3-2-1-14-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-14-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu, Malle Seppik

Kohtuasi

Spring Capital OÜ hagi Hanne Klaebo vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-51481

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Spring Capital OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Spring Capital OÜ (registrikood 11471582),

lepinguline esindaja Indrek Naur

Kostja Hanne Klaebo, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kadri Michelson

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. augusti 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51481 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-51481 ning saata asi

menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. aprillil 2014 esitas Spring Capital OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Haakon Klaebo, Hanne

Klaebo (kostja) ja Ulf Jörgen Stefan Petterssoni vastu võla saamiseks tsiviilasjas nr 2-14-16502.

Nõude aluseks oli iga kostjaga eraldi sõlmitud laenuleping. 25. aprilli 2014. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-14-16502 eraldas kohus hageja hagi kostja vastu iseseisvasse menetlusse (tsiviilasi nr 2-14-

51481). 6. mail 2014 esitas hageja kohtule hagi tervikteksti. 8. juuli 2014. a e-kirjaga teavitas kostja

kohut, et vaidlus allub Norra Kuningriigi kohtutele. Hageja leidis oma 12. augusti 2014. a seisukohas

aga, et vaidlus allub Harju Maakohtule. Hageja väitel sõlmiti kostjaga laenuleping viimase majandus-

ja kutsetegevuses, mitte tarbijana. Laenuleping sõlmiti hageja väitel eesmärgiga finantseerida hageja

ja kostja ühist äriprojekti OÜ-d houseNORDIC Production.

2. Maakohus keeldus 15. augusti 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lõike 1 alusel hageja kanda. Maakohus leidis, et

vaidlus ei allunud Eesti kohtule, mistõttu tuli TsMS § 371 lõike 1 punkti 2 alusel keelduda hagi

menetlusse võtmast. Maakohus tuvastas, et kostja elukoht on Norra Kuningriigis. Vaidluses tuli

kohaldada konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades,

mis on sõlmitud 30. oktoobril 2007 Luganos ja ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri

2008. a otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 5) (edaspidi konventsioon). Maakohtu hinnangul

olid pooled küll laenulepingu punktis 4.2 sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, kuid tegemist ei olnud

konventsiooni artiklis 17 sätestatud kohtualluvuse kokkuleppega. Konventsiooni artikli 17 kohaselt

võib konventsiooni 4. jao sätetest kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud

pärast vaidluse teket, või mis võimaldab tarbijal algatada menetluse konventsiooni 4. jaos nimetamata

kohtutes, või mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine

elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal konventsiooniga seotud ühes ja samas riigis, ning millega

pädevus on määratud selle riigi kohtutele, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase

riigi seadustega. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostjaga sõlmiti laenuleping kostja

majandus- ja kutsetegevuses. OÜ houseNORDIC Production registri väljavõttest nähtuvalt ei olnud

kostja selle äriühingu osanik ega juhatuse liige. Kuna kostja ei olnud OÜ houseNORDIC Production

osanik ega juhatuse liige, laienesid talle maakohtu hinnangul tarbijakaitsesätted. Seega allus vaidlus

konventsioonist tulenevalt Norra Kuningriigi kohtutele.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale ringkonnakohtule määruskaebuse. Hageja arvates asus

maakohus ebaõigele seisukohale, et ainult äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed saavad olla

eraisikuteks, kellele ei laiene tarbijakaitsesätted. Hageja hinnangul ei laiene tarbijakaitsesätted kõigile

füüsilistele isikutele, kes teevad tehingu oma majandus- ja kutsetegevuses, sh juhul, mil kostja sõlmis

laenulepingu eesmärgiga finantseerida hageja, kostja ja teiste ühist äriprojekti. Maakohus rikkus

menetlusõiguse norme, kuna jättis tähelepanuta hageja 12. augusti 2014. a seisukohaga esitatud

tõendid, mille hageja esitas, tõendamaks, et kostja sõlmis laenulepingu oma majandus- ja

kutsetegevuses. Hageja selgitas oma 12. augusti 2014. a seisukohas, et laenuleping sõlmiti

eesmärgiga finantseerida hageja ja kostja ühist äriprojekti OÜ-d houseNORDIC Production ning et

sellele viitas kaudselt ka asjaolu, et laenulepingu alusel üleantava laenu soodustatud isikuks oli just

OÜ houseNORDIC Production ja et laenusumma kanti kostja soovil üle OÜ-le houseNORDIC

Production. Lisaks esitatud e-kirjad tõendasid hageja hinnangul, et laenuleping oli sõlmitud kostja

äriliste huvide eesmärgil, kuna OÜ houseNORDIC Production oli hageja, kostja jt ühine äriprojekt

ning tulenevalt majanduslikest raskustest otsustasid pooled sõlmida laenulepinguid äriprojekti

rahastamiseks. Hagejal oli vabu rahalisi vahendeid ja ta nõustus laenama kostjale ka tema osa OÜ

houseNORDIC Production finantseeringust. Maakohus kohaldas ebaõigesti konventsiooni artikli 15

lõiget 1, mille kohaselt on tarbijaks isik, kes on sõlminud lepingu oma majandus- ja kutsetegevusest

sõltumatul eesmärgil. Praegusel juhul oli ilmselge ja tõendatud, et laenuleping ei olnud sõlmitud

kostja majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil. Sellest tulenevalt ei kohaldunud ka

konventsiooni artikli 16 lõige 2, mille kohaselt teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Tarbijana

laenulepingu sõlmimist ei kinnitanud ka kostja ise. Kostja kinnitas vaid, et sõlmis laenulepingu

hagejaga eraisikuna. Hageja hinnangul ei ole iga eraisik võlaõiguslikus suhtes automaatselt kohe

tarbija. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata konventsiooni artikli 23 lõike 1, mis sätestab, et kui

pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, on kokku leppinud, et

konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev

konventsiooniga seotud riigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui pooled ei

ole kokku leppinud teisiti, on nimetatud kohtul või kohtutel ainupädevus.

4. Kostja palus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 ja § 659 alusel maakohtu määruse muutmata

ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja oli

12. septembri 2008. a laenulepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud määruskaebuses esiletoodud asjaolud, sh kostja eesmärk

laenulepingu sõlmimisel, alust jõuda sellisele seisukohale. Asjaolu, et kostja oli hagejaga sõlminud

laenulepingu eesmärgiga laenuna saadav summa omakorda edasi laenata OÜ-le houseNORDIC

Production, ei tähendanud, et kostjat tulnuks käsitada majandus- või kutsetegevuses tegutseva

isikuna. Kuna kostja ei olnud OÜ houseNORDIC Production osanik ega juhatuse liige, ei olnud

leping sõlmitud ajendatuna huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Maakohus leidis õigesti, et

kostja sõlmis laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, mistõttu tuli

kohtualluvuse kindlaksmääramisel kohaldada konventsiooni sätteid. Konventsiooni artikli 23 lõike 5

ja artikli 17 kohaldamisel leidis maakohus õigesti, et pooltevahelise laenulepingu punktis 4.2

sätestatud kohtualluvuse kokkulepe oli tühine. Seega sai menetluse kostja kui tarbija vastu

konventsiooni artikli 16 lõike 2 kohaselt algatada üksnes konventsiooniga seotud kohtus, kus oli

tarbija elukoht. Eelnevast tulenevalt keeldus maakohus põhjendatult hagiavalduse menetlusse

võtmisest, leides, et asi allus Norra Kuningriigi kohtutele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Hageja leidis, et kohtud kohaldasid

ebaõigesti konventsiooni artikli 15 lõiget 1, artikli 16 lõiget 2 ja artiklit 17 koosmõjus artikli 23

lõikega 5. Ilmselge ning tõendatud ei ole, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- ja

kutsetegevuses. Tarbijana laenulepingu sõlmimist ei ole kinnitanud ka kostja ise. Isegi, kui kostja

sõlmis laenulepingu tarbijana, ei saa kohaldada konventsiooni tarbijalepingute sätteid, kuna tegemist

ei olnud konventsiooni artikli 15 lõikes 1 viidatud lepinguga. Eelnevast tulenevalt jätsid kohtud

ebaõigesti kohaldamata konventsiooni artikli 23 lõike 1.

7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Ta tugines sellele, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja

elukoht oli laenulepingu sõlmimise ajal ja kohtumenetluse alustamise ajal Norra Kuningriigis. Kostja

tegutses laenulepingut sõlmides tarbijana. Kohtud kohaldasid õigesti konventsiooni artiklit 15.

Kohtualluvuse kokkulepe oli tühine TsMS § 16 lõike 1 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lõike 1 punkti 1 järgi tühistada ning asi tuleb saata samale

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kolleegiumi hinnangul leidsid madalama astme kohtud iseenesest õigesti, et vaidluses tuli

kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada konventsiooni. Küll aga kohaldasid kohtud valesti

konventsiooni artikleid 15 ja 16. Konventsiooni artiklist 15 tulenevalt saab konventsioonis

sisalduvaid tarbijasätteid (sh konventsiooni artiklit 16) kohaldada üksnes juhul, kui pooltevaheline

leping, millele tuginedes hagi kohtule esitatakse, langeb konventsiooni artikli 15 punktides a) – c)

kirjeldatud lepingute hulka. Viidatud punktide järgi on sellisteks lepinguteks vastavalt: kaupade

järelmaksuga müügi leping (punkt a), osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi

rahastamiseks antav muud liiki laenu leping (punkt b) ning kõigil ülejäänud juhtudel leping, mis on

sõlmitud isikuga, kes tegeleb kutse- või äritegevusega tarbija alalise elukoha riigis, mis on

konventsiooniga seotud riik, või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud

riiki või mitme riigi hulgas ka nimetatud riiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse

(punkt c). Selleks, et punktides a) – c) toodud lepingute puhul kohalduksid konventsiooni

tarbijasätted, peab lisaks isik ehk tarbija olema sellise lepingu sõlminud oma majandus- või

kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil.

Hageja tugines oma hagis kostjaga 12. septembril 2008 sõlmitud laenulepingule. Laenulepingus

puudub märge selle kohta, millistel põhjustel kostjale laenu anti. Laenulepingu punkti 3.1 järgi oli

laenu tagasimakse ning laenult arvestatud intressi tasumise hiliseimaks tähtpäevaks 20. september

2011. Maakohus on jätnud põhjendamata oma järelduse, et pooltevaheline laenuleping sai olla

konventsiooni artikli 15 punktis b) viidatud leping. Nagu nähtub konventsiooni artikli 15 punkti b)

ingliskeelsest tekstist, peab ka osamaksudena tasutav laen olema selle sätte tähenduses antud kaupade

müügi rahastamiseks („a contract for a loan repayable by instalments, or for any other form of credit,

made to finance the sale of goods").

Kohtud ei ole hinnanud ka seda, kas tegemist oleks saanud olla konventsiooni artikli 15 punktis c)

viidatud lepinguga. Kostja on määruskaebuses Riigikohtule kinnitanud, et kostja alaline elukoht oli

laenulepingu sõlmimise ajal (ja ka määruskaebuse esitamise ajal) Norra Kuningriik. Seega oleksid

kohtud pidanud konventsiooni artikli 15 punkti c) kohaldamiseks kindlaks tegema, et hageja tegeles

laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega Norra Kuningriigis või et tema tegevus oli mis

tahes vahenditega suunatud Norra Kuningriiki ning et pooltevaheline laenuleping kuulus sellise

tegevuse raamesse. Maakohus peab kindlaks tegema, kas pooltevaheline leping vastas mõnele

konventsiooni artikli 15 alapunktides viidatud lepinguliigile.

10. TsMS § 230 lõike 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded või vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja kohtule esitatud

pooltevahelise laenulepingu kohaselt oli hageja asukohaks laenulepingu sõlmimise ajal Eesti. Kui

kostja soovib menetluses väita, et hageja tegeles laenulepingu sõlmimise ajal kutse- või äritegevusega

Norra Kuningriigis või et tema tegevus oli mis tahes vahenditega suunatud Norra Kuningriiki, peab

kostja seda kohtule tõendama.

11. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel ringkonnakohus asja uuesti

lahendades sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

12. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lõike 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Malle Seppik