3-2-1-170-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-170-14

Määruse kuupäev

Tartu, 18. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

Riverside OÜ hagi Osaühingu Octans Investeeringud

vastu tuvastusnõudes. Riverside OÜ hagi tagamise taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-14911

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riverside OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Riverside OÜ (registrikood 10951725), esindaja

vandeadvokaat Janek Väli

Kostja Osaühing Octans Investeeringud (registrikood

10716343), esindaja juhatuse liige Robert Laud

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-14911 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Riverside OÜ-le määruskaebuselt 21. oktoobril 2014 tasutud kautsjon 50 (

viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riverside OÜ (hageja) esitas 19. juunil 2014 Harju Maakohtule Osaühingu Octans Investeeringud

(kostja) vastu hagi. Hageja palus kohtul tuvastada, et kostjal ei ole hageja vastu rahalise hüvitamise

nõuet tulenevalt kostja ja hageja 12. novembril 2012 sõlmitud projekteerimis-ehitustöövõtulepingust

(leping). Õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks seisneb eesmärgis selle kaudu tuvastada kostjal

õiguse puudumine realiseerida lepingu alusel täitmisgarantii, mille kostjale väljastas Swedbank AS

(pank).

Koos hagiga esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Hageja palus hagi tagamise korras keelata

pangal väljamaksete tegemine 17. veebruari 2014. a garantiikirja nr 321521112012 lisa nr 1 alusel

(garantiikiri).

2. Hagiavalduse ning hagi tagamise taotluse kohaselt oli lepingu järgi hageja töövõtja ning kostja

tellija. Lepingu objektiks oli Tallinnas kostjale kuuluvale kinnistule kortermaja ehitamine. Lepiti

kokku, et hageja kui töövõtja kõiki rahalisi kohustusi kostja kui tellija vastu tagab panga väljastatud

tingimusteta ja „esimesel nõudmisel" garantiikiri. Pank väljastas garantiikirja, millega garanteeris

kostjale esimesel nõudmisel kuni 229 200 euro suuruse summa tasumise garantiikirjas toodud

tingimustel. Kuna pooltel tekkisid erimeelsused lepingu täitmise üle, allkirjastati 6. veebruaril 2014

kompromissileping, millega lepiti kokku tööde lõpetamise ja objekti üleandmise tähtajad. 21. märtsil

2014 esitas hageja kostjale lõppakti, hageja oli kõik tööd lõpetanud vastavalt lepingule. Kostja leidis

aga, et hageja ei ole lepingut kohaselt täitnud. Hageja nõudis kostjalt lõppakti allkirjastamist ning

lõpparve tasumist. 2. aprillil 2014 esitas hageja kostja vastu hagi 249 109 euro 98 sendi suuruse tasu

väljamõistmiseks. Hiljem esitas hageja ka leppetrahvi ja kulutuste hüvitamise nõuded. Nõudeid

menetletakse tsiviilasja nr 2-14-14911 raames (millega liideti hageja käesolevas asjas esitatud nõue,

mida menetleti esialgu tsiviilasjas nr 2-14-53380; tsiviilasja numbriks jäi 2-14-14911).

12. juunil 2014 esitas kostja pangale nõude garantiikirja alusel 201 158 euro 29 sendi suuruse

väljamakse tegemiseks. Kostja leidis, et hageja on lepingut rikkunud ning ei ole täitnud lepingu ja

selle lisakokkulepete alusel esitatud rahalisi nõudeid. Kostja palus teha väljamakse

OÜ Endover KVB, s.o kolmanda isiku kontole. Pank on hagejale teatanud, et pangal ei ole alust

keelduda garantiinõude täitmisest. Hageja leidis, et ta ei ole garantiikirjaga tagatud kohustusi, s.o

lepingust tulenevaid kohustusi, rikkunud. See, et kostja on esitanud garantiikirja alusel suures

ulatuses väljamaksete tegemise nõude, on otseses vastuolus lepinguga ning kujutab endast lepingu

olulist rikkumist.

Hageja põhjendas hagi tagamise vajadust järgmiselt. Garantii realiseerimine põhjustaks hagejale

olulisi kulutusi ja võimalikke makseraskusi, sest hageja ja panga sõlmitud bilansiväliste toodete

limiidilepingu kohaselt on hageja kohustatud hüvitama pangale kõik maksed, mis pank sooritab

bilansiväliste toodete (sh garantiikiri) tõttu. Hüvitamiskohustus tekib väljamakse tegemise päeval, mil

pangal tekib õigus nõude summa hageja arvelduskontolt sellest ette teatamata maha võtta. Kui kontol

ei ole piisavalt raha, on hagejal kohustus tasuda pangale summa kahe päeva jooksul vastavasisulise

nõude esitamisest. Hagejal on juba praegu raske leida omavahenditest raha kostja objektil

alltöövõtjatele tasude maksmiseks. Kostja huvid garantiisumma mittemaksmisel kahjustada ei saa,

kuna kostja on garantiisummast suuremaski ulatuses jätnud hagejale tasumata tehtud töö eest ning

kostja on palunud väljamakse teha kolmandale isikule, mis tõendab, et kostjale ei ole raha saamine

oluline. Kui hagi jääks rahuldamata, ei kaotaks kostja faktilist võimalust garantiinõuet realiseerida.

Hagi tagamine üksnes peataks väljamakse tegemise

3. Harju Maakohus rahuldas 20. juuni 2014. a määrusega hagi tagamise taotluse ja keelas pangal

väljamaksete tegemise garantiikirja alusel. Maakohus tegi hagi tagamise jätkumise sõltuvaks tagatise

andmisest ja kohustas hagejat tasuma tagatis 10 057 eurot 91 senti 30 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest alates.

Maakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele garantii väljamaksmise peatamise kohta hagi tagamise

korras (tsiviilasjades nr 3-2-1-74-10 ja 3-2-1-7-12 tehtud lahendid).

Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, tuvastamaks lepingust tulenevate rahaliste

nõuete puudumine, mille tagamiseks on väljastatud garantiikiri, ning hageja on tuginenud asjaolule,

et garantiikirja alusel nõude esitamine on vastuolus lepinguga ning kujutab endast lepingu rikkumist.

Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega mahub hageja taotletud hagi tagamise abinõu seega hagi

esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla ning taotletaval viisil on võimalik

rakendada ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise

abinõu, kuna see ei paneks kolmandale isikule, s.o pangale, aktiivseid kohustusi. Hagi tagamise üle

otsustamiseks tuleb kaaluda poolte huve TsMS § 378 lg 4 alusel.

Maakohus leidis, et ei ole tõenäoline, et kostja suudaks hagejale hüvitada garantii realiseerimisest

tingitud negatiivse tagajärje. Kostjale ei kuulu registritesse kantud vara, nähtuvalt kohtutäitur

K. Feinmani 17. aprilli 2014. a kirjast on kostja kontol Swedbank AS-s 719 eurot ja AS-s SEB Pank

49 eurot 6 senti. Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2014. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-14911 on

tuvastatud, et ehkki kostja viitab 2014. aastal kolme kuu jooksul suure kasumi teenimisele,

pangakontodel tulu tema äritegevusest ei kajastu. Sellist järeldust toetab ka garantiisumma suurus –

201 158 eurot 29 senti. Garantiisumma saamine küll parandaks kostja varalist seisundit, kuid kostja

on palunud garantiisumma tasuda kolmandale isikule, mitte endale. Samal ajal on hageja välja

toonud, et garantii realiseerimisega kaasneksid hagejale olulised makseraskused, kuna juba praegu

napib tal vahendeid alltöövõtjatele maksmiseks. Garandi tagasinõue tuleks aga rahuldada kahe päeva

jooksul pangalt vastavasisulise nõude saamisest. Võttes arvesse garantiisumma suurust ja garandi

tagasinõude rahuldamise tähtaega, on usutav, et garantii realiseerimine põhjustaks hagejale

tõenäoliselt olulised makseraskused. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja huvi

hagi tagamise vastu kaalub üles kostja huvi garantii kohese realiseerimise vastu. Hagi tagamine

taotletud kujul keelaks pangal teha väljamakset menetluse ajal, kuid ei takistaks kostja võimalust

garantiinõuet realiseerida, kui hagi peaks jääma rahuldamata, sest tagamise tühistamisega langeks ära

ka panga õiguslik alus väljamakse tegemisest keelduda.

4. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Garantii

väljamaksmine ei põhjustaks hageja maksejõuetust või olulisi makseraskusi. Kostja suudab vajadusel

hüvitada hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed. Juhul kui kohus

leiab, et hagi tagamine oli siiski põhjendatud, peaks hageja antav tagatis vastama vähemalt 9%-le

garantiisummast ehk 18 104 eurole 25 sendile.

Hageja vaidles määruskaebusele vastu.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. oktoobri 2014. a määrusega maakohtu määruse ja jättis uue

määrusega hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse järgi peab garantiisumma väljamaksmine sõltuma üksnes võlausaldaja

nõude esitamisest. Sellele viitab sõnaselgelt ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 2, mille kohaselt

garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu ei sõltu sellega tagatavast võlgniku

kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi, kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele.

Seega on kehtiva seaduse kohaselt garantii selliseks tagatiseks, mille puhul tuleb garantiisumma igal

juhul esmalt võlausaldajale välja maksta, ning võimaliku garantii andmise aluseks oleva kohustuse

rikkumisest tuleneva nõude üle saavad pooled vaielda hiljem.

Garantii saab majanduskäibes toimida üksnes juhul, kui käibeosalised võivad kohtupraktikale

tuginedes olla veendunud, et õiguskord tagab garantii toimimise, st et garantiisumma ka esimesel

nõudmisel välja makstakse, ning et garantii ei kaota oma sisu ja tähendust põhjusel, et hagi

tagamisega võib garantii sisutuks muuta.

Garantiisumma väljamaksmist saaks hagi tagamise korras peatada siis, kui VÕS § 155 ei kohalduks.

VÕS § 155 võiks jääda kohaldamata siis, kui see oleks konkreetsetel asjaoludel hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Seega, kuigi TsMS-i hagi tagamise vahendite loetelus sisaldub

selline hagi tagamise vahend, millega saab enamike võlasuhete puhul keelata kolmandal isikul

kostjale raha väljamaksmise või keelata kostjal raha väljamaksmise nõude esitamise, ei saa

garantiivõlasuhte olemusest tulenevalt garantii puhul selliselt hagi tagada, välja arvatud juhul, kui

garantii realiseerimine oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Üldjuhul ei ole garantii

realiseerimine hea usu põhimõtte vastane. Asjaolud, mille alusel saaks kohus järeldada, et konkreetsel

juhul oleks garantiisumma kohene väljamaksmine hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu, tuleb

hagejal kohtu ette tuua ja tõendada või hagi tagamise taotlust esitades usutavaks muuta. Seega võiks

hagi tagamise korras garantiisumma väljamaksmise peatamist kaaluda siis, kui hageja tooks kohtu

ette sellised asjaolud, millest võiks järeldada, et võlausaldaja õiguste realiseerimine oleks äärmiselt

ebaõiglane ning hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.

Ainuüksi hageja väide, et kostja on juba hagejale võlgu ja et garantiisumma väljamaksmine

suurendaks võlga veelgi, ei võimalda teha järeldust, et garantii realiseerimine on hea usu põhimõtte

vastane. Ka see hageja väide, et kostjal ei tarvitse olla vara, mille arvel garantiisumma alusetust

väljamaksmisest tulenevat nõuet rahuldada, ei muuda garantii realiseerimist hea usu põhimõtte

vastaseks. Garantii realiseerimise õigus ei sõltu sellest, kas võlausaldajal on endal sedavõrd palju

vara, mille arvelt kahju hüvitada. Hageja sõlmis vabatahtlikult lepingu, millega võttis endale garantii

andmise kohustuse ning milles nõustus sellega, et kostjal on võimalus ka ilma sisulise põhjuse

olemasoluta garantii rahaks teha, ning millest tulenes, et raha tagasisaamise ning kostjal vara

olemasolu riski kannab hageja. Asjaolu, et kostja on kinnisvara arendusele spetsialiseerunud

ettevõtja, kelle majandustegevuse eesmärk ongi kõikide valmisehitatud korteriomandite

võõrandamine, võis hageja mõista juba lepingu sõlmimisel. Võimalusega, et lepingupooled võivad

lepingu täitmise üle vaidlema hakata ning et kostja võib garantiisumma saamise osas asuda hagejast

erinevale seisukohale, pidi hageja arvestama juba lepingu sõlmimisel. Mingeid uusi, erilisi, kostjat

eriti halvas valguses näitavaid või kostja olulistele, ilmselgetele, üheselt võetavatele kuritarvitustele

viitavaid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja jätta jõusse Harju Maakohtu

määrus, millega hagi tagamise taotlus rahuldati. Alternatiivselt taotles hageja asja tagasisaatmist

ringkonnakohtule, kui maakohtu määrust ei ole võimalik jõusse jätta.

Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et VÕS § 155 kehtib absoluutselt ja eranditeta ka praegusel

juhul. Ringkonnakohus lähtus ebaõigesti loogikast, et VÕS § 155 on TsMS § 378 lg 1 p 4 suhtes

erisätteks, mis välistab TsMS § 378 lg 1 p 4 kohaldamise. Ringkonnakohus on jätnud selle järelduse

põhjendamata. Maakohus viitas oma määruses põhjendatult TsMS § 378 lg 1 p 4 käsitledes

Riigikohtu praktikale ja maakohtu lahend on selle praktikaga kooskõlas.

8. Kostja palus vastuses määruskaebusele jätta hageja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

on garantii olemuse õigesti sisustanud. Kostja suudaks kohtuvaidluse kaotamise korral hüvitada

hagejale garantii realiseerimisest tekkinud negatiivsed tagajärjed. Garantii väljamaksmine ei

põhjustaks hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada

TsMS § 695, § 701 lg 3 ja § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus valesti kohaldanud TsMS § 378 lg 1 p 4, andes sellele

sisu, mida sättel ei ole. Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti

läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. Kolleegium jääb

27. oktoobri 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10 ja Riigikohtu 31. mai 2012. a määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12 toodud seisukohtade juurde.

11. Riigikohus on leidnud, et mitterahalise haginõude korral (vaidluses, kus palutakse tuvastada, et

kostjal ei ole õigust nõuda garandilt garantii väljamaksmist) on hagi tagamise korras põhimõtteliselt

võimalik keelata kolmandast isikust garandil väljamaksete tegemine kostjale, seda TsMS § 378 lg 1

p 4 alusel. Garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine võib olla mõistlik, kui garantiil on

käimasoleva vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii

realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks

kostjate huve arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist

võimalust garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p-d 11−14).

Samuti on Riigikohus selgitanud, et hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla

põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes

vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui

hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte

huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid

võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud

võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei

ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja

maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse

õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta

tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks

ära kuulata ka kostja seisukoha (vt Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-

d 12−13).

Riigikohus on neid seisukohti korranud veel nt 25. septembri 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-

86-12, p-d 9−10 ja 27. märtsi 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-13, p-d 11−13. Kolleegium

jääb nimetatud seisukohtade juurde, märkides veel järgmist. TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks

kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse

tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei

mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. Praeguses asjas on

seda põhimõtet maakohtus järgitud.

Kolleegium märgib, et hagis on tuginetud sellele, et kostja rikkus garantii väljamaksmise nõuet

esitades oluliselt lepingut (vt VII kd, tl 20). Seda on hagi tagamise määruses märkinud ka maakohus.

12. Eespool esitatud Riigikohtu lahendite seisukohtadest nähtuvalt ei ole Riigikohus piiranud garantii

väljamaksmise peatamisele suunatud hagi tagamist TsMS § 378 lg 1 p 4 alusel ainult hea usu

põhimõtte rikkumisega kostja poolt. Nii on aga ekslikult leidnud ringkonnakohus. Riigikohus on

viidatud lahendites leidnud tasakaalustatud lahenduse erinevate huvide vahel: ühelt poolt VÕS §-st

155 tulenev garantii maksmapanek üksnes sellekohase nõude esitamisest sõltuvalt, teiselt poolt

hageja õigus tagada oma väidetavad õigused garantii maksmapaneku õiguspärasuse üle toimuva

kohtumenetluse ajaks. Vajalikel juhtudel tagab tasakaalu TsMS § 383 lg 1 järgne kohtu õigus nõuda

hagejalt tagatist vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks (vt eespool viidatud määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 16). Maakohus on praeguses asjas tagatise määranud.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et hagi tagamisega võib garantii muuta sisutuks ja

et võimalikud vaidlused garantii üle tuleb lahendada hiljem, pärast garantiisumma väljamaksmist.

Hagi tagamise korras garantiisumma väljamaksmise keelamine lükkab selle väljamaksmist üksnes

edasi hagi tagamise menetluses toimuva menetlusosaliste majandusliku seisundi analüüsi põhjal.

Samuti ei mõjuta hagi tagamine garantii maksmapanekut, kui menetluse ajal on möödunud garantii

tähtaeg, kuid garandi poole on pöördutud enne tähtaja saabumist. Analoogiliselt võiks nt väita, et kui

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 annab hüpoteegipidajale asjakohases lepingus kohese

sundtäitmise kokkuleppe olemasolu korral õiguse pöörduda tekkinud võla täitmiseks kohtuväliselt

otse kohtutäituri poole, siis ei saaks võlgnik enam kuidagi alustatud täitemenetlust takistada ja tema

vastuväited lahendataks kunagi hiljem. Tegelikkuses võimaldab TMS § 221 võlgnikul esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning selle raames TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel ka taotluse

peatada täitemenetlus.

13. Maakohus on õigesti kontrollinud TsMS § 378 lg 4 alusel mh poolte huve ja teinud sellest

lähtuvalt otsuse hagi tagamise kohta. Kostja on maakohtu järeldused vaidlustanud ringkonnakohtule

esitatud määruskaebuses. Ringkonnakohus ei ole kostja määruskaebust lahendades poolte huve

vajalikust aspektist kaalunud, mis võib olla viinud ebaõige lahendini. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

14. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Villu Kõve, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev