3-2-1-5-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-5-15

Määruse kuupäev

Tartu, 18. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Narva linna taotlus V. K kinnisesse asutusse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-55328

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Narva linn

Puudutatud isik V. K, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2014. a määruse tsiviilasjas nr 2-14-55328

resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määrata vandeadvokaadi Anti Aasmaa riigi õigusabi tasuks kassatsioonimenetluses 144

(ükssada nelikümmend neli) eurot. Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva linn (avaldaja) esitas 4. augustil 2014 Tartu Maakohtule taotluse paigutada V. K (puudutatud

isik) kinnisesse asutusse kuni kolmeks kuuks alates 4. augustist 2014 kell 11.51.

Avalduse kohaselt paigutas Tartu Maakohus 27. juuni 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-53568

puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks sihtasutuse Tartu

Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikusse kuni neljaks päevaks alates 26. juunist 2014 kell 11.51

ning pikendas puudutatud isiku tahtest olenematut ravi alates samast ajast 40 päevani.

Psühhiaatriakliinik esitas 1. augustil 2014 avaldajale taotluse, milles palus algatada puudutatud isiku

paigutamise kinnisesse asutusse kuni kolmeks kuuks, kuna puudutatud isiku seisund ei ole vaatamata

ravile paranenud.

2. Tartu Maakohus rahuldas 4. augusti 2014. a määrusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku

tahtest olenematu ravi kohaldamise jätkamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni kolmeks kuuks, s.o kuni

25. septembrini 2014 kell 11.51.

Määruse kohaselt on psühhiaater avaldanud 24. juulil 2014 arvamust, et puudutatud isik vajab oma

terviseseisundi tõttu tahtest olenematu ravi pikendamist. Puudutatud isik ja tema ema kuulati

27. juunil 2014 ära tsiviilasjas nr 2-14-53568. Psühhiaatri arvamust ning puudutatud isiku ja tema

pereliikme ärakuulamist arvestades esinevad alused puudutatud isiku tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja talle haiglaravi kohaldamise jätkamiseks. Ravita jäämise

korral on puudutatud isik jätkuvalt ohtlik enda ja teiste elule, tervisele ja julgeolekule ning võib

eeldada, et muu psühhiaatriline abi ei ole veel küllaldane.

3. Puudutatud isik esitas 13. augustil 2014 maakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu

4. augusti 2014. a määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata, või

tuvastada, et puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse ja viibis seal alates 4. augustist 2014

ebaseaduslikult.

Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei kuulanud

puudutatud isikut enne 4. augusti 2014 määruse tegemist ära. Maakohus ei saanud arvestada teises

tsiviilasjas teise kohtuniku korraldatud ärakuulamisega. Esialgset õiguskaitset ei või pikendada üle 40

päeva.

4. Maakohus kuulas 15. augustil 2014 puudutatud isiku ära ja jättis määruskaebuse rahuldamata ning

saatis määruskaebuse lahendamiseks ringkonnakohtule.

5. Tartu Maakohus lõpetas 25. augusti 2014. a määrusega alates 18. augustist 2014 puudutatud isiku

tahtest olenematu ravi kohaldamise ja tema paigutamise haiglasse. Määruse kohaselt teatas

psühhiaatriakliinik 19. augustil 2014 maakohtule puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja

tahtest olemematu ravi lõpetamise vajadusest. Psühhiaatri arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku

seisund niivõrd paranenud, et ta lahkus 18. augustil 2014 haiglast kodusele ravile.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. septembri 2014. a määrusega maakohtu 4. augusti 2014 määruse

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse menetlemise kulud jäid riigi kanda.

Kuna tahtest olenematu ravi kohaldamine oli määruskaebuse menetlemise ajaks lõppenud, võttis

ringkonnakohus seisukoha, kas puudutatud isiku paigutamine ja viibimine kinnises asutuses alates

4. augustist 2014 kuni 18. augustini 2014 oli põhjendatud.

Kuigi puudutatud isik ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamist vaidlustanud, märkis

ringkonnakohus, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. Kui

juba ette on näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks isiku kinnisesse asutusse

paigutamist taotleda koos esialgse õiguskaitse avaldusega või pärast esialgse õiguskaitse avalduse

esitamist. Kuna maakohtu 27. juuni 2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-53568 oli puudutatud isikule

juba kohaldatud esialgset õiguskaitset maksimaalses ajalises ulatuses ning selle pikendamine ei olnud

seadusest tulenevalt võimalik, pidi maakohus 4. augusti 2014. a määruse tegemisel kontrollima, kas

isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud. Maakohus hindas puudutatud isiku

kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise eeldusi psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg 1 järgi.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise

eelduseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada ka isikut läbi vaadanud psühhiaatri arvamust.

Psühhiaatri 24. juuli 2014. a arvamuse kohaselt vajas puudutatud isik tahtest olenematu ravi

kohaldamist kuni kolme kuu vältel alates 26. juunist 2014.

Maakohus oleks pidanud enne 4. augusti 2014. a määruse tegemist TsMS § 536 lg 1 kohaselt

puudutatud isiku ära kuulama. Teise sama kohtumaja kohtuniku esialgse õiguskaitse kohaldamise

menetluses korraldatud ärakuulamine ei ole käsitatav isiku ärakuulamisena kinnisesse asutusse

paigutamise menetluses. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära alles pärast vaidlustatud määruse

tegemist. Hilisem ärakuulamine ei kõrvalda menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmisest tulenenud

rikkumist. Samas kinnitas puudutatud isiku 15. augustil 2014 ärakuulamine psühhiaatri seisukohta

isiku jätkuva ravivajaduse kohta, millest lähtudes luges maakohus 4. augusti 2014. a määrusega

puudutatud isiku tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuks. Kuna vaidlustatud määruse

tegemisel oli maakohtul võimalik juhinduda psühhiaatri 24. juuli 2014. a arvamusest ning puudutatud

isiku hilisem ärakuulamine kinnitas tahtevastase ravi jätkamise vajadust, ei ole tema õigel ajal ära

kuulamata jätmine maakohtu määruse tühistamise aluseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isik palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja tuvastada, et ta

paigutati kinnisesse asutusse ja viibis seal ajavahemikul 4. august 2014 kuni 18. august 2014

ebaseaduslikult.

Maakohus rikkus 4. augusti 2014. a määrust tehes kohustust kuulata puudutatud isik ära. Isiku

hilisem ärakuulamine ei muuda määrust tagantjärele seaduslikuks. Maakohus ei teatanud puudutatud

isiku esindajale 15. augustil 2014 toimuvast ärakuulamisest, ei edastanud talle ärakuulamise

protokolle ega andnud võimalust avaldada seisukohta. Ringkonnakohus oleks pidanud tuvastama, et

isiku kinnipidamine ja viibimine vaidlusalusel ajavahemikul kinnises asutuses oli ebaseaduslik.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja palub määrata kindlaks õigusabi tasu

suuruse ja hüvitada talle 144 eurot.

8. Avaldaja leiab, et tal ei ole pädevust kinnitada, et kohtud on rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme. Vastuse kohaselt ei vaidle avaldaja määruskaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks,

kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Kolleegium märgib esmalt, et puudutatud isiku sundravi ja kinnisesse asutusse paigutamine on

lõpetatud alates 18. augustist 2014. See ei välistanud aga puudutatud isiku õigust esitada

määruskaebust maakohtu määruse peale, millega ta kinnisesse asutusse paigutati, ega maakohtu

määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale.

TsMS § 543 võimaldab kinnisesse asutusse paigutatud isikul esitada määruskaebus kinnisesse

asutusse paigutamise määruse peale mh juhul, kui tema kinnisesse asutusse paigutamine on lõpetatud,

mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Kolleegium on varasemas

praktikas avaldanud seisukohta, et TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt on kinnisesse

asutusse paigutatud isikul õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale. Samas on kolleegium märkinud mh ka seda, et kinnisest asutusest

vabastamise korral võib isik nõuda kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise tuvastamist,

ning sellise nõude rahuldamine võib anda talle aluse esitada kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu

3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 11). Seega on puudutatud isikul kaebuse

esitamiseks õiguslik huvi ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist. Ka sel juhul saab

kõrgema astme kohus vajadusel tühistada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja tuvastada

selle määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

(Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19).

11. Ringkonnakohus märkis õigesti, et maakohus pidi 4. augusti 2014. a määruse tegemiseks

kontrollima, kas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selle kohta, et esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kolleegiumil ei ole alust teistsugusele

järeldusele jõuda.

12. Ringkonnakohus viitas õigesti ka sellele, et TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri

arvamust. Maakohus arvestas seega 4. augusti 2014. a määruse tegemisel õigesti psühhiaatri 24. juuli

2014. a arvamusega, mille järgi vajas puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamist.

13. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 536 lg-s 1 sätestatud kohustust kuulata

puudutatud isik enne kinnisesse asutusse paigutamist isiklikult ära. Ringkonnakohus on selle

seisukohaga nõustunud. Kolleegium märgib isiku ärakuulamise kohta kinnisesse asutusse

paigutamisel järgmist.

TsMS § 536 lg 1 järgi tuleb isik enne kinnisesse asutusse paigutamist isiklikult ära kuulata ja

selgitada talle menetluse kulgu. Vajadusel kuulab kohus isiku ära isikule tavalises keskkonnas. Muus

osas kohaldatakse piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja seadmise menetluses isikute

ärakuulamise kohta sätestatut. TsMS § 536 lg 22 järgi tuleb isiku ära kuulamata jätmist põhjendada.

Kolleegium on eestkostja seadmise menetluses isiku ära kuulamata jätmise kohta varem avaldanud, et

TsMS § 524 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt tuleb isik isiklikult ära kuulata, teeb erandi

TsMS § 524 lg 5. See säte võimaldab jätta isiku isiklikult ära kuulamata, kui ärakuulamisest võivad

tema tervisele tuleneda kahjulikud tagajärjed (p 1) või isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet

avaldama (p 2) (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Isiku

kinnisesse asutusse paigutamise menetluses sätestab isiku ärakuulamise nõudest erandi ka

TsMS § 5391 lg 2, mille teise lause kohaselt kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamise või

korduva kinnisesse asutusse paigutamise korral ei ole ärakuulamine vajalik, kui tema eelmisest

ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta.

Puudutatud isik kuulati isiklikult ära 27. juunil 2014 tsiviilasjas nr 2-14-53568. Selles kohtuasjas

27. juunil 2014 tehtud määrusega paigutati puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534

lg 5 alusel kinnisesse asutusse kuni 40 päevaks alates 26. juunist 2014. Praeguses tsiviilasjas on

vaidlustatud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 533 lg 1 alusel alates

4. augustist 2014. Kolleegium leiab, et olukorras, kus isik on paigutatud kinnisesse asutusse esialgse

õiguskaitse korras, on isiku kinnisesse asutusse paigutamine käsitatav samaväärsena tema korduva

kinnisesse asutusse paigutamisena või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisena

TsMS § 5391 tähenduses. Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse

paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse

paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta.

Eeltoodut ei mõjuta see, kas esialgse õiguskaitse rakendamine, kinnisesse asutusse paigutamine ja

tähtaja pikendamine lahendatakse sama numbriga tsiviilasjas või on kohus registreerinud avaldused

erinevate tsiviilasjadena. Samuti ei mõjuta isiku ärakuulamise vajadust see, kas asja on lahendanud

sama või teine kohtunik. TsMS § 5391 lg 2 ei näe ette, et isiku peab ära kuulama sama kohtunik.

Tõlgendust, mille kohaselt võib erinevates menetlusetappides isiku ära kuulata erinev kohtunik,

toetab asjaolu, et TsMS näeb ette võimaluse kohtunik vajadusel asendada (TsMS §-d 20, 23 jj).

TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega ei oleks kooskõlas järeldus, et TsMS § 536 ja

§ 5391 lg 2 järgi on nõutav, et isiku korduv kinnisesse asutusse paigutamine eeldab, et isiku kuulab

iga kord ära sama kohtunik.

Kuna puudutatud isiku ärakuulamisest tsiviilasjas nr 2-14-52568 oli möödunud vähem kui üks aasta,

ei pidanud maakohus teda kinnisesse asutusse paigutamiseks uuesti ära kuulama. Seega on õige

ringkonnakohtu määruse lõppjäreldus, et maakohtu 4. augusti 2014. a määruse tühistamiseks ei ole

alust.

14. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 351 lg-t 2, sest jättis puudutatud isiku

esindajale isiku ärakuulamise protokolli edastamata. Määruskaebuses ei ole märgitud, milliseid

negatiivseid tagajärgi tõi protokolli edastamata jätmine kaasa puudutatud isikule. Kolleegium

selgitab, et kuna ärakuulamise tulemused nähtuvad kohtumäärustest, mille peale oli puudutatud isikul

õigus esitada määruskaebus, ei ole protokolli edastamata jätmine menetlusõiguse normi oluliseks

rikkumiseks TsMS § 669 tähenduses (vt ka määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 18).

15. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat Anti Aasmaa riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise

ja väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel määrab

kolleegium tasu suuruseks 144 eurot. Tasu maksmise korraldab RÕS § 24 lg 1 alusel Eesti

Advokatuur.

16. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud kassatsiooniastme menetluse

kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Villu Kõve, Henn Jõks, Peeter Jerofejev