3-2-1-176-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-176-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

Esmar Partsi hagi BYSTED OÜ vastu töötasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-53332

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BYSTED OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7315 eurot 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Esmar Parts, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja BYSTED OÜ (registrikood 11477709), esindaja

vandeadvokaat Rando Maisvee

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-53332 osas,

milles Tartu Maakohtu 11. märtsi 2014. a otsus tühistati osaliselt väljamõistetud töötas suuruse

osas ja rahuldati Esmar Partsi nõue BYSTED OÜ vastu 3828 eurot 21 senti ületavas osas. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

2. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

2.1 Esmar Partsi hagi BYSTED OÜ vastu töövaidluses rahuldada.

2.2 Välja mõista BYSTED OÜ-lt Esmar Partsi kasuks 7. oktoobrist 2012 kuni 9. märtsini 2013

kehtinud suulise töölepingu alusel saamata töötasu 3828 eurot 21 senti, millelt tuleb kinni

pidada töötaja maksukohustus.

2.3 Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes BYSTED OÜ kanda.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada OÜ-le KL CONSULT ÕIGUSBÜROO 20. oktoobril 2014 BYSTED OÜ

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Esmar Parts (hageja) esitas 29. juulil 2013 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni

töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) BYSTED OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada,

et poolte vahel oli ajavahemikus 7. oktoober 2012 kuni 9. märts 2013 töösuhe. Samas palus hageja

kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 54 492 Norra krooni 95 ööri (bruto) (s.o 7315 eurot

95 senti (bruto)). TVK rahuldas 7. oktoobri 2013 otsusega hageja nõude osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töötasuna 3828 eurot 21 senti (bruto). Kostja ei nõustunud TVK otsusega ja esitas

6. novembril 2013 Tartu Maakohtule taotluse lahendada asi hagimenetluses.

Maakohus võttis 17. jaanuari 2014 määruse resolutsiooni järgi hageja hagi kostja vastu töövaidluses

oma menetlusse. Maakohus märkis selle määruse põhjendavas osas, et hageja TVK-le esitatud

avaldus ja selle täiendus on võimalik võtta menetlusse hageja hagiavaldusena TVK otsusega

rahuldatud osas, s.o 3828 euro 21 sendi ulatuses.

2. Hageja esitas 6. veebruaril 2014 maakohtule kirjalikud seisukohad, milles palus kostjalt välja

mõista saamata jäänud töötasu. TVK-le ja maakohtule avaldatu kohaselt töötas hageja kostja juures

alates 7. oktoobrist 2012 kuni 9. märtsini 2013 suulise töölepingu alusel üldehitajana palkmajade

ehitusel Norra Kuningriigis. Kokkulepitud töötasu oli 90 Norra krooni (neto) tunnis. Hagejal on

saamata töötasu 818,5 tunni eest 7315 eurot 95 senti (bruto). Välislähetuse päevarahad on hagejale

makstud ja nende osas hagejal nõuet ei ole. Hageja palus juhul, kui kohus ei aktsepteeri poolte suulist

kokkulepet 90 Norra krooni (neto) suuruse töötasu kohta, kostjalt välja mõista tunnitasu 159 Norra

krooni 25 ööri (bruto), lähtudes Norras kehtivast vastava ala töötajate kollektiivlepingust.

3. Kostja ei vaidlustanud hageja töötamist tema juures, kuid väitis, et saadaolev töötasu on hagejale

makstud. Hagejale väljamakstud päevaraha 4032 eurot on arvestatud töötasu sisse. Töötasu maksmist

tunnitasuna ei ole kokku lepitud. Tasu pidi makstama objektipõhiselt, st iga maja ehitustöö eest oli

ette nähtud kindel summa, mis jagati maja ehitamisel töötanud meeskonna vahel. Töötasu kujunes

vastavalt objekti maksumusele ja konkreetse töötaja panusele. Hageja töö oli ebakvaliteetne.

4. Tartu Maakohus rahuldas 11. märtsi 2014 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

saamata jäänud töötasu 3828 eurot 21 senti, millelt tuleb kinni pidada töötaja maksukohustus.

Maakohus kohaldas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-t 4 ja § 25 lg-t 1

ning leidis, et kuivõrd hageja ei vaidlustanud TVK otsust osas, millega jäeti tema töötasu nõue

3487 euro 74 sendi ulatuses (7315 eurot ja 95 senti – 3828 eurot ja 21 senti) rahuldamata, on TVK

otsus selles osas jõustunud ning kohus on TVK otsusega seotud selle vaidlustamata osas.

Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja juures ajavahemikus 7. oktoobrist 2012 kuni 9. märtsini

2013, tegi tööd välislähetuses ja kostja maksis talle päevaraha. Päevaraha ei ole käsitatav palgana

(töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg 1 p 5, § 40 lg 2) ning kostjal ei ole õiguslikku alust lugeda enda

makstud päevaraha hageja töötasu hulka. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli tükitöötasu vm

viisil arvutatava tasu kokkulepe. Pooled ei vaidle ka hageja töötundide arvu üle, sellega on kooskõlas

ka tööajaarvestuse tabelid. Lähtudes hageja töötundide arvust ja kokkulepitud töötasu määrast

90 Norra krooni tunnis, on hagejale 2012. a oktoobrist kuni 2013. a märtsini jäetud tasumata töötasu

4727 eurot 47 senti. Pooled ei vaidle Norra krooni ja euro kursi arvutamise üle töötasu väljamaksmise

kuupäeval. TLS § 29 järgi tuli kokkulepitud töötasust maha arvutada töötaja maksukohustus. Kuivõrd

kohus on seotud TVK otsuse vaidlustamata osaga, tuleb kostjalt välja mõista hageja töötasu

3828 euro 21 sendi ulatuses. Maakohus ei arvestanud kostja väiteid hageja töö ebakvaliteetsuse

kohta.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja pidas seda

põhjendamatuks.

Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis tema kasuks töötasu 3487 eurot 74 senti (bruto) välja mõistmata, ja mõista uue

otsusega see summa kostjalt välja. Kostja vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. septembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

väljamõistetud töötasu suuruse osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 7. oktoobrist 2012 kuni 9. märtsini 2013 kehtinud suulise töölepingu alusel saamata

töötasu 7315 eurot 95 senti, millelt tuleb kinni pidada töötaja maksukohustus.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu põhjendustega, et kohus on TVK otsusega seotud selle

vaidlustamata osas (s.o 3487 euro 74 sendi ulatuses). ITVS § 25 lg 2 teise lause kohaselt jõustub

töövaidluskomisjoni otsus osalisel vaidlustamisel küll osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, kuid

praegusel juhul on kostja taotlenud maakohtult hageja töövaidlusasjas esitatud kogu avalduse hagina

läbivaatamist, st kostja vaidlustas TVK otsuse tervikuna. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11

tehtud otsuse p-s 13 selgitanud, et ITVS § 24 lg-st 4 tulenevalt ei kontrolli kohus mitte

töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses

algusest peale. Seda kinnitab ka ITVS § 24 lg 2, mille kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks

hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Sellises olukorras saab rääkida

töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis

ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille läbivaatamist kohtus kostja soovib. Kostja taotles

maakohtult kõigi hageja TVK-le esitatud nõuete läbivaatamist, mistõttu oli maakohus õigustatud ja

kohustatud menetlema kogu hageja TVK-le esitatud saamata töötasu nõuet (7315 eurot 95 senti

(bruto)) hagimenetluses. Selliselt otsustas maakohus ka 17. jaanuari 2014. a asja menetlusse võtmise

määruse resolutsioonis. Sama määruse motiveerivas osas märkis maakohus, et ei pea vajalikuks

hagejalt hagiavalduse nõudmist ning et hageja TVK-le esitatud avaldus koos täiendusega on võimalik

menetlusse võtta hagina TVK otsusega rahuldatud osas, s.o 3828 euro 21 sendi ulatuses. Maakohtu

määruse resolutsiooni ja põhjendava osa vastuolu korral tuleb lähtuda määruse resolutsioonist.

Poolte vahel kokku lepitud töötasu suurust ei ole esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada.

Maakohus leidis, et kostja ei ole oma väiteid tükitöötasu vm viisil arvutatava tasu kokkuleppe osas

tõendanud, ning põhjendas, miks ta ei arvesta siinkohal tunnistajate (M. Saaron ja J. Lõhmus)

ütlustega. Kuivõrd tunnistajad ei osanud selgitada, kuidas kujunes kostja juures ehitustöölise

kuutöötasu, ei saanudki maakohus nende ütlustega kokkuleppe sisu tuvastamisel arvestada. Ka on

tunnistajate ütlused ringkonnakohtu arvates vastuolulised hageja töötasu suuruse osas. Kui ka

kokkulepitud töötasu suurus oleks tõendatud, tuleb olukorras, kus töö tegemise asukohaks oli Norra

Kuningriik, kontrollida, millise riigi õigus töösuhtele (sh kokkulepitud töötasule) kohaldub. Hageja

avaldas maakohtus, et kui tema väide 90 Norra krooni (neto) suuruse tunnitöötasu kohta ei ole

tõendatud, tuleb rakendada töö tegemise asukohas (Norras) sama töö eest tavapärast 159 Norra

krooni 25 ööri suurust tunnitasu. Samal seisukohal on hageja ka apellatsioonimenetluses. Maakohus

ei ole selle hageja väite kohta seisukohta võtnud ning on jätnud asjas kohalduva õiguse määramata.

Kohalduv õigus tuli asjas kindlaks määrata rahvusvahelise eraõiguse seadusega (REÕS), mille § 1

kohaselt kohaldatakse nimetatud seadust juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe

riigi õigusega. REÕS § 32 lg-st 1, § 35 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tulenevalt kohaldub asjas Norra õigus.

Norra seaduse kohaselt määratakse teatud ametialadel kindlaks kollektiivlepingu üleriigiline

kohaldatavus. Hageja on juba maakohtule esitanud Norra Töö- ja Hoolekandeameti kodulehe

väljatrüki ning väitnud, et Norra ehitussektoris on oskustöölise kollektiivlepingust tulenev tunnitasu

159 Norra krooni 25 ööri, ning pooled ei vaidle selle üle, et töösuhete ajal Norras kehtinud

üldkohalduva kollektiivlepingu järgi oli ehitustöölise töötasu alammäär kõrgem, kui oli sätestatud

Eesti õiguses. Kuna Norra õigusega oli hagejale tagatud kõrgem töötasu alammäär, kui oli ette nähtud

Eesti õigusega, siis tekkis kostjal REÕS § 35 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi kohustus maksta hagejale töötasu

Norras kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud alammääras. Maakohus leidis ekslikult,

et kostja makstud päevaraha ei saa lugeda töötasu hulka. Pooled ei vaidle selle üle, et töö tegemise

kohana lepiti kokku Norra Kuningriik. Seega ei olnud hageja lähetatud töötaja, sest teda ei olnud

lähetatud töötama teise kohta, kui oli töölepinguga ettenähtud töötamise koht. Hageja ei ole

menetluse käigus ka väitnud, et päevaraha nime all temale tasutud 4032 euro tasumise eesmärgiks oli

katta tööülesannete täitmisega seotud kulusid. Seega ei pidanud kostja hagejale TLS § 40 lg 2 alusel

päevaraha tasuma. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus

töölähetust ei ole tuvastatud, ning hagejale tasutud 4032 eurot tuleb lugeda hagejale tasutud töötasu

hulka.

Vastavalt hageja esitatud tööaja arvestusele ning euro kursile Norra krooni suhtes, mille üle pooled ei

vaidle, pidi hageja saama töötatud aja eest töötasuna kokku 17 565 eurot 37 senti (bruto). Ei vaielda

ka selle üle, et hageja sai töötasuna kätte oktoobri 2012 kuni märtsi 2013 eest kokku 5340 eurot

61 senti (bruto). Päevarahana sai hageja kätte 4032 eurot. Seega on hagejal saamata 8192 eurot

76 senti (bruto). Kuna hageja on esitanud nõude 7315 euro 95 sendi (bruto) saamiseks, siis tuleb hagi

täielikult rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

lahendamiseks tagasi samale ringkonnakohtule.

Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt ITVS § 24 lg-d 3 ja 4 ning leidis valesti, et kostja

vaidlustas kogu TVK otsuse. Asjas on selge, et TVK-s kaotanud kostja soovis hagi kohtus

läbivaatamist vaid TVK-s rahuldatud nõude osas, mitte rahuldamata jäänud nõude osas. Selge on ka

see, et enne vastuapellatsioonkaebuse esitamist rahuldus hageja TVK otsusega. Hageja ei esitanud

TVK-s rahuldamata nõude kohta avaldust, vaid tegi seda alles apellatsioonkaebuse vormis.

Ringkonnakohus kohaldas REÕS-i alusel Norra õigust, jättes selle sisu pooltega arutamata. Välisriigi

õiguse kohaldamise alus võib olla ka ebaõige, sest see alus võib tuleneda universaalse rakendusalaga

määruse nr 593/2008/EÜ art 8 lg-st 2. Välisriigi õiguse kohaldamisel tuli ka selgitada, kuidas käsitleb

Norra õigus tasutud päevaraha võrdluses töötasuga ja milline on tükitöötasu õiguslik regulatsioon,

Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata tunnistajate ütlustega, millega kostja soovis tõendada

pooltevahelist kokkulepet tükitasu kohta.

8. Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles hageja nõue

kostja vastu rahuldati 3828 eurot 21 senti ületavas osas. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus

muutmata, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

10. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled esmalt selle üle, millises ulatuses on kohtud

pädevad hageja TVK-le esitatud nõuet kostja taotluse alusel hagimenetluses hagina läbi vaatama.

Kohtutoimikust nähtuvalt pöördus hageja avaldusega TVK poole, paludes tuvastada töösuhte

olemasolu ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 7315 eurot 95 senti. TVK rahuldas

avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 3828 eurot 21 senti. TVK ei võtnud

seisukohta hageja tuvastusnõude kohta, kuid pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas väidetud

ajavahemikus kostja juures palkmajade ehitajana. Kostja esitas maakohtule ITVS § 24 lg-s 1

sätestatud tähtaja jooksul taotluse vaadata hageja TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras

hagina.

ITVS § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled

pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates

töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITVS § 24 lg 2 järgi on

kohtusse pöördumise vormiks sellisel juhul hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse

peale. ITVS § 24 lg 3 esimese lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata

või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas.

ITVS § 24 lg 4 esimene lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt

rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITVS § 24 lg 4 teine lause sätestab, et sel juhul on hageja

töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITVS § 25 lg 1

esimene lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja

möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. ITVS § 25 lg 1 teine lause sätestab, et

töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud

osaga. ITVS § 25 lg 1 kolmas lause sätestab, et kohus on asja lahendamisel seotud

töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas.

Kolleegium järeldab eelkäsitletud sätetest, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad

mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või

rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja

läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda

maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni

otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud

vaidlustatud osaga.

Seega juhul, kui töötaja esitab TVK-le taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja TVK rahuldab selle

nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab TVK otsusega mittenõustumise korral

esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks

täielikult. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul

maakohtusse hagi TVK otsusega välja mõistmata jäetud töötasu 3487 euro 74 sendi saamiseks.

Järelikult jõustus TVK otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega TVK jättis hageja nõude

rahuldamata.

11. Ringkonnakohus nõustus sellega, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub

otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga, kuid leidis, et kuna kostja taotles maakohtult kõigi

hageja TVK-le esitatud nõuete läbivaatamist, siis tuli hagimenetluses menetleda kogu hageja TVK-le

esitatud saamata jäänud töötasu (7315 eurot 95 senti) nõuet. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga.

Kuigi kostja taotluse sõnastuse kohaselt ei ole selles täpsustatud TVK-le esitatud avalduse

hagimenetluse korras läbivaatamise ulatust, nähtub selle sisust kolleegiumi arvates kostja soov

vaadata hagimenetluses läbi TVK-le esitatud avaldus üksnes osas, millega TVK oli hageja taotluse

rahuldanud. Kostja taotluseks ei saanud mõistlikult võttes olla see, et hagimenetluses vaieldaks ka

kostjalt välja mõistmata jäänud töötasu üle, st TVK otsuse selle osa üle, mis tehti kostja kasuks.

Maakohus oleks võinud vajadusel kostja taotlust selgitada.

12. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et hageja TVK-le esitatud avaldust ja selle täiendust oli

võimalik hagimenetluses menetleda vaid osas, milles TVK otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks

välja 3828 eurot 21 senti. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud tähtaegselt TVK otsust osas, millega jäeti

rahuldamata töötasu nõue 3487 euro 74 sendi (7315 eurot 95 senti – 3828 eurot 21 senti) saamiseks,

on TVK otsus selles osas jõustunud (nagu õigesti leidis maakohus).

13. Pooled vaidlesid ka selle üle, milline oli nende kokkulepe töötasu kohta. Kohtud tuvastasid, et

hageja töötasu tuli arvutada tehtud töötundide arvust lähtudes. Kostja arvates oli pooltel kokkulepe

tükitöötasu kohta. Kassatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et kohtud jätsid kostja väidet kinnitavate

tunnistajate ütlustega põhjendamatult arvestamata. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.

Maakohus on tunnistajate (M. Saaron ja J. Lõhmus) ütlusi hinnates tuvastanud, et nad ei osanud

kohtule selgitada, kuidas kujuneb kostja juures ehitustöölise kuutöötasu. Kuivõrd maakohtu

hinnangul ei ole kostja tükitasu kokkulepet tõendanud, tuli lähtuda kohtule esitatud tööaja tabelitest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selle kohta, miks ei saanud töötasu kokkuleppe

tuvastamisel tunnistajate ütlustega arvestada. TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ei ole Riigikohtul

pädevust alama astme kohtutes hinnatud tõendeid ümber hinnata. Kohtud on eelnimetatud asjaolude

tuvastamisel järginud menetlusõiguse norme.

14. Vastuseks kostja väitele asjas välisriigi õiguse kohaldamise kohta märgib kolleegium, et kuivõrd

tuvastatud asjaoludel oli kostja töö tegemise asukohaks Norra Kuningriik, kontrollis ringkonnakohus

õigesti, millise riigi õigus poolte sõlmitud töölepingule rakendub. Nõustuda võib kostja viitega

sellele, et praeguses asjas tuli kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja

kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art 1 ja 28). Töölepingule

kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille lg 2 kohaselt tuleb praeguses asjas

kohaldada Norra õigust (s.o selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd)

(vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12–13).

Kuivõrd ringkonnakohus leidis ka REÕS-i alusel, et asjas kohaldub Norra õigus, on ringkonnakohtu

lõppjäreldus selles osas õige. Kostja leiab ekslikult, et kohtul tuli arutada pooltega välisriigi õiguse

sisu. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus kohaldab välisriigi õigust sõltumata poolte taotlusest

(REÕS § 2 lg 1) ning teeb selle sisu ise kindlaks, nõudes vajadusel selleks poolte kaasabi (REÕS § 4

lg 1). Pooltel on õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei

ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma (REÕS § 4 lg 2). Norra õiguse kohaldamine

ei olnud kostja jaoks ka üllatuslik. Hageja avaldas maakohtu menetluses, et kui tema väide 90 Norra

krooni (neto) suuruse tunnitöötasu kohta ei ole tõendatud, tuleb kohaldada töö tegemise asukohas

Norras sama töö eest tavapärast tunnitasu 159 Norra krooni 25 ööri (tl 23–24), ning esitas kohtule

Norra Töö- ja Hoolekandeameti andmed tunnitasu kohta ehitussektoris.

Kostja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette ka seda, et asjas ei selgitatud välja Norra

õiguse sätteid tükitöötasu ja päevaraha kohta. Selline väide ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud.

Ringkonnakohtu otsustest nähtuvalt ei ole pooled vaidlustanud ringkonnakohtu kohaldatud Norra

kollektiivlepinguga määratud tasu suurust (159 Norra krooni 25 ööri) (tl 105 pöördel), samuti ei

vaidle pooled hageja töötundide arvu üle (tl 51). Kostja ei ole kokkulepet tükitöötasu kohta kohtute

hinnangul tõendanud. Eeltoodut arvestades asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja pidi saama

töötasu vaidlusalusel ajavahemikul kokku 17 565 eurot 37 senti (bruto). Arvates sellest maha summa,

mida hageja on kostjalt tuvastatud asjaoludel kätte saanud, võlgneb kostja hagejale ringkonnakohtu

põhjendustel 8192 eurot 76 senti (bruto). Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul tuli hagimenetluses

menetleda hageja nõuet 7315 euro 95 sendi (bruto) saamiseks, siis rahuldas ringkonnakohus hagi

täielikult ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7315 eurot 95 senti, millelt tuleb kinni pidada töötaja

maksukohustus.

15. Kuivõrd kolleegium peab ringkonnakohtu otsust põhjendamatuks vaid osas, milles

ringkonnakohus määras ITVS-i viidatud sätteid kohaldades kindlaks hagimenetluses menetletava

nõude suuruse (7315 eurot 95 senti) (vt käesoleva otsuse p-d 10–11), saab kolleegium teha uue otsuse

asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kuna kolleegium jõudis järeldusele, et

hagimenetluses sai menetleda hagi kostjalt 3828 euro 21 sendi väljamõistmiseks, siis tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles hageja nõue rahuldati seda summat ületavas osas

(s.o 3487 eurot 74 senti). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3828 eurot 21 senti.

16. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel

kostja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses

sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid, mis kostjal tuleb hagejale hüvitada. Asja

menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta

tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle

kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

17. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Kostja eest on kautsjoni tasunud OÜ KL CONSULT

ÕIGUSBÜROO. Kostja on soovinud, et kautsjon tagastatakse OÜ KL CONSULT ÕIGUSBÜROO

arvelduskontole.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev