3-1-1-51-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-51-14

Otsuse kuupäev

23. veebruar 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Ruve Veski, Jaanus Lauri, Tõnu Schasmini ja

Roland Feodorovi süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

20. veebruari

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-3933

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ruve Veski, Jaanus Lauri ja Tõnu Schasmini kaitsja

vandeadvokaat Vahur Krinal ning Roland Feodorovi kaitsjad

vandeadvokaadi abi Sirle Kalma ja vandeadvokaat Maksim

Greinoman

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marek Vahing

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. jaanuar 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus Ruve Veski, Jaanus Lauri, Tõnu

Schasmini ja Roland Feodorovi kriminaalasjas muutmata ja kaitsjate kassatsioonid

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ruve Veski, Roland Feodorov, Tõnu Schasmin ja Jaanus Laur anti kohtu alla süüdistatuna

KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt lavastasid nad

grupis koos S. U.-ga 3. veebruaril 2010 kella 21.10 ajal Viljandimaal Suure-Jaani vallas Viljandi-

Olustvere tee Jaska teeristis liiklusõnnetuse If P&C Insurance AS-ilt kindlustushüvitise väljapetmise

eesmärgil. R. Veski, kes oli MPE Baltic OÜ ja Swedbank Liising AS-i vahel sõlmitud liisingulepingu

kohaselt mootorsõiduki Mercedes-Benz ML320 kasutaja, värbas koos T. Schasminiga liiklusõnnetuse

lavastamiseks S. U. Süüdistatavad andsid S. U.-le ülesande sõita tema kasutuses oleva sõidukiga

Chrysler Voyager lumevalli, et jätta mulje, nagu oleks ta sõitnud Mercedes-Benzi juhile ootamatult

ette. Veel selgitasid T. Schasmin ja R. Veski, kuidas S. U. sõitma peab ning millisest suunast teine

auto tuleb. Seejärel panid R. Veski ja S. U. kirja liiklusõnnetust puudutavad andmed kindlustuse

jaoks. Kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz

tahtlikult teelt välja vastu puud ja S. U. mootorsõidukiga Chrysler Voyager üle sama ristmiku

lumevalli. J. Laur, T. Schasmin ja R. Veski jälgisid eemalt, et keegi ei läheneks ristmikule. 4.

veebruaril 2010 teatas R. Veski kindlustushüvitise saamise eesmärgil liiklusõnnetuse toimumisest If

P&C Insurance AS-ile, kus oli kindlustatud S. U. sõiduk, nimetades õnnetuse põhjustajana viimast.

S. U. ja R. Veski andsid vastavalt 5. veebruaril, 24. märtsil ja 12. märtsil 2010 If P&C Insurance AS-

ile teadvalt valed seletused, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks S. U. Mercedes-Benzi

ML320 kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks kinnitati 610 000 krooni (38 986 eurot 10 senti),

kuid kindlustuskelmuse kahtluse tõttu jäeti see summa sõiduki omanikule välja maksmata.

2. Tartu Maakohtu 26. novembri 2012. a otsusega tunnistati R. Veski süüdi karistusseadustiku (KarS)

§ 212 lg 1 ja § 203 järgi. KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati teda vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks.

KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata tingimisi 4-aastase katseajaga. R.

Feodorov tunnistati süüdi KarS § 203 ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati

teda vangistusega 1 aastaks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata

tingimisi 4-aastase katseajaga. T. Schasmin tunnistati süüdi KarS § 203 ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati teda vangistusega 9 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud

karistus täitmisele pööramata tingimisi 3-aastase katseajaga. J. Laur tunnistati süüdi KarS § 203 ja §

212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati teda vangistusega 7 kuuks. KarS § 73 lg 1

alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata tingimisi 3-aastase katseajaga.

3. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega R. Veski, R.

Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tunnistati süüdi KarS § 203 järgi, ning KarS § 63 lg 1 alusel

karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti kõik süüdistatavad KarS § 203 järgi õigeks. R. Veskit

karistati KarS § 212 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks ning mõistetud karistus jäeti

KarS § 73 lg 1 kohaselt täitmisele pööramata tingimisi 4-aastase katseajaga. R. Feodorovi karistati

KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 1 aastaks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1

kohaselt täitmisele pööramata tingimisi 3-aastase katseajaga. T. Schasminit karistati KarS § 212 lg 1 -

§ 22 lg 3 järgi vangistusega 9 kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt täitmisele

pööramata tingimisi 3-aastase katseajaga. J. Lauri karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi

vangistusega 7 kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata tingimisi 3-

aastase katseajaga. Maakohtu otsuse põhjendusi täiendati süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste

tuvastamist puudutavas osas ja muudeti neid seoses kannatanu kuriteoavaldusele antud hinnanguga.

MU. osas jäeti otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning Eesti

Vabariigilt mõisteti R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses

makstud tasu hüvitamiseks.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13

tühistati Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsus osas, millega jäeti Tartu Maakohtu 26. novembri

2012. a otsus muutmata R. Veski süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 järgi ja R. Feodorovi, T.

Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt

kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Sama otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas,

millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi KarS § 212 subjektiivsete tunnuste tuvastamist

puudutavas osas. Veel tühistati eelnimetatud ringkonnakohtu otsus osas, millega karistati R. Veskit

KarS § 212 lg 1 järgi ja R. Feodorovi, T. Schasminit ja J. Lauri KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

4.1 Riigikohus saatis kriminaalasja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas

kohtukoosseisus. Lisaks tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti

süüdistatavatelt välja kriminaalmenetluse kulud, ning osas, millega täiendati maakohtu otsuse

põhjendusi subjektiivsete tunnuste tuvastamise osas. MU. osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata.

Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid rahuldati osaliselt.

4.2 Riigikohus leidis, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, kui

sedastasid, et kindlustuskelmuse täideviijaks saab olla üksnes kindlustusvõtja ning et sellest

tulenevalt vastutavad R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kuriteole kaasaaitajatena KarS § 212 lg 1 -

§ 22 lg 3 alusel. Kolleegiumi juhiste kohaselt tuli kriminaalasja uuel arutamisel lähtuvalt süüdistuses

toodud teokirjeldusest lahendada küsimus iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 lg 1

tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg-s 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust. Samuti

leidis Riigikohus, et olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud

lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine

ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele

tunnustele vastava teo toimepanemisest. Samuti on õige seisukoht, et KarS §-s 212 sätestatud

kindlustuskelmuse koosseis hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks

kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise

kolmanda isiku kasuks.

5. Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 26. novembri 2012.

a otsus osaliselt, s.o R. Veski süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ja R. Feodorovi, T. Schasmini ning

J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 203 järgi ning neile karistuste mõistmises

ja süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega tunnistas:

5.1 R. Veski süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS §

73 lg 1 alusel mõistetud karistus jäeti kohaldamata tingimisi 4-aastase katseajaga;

5.2 R. Feodorovi süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73

lg 1 alusel mõistetud karistus jäeti kohaldamata tingimisi 3-aastase katseajaga;

5.3 T. Schasmini süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1 alusel mõistetud karistus jäeti kohaldamata tingimisi 3-aastase katseajaga;

5.4 J. Lauri süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 7 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1

alusel jäeti mõistetud karistus kohaldamata tingimisi 3-aastase katseajaga.

6. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.

6.1 Kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt liiklusõnnetuse lavastamist

süüdistuses kirjeldatud viisil. Peamiste tõenditena on käsitatavad S. U. ütlused ja jälitustoiminguga

kogutud teave. Seetõttu nõustus apellatsioonikohus maakohtu poolt tunnistaja S. U. ütlustele ja

jälitusprotokollile antud hinnanguga ning sellest tehtud järeldustega ja leiab, et maakohus on

põhjendatult lugenud ebausaldusväärseks süüdistatavate ütlused, mis S. U. ja jälitustoiminguga

kogutud teabega kokku ei lange. Kaitsjate apellatsioonides esitatud väited ei ole piisavad maakohtu

järelduste ümberlükkamiseks.

6.2 Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, mille järgi S. U. ütlustest ja jälitusprotokolliga

kogutud teabest nähtub, et süüdistatavad planeerisid detailselt liiklusõnnetuse lavastamise ning kõigil

süüdistatavatel oli selles oma roll. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad S. U. üksikasjalikud ütlused,

et 3. veebruaril 2010 kella 21.10 ajal toimunud sündmustes oli tegemist R. Veski, T. Schasmini, R.

Feodorovi, J. Lauri ja S. U. vahel varem kokku lepitud tööjaotusega, s.o igaühel neist oli teada ja täita

oma kindel roll, ning kõik andsid selleks oma aktiivse teopanuse. R. Veski ja T. Schasmin korraldasid

liiklusõnnetuse lavastamiseks selles osalejate S. U. ja R. Feodorovi värbamise ning andsid neile

juhised sündmuse toimumise aja, asukoha ja muude üksikasjade kohta. J. Laur osales juhtumi

lavastamise kokkuleppimisel ning tema, R. Veski ja T. Schasmini ülesanne oli vastavalt varem

kokkulepitule jälgida, kas nende valvatavatest suundadest läheneb ristmikule teisi liiklejaid. Võõraste

vaatevälja ilmumisel oleksid nad raadiosaatjate vahendusel sellest üksteist teavitanud ja toiming oleks

katkestatud. R. Feodorovi kohustuseks oli sõita mootorsõidukiga Mercedes-Benz teelt välja vastu

puud. Pärast sündmust esitas R. Veski kindlustusandjale valeandmed tema kasutuses olnud sõidukiga

liiklusõnnetuse toimumise kohta. Seega oli kõigi süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi

lavastamisel vajalik ja oluline, isikutel olid oma funktsioonid, nende teopanused täiendasid üksteist ja

kõigi poolt oma osa teostamine moodustaski ühtse tervikliku teo.

6.3 Kõik süüdistatavad tegutsesid ühtse teoplaani alusel, s.o nad teadsid, mida pidid tegema ja

millised olid teiste isikute rollid kindlustusjuhtumi lavastamisel. Nad tegutsesid ühise ja varem

sõlmitud kokkuleppe alusel. Tuvastatud asjaolud näitavad ka seda, et esialgsest plaanist süüdistatavad

kõrvale ei kaldunud. Kokkuleppest tulenev tööjaotus annab aluse omistada teo kõigile

süüdistatavatele, s.t võib väita, et igaüks neist teadis, et teo toimepanemine sõltus temast endast ja

samavõrd ka kaassüüdistatavatest.

6.4 R. Veskile, R. Feodorovile, T. Schasminile ja J. Laurile esitatud süüdistuse kohaselt lavastasid nad

liiklusõnnetuse eesmärgiga petta IF P&C Insurance AS-ilt välja sõiduki kindlustushüvitis. On

tõendatud, et If P&C Insurance AS-iga oli lepingulistes suhetes sõiduki vastutav kasutaja S. U., kes

sõlmis isale kuuluvale sõidukile Chrysler Voyager kohustusliku liikluskindlustuse lepingu

(vastutuskindlustus). Kuivõrd kindlustusjuhtumi esilekutsumisel lavastati liiklusõnnetuses süüdlaseks

S. U., siis oleks If P&C Insurance AS pidanud hüvitama R. Veski kasutuses olnud Mercedes-Benzi

maasturi omanikule AS-ile Hansa Liising Eesti sõiduki maksumuse. Kindlustushüvitise maksmisega

oleks sõiduki vastutav kasutaja MPE Baltic OÜ vabanenud liisingulepinguga võetud osamaksete

tasumise kohustusest. Liisingulepingust nr 0192550L nähtuvalt oli leping sõlmitud liisinguvõtja MPE

Baltic OÜ, kelle esindaja oli R. Veski, ja liisinguandja Hansa Liising Eesti AS-i vahel ning

liisinguvõtja oli lepingu punkti 3 järgi kohustatud tasuma osamakseid. Süüdistatavate tegevuse

eesmärk oli vabastada MPE Baltic OÜ liisingulepingust tulenevast liisingumaksete tasumise

kohustusest ning kindlustushüvitise väljamaksmine oli selle vältimatult vajalik eeltingimus. Selline

tagajärg oli süüdlaste kavatsetusest ka hõlmatud. Siinjuures ei välista süüdistatavate süüd asjaolu, et

soodustatud isikuks, kes vabanes liisingumaksete hüvitamise kohustusest, osutus MPE Baltic OÜ.

6.5 Liikluskindlustuse seaduse § 37 sätestab, et kui kindlustusandja hüvitab asja hävimise või

kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult, läheb hüvitatud asja omandiõigus kindlustusandjale.

Kui asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist vähendatakse asja

kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas määrati sõiduki Mercedes-

Benz kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks 38 986,10 eurot, siis lasus kindlustusandjal kohustus

ka selle summa hüvitamiseks.

6.6 Samas ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks muuta isikutele mõistetud karistust. Vaatamata

süüdistatavate süüditunnistamisele kaasaaitamises, on kohtud nende tegevust ja rolli kuriteo

toimepanemisel põhjalikult hinnanud ja mõistetud karistused vastavad süüdistatavate süü suurusele.

Samuti ei ole prokurör pidanud karistuste raskendamist vajalikuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatavate R. Veski, T. Schasmini ja J. Lauri

kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetluse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu.

8. R. Veski huvides esitatud kassatsioonis leiab kaitsja, et süüdistatava suhtes on rikutud ausa ja

õiglase kohtumenetluse põhimõtet.

8.1 Tartu Ringkonnakohtu otsusega ei lahendata sisuliselt kaitsjate ja prokuröri apellatsioonides

esitatud taotlusi, vaid täidetakse Riigikohtu 29. novembri 2013. a otsusega samas asjas antud juhiseid.

Samas on teo motiiv, eesmärk ja tehiolud kohtumenetluse käigus pidevalt muutunud. Kui algul esitati

R. Veskile süüdistus selles, et ta on kindlustusjuhtumi esile kutsunud eesmärgiga saada

kindlustushüvitist summas 610 000 krooni, siis kohtumenetluse käigus väitis prokurör oma

süüdistuskõnes, et teo eesmärk olevat liisingumaksete tasumise vältimine. Kohtud ei ole seejuures

tuvastanud, mida oleks süüdistatavad väidetava kindlustuskelmuse toimepanemisega saavutanud.

Praegusel juhul on kindlustuskelmuse toimepanemine kolmanda isiku kasuks selgunud R. Veski jaoks

alles ringkonnakohtus, mistõttu ei olnud ta valmis end selle eest kaitsma. Eeltoodust tulenevalt on

süüdistuse esitamine kindlustuskelmuse toimepanemises kolmanda isiku kasuks võimalik üksnes

täiendavate tõendite esitamise korral.

8.2 S. U. suhtes on kriminaalasja menetlus lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu vahetult

enne kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks saatmist. Kriminaalmenetluse lõpetamisega anti S. U.

ütlustele n-ö eelisseisund teiste süüdistatavate ees, kuna kohtumenetluse ajaks on S. U.-st saanud

tunnistaja. Selliselt saadud ütlusi ei tohiks kohtumenetluses tõendina kasutada. Kindlustusjuhtumi

esilekutsumise süüdistus tugineb ainuüksi S. U. omakasulistele ja seaduse jämeda eiramisega saadud

ütlustele. Kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamise pani toime S. U., mida ta ka oma

ütlustes kinnitab, seetõttu jääb arusaamatuks kuidas on võimalik süüdistuse esitamine R. Veskile.

Samuti ei ole kohtud tuvastanud, milline oli varaline kasu, mida süüdistatavad oma tegevusega pidid

saavutama, ning millega on sellise eesmärgi olemasolu tõendatud.

9. T. Schasmini huvides esitatud kassatsioonis leiab kaitsja, et kuigi T. Schasminit süüdistati algul ka

KarS § 212 lg 1 järgi täideviijana, käsitas süüdistus T. Schasmini tegevust faktiliselt kaasaaitamisena.

Seejuures asus ringkonnakohus seisukohale, et T. Schasmin aitas oma tegevusega väidetavalt olulisel

määral kaasa süüteo toimepanemisele, s.t tegutses ühiselt teiste süüdistatavatega. Apellatsioonikohus

jättis tähelepanuta asjaolu, et süüdistuse kohaselt värbas T. Schasmin koos R. Veskiga liiklusõnnetuse

lavastamiseks S. U. ning et edaspidi seisnes süüdistatava tegevus sündmuskoha turvameetmete

tagamises, et avarii lavastamist ei näeks pealt kõrvalised isikud. Tunnistades T. Schasmini süüdi

kuriteo täideviimises, väljus apellatsioonikohus süüdistuse piiridest. Lisaks tunnistati T. Schasmin

süüdi selles, et ta pani toime kindlustuspettuse kolmanda isiku kasuks, võimaldades MPE Baltic OÜ-l

vabaneda liisingulepingust tulenevast liisingumaksete tasumise kohustusest. Algul süüdistati aga

T. Schasminit selles, et ta aitas R. Veskil kindlustuskelmuse toimepanemise teel If P&C Insurance

AS-ilt välja petta kindlustushüvitist summas 610 000 krooni. Süüdistust on muudetud oluliselt kahel

juhul: Tartu Maakohtu 26. novembri 2011. a otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2013. a

otsusega. Juhul, kui faktiliste asjaolude ümberhindamine eeldab süüdistatavatele esitatud süüdistuse

muutmist nii olulisel määral, et kaasaaitamist käsitatakse kaastäideviimisena, ei ole isiku olukorra

raskendamine apellatsiooniastmes võimalik. Samuti ei ole tuvastatud, et T. Schasmin teadnuks, mis

oli kindlustuspettuse eesmärk.

10. J. Lauri huvides esitatud kassatsioonis leiab kaitsja, et süüdistatava tegu on juba süüdistusest

tulenevalt ja tema panuse suurust arvestades käsitatav kaasaaitamisena. Ebaõige on ringkonnakohtu

järeldus, et ka J. Lauri tegevus oli kantud eesmärgist vabastada MPE Baltic OÜ liisingulepingust

tulenevast liisingumaksete tasumise kohustusest ja kindlustushüvitise väljamaksmine oli selle

vältimatult vajalik eeltingimus. Selline tagajärg oli süüdlaste kavatsetusest ka hõlmatud. J. Lauri

teopanus piirdus sündmuskoha turvamisega. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, kas ta asus seda ülesannet

täitma. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas süüdistatavate eesmärk oli vabastada MPE Baltic OÜ

liisinguandjale

liisingumaksetest

tasumise

kohustusest

või

saavutada

kindlustushüvitise

väljamaksmine. Nii ühel kui ka teisel juhul tekib paratamatult küsimus, milline oli või võis olla asjas

J. Lauri huvi kindlustuskelmuse toimepanemiseks. J. Laur ei pannud käesolevas asjas toime tegu, mis

oleks kuidagi olnud suunatud kindlustushüvitise väljapetmisele ebaõige kindlustusjuhtumi

lavastamise kaudu. Tema ei esitanud ega olnud õigustatud esitama kindlustusandjale mingeid

andmeid kindlustusjuhtumi kohta.

10.1 Kriminaalasjas tuleb kaaluda ka kriminaalasja lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja

möödumisega tulenevalt KrMS § 2742 lg-st 1. Süüdistuses käsitletav tegu leidis aset 3. veebruaril

2010, mistõttu kindlustusjuhtumi toimumisest on möödunud üle nelja aasta. J. Laur on varem

kriminaalkorras karistamata. Puutumus teistele isikutele esitatud süüdistusega on äärmiselt vaieldav

ning tugineb ühe isiku omakasulistele ütlustele. Väidetava süüteoga ei ole ühelegi isikule varalist

kahju tekitatud. Lisaks eeltoodule piirdub J. Laurile esitatud süüdistuses teo objektiivse külje

kirjeldus sündmuskoha turvamisega, millel on n-ö abistava rolli tähendus. Tuvastatud ei ole ka

koosseisu subjektiivne külg.

11. R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaat Maksim Greinoman ja vandeadvokaadi abi Sirle Kalma

leiavad, et kohtuasja menetlemisel leidsid aset olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised:

tuginemine avaldamata tõenditele, süüdistuse piiridest väljumine, vale karistusliigi valik ja

põhjendamiskohustuse rikkumine. Kassaatorite arvates on viidatud rikkumised kõrvaldatavad üksnes

kriminaalasja tagasisaatmisega maakohtule ja nad põhjendavad oma seisukohta järgmiselt.

12. Vaidlustatud lahendi tegemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, mis tõi kaasa

ebaõige lahendi. Maa- ja ringkonnakohus väljusid süüdistuse piiridest; ei selgitanud välja iga

süüdistatava objektiivset panust süüteo toimepanemisse ega teo toimepanijatel nõutava eesmärgi

esinemist; tõendite hindamisel rikkusid menetlusõigust; tuginesid avaldamata ja lubamatutele

tõenditele; jätsid menetlusse kaasamata kolmanda isiku.

12.1 Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 1 sätestab, et liikluskindlustuse kindlustusjuhtum

(liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga LKindlS § 26 sätestatud tingimustel kahju

tekitamine. LKindlS § 26 lg 2 sätestab, et liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samal ajal

esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga;

2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki

liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju

tekitamisega. Praegusel juhul on otsuses tuginetud S. U. ütlustele, et pärast seda, kui auto, mida

väidetavalt juhtis süüdistatav R. Feodorov, vastu puud sõitis, pidi S. U. hakkama liikuma üle ristmiku

ja sõitma otse lumevalli. Väidetavalt R. Feodorovi poolt juhitud sõiduk S. U. juhitud sõidukiga kokku

ei põrganud ega sundinud S. U.-d muutma oma sõiduki liikumise trajektoori. Seega

kindlustusjuhtumit ei toimunud ja väidetav pettuslik tegu ei saanud olla kindlustusjuhtumi

esilekutsumine, vaid üksnes kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamine. Eeltoodust

tulenevalt väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, kui pidas sündmust lavastuseks ehk ebaõigete

andmete esitamiseks.

12.2 Ringkonnakohtu seisukoht, et süüdistatavaid saab süüdistada 38 986 euro 10 sendi

väljapetmises, on ebaõige ega põhine seadusel. LKindlS § 37 sätestab, et kui kindlustusandja hüvitab

asja hävimise või kahjustamise korral asja tavalise hinna täielikult, läheb hüvitatud asja omandiõigus

kindlustusandjale. Kui asja kindlustusandjale üle ei anta, siis omandiõigus üle ei lähe ja hüvitist

vähendatakse asja kindlustusjuhtumi järgse hinna võrra. See tähendab, et juhul, kui jäänukit

kindlustusandjale üle ei anta, siis kindlustusandja vähendab hüvitist kindlustusjuhtumijärgse (jäänuki)

hinna võrra. Kui jäänuk (maksumusega 300 000 krooni) antakse üle kindlustusandjale, siis ei saa

kindlustusandjal tekkida kahju 610 000 krooni, kuna jäänuk, mille maksumus on vähemalt 300 000

krooni, on talle üle antud. Kuna jäänuk ei jäänud kindlustusandjale, siis tuleb LKindlS § 37 kohaselt

kindlustusandjal vähendada hüvitist kindlustusjuhtumi hinna võrra ehk siis 310 000 krooni (19 745

eurot). Kohtud on oma otsust tehes lähtunud sellest, et süüdistatavad üritasid tekitada

kindlustusandjale suurt kahju, ning sellest johtuvalt valiti raskem karistusliik - vangistus. Tegemist

olnuks aga siiski vaid olulise kahjuga (seda olenemata sellest, kas kindlustussumma makstakse välja

ilma käibemaksuta või koos käibemaksuga), mis vastab seega kergemale karistusliigile, milleks on

rahaline karistus. KarS § 56 lg 2 tulenevaid põhjusi, miks karistuse eesmärke ei ole võimalik

saavutada kergema karistusega, ringkonnakohus ei sedastanud.

12.3 Menetlusse jäi kaasamata kolmas isik. Vaidlusalune sõiduk kuulus liiklusõnnetuse toimumise

ajal Hansa Liising Eesti OÜ-le ja MPE Baltic OÜ oli vastutav kasutaja. Kohus jõudis seisukohale, et

süüdistatavate tegevuse eesmärk oli vabastada MPE Baltic OÜ liisingulepingust tulenevate

liisingumaksete tasumise kohustustest. Samuti leidis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13

tehtud otsuse p-s 22.1, et Swedbank Liising AS-iga sõlmitud liisingulepingust nähtuvalt ei olnud selle

lepingu pooleks R. Veski, vaid MPE Baltic OÜ, keda süüdistatav esindas. Seega ei saanud R. Veski

mitte kuidagi vabaneda liisingumakse kohustusest ega saada kindlustushüvitist, vaid see võimalus oli

MPE Baltic OÜ-l. Sellest seisukohast lähtudes ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kes on üldse MPE

Baltic OÜ osanik ehk tegelik kasusaaja, kes väidetavalt soovis vabaneda liisingumaksetest, ning kes

oli väidetav juhatuse liige, kes MPE Baltic OÜ-d juhtis. Praegusel juhul pole prokurör välja

selgitanud ega tõendanud tegelikke kasusaajaid, kellele väidetavalt nimetatud kindlustuspettus kasu

tõi või kelle huvides väidetav kindlustuspettus toime pandi. Kõnealusel juhul on prokurör jätnud välja

selgitamata MPE Baltic OÜ osaniku ning jätnud ta kolmanda isikuna menetlusse kaasamata ning

seega on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ainetu on väita, et R. Feodorovil oli eesmärk saada

kindlustushüvitist. Kohus ei ole selgitanud ega tõendanud seda, mis võiks olla R. Feodorovi ajend

korraldada selle väljamaksmine MPE Baltic OÜ-le.

12.4 Kohtud on jätnud tuvastamata, milline seos on süüdistataval R. Feodorovil MPE Baltic OÜ-ga ja

selle juhatuse liikmetega. Kui väidetavalt oleks saanud kasu MPE Baltic OÜ, siis miks ei kaasatud

kolmanda isikuna menetlusse ka MPE Baltic OÜ juhatuse liikmeid, kes oleks saanud esitada

omapoolsed väited ja vastuargumendid. Kuna MPE Baltic OÜ juhatuse liikmeid (tegelik kasusaaja) ei

ole kaasatud käesolevasse menetlusse, ei olnud kassaatoritel võimalik esitada tegelikele kasusaajatele

omapoolseid küsimusi väidetava sündmuse kohta.

12.5 Täideviija spetsiifiline eesmärk on tuvastamata. Kohtumenetluses ei uuritud tõendeid, mis

kinnitaksid, et igal toimepanijal ja eelkõige R. Feodorovil oli just kindlustushüvitise saamise

eesmärk. Selliseid põhjendusi ei nähtu ka vaidlustatavast ringkonnakohtu otsusest. Kuna keegi

süüdistatavatest endale kindlustushüvitist ei soovinud ja ei ole ka objektiivselt õigustatud selle

saamiseks, siis puudub põhitegu. Sisuliselt tähendab see seda, et R. Feodorov ega ükski teine

süüdistatav ei oleks saanud kindlustusandjalt hüvitist. Prokurör ei ole välja toonud ega tõendanud

seda, kas ja kuidas sai R. Feodorov loota, et ta saab endale MPE Baltic OÜ-le väljamaksmisele

kuuluva kindlustushüvitise. Lisaks sellele on tuvastatud, et MPE Baltic OÜ-l olid kõik

liisingumaksed makstud, samuti pole MPE Baltic OÜ tahtnud kordagi antud sõidukit müüa, seega

puudub igasugune motiiv kuriteo toimepanemiseks. Tõenditena, mis kinnitavad süüdistatavate poolt

liiklusõnnetuse lavastamist süüdistuses kirjeldatud viisil, on kohtuotsustes käsitatud S. U. ütlusi ja

jälitustoimingutega kogutud teavet. Samas ei ole võimalik tuvastada, kuidas S. U. ütlused või

jälitustoimingu protokoll saavad kasvõi kaudselt tõendada R. Feodorovi tegevuse spetsiifilist

eesmärki saada kindlustushüvitist.

12.6 Karistuse määr ei vasta seadusele. Kohtud on otsust tehes lähtunud sellest, et süüdistatavad

üritasid tekitada kindlustusandjale suures ulatuses kahju ja sellest johtuvalt valiti raskem karistusliik,

s.o vangistus. Nagu eespool näidatud, ei olnud süüdistatavatel tegelikult suure kahju tekitamise

eesmärki.

13. Pärast kassatsioonitähtaja möödumist esitasid R. Feodorovi kaitsjad täiendavad seisukohad,

milles viitavad sellele, et Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsusega asjas nr C-293/12 leiti, et

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiiv 2006/24/EÜ on kehtetu. Direktiiviga

nähti liikmesriikidele ette kohustus kehtestada meetmed kõigi selliste andmete säilitamiseks, mis

puudutavad telefonivõrku, mobiiltelefonivõrku, internetiühendust, e-posti ja internetitelefoni,

andmaks

pädevatele

riigisisestele

õiguskaitseasutustele

võimalused

raskete

kuritegude

lahendamiseks. Euroopa Kohus leidis, et sedavõrd laia isikute ringi puudutava kohustuse sätestamisel

ei järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Direktiivis ette nähtud eesmärkide saavutamiseks täiendati

elektroonilise side seadust (ESS) §-ga 1111, milles sätestatu kohaselt peavad telefoni- ja

mobiiltelefoniteenuse

ning

telefoni-

ja

mobiiltelefonivõrgu

teenuse

osutajad,

samuti

internetiühenduse, elektronposti ja internetitelefoni teenuse osutajad omal kulul säilitama loetelu

seaduses ette nähtud andmetest ning andma jälitus- või julgeolekuasutusele teavet säilitatavate

andmete kohta. Samuti nähakse ette nende andmete säilitamise tähtaeg ja selle tähtaja pikendamise

alused ning kord. Praeguses asjas on kohtud otsuse tegemisel tuginenud muu hulgas jälitustoimingu

protokollile, milles sisalduvad andmed on saadud sideettevõtjale KrMS § 117 kohaselt (kehtis kuni

1. jaanuarini 2013) esitatud päringu alusel. Vastuolu tõttu Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga on

elektroonilise side seaduses sisalduva regulatsiooni kohaldamine välistatud, mistõttu andmete

säilitamine toimus õigusvastaselt. Sellest järeldub, et õigusvastane on ka nende andmete kasutamine

tõendina kriminaalmenetluses. Seetõttu paluvad kaitsjad lugeda jälitustegevuse protokoll lubamatuks

tõendiks ja arvata see tõendikogumist välja.

14. Prokuröri kassatsioonivastuses leiti, et kassaatorid ei nõustu ringkonnakohtu poolt tõenditele

antud hinnanguga ja otsuse tühistamiseks alust ei ole, sest ringkonnakohus ei rikkunud asja

arutamisel materiaal- ega menetlusõigust.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas 24. septembril 2014 kriminaalasja kolmeliikmelises

koosseisus ja otsustas anda asja arutamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule kaalumaks muu

hulgas jälitustoimingu protokolli kui tõendi lubatavusega seonduvat.

16. KrMS § 3601 alusel palus Riigikohus prokuratuuril esitada kirjalikud seisukohad jälitustoimingu

protokolli lubatavuse kohta. Prokuröri vastuses leiti, et jälitustegevuse protokoll on lubatav tõend,

sest kehtetuks tunnistatud direktiiv ei pidanud reguleerima liikmesriigi sisemisi julgeolekuküsimusi.

Elektroonilise side seadus ei ole prokuröri hinnangul vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Samuti ei

reguleerita direktiiviga juurdepääsu juba säilitatavatele andmetele ega nende andmete kasutamist.

Seega, isegi kui pidada õigusvastaseks andmete säilitamise kohustust, ei mõjuta see vahetult tõendi

lubatavust.

17. 20. jaanuaril 2015 esitasid R. Feodorovi kaitsjad taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS

§ 2742 lg 1 alusel mõistliku aja möödumise tõttu või KrMS § 202 alusel otstarbekusest. Samuti

kordasid kassaatorid taotlust kergendada R. Feodorovile mõistetud karistust. Kaitsjad viitasid sellele,

et kriminaalmenetlus alustati peaaegu viis aastat tagasi ja tegemist on võrdlemisi lihtsa

kriminaalasjaga, mille jätkuva menetlemise vastu puudub avalik huvi. Kassaatorid leiavad, et

mõistlik menetlusaeg möödus kassatsiooniastmes, sest kaitsjate kassatsioon võeti menetlusse juba

4. juunil 2014.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Esmalt käsitleb kolleegium jälitustoimingu protokolli kui tõendi lubatavusega seonduvat (I),

seejärel analüüsib kassaatorite väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta (II) ja lõpuks

lahendab kaitsjate taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu (III).

I

19. R. Feodorovi ja teiste süüdistatavate süüd kinnitav tõend (jälitustoimingu protokoll, I kd tl 110-

114) saadi kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 117 alusel andmete kogumisega üldkasutatavate

tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. Tegemist oli jälitustoiminguga, mis

võimaldas koguda andmeid üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite

kohta elektroonilise side võrgu operaatorilt või posti- või elektroonilise side teenuse osutajalt, et teha

kindlaks sõnumi edastamise fakt, kestus, viis ja vorm ning edastaja või vastuvõtja isikuandmed ja

asukoht. Kehtiva KrMS § 901 järgi ei ole enam tegu jälitustoiminguga. Tuginedes Euroopa Kohtu 8.

aprilli 2014. a otsusele asjas nr C-293/12, leiavad R. Feodorovi kaitsjad, et jälitustoimingu protokoll,

millele rajaneb nende kaitsealuse süüdimõistmine, ei ole tõendina lubatav, sest elektroonilise side

seaduse regulatsioon, mis nägi ette asjakohaste andmete säilitamist, on vastuolus Euroopa Liidu

õigusega. Seega saadi tõend õigusvastaselt.

20. Lahendamaks küsimust tõendi lubatavuse kohta, märgib Riigikohus, et Euroopa Kohtu otsuse

kohaselt riivatakse andmete säilitamise kohustusega ja nendele juurdepääsu lubamisega isikute õigust

eraelule ja isikuandmete kaitsele (EL põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Otsuse sisu on kokkuvõtvalt

järgmine.

20.1 Riive proportsionaalsuse kontrollimisel leiti, et andmete säilitamine on direktiiviga taotletava

eesmärgi saavutamiseks sobiv. Samas ei ole järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt ei nõuta

mistahes seost säilitatavate andmete ning raske kuritegevuse tõrjumise või avaliku julgeoleku

tagamise vahel. Enamgi veel, see rakendub kõigile telefoni ja internetti kasutavate inimeste

andmetele ühetaoliselt, hoolimata isegi kutsealase saladuse hoidmise kohustusest (arstid,

advokaadid). Direktiiv kohaldub ka isikutele, kelle kohta pole mingeid tõendeid, mille põhjal võiks

arvata, et nende käitumisel on mingisugunegi seos raskete kuritegudega. Direktiivist puuduvad

mistahes objektiivsed kriteeriumid liikmesriikidele määratlemaks andmetele ligipääsu ja nende

hilisemat kasutust ning menetluslikke tagatisi, sh kontroll andmete väljastamise ja kasutamise üle.

Juurdepääs ei sõltu seejuures eelkontrollist, mille teeks pädeva asutuse põhjendatud kontrolli alusel

kohus või sõltumatu haldusüksus, kelle otsus piiraks juurdepääsu vältimatult vajalikuga. Samuti ei

ole direktiivis sätestatud objektiivseid kriteeriume, mille alusel tuleks määrata andmete säilitamise

aeg, et tagada selle piirdumine vältimatult vajalikuga. Andmete säilitamise miinimumtähtaeg on kuus

kuud, seejuures ei tehta mingit vahet selle järgi, kui kasulikud võivad andmed olla või milliseid

isikuid need puudutavad. Direktiivis ei nõuta andmete säilitamist Euroopa Liidu territooriumil,

mistõttu ei ole tagatud andmete kaitse ja turvalisus.

20.2 Sellest järeldas Euroopa Kohus, et direktiiv ei sätesta selgeid ja täpseid reegleid, mis

reguleeriksid EL põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste riive ulatust ja

võimaldaksid tagada, et riive piirdub vältimatult vajalikuga.

21. Kolleegium märgib, et direktiivi kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni

kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese

regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. Praeguses asjas tuleb konkreetse

normikontrolli raames kontrollida, kas riigisisesed õigusnormid, mis reguleerivad konkreetset

olukorda ehk võimaldavad kindlustuskelmuse süüdistust puudutavas kriminaalmenetluses taotleda ja

kasutada vastavaid andmeid, on kooskõlas põhiseadusega.

22. Eelkirjeldatud andmete kogumine, säilitamine ja kriminaalmenetluses kasutamine riivavad õigust

eraelu puutumatusele (PS § 26). Põhiseadus lubab selle põhiõiguse piiramist seaduses sätestatud

juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks,

kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Kolleegium leiab, et kriminaalasjas sideettevõtjalt

andmete taotlemine vastab PS § 26 mõttes kuriteo tõkestamise või kurjategija tabamise eesmärgile.

Vaieldamatult on meede sobiv nende eesmärkide tagamiseks ehk soodustab kurjategijate tabamist ja

(edasiste) kuritegude tõkestamist. Abinõu on vajalik, sest tegemist on efektiivse meetmega saamaks

objektiivseid tõendeid isikute suhtlemise fakti ja viibimiskoha kohta, mille kogumine muul viisil ei

ole kindel ega tagatud (nt ei ole sündmusel tunnistajaid, süüdistatavad keelduvad ütluste andmisest

jmt).

22.1 Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kaalumisel tuleb lähtuda reeglist: mida

intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kuigi

ESS § 1111 ei piira isikute ringi, kelle andmeid sideettevõtja talle riigi poolt pandud kohustuse

täitmiseks säilitab, sai KrMS § 117 alusel kriminaalmenetluses üldjuhul taotleda ainult konkreetses

kuriteos kahtlustatavate isikute andmeid (vt ka kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14, p 16.) Ka praeguses asjas seisnes vaidlustatud jälitustoiming vaid

kahtlustatavate kohta käivate andmete kogumises. Piiratud on ka kuritegude ring, mille puhul oli

lubatud sellise toimingu tegemine. Kindlustuskelmus (KarS § 212) on küll teise astme kuritegu, kuid

seadusandja hindas seda piisavalt raskeks kuriteoks, mille puhul olid ja on kehtiva KrMS § 1262 lg 2

järgi Eesti õiguskorras lubatud muud ka jälitustoimingud, sh ka sõnumisaladust intensiivselt riivav

pealtkuulamine. Tegemist on olemuslikult varjatud kuriteoga, mis sarnaselt selle kriminaalasja

tehioludega eeldab reeglina kokkulepet ja korraldamist mitme isiku vahel, kes varjavad omavahelist

suhtlemist ning kellest ükski ei ole huvitatud kuriteost teatamisest.

22.2 Kriminaalmenetluses on piiratud isikute ring, kes saavad nendele andmetele ligipääsu.

ESS § 1111 lg 11 p 1 kohaselt edastatakse sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid

kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimisasutusele, jälitusasutusele, prokuratuurile ja kohtule.

Menetlustoimingu tegemise ajal kehtinud KrMS § 117 käsitas andmete kogumist üldkasutatavate

tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta jälitustoiminguna. Sellele kohaldusid KrMS

§-des 110 ja 111 nimetatud jälitustoimingu tegemise ja tõendi lubatavuse üldpõhimõtted, sh ultima

ratio- ehk viimase abinõu põhimõte. KrMS § 112 lg 3 kohaselt oli selle jälitustoimingu tegemine

lubatud menetlust juhtiva prokuröri loal. Jälitustoimingu õiguspärasuse üle oli ette nähtud

kohtumenetluses kohtulik järelkontroll. Samuti laienes jälitustoimingule kohustus isikut põhiõiguste

riivest tagantjärele teavitada. Enne jälitustoimingu protokolli lisamist kriminaaltoimikusse või

puudutatud isikutele tutvustamist on saadud andmete puhul tegemist riigisaladusega, mille käitlemine

allub vastavatele nõuetele. Ebaseadusliku jälitustoimingu tegemine on karistatav KarS § 315 alusel.

22.3 Saadud andmete säilitamise tähtajaks kehtestab ESS § 1111 lg 4 ühe aasta alates side toimumise

ajast, mis ei ole kolleegiumi hinnangul ülemäära pikk aeg. Euroopa Kohtu otsuse valguses on

asjakohane märkida, et andmeid kohustati säilitama üksnes EL-I liikmesriigi territooriumil.

ESS § 1111 lg 9 (alates 25. maist 2011 ka § 1021) nägi ette nõuded, mida andmeid säilitades tuli

järgida. Praeguses asjas säilitati andmeid sideettevõtja poolt 9 kuu jooksul. Seejuures märgib

kolleegium, et ka enne 1. jaanuari 2008 kehtinud ESS § 106 (andmete töötlemiseks volitatud isikud ja

andmete kustutamine) nägi ette andmete säilitamise regulatsiooni. Andmete töötlemine oli siis

lubatud üksnes sideettevõtja ärialaste (lepingujärgsete) toimingute tegemiseks vajalikus ulatuses.

Sideettevõtja ja tema volitusel tegutsev isik olid kohustatud kustutama või anonüümseks muutma

ESS § 102 lõikes 1 sätestatud andmed, samuti ESS §-des 103 ja 105 sätestatud andmed ühe

kalendrikuu jooksul pärast seda, kui andmete säilitamise vajadus on ära langenud või andmete

töötlemise eesmärk on saavutatud. ESS §-s 104 sätestatud andmed tuleb kustutada või muuta

anonüümseks viivitamata pärast ühe aasta möödumist sideteenuse lepingus ettenähtud sideteenuse

eest tasumisest või võlgnevuse tasumisest kliendi poolt. ESS § 106 lg 2, § 104 ja § 102 lg 1

koostoimest nähtub, et ühe aasta jooksul säilitati andmed sideseansi toimumise kohta. Seega ka

ettevõtja ärilistel eesmärkidel oleks kõnealuse jälitustoimingu tegemise objektiks olnud andmeid

säilitatud vähemalt ulatuses, et jälitusprotokollis nimetatud ajal toimusid kõned süüdistatavate vahel,

ning kriminaalmenetluses tehtud päringu alusel oleks menetlejal võimalik neid andmeid saada

sõltumata riigi poolt pandud säilitamiskohustusest.

22.4 Eeltoodust tulenevalt ei ole teo toimepanemise ajal kehtinud KrMS § 117 koostoimes andmete

säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis

võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses.

II

23. Materiaalõiguse kohaldamise puhul leiab kolleegium, et ringkonnakohus on tuvastanud ja ka

põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt J. Lauri, T. Schasmini ja R. Feodorovi tegevus on

käsitatav teo kaastäideviimisena, mitte kaasaaitamisena R. Veski teole. Tegemist oli süüdistatavate

varem kokku lepitud ja kooskõlastatud tööjaotusega ning teo toimepanemise käigus andis igaüks

neist kindla teopanuse. T. Schasmin tegeles koos R. Veskiga liiklusõnnetuses osalejate S. U. ja

R. Feodorovi värbamisega ning neile juhiste andmisega, samuti sündmuskohal selle jälgimisega, et

ristmikule ei läheneks teisi liiklejaid. R. Feodorov oli sõiduki juht, kes vahetult osales sõidukile kahju

tekitamises. J. Laur osales juhtumi lavastamise kokkuleppimisel ja pidi samuti sündmuskohal teatama

teiste liiklejate lähenemisest. Tema rolli olulisus seisnes apellatsioonikohtu hinnangul selles, et

kindlustusjuhtumi lavastamise oluliseks tingimuseks oli sündmuse salastatus. Vastupidiselt

süüdistatavate kaitsjate kassatsioonis väidetule, ei väljunud ringkonnakohus materiaalõigusliku

hinnangu andmisel süüdistuse piiridest, kuna ei tuvastanud süüdistuses märkimata faktilisi asjaolusid,

vaid hindas kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-1-1-105-13 (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-105-13, p 23) iga isiku panuse olulisust teo toimepanemisel. Tegemist ei saanud olla

süüdistatavate

jaoks

üllatava

õigusliku

seisukohaga,

kuna

süüdistatavate

tegu

käsitas

kaastäideviimisena juba esialgne süüdistus ja ka prokurör jäi oma apellatsioonis selle seisukoha

juurde.

24. Kaitsjad leiavad, et süüdistatavatel ei tuvastatud KarS § 212 koosseisulist eesmärki ehk

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärki. Riigikohtu juhiste kohaselt (vt Riigikohtu

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13, p 22.2) on KarS § 212 subjektiivne koosseis täidetud ka juhul,

kui kindlustuspettuse toimepanijat motiveerivad muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega

kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest

hõlmatud. Samuti hõlmab KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis juhtumeid, kus

kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab

eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.

24.1 Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et If P&C Insurance AS-iga oli lepingulistes

suhetes sõiduki vastutav kasutaja S. U., kes sõlmis isale kuuluva sõiduki Chrysler Voyager

kohustusliku liikluskindlustuse lepingu (vastutuskindlustus). Kuivõrd süüdistatavate ettekujutuse

kohaselt pidi liiklusõnnetuse süüdlaseks olema S. U., pidanuks If P&C Insurance AS hüvitama

R. Veski kasutuses olnud Mercedes-Benzi maasturi omanikule AS-ile Hansa Liising Eesti sõiduki

maksumuse. Kindlustushüvitise väljamaksmise järel oleks sõiduki vastutav kasutaja MPE Baltic OÜ

vabanenud

liisingulepinguga

võetud

osamaksete

tasumise

kohustusest.

Liisingulepingust

nr 0192550L nähtuvalt oli leping sõlmitud liisinguvõtja MPE Baltic OÜ, selle esindaja R. Veski, ja

liisinguandja Hansa Liising Eesti AS-i vahel ning liisinguvõtja oli kohustatud tasuma osamakseid.

24.2 Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatavate tegevus oli kantud

eesmärgist vabastada MPE Baltic OÜ liisingulepingust tulenevast liisingumaksete tasumise

kohustusest ning kindlustushüvitise väljamaksmine liisinguettevõttele oli selle vältimatult vajalik

eeltingimus, selline tagajärg oli süüdlaste kavatsetusest ka hõlmatud. Viidatud seisukoht on

materiaalõiguslikult kooskõlas Riigikohtu otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13 p-s 22.2 kujundatud

põhimõtetega.

24.3 Samas ei tinginud tuvastatud faktilised asjaolud MPE Baltic OÜ kaasamist menetlusse kolmanda

isikuna, nagu seda väidavad ekslikult R. Feodorovi kaitsjad. Kui kaitsjad soovinuks küsitleda

tunnistajana juriidilise isiku juhtimisega seotud isikuid, pidanuks nad esitama sellekohase taotluse.

25. R. Feodorovi kaitsjad on tõstatanud ka küsimuse selle kohta, kas tegemist on kindlustusjuhtumi

esilekutsumisega või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomisega, väites, et

ringkonnakohus on väljunud süüdistuse piiridest, kui käsitas tegu n-ö lavastusena, mis vastab

tegelikult kindlustuskelmuse koosseisu teisele alternatiivile. Kuigi ringkonnakohus ei väitnud seda

sõnaselgelt, nõustub kolleegium, et sündmuse lavastamise puhul on tegemist toimunust ebaõige

ettekujutuse loomisega, sest S. U. ei tekitanud oma sõidukiga kolmandale isikule kahju

(vastutuskindlustusjuhtumit aset ei leidnud). Liisitud sõidukile (Mercedes-Benz) põhjustas kahju selle

juht R. Feodorov, kes sõitis autoga tahtlikult teelt välja vastu puud. Vastavad faktilised asjaolud on

kirjeldatud nii süüdistusaktis kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses. Samuti on nii süüdistus kui ka

kohtud järjepidevalt nimetanud sündmust lavastuseks, s.t olukorraks, kus kindlustusandjale esitati

valeandmeid sellise sündmuse toimumise kohta, mida tegelikult ei toimunud. Õigusliku

kvalifikatsiooni täpsustamine ei tähenda süüdistuse piiridest väljumist. (Vt nt Riigikohtu otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-13-12, p 26.)

26. R. Feodorovi kaitsjate väiteid, mis on seotud võimaliku kindlustusandja kahju ulatusega, ei pea

aga kolleegium vajalikuks hinnata, sest need ei mõjuta isikute süü suurust neile KarS § 212 järgi

etteheidetud teos. Ringkonnakohus põhjendas R. Feodorovile mõistetud karistust eeskätt tema panuse

olulisusega teo toimepanemisel (sõiduki juhtimine). Samuti arvestas kohus nii tema kui ka

kaassüüdistatavate puhul kindlustushüvitise suurust, mida kindlustusandja oleks kolmandale isikule

välja maksnud. Kaitsjate argumendid ei tingi eeltoodust tulenevalt kergema karistuse mõistmist.

27. Puutuvalt kaitsjate taotlusesse lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, leiab

kolleegium, et see ei ole põhjendatud. Praeguses asjas on kogu kriminaalmenetlus kestnud alla viie

aasta, seejuures saatis Riigikohus ühel korral asja ka uueks arutamiseks ringkonnakohtule tagasi.

Samas tuleb arvestada, et tegemist on kriminaalasjaga, milles on mitu süüdistatavat ja milles on selle

eri etappides tõstatatud mitmeid olulisi õiguslikke küsimusi, muu hulgas seoses Euroopa Liidu

õigusega, mille tõttu andis kolmeliikmeline koosseis kriminaalasja arutamiseks kriminaalkolleegiumi

kogu koosseisule ja küsis täiendavalt ka prokuröri arvamust. Menetluse kestel ei olnud olulisi

riigivõimu tegevusetuse perioode. Süüdistatavad anti kohtu alla 7. mail 2012, millele eelnes kohtu

korraldav istung. Maakohus tegi otsuse 26. novembril 2012. Esimene ringkonnakohtu otsus tehti 6.

mail 2013. Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-13 tehti 29. novembril 2013, ning selle

otsusega saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus, seda muu

hulgas mõistliku aja põhimõtte järgimise tagamiseks. Ringkonnakohus tegi uue otsuse 20. veebruaril

2014. Riigikohtu (teistkordse) menetluse pikem aeg oli tingitud eeskätt Euroopa Liidu õiguse

kohaldatavuse küsimuse lahendamisega ja selle tõttu asja üleandmisega kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule.

28. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/