3-4-1-54-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

27. veebruari 2015. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-54-14, millega on ühinenud riigikohtunik

Jüri Põld.

1. Ma ei nõustu käesolevas asjas tehtud kohtuotsusega osas, mille järgi on krediidiasutuste seaduse

(KAS) § 50 lg 2 kohtumenetluse seaduseks PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. Kohtukoosseisu enamus näib

vaikivalt lähtuvalt arusaamast, et kui õigusnormi moodustavas lauses sisaldub sõna kohus, on norm

automaatselt käsitletav kohtumenetluse seadusena põhiseaduse mõttes. Sellise järeldusega ei saa

ühelgi juhul nõustuda.

2. Olen seisukohal, et KAS § 50 lg 2 on pädevusnorm, mis volitab Finantsinspektsiooni teatud

eelduste esinemise korral kohtu poole pöörduma. Samale järeldusele on sisuliselt jõudnud ka

koosseisu enamus, märkides lahendi p-s 50.2, et Finantsinspektsioon hagita menetluses avaldajaks,

kes esitab avalduse maakohtule riigi nimel finantsjärelevalvet tehes (FIS § 4 lg 2). Arusaamatu on

aga sellele tõdemusele järgnev arutlus selle kohta, kuidas KAS § 50 lg 2 on mõeldud otseselt

reguleerima kohtumenetlust, sest see on vastu võetud selleks, et täiendada TsMS § 475 lg-s 2

sätestatud eelduste kogumit. Seda põhjusel, et KAS § 50 lg 2 ei ütle ega peagi midagi ütlema selle

kohta,

millises

tsiviilkohtumenetluse

seadustikus

reguleeritud

menetlusliigis

kohus

Finantsinspektsiooni esitatud krediidiasutuse juhi tagasikutsumise nõude läbi peab vaatama.

Iseenesest ei sätesta KAS § 50 lg 2 otsesõnu sedagi, kas kõnealuse nõude lahendamine kuulub üldse

tsiviilkohtumenetluse reguleerimisalasse või peaks selle esitamiseks pöörduma hoopis halduskohtu

poole halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud korras. Asudes siiski tõlgendamise teel

seisukohale, et KAS § 50 lg 2 suunab Finantsinspektsiooni pöörduma kohtusse tsiviilkohtumenetluse

seadustikus reguleeritud menetluskorda järgides ning vastav taotlus tuleb lahendada hagita menetluse

korras, on seda enam meelevaldne kohtukoosseisu enamuse järeldus vaidlusaluse normi

kohtumenetlust reguleerivast toimest. See, et Finantsinspektsiooni taotlus tuleb läbi vaadata hagita

menetluse korras tuleneb nimelt ja ainult TsMS § 475 lg-st 2 kui puhtakujulisest kohtumenetluse

normist, mille kehtestamist kooskõlas PS § 104 lg 2 p 14 nõuetega pole keegi kahtluse alla seadnud.

Samuti tulenevad vaid tsiviilkohtumenetluse seadustikust kohtu volitused hagita menetluse

toimetamisel.

3. Isegi juhul, kui toetada kohtukoosseisu enamuse arvamust, et KAS § 50 lg 2 täiendab TsMS § 475

lg-s 2 sätestatud eelduste kogumit, tuleb silmas pidada, et paljude sätete puhul ei ole võimalik nende

puhtakujuline liigitamine materiaal- või menetlusõiguslikeks. Mõned sätted reguleerivad üheaegselt

nii menetlust kui ka materiaalõigust. Ka vaidlusalune KAS § 50 lg 2 on sel juhul lisaks TsMS § 475

lg 2 viitenormile veel ka materiaalõiguslikult finantsjärelevalvet reguleeriv volitusnorm. Tegemist on

paratamatu olukorraga, et konstitutsioonilises seaduses tuleb teha viiteid ka teistele seadustele, mis

aga ei tähenda tingimata seda, et ka viidatav õigusnorm muutub ise PS § 104 lg 2 p 14 mõttes

kohtumenetluse seaduseks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-3-

1-42-08, p 14). PS § 104 lg 2 punkti 14 kohaselt piisab, kui põhinormi olulised eeldused on sätestatud

kohtumenetluse seaduses ning selle vastuvõtmise poolt on hääletanud Riigikogu koosseisu

häälteenamus. Praegusel juhul on materiaalõiguse normide (s.o krediidiasutuse seaduse) rakendamise

kohtumenetlust reguleerivaks põhinormiks TsMS § 475 lg 2. KAS § 50 lg 2 üksnes täiendab

TsMS § 475 lg-s 2 kui põhinormis sätestatud peamiste eelduste kogumit.

4. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et KAS § 50 lg 2 ei ole käsitatav PS § 104 lg 2 p 14 mõttes

kohtumenetluse seadusena ning selle tunnistamine põhiseadusvastaseks põhjusel, et selle

vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on ebaõige ning tuleviku

suhtes täiendavat ebaselgust tekitav.

Priit Pikamäe, Jüri Põld