3-1-1-4-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-4-15

Otsuse kuupäev

5. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-527

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Vahur Verte, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Allan Õispuu kaitsja vandeadvokaadi abi Margo Põbo,

Maikel Männapsoo kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsus, välja arvatud Maikel

Männapsoo kaitsjale apellatsioonimenetluses kaitsjakulude väljamõistmise osas.

2. Tühistatud osas jõustada Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsus Allan Õispuu ja Maikel

Männapsoo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Maikel Männapsoo kasuks välja tema poolt kassatsioonimenetluses

kantud mõistliku ulatusega menetluskulu summas 800 (kaheksasada) eurot sealhulgas

käibemaks summas 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.

4. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.

5. Maikel Männapsoo kaitsja taotlus Maikel Männapsoole tõkendina kohaldatud vahistamise

kautsjoniga asendamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Allan Õispuu ja Maikel Männapsoo anti kohtu alla süüdistatuna selles, et nad omandasid ühiselt ja

kooskõlastatult grupis ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid

enne 4. augustit 2013. a kella 23.45 suures koguses narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet

(GHB-d) sisaldavat vedelikku kokku massiga 4 980,50 grammi (milles narkootilist ainet GHB-d oli

puhtal kujul kokku 2 265,10 grammi), s.o narkootilist ainet enam kui kümnele inimesele narkojoobe

tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. Süüdistatavad hoidsid osutatud narkootilist ainet kuni

4. augusti 2013. a kella 23.45-ni enda kasutuses olevas sõiduautos Suzuki Baleno, reg-nr XXX XXX,

mil patrullpolitseinikud nad Tallinnas XXXXX X asuva maja juures kinni pidasid ja viies

plastpudelis oleva narkootilise aine sõiduautost ära võtsid. Eelkirjeldatud viisil panid A. Õispuu ja M.

Männapsoo toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsusega tunnistati A. Õispuu ja M. Männapsoo KarS § 184

lg 2 p 1 järgi süüdi. A. Õispuule mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. M. Männapsood karistati

sama teo eest vangistusega 5 aastat, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 12. juuni

2012. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuud vangistust, ja lõplikuks

karistuseks mõisteti talle 5 aastat ja 10 kuud vangistust. Mõlemad süüdistatavad jäeti vahi alla.

Maakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.1. Eksperdiarvamus kinnitab, et M. Männapsoo ei puutunud kokku mitte üksnes selle pudeliga,

millest ta väidetavalt GHB-d jõi (Helluse pudel), vaid ta oli kokku puutunud ka kotis olnud ja

GHB-d sisaldanud teiste pudelitega. Tunnistajate J. S.-i ja T. P. kokkulangevate ütluste kohaselt

üritas M. Männapsoo auto kinnipidamisel jalgadega varjata istme ees põrandal olnud kotti. Koti

varjamise soov kinnitab, et ta oli teadlik, et autos on GHB-d rohkem kui ainult Helluse pudelis.

2.2. Süüdistatavate kokkulangevatest ütlustest nähtub, et vähemalt A. Õispuu poolt GHB mainimise

hetkest alates oli M. Männapsoo teadlik, et autos on suures koguses GHB-d. Kott pudelitega oli

M. Männapsoo jalgade juures ning pudelitelt leiti ka tema DNA-d, mis kinnitab, et ta oli nende

pudelitega kokku puutunud ja seega oli tal ka teada autos olnud GHB kogus. Kuivõrd pudelid olid

kotis, siis sai M. Männapsoo DNA neile sattuda üksnes seeläbi, et M. Männapsoo neid pudeleid kotis

puudutas. Kuna ühelt Nestea pudelilt leiti M. Männapsoo DNA-d pudeli keskosast, siis on välistatud

võimalus, et tema DNA sattus pudelile kogemata pudelit pealt puudutades. Arvestades, et M.

Männapsoo oli kokku puutunud kõigi kotis olnud pudelitega, oli talle ka teada, kui suur kogus GHB-

d on autos. Kuulnud, et autos on GHB-d sisaldavad pudelid, ei väljendanud M. Männapsoo soovi

autost lahkuda. Ta tarbis seda GHB-d ise ja selleks peatati korraks auto. Seda kinnitavad mõlema

süüdistatava ütlused. Peatumise ajal oleks olnud M. Männapsool võimalus soovi korral autost

lahkuda. Jätkates peatumise järel koos A. Õispuuga sõitu, hoidis M. Männapsoo juba teadlikult koos

A. Õispuuga autos GHB-d. Seega sõitu jätkates valdas M. Männapsoo koos A. Õispuuga juba

teadlikult GHB-d suures koguses.

2.3. Ka A. Õispuu teadis, et M. Männapsoo on teadlik GHB olemasolust autos. Kuna A. Õispuu

rääkis M. Männapsoole GHB-st, siis ta järelikult ise soovis, et nad sõitu jätkates valdaksid GHB-d

ühiselt. Seda, et M. Männapsool ja A. Õispuul oli sõitu jätkates ühine tahe GHB-d vallata, kinnitab ka

asjaolu, et M. Männapsoo üritas politseinike eest kotti jalgadega varjata. Süüdistatavad ei pruukinud

narkootilise aine edasises ühises valdamises küll omavahel sõnaselgelt kokku leppida, kuid nende

käitumine ja konkludentsed teod kinnitavad, et neil oli GHB ühiseks valdamiseks vaikiv kokkulepe.

2.4. Tunnistajate J. S.-i ja T. P. kokkulangevate ütluste kohaselt väitis M. Männapsoo algul, et

pudelites on alkohol, mida ta peab edasi toimetama. M. Männapsoo selline jutt kinnitab, et tal oli tahe

varjata, et autos oli GHB. Sellest, et just M. Männapsoo hakkas selgitama, mis pudelites on, järeldub,

et M. Männapsool oli ka endal huvi vallata seda GHB-d. Kui M. Männapsoo ei oleks teadnud kotis

olevatest GHB-d sisaldavatest pudelitest ja tal puudunuks igasugune huvi GHB vastu, siis puudunuks

tal ka vajadus valetada, et pudelites on alkohol. Kui GHB edasise valdamisega oleks olnud seotud

ainult A. Õispuu, siis oleks olnud tema see isik, kes selgitanuks, mis pudelid kotis on. Tunnistaja T. P.

ütlustest nähtub aga, et A. Õispuu väitis, et tema on ainult autojuht ega tea, mis kotis on. Sellega kiitis

A. Õispuu heaks ja aktsepteeris M. Männapsoo käitumist ning politseile antud selgitust, mis kinnitab

M. Männapsoo ja A. Õispuu ühist tahet vallata kogu autos olnud GHB kogust. Teineteise poolt

politseile räägitu vaikiv aktsepteerimine kinnitab, et M. Männapsool A. Õispuul oli vaikiv kokkulepe

ja nad sõltusid teineteise käitumisest (kes mida teeb ja räägib), mis näitab, et neil oli vaikimisi olemas

ka rollijaotus ja soov võimaluse korral jätkata koostegutsemist (narkootilise aine hoidmist).

Süüdistatavate käitumine ja jutt nende kinnipidamisel (M. Männapsoo varjas pudeleid ja A. Õispuu

väitis, et on ainult autojuht) kinnitab, et mõlemad isikud valitsesid tegu ja valdasid ühiselt ning

kooskõlastatult narkootilist ainet.

2.5. Kuigi auto laenamise jutt ja põhjendused on vähe usutav, ei kinnita auto laenamise ebamäärane

põhjus veel seda, et M. Männapsoo oleks käinud A. Õispuuga koos GHB-d sisaldavat vedelikku

ostmas. Ka autokinnipidamisel selles olnud erinevad odavad telefonid ei kinnita, et M. Männapsoo

käis koos A. Õispuuga ühiselt narkootilist ainet ostmas. Asjaolu, et M. Männapsoo laenas

A. Õispuule autot, ei kinnita, et M. Männapsoo kooskõlastas sellega narkootilise aine omandamist

ühiselt koos A. Õispuuga. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et M. Männapsoo teaks, kust ja kelle

käest A. Õispuu narkootilist ainet omandas. Isegi kui oletada, et M. Männapsoo võis teada, et

A. Õispuu läheb autoga narkootilist ainet ostma, ei kinnita see, et nad tegutsesid narkootilise aine

omandamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult grupis. M. Männapsoo GHB omandamine ühiselt ja

kooskõlastatult A. Õispuuga ei ole tõendatud ning selles osas väheneb M. Männapsoole esitatud

süüdistuse maht. A. Õispuu enda ütlustega ja ekspertiisiaktidega on tõendatud, et ta omandas (ostis)

täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal suures koguses narkootilist ainet GHB-d sisaldavat

vedelikku. A. Õispuu kinnitab, et ta teadlikult ostis 4 liitrit GHB-d.

2.6. Süüdistatavate käitumine kinnipidamisel ja hiljem politseis kinnitab nende vaikimisi ning

konkludentselt kooskõlastatud tegu. Mõlemad isikud olid varem GHB-d tarvitanud ja teadsid,

millisest kogusest tekib joove. Seega panid A. Õispuu ja M. Männapsoo narkootilise aine hoidmise

isikute grupis toime kavatsetult. Grupi ühine ja kooskõlastatud tegevus oli suunatud narkootilise aine

hoidmisele. Arvestades narkootilise aine suurt kogust (puhtal kujul oli GHB-d kokku 2265,10

grammi) ja süüdistatavate endi tarvitatavat kogust, on alust arvata, et tulevikku silmas pidades ei

kavatsetud sellist kogust hoida üksnes isiklikuks tarbimiseks, vaid edasimüügiks.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Männapsoo kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi

Marko Tammann ja vandeadvokaat Jaak Siim ning A. Õispuu kaitsja vandedavokaadi abi Margo

Põbo.

3.1. M. Männapsoo kaitsja M. Tammann taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo

süüdimõistmise osas ning M. Männapsoo õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on narkootilise aine

vedu M. Männapsoo poolt süüdistusega hõlmamata ja kohtuotsuses põhistamata. Nii A. Õispuu kui

ka M. Männapsoo kohtus antud ütlustest nähtub, et M. Männapsoo sattus 4. augustil 2013 A. Õispuu

juhitud sõiduautosse seetõttu, et A. Õispuu pidi ta koju viima. Maakohus pole otsuse põhistavas osas

järginud süü tuvastamisel deliktistruktuuri, mistõttu on otsus raskesti jälgitav. Selles pole ka

põhistatud süüdistatavate ühist teopanust, mistõttu grupis tegutsemist neile omistada ei saa. Ka on

süüdistusakt selles osas piisavalt konkretiseerimata. Tõendatud ei ole eraõigusliku valduse

seisukohalt oluline valitsemissoov ehk M. Männapsoo soov teostada võimu GHB-d sisaldavate

pudelite üle.

3.2. M. Männapsoo kaitsja Jaak Siim taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist M. Männapsoo

süüdimõistmise osas ja uue otsusega M. Männapsoo õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja hinnangul pole kohus nõuetekohaselt näidanud, miks

tuleb M. Männapsood ja A. Õispuud käsitada kaastäideviijatena. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel

ei ole M. Männapsoo ja A. Õispuu ühist teootsust ega nende ühist ja kooskõlastatud tegevust

tõendatud. Samuti on põhistamata M. Männapsoole mõistetud karistus.

3.3. A. Õispuu kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Õispuu KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

süüdimõistmise osas ja tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi. Ühtlasi taotles apellant,

et A. Õispuu karistus jäetaks osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Ei ole tõendatud, et A. Õispuu

ja M. Männapsoo valdasid narkootilist ainet ühiselt. Kuigi on tõendatud, et A. Õispuu narkootilist

ainet valdas, puudus tal tahtlus vallata narkootilist ainet koos M. Männapsooga. Kohtuliku uurimise

käigus ei ole tõendatud A. Õispuu ja M. Männapsoo ühist teootsust ega ühist ja kooskõlastatud

tegevust. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlused erinesid, millest võib järeldada, et nad

ei mäleta täpselt A. Õispuu ja M. Männapsoo kinnipidamise asjaolusid. Seetõttu ei saa ka nende

ütlustele tuginedes tuvastada, kes mida kinnipidamisel rääkis. Puuduvad tõendid, et narkootilise aine

käitlemisega oleks praegusel juhul süüdistuses toodud kogusest juba varalist kasu saadud, samuti

puuduvad igasugused tõendid, et A. Õispuul olnuks eesmärgiks narkootilise aine müügi kaudu

varalise kasu saamine. Seega ei ole võimalik rääkida kuriteo toimepanemisel omakasu motiivi

olemasolust ning seetõttu puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja muudeti

kuritegude kvalifikatsiooni ning süüdistatavatele mõistetud karistusi, samuti teisi õigusjärelmeid, sh

sunniraha ja konfiskeerimise osas. Uue otsusega tunnistati A. Õispuu süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja

teda karistati vangistusega 4 aastaks 9 kuuks. M. Männapsoo tunnistati süüdi KarS § 306 lg 1 järgi ja

teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. Mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel

Harju Maakohtu 12. juuni 2012. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 10 kuu

vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. Kohtuotsuse põhistused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kaitsjate väited narkootilise aine edasiandmise eesmärgi ja seega ka selle veo tuvastamatuse

kohta on asjakohatud ning väljuvad süüdistuse piiridest. A. Õispuud ja M. Männapsood süüdistatakse

narkootilise aine omandamises ja valdamises.

4.2. Praegusel juhul ei lugenud maakohus aga tõendatuks seda, et M. Männapsoo omandas

narkootilise aine koos A. Õispuuga. Maakohus luges tõendatuks selle, et narkootilise aine omandas

A. Õispuu ning M. Männapsoo sai narkootikumidest teada siis, kui oli autosse istunud. AÕS § 32

kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Seejuures on oluline ka isiku soov seda võimu teostada.

Kaasvalduse tekkimiseks on seega vajalik, et senine valdaja nõustuks kaasvalduse tekkega, s.t

aktsepteeriks, et ka teine isik asub asjade suhtes võimu teostama, ning et ka sel teisel isikul oleks tahe

asuda koos senise valdajaga asja valdama. Sellest tulenevalt ei tähenda ainuüksi see, kui keegi saab

teada, et autos (aga ka korteris või muus suletud ruumis) leidub ainet või esemeid, mille käitlemine

on keelatud, seda, et autosse või muusse suletud ruumi jäämisega muutub isik igal juhul selle aine või

eseme (kaas)valdajaks. On selge, et kõik samas autos (või samas ruumis) viibivad isikud ei ole kõigi

selles autos (ruumis) olevate esemete valdajad, hoolimata sellest, et need esemed on nende vahetus

läheduses. Praegusel juhul ei tulene ei A. Õispuu ega M. Männapsoo ütlustest, millele maakohus on

tuginenud, et neil oleks olnud tahe vallata narkootilist ainet ühiselt. A. Õispuu ütluste kohaselt pakkus

ta GHB-d M. Männapsoole proovida. Seega pakkus ta M. Männapsoole vaid väikest kogust GHB-d

tarvitamiseks ega väljendanud kuidagi oma tahet muuta M. Männapsoo kogu autos olnud GHB

kaasvaldajaks. Ka M. Männapsoo ütluste kohaselt piirdus ta vaid GHB proovimisega. Eelnevast

tulenevalt ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt valdas M. Männapsoo koos A.

Õispuuga suures koguses GHB-d alates sellest, kui nad jätkasid koos sõitu pärast seda, kui M.

Männapsoo oli GHB-d proovinud. Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Männapsoo üritas politseinike

eest kotti jalgadega varjata, näitab seda, et ta püüdis säästa ennast ja/või A. Õispuud

kriminaalmenetlusest, kuid ei näita seda, et M. Männapsoo ise GHB-d valdas. Seega ei ole tõendatud,

et M. Männapsoo valdas ühiselt koos A. Õispuuga suurt kogust GHB-d, ja ta ei ole toime pannud

KarS § 184 lg 2 p-le 1 vastavat tegu.

4.3. Küll aga on M. Männapsoo käitumises tuvastatav A. Õispuu esimese astme kuriteo eelnevalt

mittelubatud varjamine, s.o KarS § 306 lg-le 1 vastav kuritegu. Kuna tõendamist ei leidnud, et

M. Männapsoo oleks vallanud GHB-d koos A. Õispuuga, ei saa ka A. Õispuu puhul rääkida kuriteo

toimepanemisest grupis, mistõttu tuleb A. Õispuu tegu kvalifitseerida ümber KarS § 184 lg 1 alusel

ning mõista A. Õispuule uus karistus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Vahur Verte. Prokuratuur taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Ringkonnakohus on süüdistatavate tegevuse hindamisel pidanud esmatähtsaks sõiduki

kinnipidamisele järgnenud sündmusi, s.t seda, kuidas kõrvalistuja kohal istunud M. Männapsoo

varjas jalgadega enda ees põrandal GHB-d sisaldavaid pudeleid, ning seda, mida M. Männapsoo

politseile pudeli sisu kohta väitis, ja on selliselt lähenedes kvalifitseerinud M. Männapsoo tegevuse

ümber KarS § 306 lg 1 järgi. Samas on ringkonnakohus erinevalt maakohtust jätnud tähelepanuta

süüdistatavate (eriti M. Männapsoo) kinnipidamisele eelneva käitumise, mis asetanuks kinnipidamise

hetkel toimunu teistsugusesse konteksti. Maakohus tuvastas, et M. Männapsool oli vahetu

kokkupuude kõigi kotis olnud ning kokku pea viit kilo narkootilist ainet GHB-d sisaldanud

pudelitega. Ühtlasi luges maakohus tõendatuks, et M. Männapsoo mitte üksnes ei teadnud sõidukis

olevast narkootilisest ainest, vaid asus seda sõidukis ka võrdväärselt A. Õispuuga üheskoos valdama.

Seejuures nähtub maakohtu otsusest selge ja veenev kohtu siseveendumuse kujunemine. Maakohus

viitas õigustatult ka sellele, et A. Õispuu kiitis M. Männapsoo selgitused ja tegevuse heaks, ja

kinnitas selliselt konkludentselt nende mõlema poolt narkootilise aine ühist ning kooskõlastatud

käitlemist.

5.2. Maakohtu järeldustest nähtub üheselt, et M. Männapsoo soovis enda teopanust näha just osana

ühtsest tegutsemisest. Maakohus juhindus seejuures kehtivast kohtupraktikast, mis ei nõua, et

süüdistatavad oleks narkootilise aine ühises valdamises omavahel sõnaselgelt kokku leppinud. Kohus

tuvastas, et M. Männapsoo ja A. Õispuu vaheline kokkulepe saavutati vaikimisi ning konkludentsete

tegudega.

5.3. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust käsitanud M. Männapsoo tegevust sõidukis enne

kinnipidamist ning kinnipidamise järel kui passiivse kaasreisija tavakäitumisena, kes küll teadis

narkootilise aine olemasolust sõidukis, ent kel ei olnud sellega rohkem kokkupuudet. Selline

arutluskäik olnuks põhjendatud näiteks hüpoteetilise stsenaariumi korral, kus M. Männapsoo istub A.

Õispuu juhitud sõidukisse, nad alustavad sõitu ning seejärel mainib A. Õispuu muu hulgas

M. Männapsoole, et pagasiruumis on suur kogus GHB-d, ent rohkem kontakti M. Männapsool

keelatud ainega ei oleks. Sellise stsenaariumi korral oleks kohane ringkonnakohtu seisukoht, et

ainuüksi see, kui keegi saab teada, et autos leidub ainet või esemeid, mille käitlemine on keelatud, ei

tähenda, et samasse autosse jäämisega muutub isik igal juhul selle aine kaasvaldajaks. M. Männapsoo

oleks sel juhul olnud küll teadlik Allan Õispuu poolt esimese astme kuriteo toimepanemisest (KarS §

184), ent sellega tema panus piirdunuks. Praegusel juhul M. Männapsoo mitte üksnes ei teadnud, et

Allan Õispuu oli ostnud suure koguse narkootilist ainet, vaid M. Männapsoo hoidis seda terve sõidu

ajal enda juures ning tarvitas sellest ühe osa sõidu ajal ka ära. Veelgi enam, kinnipidamise järel esitles

ta end politseinikele aine omanikuna ja asus A. Õispuu vaikival heakskiidul selgitama, et tegemist on

hoopis alkoholiga. Kokkuvõttes kinnitavad mõlema süüdistatava käitumine ja nende konkludentsed

teod, et neil oli GHB ühiseks valdamiseks vaikiv kokkulepe.

6. Samal ajal prokuratuuri kassatsiooniga esitas M. Männapsoo kaitsja taotluse süüdistatava

vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Kaitsja leiab, et kuna M. Männapsoole tehtav ringkonnakohtu

karistusõiguslik etteheide on võrreldes maakohtu otsusega oluliselt kergemaks muutunud ja

süüdistatav on ringkonnakohtu jõustumata otsuse järgi mõistetud vangistusest üle poole ära kandnud,

oleks õige ta vabastada vahi alt kautsjoni vastu. Süüdistatav on küll hetkel varatu ega saa ka raha

teenida, kuna viibib vahi all, kuid kautsjoni võivad tasuda tema lähedased. Lisaks on olemas tulevase

tööandja garantii, et M. Männapsoo võetakse vabanemisel tööle MJMK Group OÜ-sse. Kautsjoni

põhjendatud suuruseks on 3000 eurot, mis ületab KrMS § 135 lg 4 teises lauses sätestatud ning KarS

§ 44 lg 2 alusel arvestatavat kautsjoni minimaalset suurust.

7. Kassatsioonile esitasid vastuse ja omapoolsed seisukohad süüdistatavate kaitsjad.

7.1. A. Õispuu kaitsja vandeadvokaadi abi M. Põbo leiab, et prokuratuuri kassatsiooni rahuldamiseks

pole alust. Ringkonnakohtu otsuses on järgitud materiaalõigust ega ole rikutud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Nii on ringkonnakohus õigesti märkinud, et A. Õispuu käitumises puudub

KarS § 184 lg 2 p 1 kaastäideviimise subjektiivne koosseis. A. Õispuu teost ei nähtu teo ühist ja

kooskõlastatud täideviimist, kuna ainult temal oli soov kasutada narkootilist ainet GHB isiklikuks

tarbeks. Lisaks sellele taotleb kaitsja A. Õispuule mõistetud karistuse tühistamist ja selle KarS § 73 lg

2 ja § 74 lg 2 alusel üksnes osaliselt täitmisele pööramist.

7.2. M. Männapsoo kaitsjad vandeadvokaat Jaak Siim ja vandeadvokaadi abi Marko Tammann

leiavad samuti, et prokuratuuri kassatsioon tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Nende

hinnangul taotleb kassaator asjas uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Ringkonnakohtu otsuses on

õigesti leitud, et A. Õispuu ja M. Männapsoo ei pannud tegu toime ühiselt ja kooskõlastatult.

Süüdistatavad ei väljendanud tahet kaasvalduse tekkimiseks narkootilisele ainele. M. Männapsoo

käitumine tema kinnipidamisel oli kantud üksnes soovist varjata narkootilise aine eelnevat tarbimist,

mis pole aga KarS § 184 lg 1 koosseisu realiseerimine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Prokuratuuri kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohtu otsus, millega tühistati maakohtu otsus, on

ekslik M. Männapsoo teo tuvastamisel ja kaastäideviimise omistamisel. Kolleegium nõustub

kassaatori seisukohaga ja märgib järgmist.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et vältimaks vahetu ja suulise

kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist,

peab ringkonnakohus süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi alusel maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse tegemisel, sellist otsustust eriti veenvalt põhjendama. Lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu vead

tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu

otsuses põhjenduste puudulikkust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 10 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12).

10. Ringkonnakohus heidab maakohtule ette süüdistatavatele kaastäideviimise omistamist üksnes

selle põhjal, et 1) A. Õispuu ütles autos M. Männapsoole, et tal on kaasas GHB-d, ja pakkus seda

M. Männapsoole; 2) M. Männapsoo ei lahkunud seepeale autost, vaid soovis ainet proovida; 3) kui

politseiametnikud auto peatasid, püüdis M. Männapsoo varjata kotti ja seal olevaid pudeleid ning

esitas valeväiteid nende sisu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb narkootilise aine valdamise

kaastäideviimise subsumeerimisel kontrollida AÕS § 32 kohaselt kaasvalduse olemasolu, mille

tunnuseks on mõlema isiku soov seda võimu ühiselt teostada. Pelgalt ruumiline seos pole võimu

teostamise tahte sedastamiseks piisav. M. Männapsoo proovis üksnes väikest kogust GHB-d. Seega

on M. Männapsoo käitumine politseiametnike eksitamisel hinnatav pelgalt kuriteo varjamisena KarS

§ 306 lg 1 tähenduses.

11. Võib nõustuda ringkonnakohtu üldisema tõdemusega, et isikute süüditunnistamine

kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et nad viibivad või viibisid samas ruumis või autos, kus hoiti

ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva vms, ja nad on nende olemasolust üksnes teadlikud, oleks

liiga ebamäärane ja sellega võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos keelatud aine

või materjaliga. Siiski tuleb igal üksikjuhul hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis ja seejärel

hinnata, kas süüdistatav viibis narkootilise aine vahetus läheduses juhuslikult või osales ta selle aine

käitlemisel KarS § 184 tähenduses.

12. Ringkonnakohus on jätnud kogumis hindamata tõendi, mille kohaselt leiti M. Männapsoo DNA

jälgi ka teistelt GHB-d sisaldanud pudelitelt. Seejuures olid maakohtu hinnangul M. Männapsoo

DNA jäljed sedastatavad mitte üksnes pudelite ülemises, vaid ka keskmises osas, mistõttu on

välistatud võimalus, et süüdistatav puutus nendega kokku üksnes juhuslikult tema jalge all asetsenud

koti suu kaudu. Ühtlasi oli süüdistatav teadlik narkootilise aine kogusest. Selle maakohtu

argumentatsiooniketi olulise lüli on ringkonnakohus täiesti kõrvale jätnud. Maakohtu põhistused

M. Männapsoo süüditunnistamises on jälgitavad ja seostatud konkreetsete tõenditega. Nii nähtub

maakohtu otsusest lisaks M. Männapsoo otsesele kokkupuutele narkootilise ainega ka selline asjaolu,

et auto, milles narkootilist ainet käideldi, oli laenatud just M. Männapsoole. M. Männapsoo selgitus,

et A. Õispuu osutas talle üksnes juhuslikult küüti mere äärde, on vastuolus teiste tõenditega ja

ebausaldusväärne, kuna süüdistatavad peeti kinni hoopis mujal. Järelikult on ekslik ringkonnakohtu

järeldus, et maakohtus tõendatuks loetud faktiliste asjaolude pinnalt pole M. Männapsoole

narkootilise aine valdamine omistatav.

13. Ekslik on ka ringkonnakohtu hinnang M. Männapsoo ja A. Õispuu poolsele narkootilise aine

käitlemisele kaastäideviimise omistamisel. Narkootilise aine ühise valdamise kui KarS § 184 lg 1

objektiivse koosseisu ühe elemendi omistamisel ei saa tugineda AÕS §-s 32 sätestatud valduse

instituudile. Tuleb silmas pidada, et nn kaasvaldust karistusõigusliku kaastäideviimise elemendina ei

saa sisustada ainuüksi eraõiguslikust kaasvalduse instituudist lähtudes. Eraõiguses on valdus, sh

kaasvaldus, suunatud isiku valitsemistahte positiivsele manifesteerimisele ja sisuliselt omandi

kaitsele (vt AÕS § 90 lg 1). Seevastu karistusõiguses on narkootilise aine käitlemise, sh selle

valdamise omistamine isikule karistusõigusliku etteheite tegemise üks eeldusi, mille tõendamiskohus

lasub riigil (KrMS § 7 lg 2). Karistusõigusliku narkootilise aine valdamise puhul on isiku tavapärane

ja seadusega kaitstud huvi (PS § 22 lg 3) seda asjaolu eitada. Seega kohalduvad valduse

tuvastamisele karistusõiguses siinkohal ka märksa teistsugusemad põhimõtted kui eraõiguses. Nii

pole nt faktiline valdus ja sotsiaal-normatiivne valdus sobilikud kriteeriumid süüdistatavale

narkootilise aine käitlemise KarS § 184 järgi omistamisel.

14. Narkootilise aine kaastäideviimise omistamisel tuleb lähtuda asjas tuvastatud faktilistest

asjaoludest, hinnates tõendeid kogumis ja süüdistatavate käitumist ka konkludentselt. Kui lisaks

ajalis-ruumilisele lähedusele on süüdistatava vastu kaastäideviimise tuvastamiseks ka teisi tõendeid,

ei saa neid isiku käitumisele õiguslikku hinnangut andes eirata. M. Männapsoo oli asunud narkootilist

ainet proovima, puutunud kokku kõigi narkootilist ainet sisaldanud pudelitega, hoidis kinnipidamise

hetkel jätkuvalt ainet enda jalge all ja asus kinnipidamise järel tegu varjama, väites, et tegemist on

temale kuuluva alkoholiga. Ta oli ühtlasi teadlik narkootilise aine kogusest, mis ületas kaugelt GHB

väikese koguse. Lisaks oli just temale laenatud narkootilise aine käitlemiseks kasutatud sõiduauto.

Kõik need tõendid kogumis on aluseks maakohtu õigele järeldusele, et M. Männapsoo käitumine oli

suunatud A. Õispuuga narkootilise aine ühisele valdamisele, vaatamata sellele, et M. Männapsoole

pole etteheidetav narkootilise aine omandamine.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 363 p-dest 1 ja 2 ning §-st 363, tühistab

Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014. a otsuse, välja arvatud M. Männapsoo

kaitsjale apellatsioonimenetluses kaitsjakulude väljamõistmise osas, ja jõustab Harju Maakohtu 31.

märtsi 2014. a otsuse. Sellega kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni.

16. M. Männapsoo kaitsja esitas taotluse süüdistatava vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Kuna

Riigikohus jõustab asjas maakohtu lahendi, millega M. Männapsoo tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p

1 järgi, ning käesolev kohtulahend on kriminaalasjas lõplik, pole M. Männapsoo suhtes kautsjoni

kohaldamiseks alust.

17. Lisaks esitas M. Männapsoo kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja

1258 eurot ja 40 senti, sh käibemaks 209 eurot ja 73 senti, talle valitud kaitsja poolt

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Kaitsja on taotluse lisana esitanud ka menetluskulude

spetsifikatsiooni, millest nähtuvalt on kaitsja kulutanud kautsjoni taotluse ja kassatsioonivastuse

ettevalmistamiseks ning koostamiseks 8 tundi ja 4 minutit, sh kohtumised kaitsealusega Tallinna

Vanglas (kokku 1 tund ja 50 minutit). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses

tehakse üks sama seadustiku § 361 punktides 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna

kolleegium teeb selles asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama

süüdistatava kassatsioonimenetluse kulud. Kolleegium leiab, et arvestades kaitsja töö mahtu ja kaalu

kassatsiooni lahendamisel, on selle kriminaalasja kassatsioonimenetluses mõistlik menetluskulu

KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses 800 eurot, sh käibemaks 160 eurot. Kolleegium mõistab selle

menetluskulu KrMS § 186 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg

Lea Kivi