3-2-2-6-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-2-6-14

Määruse kuupäev

Tartu, 4. veebruar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Vello Väljaste hagi Õie Pihlaku vastu kahju hüvitamiseks.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-22240

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Õie Pihlaku teistmisavaldus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vello Väljaste, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Õie Pihlak, esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-22240 ja saata

asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Teistmisavaldus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Borenius OÜ-le teistmisavalduselt 7. oktoobril 2014 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vello Väljaste (hageja) esitas 11. juunil 2007 Õie Pihlaku (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 3515 eurot 14 senti (55 000 krooni). Menetluse kestel

vähendas hageja oma nõuet ja palus välja mõista 657 eurot 50 senti (10 287 krooni 67 senti).

2. Harju Maakohus jättis 18. jaanuari 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata

ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 21. mai 2012. a määrusega

hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

3. Kostja esitas 29. mail 2012 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus mõista

hagejalt õigusabikulude hüvitamiseks enda kasuks välja 7254 eurot 10 senti.

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas 8. veebruari 2013. a määrusega menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt, mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1495 eurot 53 senti ning

kohustas hagejat tasuma alates määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni seaduses sätestatud

määras viivist.

Maakohus leidis, et kõik menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kvaliteetse õigusabi

osutamiseks vajalikud ja põhjendatud, v.a menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamisega

seotud kulud. Arvestades aga hagihinda (3515 eurot 14 senti (55 000 krooni)), on Vabariigi Valitsuse

15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 kinnitatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade § 1 lg 1 järgi maksimaalselt sissenõutav kulu

1150 eurot 41 senti (18 000 krooni). Kuna kostja lepingulise esindaja kulud ületavad seda piirmäära,

tuleb hüvitatavaid kulusid vähendada. Samas tuleb arvestada ka asja keerukust, mistõttu tuleb

ülalnimetatud määruse § 2 järgi kohaldada kõrgendatud piirmäära koefitsiendiga 1,3. Seega tuleb

põhjendatud ja vajaliku kuluna kostjalt hageja kasuks välja mõista 1495 eurot 53 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas 7. oktoobril 2014 teistmisavalduse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas,

milles avaldus jäi rahuldamata, ja teha asjas uue määruse, millega rahuldada avaldus täielikult või

saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt tunnistati Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a lahendiga

põhiseadusega vastuolus olevaks Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306

kinnitatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad. Kuna maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt

rahuldamata just nimetatud piirmäärade kohaldamise tõttu, esineb alus maakohtu määruse teistmiseks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 7 ja lg 3 alusel. Kuna maakohus tuvastas, et

iseenesest on õigusabikulud kostja nõutud ulatuses põhjendatud ja vajalikud, v.a menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamise kulud, tuleb kostja avaldus täielikult rahuldada ja hagejalt

kostja kasuks lisaks välja mõista 5758 eurot 57 senti.

6. Hageja vaidles teistmisavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kuigi maakohus mõistis 8. veebruari 2013. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude

hüvitamiseks 1495 eurot 53 senti, lõppes menetluskulude kindlaksmääramine poolte vahel

kompromissi sõlmimisega, mida tõendab vastusele lisatud poolte kirjavahetus pärast maakohtu

määruse tegemist, kuid enne selle jõustumist. Pooled leppisid kompromissilepingus kokku, et hageja

hüvitab kostjale 1350 eurot, ja hageja on seda ka teinud. Poolte kokkuleppel ei olnud seost

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Olukorras, kus kostja

soovis lõpetada menetluse kokkuleppel ega esitanud maakohtu määruse peale määruskaebust, ei ole

teistmine enam võimalik, sest piirmäärade põhiseaduse vastaseks tunnistamine ei mõjutanud poolte

kokkulepet. Kostja on kohut eksitanud, kui ei avaldanud kohtule poolte kokkuleppe sõlmimise

asjaolusid.

Isegi juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei oleks lõppenud kompromissiga, ei tuleks

teistmisavaldust rahuldada, sest menetluskulud ei olnud kostja nõutud ulatuses vajalikud ja

põhjendatud. Ka olukorras, kus kehtivad piirmäärad puuduvad, ei saa välistada kulude sõltuvust

tsiviilasja hinnast, mis võimaldab menetlusosalisel prognoosida väljamõistetavate õigusabikulude

võimalikku suurust ja otsustada kohtumenetluse jätkamise mõistlikkuse üle. Menetluskulude

väljamõistmine peab olema piiratud. Kostja on kompromissiettepanekut tehes nõustunud, et

põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olid asja keerukust arvestades 1350 eurot. Seetõttu ei ole

alust avaldust suuremas ulatuses rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel põhjendatud, kuid põhjendatud

ei ole kostja taotlus tühistada maakohtu määrus osaliselt. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 710 lg 1

esimese lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu täielikult tühistada ja asi tuleb

saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas asjas on alust menetluskulude kindlaksmääramist teistmise korras

uuesti läbi vaadata. Kostja väitel tuleb maakohtu määrus teistmise korras uuesti läbi vaadata ja

tühistada osas, milles avaldus jäi praeguseks kehtetuks tunnistatud piirmäära tõttu osaliselt

rahuldamata.

9. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas kohtuasjas.

Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 8. veebruari 2013. a määrusega

osaliselt rahuldamata, lähtudes Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306

kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu tunnistas 26. juuni 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-

153-13, et TsMS § 175 lg 3 ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306

kinnitatud "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise

piirmäärad" on põhiseadusega vastuolus (vt määruse p-d 71–75). Seega tunnistas Riigikohus, et

õigustloov akt, millele tuginedes jättis maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

osaliselt rahuldamata, on põhiseadusega vastuolus. Nimetatu annab TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi alust

vaadata menetluskulude kindlaksmääramise avaldus uuesti läbi.

Lisaks annab kolleegiumi arvates TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi asjas teistmiseks alust ka see, et

maakohtu määruse tegi kohtunikuabi, mitte kohtunik. Ülal viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud

määrusega tunnistas Riigikohtu üldkogu põhiseadusega vastuolus olevaks ka TsMS § 174 lg 8, mille

kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi (vt määruse

p 78).

Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, tuleb kostja teistmisavaldus rahuldada ja maakohtu

kohtunikuabi määrus tühistada. Maakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avalduse uuel

läbivaatamisel kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust olukorras,

kus lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärad on tunnistatud kehtetuks. Riigikohus on

märkinud, et TsMS § 175 lg 4 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse põhiseaduse vastaseks

ja kehtetuks tunnistamise tõttu ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust (vt Riigikohtu 1. detsembri 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 14).

10. Vastuseks hageja vastuväidetele märgib kolleegium, et maakohtu määruse teistmise korras

läbivaatamist ei takista asjaolu, et pooled pidasid pärast maakohtu määruse tegemist läbirääkimisi

väljamõistetud summa maksmise üle. Kuna pooled ei ole esitanud kohtule kompromissilepingut ja

kohtumenetlus ei lõppenud kompromissi kinnitava kohtumäärusega TsMS § 428 lg 1 p 4 ja § 431

järgi, ei ole hageja sellised vastuväited teistmisavaldusele asjakohased. Sisulised vastuväited

menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele saab hageja esitada maakohtus asja uuel

läbivaatamisel.

11. Teistmisavalduse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

teistmisavalduselt tasutud kautsjon tagastada.

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik