3-1-1-12-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-12-15

Määruse kuupäev

4. märts 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi D.N süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrus kriminaalasjas

nr 1-14-8671 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D.N kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Enn Pustak

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

11. veebruar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa D.N-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 8 eurot, ja jätta

see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 20. oktoobri 2014. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati D.N süüdi KarS § 424 järgi ja teda

karistati vangistusega 7 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus D.N-ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust, mis KarS

§ 69 lg-te 1 ja 3 alusel asendati 730 tunni üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras kohus 2 aastat.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes palus maakohtu otsuse

tühistada ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastada. Ühtlasi taotles kaitsja karistusseadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 12.07.2014, 1; edaspidi KarSRevS) § 135 lg 1 põhiseadusvastaseks

tunnistamist osas, millega sama seaduse § 1 p 31 (KarS § 69 lg 1 muutmist puudutavas osas) jõustumise kuupäevana

nähti ette 1. jaanuar 2015, mitte aga seaduse Riigi Teatajas avaldamisele järgnev päev. Apellant leidis, et maakohus

mõistis D.N-ile karistuse, mida seadus ette ei näe. 1. jaanuaril 2015 jõustub KarS § 69 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt

vastab ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd. 19. juunil 2014 Riigikogus vastu võetud ja

3. juulil 2014 Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud KarSRevS § 135 lg 1 kohaselt jõustub KarS § 69 lg 1 uus

redaktsioon alles 1. jaanuaril 2015, mitte aga üldises korras Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. KarS § 69 lg-

l 1 on üksnes süüdistatava olukorda leevendav toime. Sellises olukorras on ligemale 6 kuu pikkune jõustumiseelne aeg

põhiseadusega vastuolus, sest see rikub nende isikute õigusi, kelle suhtes kohaldatakse üldkasulikku tööd uue seaduse

avaldamise ja jõustumise vahelisel perioodil. KarS § 45 lg-st 1 tulenevalt vastab ühele kuule 30 päeva. Sellest lähtudes

on D.N asendatava vangistuse pikkus 360 päeva, mille saaks enne 1. jaanuari 2015 asendada 720 tunni, alates

1. jaanuarist 2015 aga 360 tunni üldkasuliku tööga.

3. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2014. a määrusega jäeti kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2

alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsustust sellega, et kaitsjal puudus apellatsiooni esitamiseks

KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigus. KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ei saa

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud

juhtudel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool

esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1

rikkumisega (lause 1). Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale

apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (lause 2).

Maakohus ei mõistnud D.N-ile karistust, mida KarS § 424 ette ei näe. Süüdistatavale mõistetud vangistust üldkasuliku

tööga asendades tugines kohus KarS § 69 lg-tele 1 ja 3. Järelikult puudub süüdistataval ja tema kaitsjal karistuse

vaidlustamiseks apellatsiooniõigus. Apellatsiooniõigust ei anna ka asjaolu, et tulevikus jõustuva KarS § 69 lg 1 kohaselt

vastab ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd. Kohus peab otsuse tegemisel lähtuma

kehtivast, mitte tulevikus kehtima hakkavast seadusest.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas 27. novembril 2014 määruskaebuse D.N kaitsja vandeadvokaat

A. Aasmaa, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Ühtlasi palub kaitsja tunnistada põhiseaduse (PS) § 23 lg 2 teise lause ja § 12

lg 1 esimese lausega vastuolus olevaks KarSRevS § 135 lg 1 osas, milles see näeb sama seaduse § 1 p 31

jõustumiskuupäevana ette 1. jaanuari 2015. Määruskaebuse põhjendustes leitakse, et kaitsjal oli selles asjas

apellatsiooniõigus. Kui ringkonnakohus oleks apellatsioonis esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldanud,

olnuks käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus süüdistatavale on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe.

31. detsembrini 2014 kehtiv KarS § 69 lg 1 redaktsioon, mida kohtud selles asjas kohaldasid, sätestab, et ühele päevale

arestile või vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. KarSRevS § 1 p-ga 31 muudeti KarS § 69 lõiget 1

selliselt, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd. Seega alates 1. jaanuarist 2015

kehtiva seaduse kohaselt oleks D.N karistusele vastavaks üldkasuliku töö mahuks 360 tundi. Kõnealune

seadusemuudatus võeti Riigikogus vastu juba 19. juunil 2014 ja Vabariigi President kuulutas selle välja 3. juulil 2014.

KarSRevS § 135 lg 1 osas, mis ei näinud ette KarS § 69 lg 1 muudatuse jõustumist üldkorras, vaid lükkas selle

alles 1. jaanuarisse 2015, on vastuolus põhiseadusega. Ligemale 6-kuuline jõustumisaeg rikub nende isikute õigusi, kes

seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahelisel perioodil süüdi tunnistatakse, sest nad ei saa osa leebema karistusseaduse

tagasiulatuvast jõust. Kui riik võttis vastu otsustuse, et ta leevendab isikute olukorda, kelle karistus asendatakse

üldkasuliku tööga, pidanuks ta regulatsiooni jõustama võimalikult kiiresti. KarS § 69 lg 1 muudatus tulnuks jõustada

Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. KarS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista

kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Seega vastab 1 kuule 30 päeva. Sellest tulenevalt

vastab D.N-ile mõistetud vangistusele 1. jaanuarist 2015 kehtiva õiguse kohaselt 360 tundi üldkasulikku tööd.

5. 3. jaanuaril 2015 esitas D.N kaitsja Riigikohtule täiendava seisukoha, milles juhib tähelepanu sellele, et kuna Viru

Maakohtu 20. oktoobri 2014. a otsus ei ole veel jõustunud, on 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud KarS § 69 lg 1 uuel

redaktsioonil käesolevas asjas KarS § 5 lg 2 esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud. Seetõttu ei ole D.N-ile määratud

üldkasuliku töö tundide arv kehtiva materiaalõigusega kooskõlas. Sellest tingituna tuleb ringkonnakohtu määrus

tühistada ja kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks saata. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võiks

Riigikohus aga tühistada nii ringkonnakohtu määruse kui ka maakohtu otsuse ning tagastada kriminaaltoimiku

prokuratuurile.

6. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta kaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata.

Prokuratuur leiab, et kaitsjal puudus apellatsiooniõigus ja ringkonnakohtu määrus on seaduslik. KarSRevS § 135 lg 1 ei

ole põhiseadusega vastuolus. Lisaks on kaitsja ekslikult märkinud, et seadus jõustub üldjuhul Riigi Teatajas

avaldamisele järgneval päeval. PS § 108 näeb ette, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas

avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus põhjendab esmalt seda, miks ta ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega kaitsjal apellatsiooniõiguse puudumise

kohta, ja lahendab sellest lähtudes määruskaebuse (I). Seejärel selgitab kolleegium mõningaid küsimusi, mis on seotud

1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 uue redaktsiooni tagasiulatuva jõuga ja selle arvestamisega

kokkuleppemenetluses (II).

I

8. Ringkonnakohus jättis D.N kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, leides, et

kaitsjal polnud KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigust. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.

9. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses

tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle

eest ette ei näe. Osutatud sättest tulenevalt on süüdistatava või kaitsja apellatsioon, milles väidetakse, et

kokkuleppemenetluses on mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe, lubatav ja ringkonnakohtul tuleb see sisuliselt läbi

vaadata. Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu.

Järelikult ei anna süüdistatava või kaitsja kõnealuse väite põhjendamatus ringkonnakohtule alust jätta apellatsiooni

KrMS § 326 lg 1 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida üksnes apellatsiooni

rahuldamata jätmise või erandjuhtudel ka apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel.

Teisisõnu tagab KrMS § 318 lg 4 ls 2 alt 3 süüdistatavale ja kaitsjale õiguse vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsus muu hulgas küsimuses, kas isikule mõistetud karistus on selline, mille seadus talle omistatud teo eest ette

näeb. Isiku sellisele õigusele vastab ringkonnakohtu kohustus apellatsioon osutatud küsimuses sisuliselt läbi vaadata.

Erandi sellest reeglist sätestab vaid juba nimetatud KrMS § 326 lg 2 teine lause, mille kohaldamisel on aga

kohtupraktika kohaselt kindlad raamid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-

36-11, p 8 koos seal toodud viidetega).

10. KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus

selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud

talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Sellise juhtumiga on tegemist näiteks siis, kui karistusseadustiku eriosa

säte, mille järgi isik süüdi tunnistatakse, ei näe üldse ette seda liiki karistust, mis isikule on mõistetud, või kui mõistetud

karistus ületab asjakohase sanktsiooni ülemmäära. Karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi

tähenduses on siiski laiem karistuse mõistest karistusseadustiku 3. peatüki mõttes, hõlmates kõiki karistusliku

iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse. Seega on süüdistataval või

kaitsjal KrMS § 318 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus ka näiteks

põhjusel, et süüdistatavale määratud katseaeg ületab KarS § 73 lg-s 3 või § 74 lg-s 3 ette nähtud ülempiiri või et KarS

§ 692 alusel on määratud ravi kauemaks kui 3 aastaks. KrMS § 318 lg 4 teises lauses nimetatud karistusena, mida

seadus ette ei näe, on käsitatav ka üldkasulik töö, mille tundide arv on suurem, kui kehtiv õigus mõista lubab.

11. Käesolevas kriminaalasjas väitis kaitsja apellatsioonis sisuliselt seda, et põhiseadust järgides ei saa D.N-ile mõistetud

vangistust KarS § 69 lg 1 alusel asendada mitte 730 üldkasuliku töö tunniga, nagu maakohus seda tegi, vaid üksnes 360

töötunniga. Nimelt tulnuks kaitsja arvates jätta kohaldamata KarSRevS § 135 lg 1 osas, milles see säte nägi KarS § 69

lg 1 uue redaktsiooni jõustumise kuupäevana ette 1. jaanuari 2015, ja kohaldada D.N suhtes KarSRevS § 1 p-s 31 ette

nähtud KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni, s.t asendada iga vangistuspäev ühe, mitte kahe tunni üldkasuliku tööga. Lisaks

leidis apellant, et ka enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 69 lg 1 alusel saanuks D.N-ile KarS § 45 lg-st 1 tulenevalt

mõista maksimaalselt 720, mitte aga 730 tundi üldkasulikku tööd. Hoolimata hinnangust kaitsja osutatud väidete

põhjendatusele seisneb nende sisu selles, et D.N-ile mõistetud üldkasuliku töö maht on suurem, kui seadus - eriti juhul,

kui seda kohaldada põhiseaduspärases redaktsioonis - D.N-ile mõista võimaldanuks. Teisisõnu väideti apellatsioonis

D.N-ile mõistetud üldkasuliku töö õiguslikku lubamatust, s.o vaidlustati maakohtu otsust osas, milles KrMS § 318 lg 4

teise lause kolmas alternatiiv annab süüdistatavale ja kaitsjale kokkuleppemenetluses apellatsiooniõiguse. Karistuse

õiguslik lubamatus KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses võib seisneda ka karistuse mõistmisel

kohaldatava õigusnormi või selle puudumise põhiseadusvastasuses. See tähendab, et süüdistatava ja kaitsja

apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses hõlmab ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist karistuse

mõistmise aluseks oleva seaduse asjasse puutuva osa suhtes ja ringkonnakohus on üldjuhul kohustatud sellise taotluse

sisuliselt läbi vaatama (põhiseaduslikkuse järelevalve taotluste lahendamise kohta lähemalt vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. mai 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-48-12, p 16 jj). Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et

D.N kaitsjal ei olnud KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 tulenevalt apellatsiooniõigust ja tema apellatsioon tuleb KrMS

§ 326 lg 2 esimese lause ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tuues kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3, on

kriminaalasi võimalik saata uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule.

II

12. Ringkonnakohus menetles käesolevat kriminaalasja esimest korda 2014. aastal, s.o ajal, mil kehtis veel KarS § 69

eelmine redaktsioon, mille esimene lõige nägi mh ette, et vangistuse või aresti asendamisel üldkasuliku tööga vastab

ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd (lg 1 ls 2). 1. jaanuaril 2015 hakkas kehtima KarS

§ 69 uus redaktsioon, mille esimese lõike teine lause sätestab muu hulgas, et ühele päevale arestile või vangistusele

vastab üks tund üldkasulikku tööd. Seega on KarS § 69 lg 1 teise lause uus sõnastus võrreldes sama sätte eelneva

redaktsiooniga süüdistatavale soodsam, sest isik peab vangistuse või aresti asendamisel tegema iga aresti- või

vangistuspäeva eest tööd kaks korda vähem kui varem. Seetõttu tuleb KarS § 69 lg 1 teise lause uut sõnastust käsitada

isiku olukorda muul viisil leevendava seadusena 1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes. See

tähendab, et KarS § 69 lg 1 teise lause uut redaktsiooni peab kohaldama ka nende isikute suhtes, kes panid kuriteo

toime enne 1. jaanuari 2015, kuid keda ei ole enne seda kuupäeva jõustunud kohtuotsusega karistatud.

Ringkonnakohus või Riigikohus peab kohaldama KarS § 69 lg 1 uut redaktsiooni ka juhul, kui süüdimõistev

kohtuotsus, millega mõisteti isikule üldkasulik töö, on tehtud veel KarS § 69 varasema redaktsiooni kehtivusajal, kuid

kohtuotsus on jõustumata ja apellatsiooni- või kassatsioonimenetlus toimub 2015. aastal või hiljem.

13. Eelmises punktis toodud seisukoht laieneb ka kokkuleppemenetluses lahendatavatele kriminaalasjadele. Kolleegium on

varem asunud seisukohale, et kohus ei saa ka kokkuleppemenetluses kohtuotsust tehes eirata PS § 23 lg-s 2 ja KarS § 5

lg-s

sätestatud

kergema

karistusseaduse

tagasiulatuva

jõu

põhimõtet

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07, p 8). Olukorras, kus karistusõigusnorm,

millest kokkuleppes lähtutakse, on pärast kokkuleppe sõlmimist muutunud ja sellel muudatusel on KarS § 5 lg 2

esimese lause kohaselt tagasiulatuv jõud, ei vasta kokkulepe kohtuotsuse, sh apellatsiooni- või kassatsioonikohtu otsuse

tegemise ajal üldjuhul enam asjas kohaldamisele kuuluvale materiaalõigusele. Sellises olukorras tuleb kohtul sõltuvalt

asjaoludest teha kas kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus, mis vastab uuele leebemale

karistusseadusele, või kokkuleppemenetlusest keelduda ja kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 3, § 337 lg 2 p 3 või

§ 361 lg 1 p 8 alusel prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine on põhjendatud eeskätt siis,

kui uue karistusseaduse kohaldamine eeldab uusi sisulisi läbirääkimisi (KrMS § 244), näiteks juhul, kui uus seadus

näeb varem vaid vangistusega karistatava kuriteo eest ette üksnes rahalise karistuse.

14. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 teises lauses toodud asendussuhte tagasiulatuv kohaldamine

kokkuleppemenetluses ei eelda poolte vahel uue kokkuleppe sõlmimist, sest kõnesoleva muudatuse tulemusena ei

muutu kokkuleppe ese ega teki ka täiendavat kaalutlusruumi, mille pooled saaksid sisustada omavahelise

kokkuleppega. Seega kui enne 1. jaanuari 2015 on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt asendatakse süüdistatava

vangistus kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud KarS § 69 lg-st 1 lähtudes teatud arvu tundide üldkasuliku tööga, on

kohus alates 1. jaanuarist 2015 pädev tegema selle kokkuleppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse, asendades

kokkuleppes märgitud vangistuse KarS § 69 lg 1 uuest redaktsioonist juhindudes kokkuleppes märgitust kaks korda

väiksema arvu töötundidega. Samuti võib ringkonnakohus või Riigikohus, vaadates aastal 2015 või hiljem läbi

apellatsiooni või kassatsiooni, mis on esitatud enne aastat 2015 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale,

tühistada vaidlustatud otsuse süüdistatavale mõistetud üldkasuliku töö mahu osas ja teha ise uue otsuse, millega

süüdistatava vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, lähtudes 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg-st 1.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Eerik Kergandberg

/allkirjastatud digitaalselt/