikohus selgitas 22. jaanuari 2013. a määruse nr 3-4-1-26-12 punktis 32, kuidas ja kelle

tegevust tuleb vaidlustada, kui isikut ei ole valijate nimekirja kantud: „RKVS § 22 lõike 2 järgi

koostatakse valijate nimekiri rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel valimispäevale eelneva

30. päeva seisuga. Seega on RKVS § 25 lõike 2 alusel võimalik avaldust valijate nimekirjas

muudatuste tegemiseks esitada kõige varem 30 päeva enne valimiste toimumist. Kui kaebaja esitab

RKVS § 25 lõike 2 alusel 30 päeva enne valimisi valla- või linnasekretärile avalduse

valimisnimekirjas muudatuse tegemiseks, peab viimane vastama kaebajale viivitamatult. Kaebajal on

RKVS § 25 lõike 5 alusel õigus edastada avalduse rahuldamata jätmise peale kaebus halduskohtule.

Kaebus esitatakse valla- või linnasekretärile, kes edastab kaebuse kohtule 24 tunni jooksul. Kohus

peab sama sätte lõike 6 järgi lahendama kaebuse kolme tööpäeva jooksul. PS § 15 lõike 2 järgi on

halduskohtul õigus tunnistada RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 põhiseadusvastaseks ning seeläbi

RKVS § 25 lõike 7 punkti 2 järgi kaebus rahuldada ja teha valla- või linnasekretärile ettekirjutus

korraldada isiku kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid

registriandmeid."

22. Kolleegium märgib täiendavalt, et kaebajatel oli võimalik enne 2015. aasta Riigikogu valimisi

RKVS § 25 lõike 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või

linnasekretärile. RKVS § 25 lõike 1 punkti 1 järgi tehakse valijate nimekirjas muudatusi, kui valijate

nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel Riigikogu valimise

seaduse kohaselt on õigus hääletamisest osa võtta. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate

nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes

valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad

võinud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5

alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4

lõige 3 ja § 22 lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Kaebajad seda aga teadaolevalt ei teinud,

erinevalt kaebajate poolt viidatud kinnipeetavatest, kes seetõttu said valimistel osaleda.

23. Tuginedes PSJKS § 46 lõike 1 punktile 2 jätab kolleegium kaebuse rahuldamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister