3-1-1-19-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-19-15

Määruse kuupäev

16. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Konstantin Gavrilkini vangistuse täitmisele pööramine KarS

§ 69 lg 6 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-7251

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Konstantin Gavrilkini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Valeriy Gimaev, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri

abi Veera Kremez

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. märts 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2014. a määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 9. septembri 2013. a otsusega tunnistati Konstantin Gavrilkin

kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi ja teda karistati vangistusega 9

kuuks, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 4 päeva eelvangistust. KarS § 69 alusel asendas

kohus mõistetud vangistuse 532 tunni üldkasuliku tööga, arvestades, et vangistuse ühele päevale

vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. Üldkasuliku töö tegemise ajaks määras kohus 24 kuud.

2. 28. augustil 2014 esitas kriminaalhooldusametnik Harju Maakohtule erakorralise ettekande,

milles taotles K. Gavrilkini vangistuse täitmisele pööramist. Ettekandes põhjendati taotlust

sellega, et K. Gavrilkin hoidub kõrvale üldkasuliku töö tegemisest ega ole alates 18. augustist

2014 ilmunud kriminaalhooldusosakonda registreerimistele.

3. Harju Maakohtu 27. oktoobri 2014. a määrusega pöörati K. Gavrilkinile sama kohtu 9. septembri

2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 6 kuud vangistust - KarS § 69 lg 6 alusel

täitmisele. Maakohus märkis, et K. Gavrilkin ei ilmunud registreerimisele ja hoidis kõrvale

üldkasuliku töö tegemisest. Kriminaalhooldusalune on kohtuotsusega mõistetud 532 üldkasuliku

töö tunnist ära teinud 172 tundi ja tegemata on 360 tundi. 17. septembril 2014 lükkas kohus asja

arutamise edasi eesmärgiga anda K. Gavrilkinile võimalus teha üldkasulikku tööd ja näidata

kohtule, et ta on valmis täitma talle kohtuotsusega pandud kohustust. Kriminaalhooldusalune tegi

kriminaalhooldaja poolt 10 päevaks koostatud ajakavast üldkasulikku tööd vaid 2 päeval.

K. Gavrilkini seletuse kohaselt jättis ta üldkasuliku töö tegemata tervislikel põhjustel, samuti oma

põhitöö tõttu. Kohus leidis, et kui kriminaalhooldusalusel tekkisid kohtustuste täitmisega

probleemid, oleks ta pidanud kriminaalhooldusametnikuga kokku leppima sobiva ajagraafiku,

mitte aga kriminaalhoolduse jaoks n-ö ära kaduma. K. Gavrilkin ei ole esitanud ühtegi

arstitõendit, kaalukat argumenti ega dokumenti, mis viitaks mõjuvale põhjusele graafikujärgseid

töötunde mitte teha.

4. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Gavrilkini kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Valeriy Gimaev, kes taotles maakohtu määruse tühistamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2014. a määrusega tühistati maakohtu määrus täitmisele

pööratava vangistuse pikkuse osas. Ringkonnakohus luges täitmisele pööratava vangistuse

pikkuseks 5 kuud ja 10 päeva. Määruskaebuse jättis kohus rahuldamata. Ringkonnakohtu

seisukohad olid järgmised.

6. K. Gavrilkin on rikkunud kohustust ilmuda kindlaksmääratud aegadel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele ega ole järginud tema allkirjastatud üldkasuliku töö tegemise ajakavasid.

Määruskaebuse kohaselt ei saanud K. Gavrilkin üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

Kuigi K. Gavrilkin ei ole kriminaalhooldusametnikule ega kohtule esitanud arstitõendit, leiab

kaitsja, et kriminaalhooldusametnikul oli võimalus kontrollida K. Gavrilkini kaitseversiooni,

tehes päringu K. Gavrilkini perearstile. Ringkonnakohus leidis, et seadus ei pane

kriminaalhooldajale sellist kohustust. Kriminaalhooldaja ei ole kriminaalasja menetleja, tal ei ole

õigust

teha

kriminaalmenetluse

toiminguid

ning

kriminaalmenetluse

seadustik

ega

kriminaalhooldusseadus ei näe ette, et kriminaalhooldajal oleks õigust nõuda füüsilistelt ja

juriidilistelt isikutelt dokumentide esitamist, seda enam, et andmed isiku tervisliku seisundi kohta

on delikaatsed isikuandmed.

7. Karistuse täitmisele pööramine ei ole süütuse presumptsiooni kaitsealas. Süütuse presumptsiooni

põhimõte tähendab KrMS § 7 lg 1 kohaselt seda, et kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana

enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Selliste küsimuste lahendamisel, mis

ei ole seotud isiku süü tuvastamisega ja mida lahendatakse pärast süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumist, ei ole süütuse presumptsiooni põhimõte kohaldatav.

8. Vangistuse täitmisele pööramise otsustamisel peab kohus arvestama toimepandud rikkumise

raskust ja süüdlase suhtumist sellesse. Erakorralisest ettekandest nähtub, et K. Gavrilkin ei ole

üldkasuliku töö tegemise ajakavadest algusest peale kinni pidanud. K. Gavrilkin ei ole temale

koostatud üldkasuliku töö tundide ajakavasid neljal korral üldse täitnud, neljal korral on teinud

määratud tunde osaliselt ning vaid ühel korral on ajakavas kindlaksmääratud tunnid ära teinud. K.

Gavrilkin on põhjendanud töö tegemata jätmist haigestumisega. 1. septembril 2014 esitas

K. Gavrilkin kriminaalhooldajale töövõimetuslehe, mis puudutas ajavahemikku 14.-24. juulini

2014. Ülejäänud üldkasuliku töö tegemise aja osas ei ole K. Gavrilkin esitanud arstitõendit ega ka

muid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid haiguse kohta. Ka maakohtu istungitel ei ole

K. Gavrilkin selgitanud seda, mis haigus tal üldkasuliku töö tegemist takistas ja mis ajast mis

ajani ta haige oli. Seega on tagantjärele tõendatud haigestumine 14.-24. juulini 2014, kuid muus

osas on väited haiguse kohta paljasõnalised. 30. detsembri 2013. a ja 8. juuli 2014. a

seletuskirjades põhjendas K. Gavrilkin üldkasuliku töö ajakavade mittejärgimist oma põhitööga.

Maakohtu 17. septembri 2014. a kohtuistungil tunnistas K. Gavrilkin, et tal ei ole mõjuvat põhjust

üldkasuliku töö tegemata jätmiseks, viimati käis üldkasulikku tööd tegemas juulikuus, tegi tööd 2

päeva, siis jäi haigeks, siis oli hõivatud põhitööl. Üldkasuliku töö mõistmist ette nägeva

kokkuleppe sõlmimisel ja kohtuistungil selle juurde jäädes oli K. Gavrilkin teadlik, et peab oma

elukorralduses üldkasuliku töö tegemisega arvestama. Kuna K. Gavrilkinil võimaldati teha 532

tundi üldkasulikku tööd 2 aasta jooksul, ei saanud põhitööl käimine olla üldkasuliku töö tegemise

takistus.

9. Lisaks tuleb arvestada, et K. Gavrilkinile heidetakse ette ka registreerimiskohustuse rikkumist.

Erakorralise ettekande kohaselt teatas K. Gavrilkin 18. augustil 2014 kriminaalhooldajale telefoni

teel, et ei tule registreerimisele oma töö tõttu, ning lubas tulla 21. augustil, kuid kokkulepitud ajal

kriminaalhooldusosakonda ei ilmunud. Kohtuistungil selgitas K. Gavrilkin, et ta ei ilmunud

registreerimisele, kuna töötas ja unustas. Probleeme registreerimiskohustuse täitmisega on

K. Gavrilkinil olnud ka varem. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult pööranud

K. Gavrilkinile mõistetud ja osaliselt ärakandmata vangistuse täitmisele.

10. Samas tuvastas ringkonnakohus, et K. Gavrilkin on teinud üldkasulikku tööd ka pärast maakohtu

määrust. Kriminaalhooldaja esitatud andmete kohaselt on K. Gavrilkin teinud üldkasulikku tööd

kokku 212 tundi. Seega tuleb võrreldes maakohtu määrusega täpsustada täitmisele pööratava

vangistuse määra. K. Gavrilkinil on tegemata on 320 tundi üldkasulikku tööd, millele vastab 5

kuud ja 10 päeva vangistust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Gavrilkini kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi V. Gimaev, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

kohtuasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaitsja põhjendab oma taotlust

sellega,

et

ringkonnakohus

rikkus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Kuna

süütuse

presumptsiooni põhimõte on sätestatud KrMS §-s 7, mis asub kriminaalmenetluse seadustiku

üldosas, kohaldub see kaitsja arvates kõikidele menetlustoimingutele, mis kriminaalmenetluse

seadustiku alusel tehakse. K. Gavrilkini karistuse täitmisele pööramisel lähtus maakohus

asjaolust, et K. Gavrilkin ei ole talle määratud üldkasulikku tööd teinud. K.Gavrilkin esitas

kaitseversioonina väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel. Ehkki

K. Gavrilkin ise seda kinnitavaid tõendeid ei esitanud, oli kriminaalhooldusametnikul võimalus

K. Gavrilkini kaitseversiooni kontrollida, esitades vastavasisulise päringu K. Gavrilkini

perearstile. Kuna K. Gavrilkini kaitseversiooni ei kontorollitud, siis KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb

kahtlus, kas esinesid üldkasuliku tööd tegemist takistavad tervislikud põhjused, tõlgendada

K. Gavrilkini kasuks. Ringkonnakohus tõlgendas KrMS § 7 liiga kitsalt ja see on käsitatav

menetlusõigusnormi olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

12. Vastuses määruskaebusele taotleb prokuratuur selle rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Riigikohus annab esmalt hinnangu, kas kohtud kohaldasid enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS

§ 69 lg 6 vana redaktsiooni (§ 69 lg 6 v.r) õigesti (I). Järgnevalt selgitab kolleegium, millistel

juhtudel on kohaldatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 uus redaktsioon (§ 69 lg 6 u.r)

ja miks ei saa sellest sättest juhinduda praeguses asjas. Seejuures käsitleb kolleegium eraldi KarS

§ 69 lg 6 u.r esimese lause (II) ja teise lause (III) ajalist ja isikulist kehtivust. Lõpuks võtab

kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV).

I

14. Sel ajal, kui K. Gavrilkin pani toime erakorralises ettekandes märgitud rikkumised, kehtis KarS

§ 69 lg 6 v.r esimene lause järgmises sõnastuses: "Kui süüdlane või süüdimõistetu hoiab

üldkasulikust tööst kõrvale, süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud

kohustusi, võib kohus politseiasutuse taotluse või kriminaalhooldusametniku ettekande alusel

pöörata süüdlasele või süüdimõistetule mõistetud aresti või vangistuse täitmisele." Riigikohus on

varem leidnud, et viidatud sätte kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus.

Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused.

Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje:

kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (Vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-5-13, p 33.)

15. Kohtud tuvastasid, et K. Gavrilkin hoidis üldkasulikust tööst kõrvale ja rikkus KarS § 75 lg 1 p-

s

sätestatud

kontrollnõuet

ilmuda

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Ainetu ja ringkonnakohtu määruses veatult

kummutatud on ka kaitsja seisukoht, justkui lasunuks kriminaalhooldusametnikul või kohtul

KrMS §-st 7 tulenevalt kohustus esitada või koguda ise tõendid, mis lükkaksid ümber

K. Gavrilkini paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.

Kohtute argumentatsioon selle kohta, miks tuvastatud rikkumised tingivad K. Gavrilkini

vangistuse täitmisele pööramise, on asjakohane, põhjalik ja veenev ning määruskaebuses märgitu

ei anna alust väita, et kohtud tegid KarS § 69 lg 6 v.r esimese lause kohaldamisel kaalutlusvea.

II

16. 1. jaanuaril 2015, s.o pärast käesolevas asjas ringkonnakohtu määruse tegemist, jõustus KarS § 69

lg 6 u.r, mille esimene lause sätestab järgmist: "Kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei

järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib karistust täideviiv ametnik teda

kirjalikult hoiatada või kohus määrata süüdlasele täiendavaid kohustusi vastavalt käesoleva

seadustiku § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada töö tegemise tähtaega, arvestades käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud üldkasuliku töö üldist tähtaega, või pöörata süüdlasele mõistetud

aresti või vangistuse täitmisele."

17. Kolleegiumi hinnangul võib ette tulla rikkumisi, mille puhul KarS § 69 lg 6 v.r esimese lause

järgi olnuks kohane ja proportsionaalne meede süüdimõistetu karistus täitmisele pöörata, sama

sätte uue redaktsiooni järgi tuleks aga eelistada mõnd leebemat õiguslikku tagajärge, nt määrata

süüdlasele lisakohustusi. Järelikult on KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause teatud juhtudel

süüdimõistetu jaoks leebem kui KarS § 69 lg 6 v.r esimene lause. Seetõttu tuleb järgnevalt

selgitada, kas KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav ka selliste isikute puhul (nagu

K. Gavrilkin), kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud

neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015.

18. Karistusseaduse ajalist kehtivust reguleerib KarS § 5. Selle paragrahvi teine lõige sätestab, et

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku

olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega

karistatud (lause 1). Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või

lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega

mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele

(lause 2). Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud

karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik

vangistusest (lause 3).

19. KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt on isiku olukorda leevendaval seadusel tagasiulatuv jõud

üksnes isiku suhtes, keda ei ole jõustunud kohtuotsusega karistatud. KarS § 69 lg-t 6 kohaldatakse

aga vaid selliste isikute suhtes, kelle karistamise kohta tehtud otsus on jõustunud. Järelikult KarS

§ 5 lg 2 esimese lause alusel leebema karistusseaduse tagasiulatuv jõud KarS § 69 lg 6 esimeses

lauses nimetatud isikutele ei laiene.

20. KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka

isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise

isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus

üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud

kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole

tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes

seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo

karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et

tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis,

millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla

tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis

tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks.

Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas

seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam

vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu

muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona,

mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab

vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud

vangistuse ülemmäära. Sellist järeldust kinnitab KarS § 5 lg 2 kolmas lause, mis näeb ette

karistuse vähendamise uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani.

Osutatud õigusjärelmit on võimalik kohaldada vaid teole vastava karistuse ülemmäära

langetamisel, mitte muudel juhtudel.

21. Seega kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa

süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele

pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud.

Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga,

mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.

22. 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud KarS § 69 lg 6 ei välista ühegi teo karistatavust, karistamist

vangistusega ega lühenda KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes vangistust. Sellest tulenevalt ei ole

KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel tagasiulatuvat jõudu ka KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt. KarS

§ 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke

järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu. KarS § 69 lg 6 esimene lause ei sätesta teo

karistatavuse eeldusi ega süüteo vahetuid õiguslikke tagajärgi. Selle normi teokoosseisu

moodustab üldkasulikust tööst kõrvalehoidmine või kontrollnõuete või kohtu pandud kohustuste

täitmata jätmine. Seega KarS § 69 lg 6 u.r esimese lause kehtestamisega tehtud muudatusele KarS

§ 5 lg 2 tagasiulatuvat jõudu ei omista. KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel

tagasiulatuvat jõudu ei ole.

23. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud

üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud

kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga

enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69

lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või

kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.

24. Eelnevast järeldub, et K. Gavrilkini puhul ei ole KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause kohaldatav, sest

ta hoidis üldkasuliku töö tegemisest kõrvale ja rikkus registreerimiskohustust aastal 2014. Seega

puudub praeguses asjas ka alus kaaluda, kas K. Gavrilkini suhtes võiks vangistuse täitmisele

pööramise asemel piirduda hoiatuse, lisakohustuste paneku või töö tegemise tähtaja

pikendamisega.

III

25. KarS § 69 lg 6 v.r teine lause sätestas, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse

karistusest kantuks süüdlase või süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö, mille kaks tundi võrdub ühe

päeva aresti või vangistusega. Sellest normist juhindusid K. Gavrilkini tehtud üldkasulikku tööd

kantud vangistuseks ümber arvestades ka maakohus ja ringkonnakohus. KarS § 69 lg 6 u.r teine

lause näeb aga ette, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks

süüdlase tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva aresti või vangistusega. Seega

vajab lahendamist küsimus, kas osutatud säte on tagasiulatuvalt kohaldatav ka praeguses asjas, ja

üldisemalt see, millistel juhtudel peab kohus varem üldkasuliku tööga asendatud vangistust või

aresti täitmisele pöörates kantud karistuse arvestamisel juhinduma KarS § 69 lg 6 v.r teisest

lausest, millistel juhtudel aga KarS § 69 lg 6 u.r teisest lausest.

26. KarS § 69 lg 6 u.r teine lause puudutab üksnes isikuid, kelle karistamise kohta on jõustunud

otsus. Ühtlasi ei välista KarS § 69 lg 6 u.r teine lause ühegi teo karistatavust, karistamist

vangistusega ega lühenda KarS § 5 lg 2 teise lause mõttes vangistust. Seega samadel põhjustel

nagu KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause, ei ole ka lõike teise lause uus redaktsioon kohaldatav

nende süüdlaste suhtes, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale või rikkusid kontrollnõudeid või

kohtu määratud kohustusi enne 1. jaanuari 2015 (vt käesoleva määruse punktid 18-23). Seega ei

mõjuta KarS § 69 lg 6 u.r jõustumine ka kohtute järeldust selle kohta, milline osa K. Gavrilkini

vangistusest tuleb tema tehtud üldkasuliku töö arvel kantuks lugeda.

27. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Üldkasuliku

tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud

vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on

süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS

§ 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku

tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel

lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus

üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või

hiljem. Sellist järeldust põhistab kolleegium järgmiselt.

28. 1. jaanuaril 2015 KarS § 69 lg 6 teises lauses tehtud muudatus on seotud samal ajal paragrahvi

esimeses lõikes tehtud muudatusega. Nimelt nägi KarS § 69 lg 1 enne 1. jaanuari 2015 ette, et

aresti või vangistust üldkasuliku tööga asendades vastab ühele päevale arestile või vangistusele

kaks tundi üldkasulikku tööd. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 69 lg 1 redaktsiooni

kohaselt vastab aga ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd. Seega

lähtub KarS § 69 lg 6 teises lauses tehtud muudatus paragrahvi esimeses lõikes tehtud

muudatusest. Selle eesmärk on tagada, et vangistuse täitmisele pööramisel arvestataks süüdlase

tehtud üldkasulik töö kantud vangistuseks sama asendussuhte alusel, millest lähtudes on isikule

mõistetud vangistus üldkasuliku tööga asendatud.

29. Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari

2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust

nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015

jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe

tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd. Selline järeldus tuleneb KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt

on pärast süüteo toimepanemist jõustunud karistusseadusel juba süüdimõistetud isiku suhtes

tagasiulatuv jõud üksnes juhul, kui see seadus välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega

või lühendab vangistust. KarS § 69 lg 1 uues redaktsioonis ette nähtud asendusmäära muudatus ei

ole käsitatav ühegi KarS § 5 lg 2 teises lauses nimetatud juhtumina.

30. See, kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle

pandud kohustusi, ei saa tuua kaasa tema soodsamat kohtlemist võrreldes nende üldkasulikku

tööd tegevate isikutega, kes täidavad oma kohustusi nõuetekohaselt. Järelikult tuleb ka KarS § 69

lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel võtta kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks

sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus

üldkasuliku tööga asendatud. Vastasel korral tekiks näiteks situatsioon, kus isik, kes on vähemalt

poole talle enne 2015. aastat mõistetud üldkasuliku töö tundidest ära teinud, vabaneks ülejäänud

töökohustusest tänu sellele, et ta hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, rikub kontrollnõudeid või ei

täida talle pandud kohustusi. See ei ole KarS § 69 lg 6 teises lauses tehtud muudatuse mõte.

31. Seda, et KarS § 69 lg 6 u.r teine lause ei ole kohaldatav isikute suhtes, kellele on üldkasulik töö

mõistetud enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, kinnitab ka KarS § 69 lg 7. Osutatud

sätte esimene lause näeb ette, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue

kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö

tegemata osa sama paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Juhul kui asuda seisukohale, et

alates 1. jaanuarist 2015 tuleb üldkasuliku töö vangistusega asendamisel võtta aluseks KarS § 69

lg 6 u.r teine lause ka siis, kui üldkasulik töö on mõistetud enne 1. jaanuari 2015 jõustunud

kohtulahendiga, tekiks KarS § 69 lg 7 kohaldamisel vastuolu KarS § 5 lg-ga 3. Nimelt võiks KarS

§ 69 lg 7 esimese lause alusel kindlaksmääratav vangistus osutuda pikemaks kui isikule algul

mõistetud vangistus, mis üldkasuliku tööga asendati. Isegi juhul, kui süüdlane on teinud piisavalt

töötunde, et tema vangistus võrreldes esialgu mõistetuga ei pikeneks, oleks KarS § 69 lg 6 u.r

teises lauses ette nähtud asendusmäära kohaldamine süüdimõistetule ebasoodus. Seda seetõttu, et

osutatud sätte kohaldamisel vastaks tema poolt tegemata üldkasuliku töö osale kaks korda pikem

vangistus kui selle asendussuhte puhul, millest lähtuvalt on tema vangistus üldkasuliku tööga

asendatud. Käesolevas punktis märgitu räägib samuti selle kasuks, et KarS § 69 lg 6 kohaldamisel

tuleb üldkasuliku töö vangistuseks arvestamisel lähtuda samast asendussuhtest, millest lähtudes

on isikule mõistetud vangistus üldkasuliku tööga asendatud.

32. Kolleegium leiab, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga muutub vangistuspäevade ja

töötundide asendussuhe, millest kohus üldkasuliku töö mahtu määrates lähtub, asenduskaristuse

mõistmise kohta tehtud otsustuse osaks. Seetõttu peab kohus samast asendussuhtest lähtuma ka

hiljem, mh vangistuse täitmisele pööramisel. Pärast üldkasuliku töö mõistmise kohta tehtud

kohtulahendi jõustumist kehtestatud uut ja isikule soodsamat asendussuhet saaks kohus isiku

suhtes kohaldada vaid siis, kui seadus näeks ette, et sellisel muudatusel on tagasiulatuv jõud ka

nende isikute suhtes, keda on jõustunud otsusega karistatud. Kehtivas õiguses see aga nii ei ole.

33. Samas on KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon kohaldatav nende isikute

puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus

asendatakse

KarS

§

lg

neljanda

lause

kohaselt

üldkasuliku

tööga

alles

pärast 1. jaanuari 2015.

IV

34. Käesoleva määruse punktides 14-26 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning

§ 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri

2014. a määruse muutmata ja K. Gavrilkini kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi

/allkirjastatud digitaalselt/