3-2-1-156-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-156-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

J. R hagi S. F. R vastu ühisvara jagamiseks ning S. F. R

vastuhagi J. R vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-31473

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. F. R kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. R, esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila

Kostja S. F. R, esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-31473 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 10. jaanuari 2014. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega S. F. R mõisteti J. R kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitis

102 153 eurot 29 senti ning jaotati menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-31473

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 10. jaanuari 2014. a otsuse

samas tsiviilasjas osas, millega J. R ainuomandisse jäeti sõiduauto Hyundai Santa Fe ja

järelhaagis Variant väärtusega kokku 10 864 eurot 98 senti ning S. F. R ainuomandisse jäeti

kinnisasi Xxxxx X väärtusega 330 000 eurot ja OÜ Sanika Trade Company osa väärtusega

2556 eurot 56 senti ning S. F. R kanda jäeti laenukohustus Nordea Bank Finland Plc vastu

120 385 eurot.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada S. F. R kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. R (hageja) esitas 4. oktoobril 2010 S. F. R (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks ning kostja

esitas 24. septembril 2012 hageja vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus 9. septembrist 2003 kuni 8. septembrini 2011. Pooled

omandasid abielu ajal ühisvara hulka OÜ Sanika Trade Company (osaühing) osa väärtusega

2556 eurot 56 senti, mille omanikuna on registrisse kantud kostja Tallinnas Xxxxx X asuva kinnisasja

väärtusega 464 637 eurot 68 senti, kostja pangakontol oleva raha ning kohustuse Nordea Bank

Finland Plc (pank) vastu. Hageja palus jagada ühisvara, jättes kostjale osaühingu osa, kinnistu Xxxxx

X ja kohustuse panga vastu ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena pool kinnistu

väärtusest ja kostja pangakontol olevast rahast, vähendades seda pangalaenu poole tagastamata osa

võrra.

Vastuhagi kohaselt on lisaks hageja esitatule poolte ühisvaraks Tallinnas Xxxxxxxxx xxx X–XX asuv

korteriomand väärtusega 50 000 eurot ning sõiduauto Hyundai Santa Fe ja järelhaagis Variant

väärtusega kokku 10 864 eurot 98 senti. Kostja palus jätta selle vara hageja ainuomandisse. Kostja

nõustus, et tema ainuomandisse jääb kinnisasi Xxxxx X ja tema kanda laenukohustus panga vastu

ning palus mõista hagejalt kostja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel 25 362 eurot 28 senti. Enne

hagejaga abiellumist säästetud raha eest ostis kostja 21. juulil 2004 hoonestamata kinnisasja Xxxxx X

hinnaga 110 535 eurot 20 senti. Kostja lahusvara müügist saadud rahast, abielueelsetest säästudest ja

pangalaenust kulutati maja ehitamiseks kokku 361 223 eurot 24 senti. Kostja palus mõista hagejalt

välja kostja lahusvara arvel ühisvara omandamiseks tehtud kulutused 205 030 eurot 60 senti.

Asja menetlemise käigus loobus hageja kostja pangakontodel oleva raha jagamisest ning palus jagada

ühisvara poolte vahel võrdselt. Hageja soovis jätta endale sõiduauto ja selle järelhaagise väärtusega

kokku 10 866 eurot. Kostjale palus hageja jätta kinnisasja Xxxxx X hinnaga 390 000 eurot,

osaühingu osa ja laenukohustuse pangale 120 385 eurot. Seega on poolte ühisvara väärtus

283 037 eurot, millest kummagi abikaasa osa on 141 518 eurot 50 senti. Kostja peab maksma

hagejale rahalist hüvitist enamsaadu arvel 130 652 eurot 50 senti. Korteriomand Xxxxxxxxx xxx X–

XX on hageja lahusvara ega kuulu poolte ühisvara hulka.

2. Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2014. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt ning jättis

menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis hageja ainuomandisse sõiduauto ja selle

järelhaagise koguväärtusega 10 864 eurot 98 senti ning kostja ainuomandisse kinnisasja Xxxxx X

väärtusega 330 000 eurot, osaühingu osa väärtusega 2556 eurot 56 senti ja kostja kanda

laenukohustuse 120 385 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja omandi kaotamise eest

hüvitise 102 153 eurot 29 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled ühisvara koosseisu üle, v.a korteriomand Xxxxxxxxx xxx

X–XX, mille kuulumist ühisvarasse hageja ei tunnistanud. Pooled vaidlevad kinnistu Xxxxx X

väärtuse üle ning väidetavalt kostja lahusvara arvel ühisvara omandamiseks tehtud kulutuste

hüvitamise üle.

Korteriomandi Xxxxxxxxx xxx X–XX omandas hageja 12. juuli 2010. a kinkelepingu alusel ning see

on hageja lahusvara.

Kinnisasja Xxxxx X väärtuse hindamiseks määratud ekspertiisi ja lisaekspertiisi kohaselt on

kinnisasja väärtus 333 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ühisvara

jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsusest.

Kostja tõendas, et ta võõrandas 2004. a-l oma maja Taanis, kaks autot ja väärtpaberid. Tehingutest

saadud raha laekus kostja pangakontole. Samas ei nähtu, et kostja oleks saadud raha kulutanud

kinnisasja Xxxxx X ostuks ja maja ehitamiseks. Kinnisasi osteti 21. juulil 2004 hinnaga

110 535 eurot 20 senti. Selle ostmiseks oli kostja sõlminud 15. juulil 2004 laenulepingu, mille alusel

andis pank kostjale laenu 141 628 eurot. Laenusummat suurendati 15. septembril 2005 ja

12. oktoobril 2006 kokku 54 964 euro võrra. Kokku sai kostja pangalt laenu 196 592 eurot. Kinnisasi

Xxxxx X on ostetud poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel ning see on nende

ühisvara. Kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi osteti ja maja ehitati tema lahusvara arvel.

Poolte ühisvara tuleb jagada vastavalt nende tahtele, s.t hageja ainuomandisse tuleb jätta sõiduauto ja

järelhaagis ning kostja ainuomandisse kinnisasi Xxxxx X, osaühingu osa ja kostja kanda ka

laenujääk. Poolte ühisvara väärtus on 346 421 eurot 54 senti, millest tuleb maha arvata laenukohustus

120 385 eurot. Arvestades asjaoluga, et abikaasade osad ühisvara jagamisel on võrdsed, on

kummalgi poolel õigus varale väärtusega 113 018 eurot 27 senti. Kuna hagejale jääb vara

102 153 euro 29 sendi võrra vähem, peab kostja maksma hagejale hüvitise 102 153 eurot 29 senti.

3. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi

rahuldada.

Maakohus luges alusetult Xxxxxxxxx xxx X–XX korteriomandi hageja lahusvaraks. Korteriomandi

kinkeleping on näilik ja seega tühine. Korteri ostis enne abielu lõppemist kostja. Maakohus eksis ka

laenujäägi suuruse kindlaksmääramisel. Kuigi kostja esitas tõendid selle kohta, et poolte abielusuhete

lõppemise aja seisuga oli laenujääk 133 625 eurot, leidis maakohus põhjendamatult, et laenujääk oli

120 385 eurot. Maakohus leidis valesti, et poolte võrdsuse põhimõttest ei ole alust kõrvale kalduda.

Kostja on tõendanud, et kinnisasi osteti ja maja ehitati tema lahusvara arvel.

4. Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus leidis põhjendatult, et ühisvara jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale poolte võrdsusest.

Hageja oli kogu abielu kestel poolte osaühingu juhatuse liige. Kostja ei oleks ilma hageja aktiivse

osaluseta suutnud osaühingut tegevuses hoida. Tõendatud on see, et Xxxxx X elamu ehitamist

korraldas hageja. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse suurendada maakohtu väljamõistetud

hüvitist 16 500 euro võrra, sest kinnisasja väärtus on tõusnud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatud osas, millega maakohus luges

korteriomandi Xxxxxxxxx xxx X–XX hageja lahusvaraks, jagas Xxxxx X kinnistu poolte vahel

võrdsetes osades ja lähtus laenukohustuse jagamisel 120 385 euro suurusest laenujäägist.

Ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse (PKS)

kehtivuse ajal. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates selle seaduse jõustumisest esitatud nõude

korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, st enne 1. juulit

2010 kehtinud perekonnaseadusest.

Kuigi maakohus ei hinnanud kostja vastuväiteid kinkelepingu näilikkuse kohta, ei toonud see

rikkumine kaasa ebaõige otsuse tegemist. Olenemata sellest, kas hageja sai korteriomandi kinkena

või ostes, on see hageja lahusvara, sest ta omandas selle 12. juulil 2010, s.o pärast varaühisuse

lõppemist 1. juunil 2010.

Kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi Xxxxx X osteti ja maja ehitati tema lahusvara arvel. Kinnisasi

osteti poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panusega. Kuigi kostja tõendas, et võõrandas

2004. a-l oma vara Taani Kuningriigis ja saadud raha laekus tema pangakontole, ei ole ta tõendanud,

et seda raha kasutati kinnisasja ostmiseks ning maja ehitamiseks. Kinnisasi osteti 21. juunil 2004

hinnaga 110 535 eurot 20 senti. Selleks oli kostja 15. juulil 2004 sõlminud laenulepingu, mille alusel

andis pank kostjale laenu, mille summat hiljem suurendati. Kokku sai kostja pangalt laenu

196 592 eurot. Pooltele kuulus toimiv äriühing, millest saadud sissetulekut oli võimalik kasutada

maja ehitusel. Tõendeid selle kohta, et Taani Kuningriigis asunud vara müügist saadud raha oleks

otse laekunud ühisvara omandamiseks, pole asjas esitatud. Asja lahendamiseks ei ole olulised kostja

väited, et abielu ajal hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut. Kostja ei ole taotlenud abikaasade

osade võrdsusest kõrvalekaldumist põhjusel, et hageja ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma

sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, ning maakohus ei vaadanud sellist nõuet läbi. Asjaolu,

et ühe abikaasa varaline ja töine panus on ühisvara soetamisel suurem, ei anna üldjuhul alust kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest. Abikaasade varaühisus tähendab osade võrdsust, olenemata

kummagi panusest.

Arvestades laenujäägi suurusega 120 386 eurot, lähtus maakohus kostja vastuhagist. Kostja esitas

kohtumenetluse ajal küll uue panga kinnituse, mille kohaselt laenujääk oli 1. juuni 2010. a seisuga

133 625 eurot, kuid ta ei muutnud oma vastuhagi nõuet. Kohus ei või otsuses nõude piire ületada.

Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse kinnistu väärtus on apellatsioonimenetluse ajaks suurenenud.

Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus suurendada talle väljamõistetud hüvitist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas kostja maakohtu otsuse osaliselt põhjusel, et maakohus jättis

kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 ja luges Xxxxxxxxx xxx X–XX korteriomandi

hageja lahusvaraks, maakohus ei kohelnud pooli võrdselt ning ei hinnanud kõiki kogutud tõendeid

ega põhjendanud tõendite tähelepanuta jätmist. Apellatsioonikohus muutis üksnes korteriomandi

lahusvaraks lugemise põhjendusi, kuid teisi maakohtu puudusi ei kõrvaldanud.

Kohtud lähtusid põhjendamatult laenujäägist 120 385 eurot. Hageja oli palunud jagada laenujäägi

133 625 eurot, mistõttu ei pidanud kostja oma nõuet selles osas muutma. Kostja oli esitanud

maakohtule tõendi selle kohta, et poolte abielusuhete lõppemise ajal oli laenujääk 133 625 eurot.

Ringkonnakohus ei hinnanud kostja väidet, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt, kui võttis vastu

hageja hilinemisega esitatud seisukohad. Ka kostja esitas oma seisukohad pärast kohtu määratud

tähtaega, kuid maakohus jättis need tähelepanuta.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et abikaasade osade võrdsusest tuleb kalduda

kõrvale seetõttu, et hageja ei töötanud ega osalenud ühisvara omandamisel. Kinnisasi Xxxxx X

omandati kostja lahusvara arvel. Ka laenu tagasimakseid tegi kostja oma lahusvara ja

invaliidsuspensioni arvel. Seega ei saanud hageja osaleda ühisvara omandamises. Kostja on

menetluses selgitanud, et hageja ei osalenud perekonna ülalpidamises või toetamises rahalise ega

töise panusega. Kohtud ei arvestanud kostja tõendeid, millest nähtub, et tema lahusvara müügist

saadud raha kanti tema Taani pangakontolt Eesti kontole ning seda raha kasutati vaidlusaluse

kinnisasja ostmiseks ja maja ehitamiseks. Hagejal ei olnud enne abiellumist vara, ta ei töötanud ega

saanud abielu ajal ja pärast abielu lahutamist sissetulekut. Kohtuotsustest ei selgu, miks ei ole

analüüsitud ega arvestatud tõenditega, mis kostja esitas enda varalise seisu kohta enne abiellumist

ning lahusvara müügi ja sellest saadud raha kasutamise kohta kinnisasja ostmiseks ja maja

ehitamiseks. Kuna kostja on tõendanud ühisvara jagamisel võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumise

alused, jättis kohus alusetult kohaldamata enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p-d 2 ja 3.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kohtutel ei olnud alust lähtuda suuremast laenujäägist, kui kostja oli vastuhagis märkinud. Maakohus

ei kohelnud pooli ebavõrdselt, sest hageja seisukohad jõudsid kohtusse tähtaegselt. Ringkonnakohus

leidis õigesti, et kostja ei palunud kalduda poolte võrdsusest kõrvale põhjusel, et hageja ei osalenud

mõjuva põhjuseta ühisvara omandamises. Kostja palus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda

põhjusel, et kinnisasi omandati väidetavalt tema lahusvara arvel. Kostja ei tõendanud, et tema

lahusvara kasutati kinnisasja ostmiseks ja hoonestamiseks. Kinnisasi osteti poolte ühise

pangalaenuga. Maja ehitamiseks saadi pangalt veel laenu. Hageja on tõendanud, et ta osales ühisvara

omandamisel oma töise panusega, sest oli osaühingu juhatuse liige ja osales kinnisasja elamu

ehitamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja hüvitis 102 153 eurot 29 senti ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas tuleb

asi saata TsMS § 691 p 1 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on esitatud kassatsioonkaebus. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

muutmata maakohtu otsus laenukohustuse kostja kanda jätmise ning kostjalt hageja kasuks rahalise

hüvitise väljamõistmise osas. Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses sõiduauto ja järelhaagise

hageja ainuomandisse jätmise ega kinnisasja Xxxxx X väärtusega 330 000 eurot ja osaühingu osa

väärtusega 2556 eurot 56 senti kostja ainuomandisse jätmise üle.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist

2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211

alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13;

Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Samuti on õige ringkonnakohtu järeldus, et asjas saab arvestada enne

1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid. Kolleegium on varem avaldanud, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010

kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara

jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-31-14, p 14).

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna hageja omandas Xxxxxxxxx xxx X–XX

korteriomandi 12. juulil 2010, s.o pärast poolte varaühisuse lõppemist, ei ole maakohtu rikkumised

kinkelepingu näilikkust hindamata jättes olulised.

Kolleegium on varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid

enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast (Riigikohtu 14. mai 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning selgitab, et

varaühisuse lõppemine ei ole alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse järgi seotud abikaasade

abielusuhete lõppemise ajaga. Varaühisuse varasuhe lõpeb selle PKS § 35 järgi ühe abikaasa

surmaga, muud varasuhet kehtestava abieluvaralepingu sõlmimisega, abielu lahutamisega või

varasuhte lõpetamisega kohtuotsuse alusel. Pooled ei vaidle, et nende abielulised suhted lõppesid

1. juunil 2010. Seega on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et kuna hageja omandas

korteriomandi pärast varaühisuse lõppemist, on see hageja lahusvara ning ei ole oluline, kas hageja

sai korteriomandi kinkega või ostes.

12. Kohtud lähtusid laenukohustuse kostja kanda jätmisel põhjendatult vastuhagis märgitud

laenujäägi suurusest.

Hageja märkis hagiavalduses, et poolte ühisvaraks on mh pangalaen, millest on tagastamata

ca 12 782 eurot 33 senti. Hageja palus vähendada kostjalt väljamõistetavat hüvitist ulatuses, mis

vastab poolele pangalaenu jäägile (I kd, tl 22). Kostja esitatud erinevate menetlusdokumentide

kohaselt on laenujääk 2011. a maikuu seisuga 120 385 eurot, mille kostja palus vastuhagis jätta tema

lahusvara hulka (I kd, tl 116 ja 198; II kd, tl 37 ja 40; III kd, tl 25 ja 31). Maakohtu 13. novembri

2013. a kohtuistungil arutas kohus pooltega mh laenujääki ning määras neile lõplike seisukohtade

esitamise tähtajaks 3. jaanuari 2014. a (III kd, tl 131–132). Kostja esitas 2. detsembril 2013

maakohtule tõendi selle kohta, et laenujääk oli 1. juuni 2010. a seisuga 133 625 eurot (III kd, tl 138 ja

222). Hagiavalduse 6. jaanuari 2014 täpsustuses palus hageja jätta kostja kanda mh laenukohustuse

120 385 eurot (IV kd, tl 5). Kostja on 8. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis märkinud, et poolte

ühisvaraks on mh laenukohustus, mille jääk on 1. juuni 2010. a seisuga 133 625 eurot. Samas palus

kostja jätta tema lahusvaraks sama laenukohustuse jäägi 120 385 eurot (IV kd, tl 8).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et arvestades laenujäägi suurusega 120 386 eurot,

lähtus maakohus kostja vastuhagist. Kostja esitas kohtumenetluse ajal küll uue panga kinnituse, mille

kohaselt laenujääk oli 1. juuni 2010. a seisuga 133 625 eurot, kuid ta ei muutnud oma vastuhagi

nõuet. Kohus ei või TsMS § 439 kohaselt otsuses nõude piire ületada.

13. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt, rikkudes sellega TsMS § 7.

Asjaolu, et ringkonnakohus eiras maakohtu rikkumist, ei ole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise

aluseks.

Asja materjalidest nähtuvalt andis maakohus pooltele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja,

paludes esitada need 3. jaanuariks 2014 (III kd, tl 131–132), mis oli tööpäev. Hageja seisukohad

(hagiavalduse täpsustus) jõudsid maakohtusse 6. jaanuaril 2014 (IV kd, tl 5), kostja seisukohad

(teesid) 8. jaanuaril 2014. Vaatamata sellele, et mõlemad pooled esitasid oma seisukohad hilinenult,

jättis maakohus 10. jaanuari 2014. a otsuses tähelepanuta üksnes kostja hilinenult esitatud

seisukohad. Kuna pooled ei esitanud oma seisukohtades uusi väiteid ega asjaolusid, ei ole poolte

ebavõrdne kohtlemine oluline rikkumine, mis oleks kohtuotsuse tühistamise aluseks TsMS § 669 lg 2

järgi.

14. Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole tõendanud abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseks olevaid asjaolusid.

Kostja palus PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade

võrdsusest, kuna tema väitel osteti kinnisasi Xxxxx X ja ehitati maja tema lahusvara arvel. Maakohus

leidis, et kostja ei ole oma väidet tõendanud, sest kuigi kostja on tõendanud, et ta võõrandas 2004. a-l

oma vara ja tehingutest saadud raha laekus tema pangakontole, ei nähtu, et kostja oleks seda raha

kulutanud vaidlusaluse kinnisasja ostmiseks ja maja ehitamiseks. Tuvastades kinnisasja ostuhinna ja

pangalaenu suuruse, järeldas maakohus, et kuna kostja ei ole tõendanud, et kinnisasi omandati ja

maja ehitati tema lahusvara arvel, omandati kinnisasi poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise

panuse arvel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ning lisas, et maja ehitamiseks oli

võimalik kasutada pooltele kuulunud toimivast äriühingust saadud sissetulekut. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohtu otsus on selles osas põhjendamata ega vasta TsMS § 442 lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja

5 sätestatule. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millised tõendid on ringkonnakohtu järelduse

aluseks.

Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, miks ei kinnita kostja esitatud tõendid

(mh nt 18. novembril 2011 esitatud dokumendid; vt kohtutoimikute lisad) tema väidet, et kinnisasi

Xxxxx X omandati ja maja ehitati kostja lahusvara arvel. Ainuüksi ringkonnakohtu põhjendus, et

maja ehitamisel oli võimalik kasutada pooltele kuulunud äriühingust saadud sissetulekut, ei ole

piisav, järeldamaks, et kostja väited on tõendamata. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et poolte

äriühingust saadi sissetulekut. Samuti ei teinud ringkonnakohus kindlaks, millistest rahalistest

vahenditest vaidlusalusel kinnisasjal asuv maja ehitati ja kui palju selleks raha kulus. Pooled ei vaidle

kinnisasja ostuhinna ega pangalaenu suuruse üle. Kui maja ehitamise kulu ületas kinnisasja ostmisest

üle jäänud pangalaenu osa, nagu kostja väidab, on võimalik, et kostja panustas maja ehitamiseks oma

lahusvara.

TsMS § 442 lg-st 8 tuleneb mh üheselt, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning

tõendiga arvestamata jätmist põhjendama. Tõendeid hindab kohus TsMS § 232 lg 1 alusel

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu

sellele, et kooskõlas TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatuga peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja

tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus

tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja

lahusvara arvel.

15. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi võib kohus PKS § 19 lg 2 p 2 kohaselt kalduda abikaasade

osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva

põhjuseta panustanud (Riigikohtu 20. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08).

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja ei ole mõjuva

põhjuseta osalenud ühisvara omandamisel. Seda, et hagejal ei olnud abielu ajal sissetulekut, ta ei

panustanud ühisvara suurendamisse oma töö ega rahaga, väitis kostja nt nii hagile ja hageja

seisukohtadele esitatud vastustes kui ka vastuhagis (I kd, tl 111; II kd, tl 32; III kd, tl 29). Seega on

kostja esitanud väiteid ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise kohta

PKS § 19 lg 2 p 2 alusel ning kohus pidi tegema kindlaks, kas hageja on ühisvara omandamisse

panustanud või ei ole ta seda teinud mõjuva põhjuseta. Vastuseks kostja vastuväitele on hageja olnud

menetluses seisukohal, et ta panustas poolte ühisvara omandamisse pooltele kuulunud äriühingu

juhatuse liikmena (vt nt II kd, tl 123). Ringkonnakohtu otsuses ei ole märgitud, et hageja oleks

sellekohaseid tõendeid esitanud ja kohus oleks neid analüüsinud. Samas nähtub asja materjalidest, et

kostja on esitanud maakohtule tõendeid ühisvara omandamiseks töötamise ja rahaga panustamise

kohta (nt II kd, tl 123 jj).

16. Eeltooduga kooskõlas peab ringkonnakohus asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud

seisukoha, kas poolte ühisvara jagamisel saab kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest PKS § 19 lg 2

p-de 2 ja/või 3 järgi. Selleks tuleb analüüsida kõiki asjas esitatud tõendeid ja vajadusel selgitada

pooltele kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 2, mis asjaolusid peavad nad oma väidete ja vastuväidete

kinnitamiseks tõendama ja milliseid tõendeid lisaks esitama.

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja TsMS § 174 lg 6 järgi asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt selle tulemusest.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Kostjal tuleb TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi teatada, kellele ja millisele

pangakontole kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik