3-3-1-64-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-64-14

Otsuse kuupäev

11. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

V. T. kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-2532

Menetluse alus Riigikohtus

V. T. ja Viru Vangla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata ning rahuldada V. T. kassatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni

2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-2532 väljamõistetud hüvitise suuruse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt V. T. kasuks välja 1000 eurot

talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks. Hüvitis kanda Olga Lennati arvelduskontole nr

EE912200001102044170.

4. Tagastada V. T. eest tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. veebruaril 2012 ründas kinnipeetav A. T. Viru Vangla eluosakonnas juuksuri töökohast kaasa

toodud kääridega kaaskinnipeetavat V. T.-d (kaebaja), kes sai rünnaku tagajärjel kehavigastusi.

Kaebaja esitas Viru Vanglale taotluse sooviga saada vangla hooletu käitumise tõttu tekkinud kahju

eest 20 000 eurot hüvitist. Varalise kahju tekkimist põhjendas kaebaja sellega, et torkehaavade tõttu ei

liigu enam tema vasaku käe sõrmed ning seetõttu väheneb edaspidi tema majanduslik tulu.

Mittevaralist kahju põhjustavad kaebajale õudusunenäod, mida ta pärast rünnet on näinud, ning pidev

hirm uute rünnakute ees.

Viru Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla asus seisukohale, et kahju

põhjustajaks ei ole olnud vangla, kuna vangla tegevuse või tegevusetuse ja kaebajale tekkinud kahju

vahel puudub põhjuslik seos. Kui A. T.-l poleks olnud kääre, oleks ta ründamiseks kasutanud mõnd

teist ründerelva. Kaebaja ei ole vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud psühhiaatriliste

probleemidega (õudusunenäod või pidev hirm uute rünnete ees) ning tõene ei ole kaebaja väide, et

tema sõrmed ei liigu. Neuroloog on 19. märtsil 2012 fikseerinud mõõduka liikumispiiratuse, mille

puhul ei ole välistatud, et sõrmede liikuvus aja jooksul paraneb või taastub täielikult.

2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vanglalt välja mõista tervisekahju,

mittevaralise kahju ja varalise kahju tekitamise eest hüvitise 20 000 eurot. Lisaks palus kaebaja

mõista välja 20 000 eurolt viivise. Rünnak, mille käigus tekitas kaaskinnipeetav kaebajale terariistaga

rohkelt lõike- ja torkehaavu, sai aset leida seetõttu, et vastustaja hooletus võimaldas ründajal tuua

töökohast eluosakonda käärid. Rünnaku ajal ei olnud tugevdatud järelevalvega osakonnas ühtegi

valvurit. Viidates Viru Vangla II üksuse valvuri ja vanemvalvuri ametijuhendi p-dele 1.1, 1.4 ja 4,

Viru Vangla kodukorra p-le 11.1.3, vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-le 1, § 66 lg-tele 1 ja 2, Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) 14. märtsi 2002. a lahendile Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriik

ning EIK-i 28. oktoobri 1998. a lahendile Osman vs. Ühendkuningriik, leidis kaebaja, et vastustaja

tegevusetuse ja toimunud rünnaku vahel on põhjuslik seos ning asjas on vastutav Viru Vangla.

Alusetu on vastustaja väide, et kui ründajal ei oleks olnud kääre, siis oleks ta kasutanud ründerelvana

mingit muud eset. Kaebajal on pärast rünnakut pidev hirm uute rünnakute ees ja tema vasaku käe

sõrmed ei liigu korralikult, mistõttu on talle tekitatud suurt füüsilist ja hingelist valu.

Viru Vangla leidis oma vastuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vanglaametnikud on

tööülesannete täitmisel olnud hooletud, mis tingis ohtliku eseme (kääride) sattumise kinnipeetava

A. T. kätte. Vangla ei ole aga kaebajale tekitatud kahju põhjustajaks. Otseseks kahju tekitajaks on

kaebajat rünnanud A. T., kuivõrd kaebaja sai kehavigastusi vahetult A. T. ründe tõttu ning talle

tekkinud kahju on selle teo tagajärg. Vangla ei olnud teadlik ega saanudki teada tõelisest või vahetust

ohust kaebaja tervisele. A. T. käitumine oli vastustaja jaoks ettearvamatu. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) §-st 13 tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et kui A. T.-l ei oleks olnud kääre, siis ei oleks ta

ühtegi muud eset ründerelvana kasutanud ja rünnet ei oleks toimunud. Kaebajal tulnuks esitada

kahjunõue otse kahju tekitaja vastu.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 3. oktoobri 2013. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kohus leidis järgmist.

3.1. 11. veebruaril 2012 tuvastas Viru Vangla meditsiiniosakond kaebajal järgmised vigastused: nahka

läbiv tugevalt veritsev haav vasaku abaluu piirkonnas mõõtmetega 6,0 × 2,0 cm; vasaku käsivarre

keskmise kolmandiku külgmisel pinnal nahka läbiv tugevalt veritsev haav mõõtmetega 1,1 × 2,0 cm;

vasakul roidekaarealuse piirkonnas naha pindmine haav mõõtmetega 1,0 × 0,5 cm. Kaebaja oli raskes

seisundis ja ta hospiT.seeriti. Ametkondliku juurdluse kokkuvõttest nähtuvalt sattus valvurite

hooletuse tõttu kinnipeetava A. T. kambrisse vanglas keelatud ese (käärid), mis tõi endaga kaasa

märkimisväärselt raske tagajärje, kaaskinnipeetava vigastamise. Vanglaametnike tegevus oli

õigusvastane ja süüline, kuna ei olnud kooskõlas VangS § 66 lg-ga 1, Viru Vangla kodukorra p-ga

4.1.7 ja valvurite ametijuhendiga.

3.2. Kohus ei nõustu väitega, et kuna A. T.-l oli plaan kaebajat karistada, siis oleks ta saanud kasutada

ründerelvana ka muud eset. Vanglates ja muudes kinnipidamisasutustes pööratakse eriti suurt

tähelepanu sealviibijate kasutatavatele esemetele eesmärgiga võimalikult tõhusalt tagada nimetatud

asutuste üldist julgeolekut. Seega saavad kinnipeetavad vabalt kasutada vaid mõningaid üksikuid

esemeid, mille kasutamine ründerelvana on välistatud, ning ründerelvaks kõlblikud esemed antakse

kinnipeetavatele kasutamiseks vanglaametnike pideva järelevalve all. A. T. oleks saanud küll

kasutada kaebaja ründamiseks teist eset, kuid mitte sellist, mis on vanglas kinnipeetavale vabaks

kasutamiseks keelatud ja millega on võimalik tekitada tõsiseid kehavigastusi. Kui vanglaametnikud

oleksid täitnud oma töökohustusi hoolsalt, ei oleks eespool nimetatud raske tagajärg saabunud.

3.3. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et praegusel juhul oli tegemist A. T. ettearvamatu

käitumisega, mida vastustajal ei olnud võimalik ette näha. Kohtule teadaolevatel andmetel on enne

11. veebruari 2012. a intsidenti A. T. korduvalt nii kriminaal- kui ka distsiplinaarkorras karistatud

vanglaametnike ja kaaskinnipeetavate suhtes vägivaldse käitumise ja ähvarduste avaldamise eest.

Seetõttu ei saanud asuda seisukohale, et A. T. võimalik vägivaldne käitumine ning juuksuri

töövahendite kasutamine ründeesemena ei olnud vastustaja jaoks riskide hindamisel absoluutselt

ennustatav.

3.4. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise

raskusega, arvestades süü vormi ja raskust. Kuigi kaebajale tekitas kehavigastusi kinnipeetav A. T.,

on kehavigastuste ning neist tingitud unehäirete ja sõrmede liikuvusprobleemide tekkimisel olulise

tähtsusega ka vastustaja raske hooletus. Põhjendatud on rahuldada kaebus osaliselt ning mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot.

4. Apellatsioonkaebused esitasid kaebaja ja Viru Vangla.

5. Ringkonnakohus jättis 19. juuni 2014. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsuse muutmata. Kohus leidis järgmist.

5.1. Puudus alus mõista kaebaja kasuks välja hüvitis RVastS § 8 lg-s 2 sätestatud varalise kahju eest.

Raviga seoses tekkivaid varalisi kulutusi ei saa samastada mittevaralise kahjuga. Ravikulud on

varaline kahju, mida on võimalik eraldi tõendada ja välja nõuda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 13). Eelnev kehtib ka sissetulekute vähenemise või

majanduslike võimaluste halvenemise tõttu tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu puhul, mida

peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. Viru Vangla arsti 5. märtsi 2012. a sissekande kohaselt

suunati kaebaja traumajärgse vasaku labakäe sõrmede liikuvuse ning unehäirete probleemi tõttu

neuroloogi ja psühhiaatri vastuvõtule. Viru Vangla arsti 19. märtsi 2012. a sissekande kohaselt oli

kaebaja vasaku käe sõrmedel mõõdukas liikumispiiratus. Liikuvuse taastamiseks määrati alates

30. aprillist 2012 võimlemine 1 kuu jooksul 20 minutit päevas. Viru Vangla arsti 12. oktoobri 2012. a

sissekande järgi ei olnud kaebajal kaebusi. Vastustaja on tasunud SA Ida-Viru Keskhaigla

raviteenuste koondarve kaebajale tekitatud vigastusest tuleneva statsionaarse ja ambulatoorse arstiabi

andmise eest. Kuna Viru Vangla meditsiiniosakonna 12. oktoobri 2012. a sissekanne tõendab, et

sõrmede liikuvuse võimalik piiratus ei olnud kaebajale terviseprobleemiks, ning kaebaja ei ole ka

tõendanud, et tema tulud on vigastuse tõttu vähenenud, mõistis halduskohus õigesti kaebaja kasuks

välja hüvitise vaid mittevaralise kahju eest.

5.2. Mittevaralise kahju tekkimist seoses tervise kahjustamisega tuleb praegusel juhul eeldada. Õige

on küll Tartu Vangla väide, et kaebajale tekitas vahetult kehavigastuse A. T., kuid see ei välista

ringkonnakohtu hinnangul vangla vastutust kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest. EIK-i

praktika kinnitab, et riigil tekib teatud asjaoludel kohustus võtta tarvitusele meetmeid isiku elu

kaitsmiseks teise isiku õigusvastase ründe eest. EIK on riigi eelviidatud kohustust eriti rõhutanud

kinni peetavate isikute puhul, kes on eriti haavatavas olukorras, sest viibivad vangla kontrollitud

keskkonnas, kust nad ei saa soovi korral lahkuda. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga selles, et

riigi kohustus isikut kaitsta ei ole absoluutne. EIK-i praktikas rõhutatakse, et riigi kohustust tuleb

tõlgendada selliselt, et see ei paneks avalikule võimule võimatut või ülemäärast koormat ohu

vältimise meetmete tarvitusele võtmiseks. Seetõttu on EIK sidunud avaliku võimu kohustuse isiku elu

ja kehalise puutumatuse kaitsmisel teadmisega või teadma pidamisega indiviidi ähvardava tegeliku ja

otsese ohu olemasolust. Riigil tekib vastutus, kui ta ei võta teadmisest või teadma pidamisest

hoolimata tarvitusele tema võimuses olevaid meetmeid, mis oleksid mõistlikust eeldusest lähtudes

aidanud ohtu vältida. Kui riik on nimetatud olukorras tegevusetu, on ta vastutav isikule vangistuses

viibimise ajal tekitatud kehavigastuste eest (vt EIK-i 14. märtsi 2002. a otsus asjas Paul ja Audrey

Edwards vs. Ühendkuningriigid, 10. jaanuari 2012. a otsus asjas Česnulevičius vs. Leedu ning 14.

veebruari 2012. a otsus asjas Shumkova vs. Venemaa).

5.3. A. T. käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus pidi olema vanglale varem teada. Ka ei ole

halduskohus eksinud, omistades mittevaralise kahju vanglalt väljamõistmisel määrava tähtsuse

vangla hooletusele. Sellistel asjaoludel ei saanud vangla välistada, et A. T. oleks võinud vangla

territooriumil kääridega rünnata ükskõik millist talle ebasümpaatset isikut, millest tulenevalt saab

järeldada, et vanglaametnike hooletuse tagajärjel tekkis vanglas julgeolekuoht kinni peetavate isikute

elule. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kehavigastused olid kääridega toimunud ründe vahetu

tagajärg. Arvestades seda, et julgeolekuoht tekkis vanglaametnike käitumise (hooletuse) tulemusena,

loeb ringkonnakohus vangla teadmise või vangla teadma pidamise eelduse isikute elu kaitsmise

kohustuse tekkimiseks täidetuks. Olukorras, kus tuvastatakse vangla õigusvastane tegevus ning

kaebaja tervise kahjustumine, mis võis olla vangla tegevuse tagajärjeks, võib tõendamiskoormus üle

minna vanglale, kes peab ära näitama, et kaebaja tervise kahjustumise põhjustasid muud tegurid (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 5. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p 14).

5.4. Mittevaralise kahju hüvitis on juhtunu asjaolusid ning vangla rikkumise raskust arvestades

piisava suurusega. Vastuseks kaebaja väitele summa väiksuse kohta võrreldes EIK-i lahendites Paul

ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriigid ning Osman vs. Ühendkuningriigid välja mõistetud

summadega peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et eelviidatud juhtumitega kaasnes ohustatud

isikute surm. Praegusel juhul on tegemist kaebaja kehavigastusega, mis ei toonud kaasa kaebaja

elukvaliteedi permanentset langust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramine on kohtu

individuaalne otsus, milles arvestatakse konkreetse rikkumise asjaolusid ning rikkumise raskust. EIK

on märkinud, et on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks,

mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i välja mõistetud

summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused on kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, need tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. V. T. esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus tervikuna rahuldada (mõista välja mittevaralise kahju eest veel 19 500

eurot). Halduskohtu välja mõistetud hüvitis 500 eurot on liiga väike, sümboolse tähendusega ning ei

teeni kahju hüvitamise eesmärki. Summa ei ole kooskõlas EIK-i analoogsetes asjades määratud

hüvitistega. Hoolimata sellest, et kaebajal ei olnud 12. oktoobril 2012 meditsiiniõe visiidil kaebusi,

on kaebajal tänaseni probleemid vasaku käe sõrmede liikumisega. Iga kord arsti vastuvõtul käies ei

pea muude probleemide kõrval kordama üle, et rünnaku tagajärjel ei liigu sõrmed ikka veel

normaalselt. EIK-i praktikast tulenevalt on vangla raske hooletuse puhul mõistetud kannatanutele

hüvitiseks 7000 kuni 30 000 eurot. Riigikohtu halduskolleegium on 10. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-

38-13 tehtud otsuse p-s 21 märkinud, et määratav hüvitis ei tohi olla EIK-i analoogsetes asjades

määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult madal. Määratud 500 eurot on põhjendamatult väike

hüvitis.

Viru Vangla palub jätta kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Vanglal oleks

lasunud vastutus sellisel juhul, kui vangla, omades teavet kinnipeetavate V. T. ja A. T. omavahelisest

konfliktsest situatsioonist, ei oleks võtnud tarvitusele vajalikke meetmeid raske tagajärje

ärahoidmiseks. See järeldus tuleneb ka EIK-i praktikast. Vanglal ei olnud sellist teavet. Kassaator ei

eita, et kaebajale tekitati 11. veebruaril 2012 toimunud intsidendiga kahju, kuid selle põhjustajaks ei

olnud Viru Vangla. Kui A. T.-l poleks õnnestunud viia eluosakonda kääre, oleks tal kambris olnud

piisavalt erinevaid esemeid (nt raseerimisvahend, hambahari, kirjutusvahend), mida on võimalik

kasutada ründerelvana. Rünne oleks võinud toimuda ka siis, kui poleks olnud võimalik kääre

eluosakonda viia. Vangla vastutuse välistab RVastS § 13 lg 3.

V. T. palub jätta Viru Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium lahendab esmalt Viru Vangla kassatsioonkaebuse, käsitledes kinnipidamisasutuse

hoolsuskohustust ja vastutust kinni peetavate isikute elu ja tervise kaitsel (I). Seejärel lahendab

kolleegium V. T. kassatsioonkaebuse, selgitades mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahjustusega

seotud asjades (II). Viimaseks teeb kolleegium menetluslikud otsused (III).

I

9. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistus-

seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi

vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik.

Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate

julgeolekut.

27. novembri 2012. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs. Leedu p-des 52–53 on EIK öelnud, et Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni artiklist 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema

jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute

vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise

ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav.

10. Kinnipeetavat A. T.-d ei otsitud läbi, kui ta siirdus juuksuri töökohast eluosakonda, ehkki

11. veebruaril 2012 toimunud ründe ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra (kinnitatud Viru Vangla

direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1/61) p 4.1.7 sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast

osakonnast väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et ründe ajal ei

viibinud eluosakonnas piisavalt valvureid. Läbi otsimata jätmine oli kolleegiumi hinnangul

õigusvastane.

Kolleegium on varem öelnud, et „mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt

alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle

tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu

kandjal. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui ta tõendab, et ta ei olnud

mittevaralise kahju tekitamises süüdi“ (vt halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-

02, p 14). Süüst vabanemiseks piisaks, kui vastustaja selles asjas tõendaks, et ta ei olnud hooletu.

Vastustaja on asja materjalidest nähtuvalt möönnud (tl 25), et Viru Vangla ametnikud on

tööülesannete täitmisel olnud hooletud, mis tingis ohtliku eseme (käärid) sattumise kinnipeetava A. T.

kätte. Seega ei ole vastustaja oma süü puudumist tõendanud.

Tulenevalt asjaolust, et vastustajapoolne kohustuste rikkumine A. T. läbiotsimata jätmisel võimaldas

kaebaja vastu toimunud ründe just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja

kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Kolleegium

nõustub selles asjas kohtutega, et kinnipeetava A. T. läbi otsimata jätmine, mis võimaldas tuua

eluosakonda käärid, on vastustaja raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa

vastutuse kaebajale tekitatud kahju eest.

11. Vastustaja on leidnud, et tema vastutuse tekkinud kahju eest välistab RVastS § 13 lg 3, mille

kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest,

kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust

täielikult järgides. Vastustaja leiab, et ründe tingis A. T. käitumise ettearvamatus. Konkreetse ründe

toimumine või oht kaebaja isikule ei olnud vastustajale teada ning rünne oleks võinud toimuda muu

ründeesemega ka siis, kui kääre poleks olnud võimalik eluosakonda tuua.

Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga. Hinnangu põhjusliku seose ja vastustaja vastutuse

kohta on kolleegium andnud juba lahendi p-s 10.

12. Vastustaja leiab, et riigil tekib vastutus, kui ametivõimudel on või peaks olema konkreetne

informatsioon kellegi elu ohustava kolmanda isiku ebaseadusliku ründe kohta. Seejuures tugineb

vastustaja EIK-i 17. jaanuari 2012. a lahendile nr 46846/08 Choreftaki vs. Kreeka, 10. jaanuari 2012.

a lahendile 13462/06 Česnulevičius vs. Leedu ja 14. veebruari 2012. a lahendile 9296/06 Shumkova

vs. Venemaa.

Kolleegium leiab, et viidatud EIK-i lahendite seisukohad ei ole praegusel juhul asjakohased. Asjas

puudub tõepoolest informatsioon, et vastustaja oleks olnud teadlik A. T. kavatsetavast ründest

kaebaja vastu, ning seda asjaolu on kahjuhüvitise väljamõistmisel võimalik arvesse võtta. Samas ei

piira EIK-i lahendid riigi vastutust, kui see on ette nähtud riigi seadusega. Vastustaja tegevusetus

julgeolekuabinõude kohaldamisel võimaldab järeldada, et vastustaja pidi teadma ja ette nägema, et

kui juuksuri töökohalt naasev ettearvamatu käitumisega kinnipeetav jäetakse läbi otsimata, siis võib

ta tuua eluosakonda käärid ja seega tekib võimalik oht vanglas viibivate isikute elule ja tervisele.

Kolleegium leiab, et rünne kääridega sai võimalikuks just vanglaametnike hooletuse tõttu, mis

muudab ebaoluliseks asjaolu, kas vangla oleks pidanud ühtlasi eesseisvat rünnakut ette nägema või

mitte.

13. Kolleegiumi arvates on kohtud selles asjas õigesti leidnud, et vastustajal lasub vastutus kaebajale

põhjustatud mittevaralise kahju eest. Eeltoodud põhjustel tuleb Viru Vangla kassatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

II

14. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise korral. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse

mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust.

RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike

suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

15. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses palunud Viru Vanglalt välja mõista tervise

kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju ja varalise kahju eest hüvitise 20 000 eurot. Vanglale

esitatud taotluses on kaebaja kirjeldanud, et torkehaavade tagajärjel ei liigu tema vasaku käe sõrmed,

mistõttu on vähenenud tema majanduslik tulu; tal on unehäired ning hirm uute rünnakute ees.

Kolleegium on 2. oktoobri 2014. a otsuse nr 3-3-1-47-14 p-s 20 leidnud, et RVastS § 9 lg-le 1

tugineva mittevaralise kahju nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub

selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised

tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt ka halduskolleegiumi 20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-

1-34-13). Kolleegium leiab, et eeltoodud tingimused on täidetud ja kohustuslik kohtueelne menetlus

on selles asjas kõigi nõuete osas läbitud.

16. Halduskohus on leidnud, et kaebaja kasuks on põhjendatud vastustajalt välja mõista mittevaralise

kahju hüvitisena 500 eurot. Kohtud ei ole täpsemalt põhjendanud selles asjas välja mõistetud

hüvitisesumma kujunemist ja on vaid üldiselt kirjeldanud hüvitise väljamõistmisel arvesse võetud

asjaolusid. Kaebaja leiab, et välja mõistetud summa on EIK-i analoogsetes asjades välja mõistetud

summadega võrreldes liiga väike.

Halduskolleegium on 10. oktoobril 2013 asjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s 21 öelnud, et

„mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab

õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(vt ka halduskolleegiumi 12. juuni 2013. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab

kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka

halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Määratav hüvitis ei tohi olla

Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega võrreldes põhjendamatult

madal. EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi

hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt

välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad

olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (vt EIK-i 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas

nr 38967/10 Mets vs. Eesti, p 31)“.

17. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või

muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule

mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse

hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust (p 1); objektiivseid takistusi kahju

ärahoidmisel (p 2); õiguste rikkumise raskust (p 3); eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu

osaga kahju tekitamisel (p 4) ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses

oleks ebaõiglane (p 5). Selleks, et mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitise proportsionaalsust

ja vastavust oleks võimalik hinnata, peaks hüvitist väljamõistev kohus selgitama, millist mõju üks või

teine asjaolu hüvitise suurusele avaldab.

Kolleegiumi hinnangul tuleb selles asjas vastustajalt hüvitise väljamõistmisel arvesse võtta, et

vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse

kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.

Ründajaks oli kinnipeetav A. T., kelle vastu on kaebajal võimalik esitada nõue mittevaralise kahju

hüvitamiseks tsiviilkorras. Vastustajal ei olnud infot rünnakukavatsuse kohta, kuid hooletu

tegutsemise tõttu julgeolekuabinõude kohaldamisel (ründaja läbi otsimata jätmine) pidi vastustaja

arvestama, et selle tagajärjel võib tekkida tervisekahju mis tahes isikule. Asjaoludest nähtuvalt on

vastustaja tegutsenud kaebajale meditsiiniabi võimaldamisel kiirelt ja asjakohaselt. Vastavalt oma

kohustusele on vastustaja tasunud haiglaarved (376 eurot 17 senti (tl 35), 9473 eurot 22 senti (tl 36))

ja määranud kaebajale taastusravi. Seega on vastustaja tegutsenud asjakohaselt ründe tagajärgede

likvideerimisel ja kaebajale igakülgse abi võimaldamisel.

EIK-i välja mõistetud hüvitised kinnipeetavate tervise kahjustamise eest on olenevalt asjaoludest

erinevad. Kaebaja nimetatud EIK-i lahendites (nt Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriigid või

Osman vs. Ühendkuningriigid) käsitletud juhtumite asjaolud ei ole praeguse juhtumi asjaoludega

piisavalt sarnased, et hinnata väljamõistetud tasude proportsionaalsust. Kinnipidamisasutuse

hooletust käitumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on EIK näiteks asjas nr 10799/06

Jashi vs. Gruusia mõistnud välja hüvitise 3000 eurot (kinnipidamisasutus ei võtnud tarvitusele

piisavaid meetmeid takistamaks kinnipeetava ligipääsu erinevatele ravimitele ning kinnipeetav

proovis end nende üledoosiga tappa). Kuid ka selles asjas on 3000 eurot loetud proportsionaalseks

hüvitiseks mitte ainult kinnipidamisasutuse hooletu käitumise eest, vaid eelkõige ebakohase arstiabi

osutamisega (kinnipeetava psüühilise häire ravimata jätmine ja kohasesse raviasutusse paigutamata

jätmine) tekitatud kahju eest.

Kaebaja on taotlenud veel 19 500 euro väljamõistmist, kuid kolleegium leiab, et võttes arvesse

ülaltoodud asjaolusid ja EIK-i välja mõistetud kahjuhüvitisi, on põhjendatud mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. Selline hüvitis võib olla küll väiksem

EIK-i välja mõistetavatest summadest, kuid ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlik. Seega tuleb

kaebaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

18. VÕS § 130 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud

kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest

töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike

võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sissetulekute

vähenemisest või majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti saamata jäänud tulu

puhul ei ole tegemist mittevaralise kahju koosseisus väljamõistetava kahjuga. Tegemist on varalise

kahjuga, mida peab tõendama kahjuhüvitise nõude esitaja. Selles asjas ei ole varalise kahju tekkimist

tõendatud.

III

19. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium Viru Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata. V. T.

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2014. a otsus ja Tartu

Halduskohtu 3. oktoobri 2013. a otsus tuleb väljamõistetud hüvitise suuruse osas tühistada ja teha

selles osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

1000 eurot.

20. Menetluskulude väljamõistmist ei ole kumbki kassaatoritest taotlenud. Halduskohtumenetluse

seadustiku § 107 lg 4 alusel tuleb tagastada kaebaja eest kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon.

21. Kaebaja nimi tuleb kolleegiumi hinnangul otsuse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS

§ 175 lg 3).

Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld