3-2-1-121-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

A OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu

Riigiressursside Keskus vastu põhivõla 265 000 euro,

intressi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-21639

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

265 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A OÜ, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Arsi

Pavelts

Kostjad Paldiski Logistikapark OÜ (registrikood 11255542) ja

Osaühing Riigiressursside Keskus (registrikood 10175373),

mõlema esindaja vandeadvokaat Teele Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A OÜ-le 9. juunil 2014 kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2650 (kaks tuhat

kuussada viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ (kostja I) ja

Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista

põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise päevani

ja viivis 265 000 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas.

Hageja nõue tuleneb kostjate 20. juunil 2008 OÜ-le Atelier Gurman väljastatud võlatunnistusest.

Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja jõustub juhul, kui kostja I kantakse

kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuse punktis (C) märgitud tingimustel. Kostja I

kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008 ning sellest kuupäevast võlatunnistus ka

jõustus. Võlatunnistusega võtsid kostjad solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, millest

200 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009.

Intressi 12% summast kohustusid kostjad tasuma alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmiseni

ja viivise määraks oli märgitud 0,2% päevas. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Hageja ei ole tõendanud nõudeõigust kostjate vastu. Hageja on

esitanud kohtule võlatunnistuse, mille pooleks ta ei ole. Võlatunnistus on näilik. Initsiatiiv

võlatunnistuse vormistamiseks tuli AS TKE Grupp pankrotitoimkonna liikmelt härra Jakersonilt, kes

pani kostjad olukorda, kus kinnistut Lõuna 6b Paldiskis ei olnud pankrotipesast teisiti võimalik

omandada kui võlatunnistust andes. Lepiti kokku, et võlatunnistuse tõttu rahalisi raskusi kandma ei

peaks. Kolme aasta jooksul ei nõudnud OÜ Atelier Gurman kordagi võlgnevuse tasumist ning ei ole

võlatunnistuse järgseid arveid esitanud. Võlatunnistuses saadud teenuseid ei ole kostjad saanud ega

teenuse osutajaga kordagi kohtunud. OÜ-l Atelier Gurman puudusid 2008.–2009. a majandusaasta

aruande järgi tegevus ja töötajad, alates 2010 ei ole majandusaasta aruannet üldse esitatud. Tegemist

ei ole tegelikke teenuseid osutava äriühinguga. 8. novembri 2013. a istungil esitasid kostjad ka hagi

aegumise vastuväite.

3. Harju Maakohus jättis 25. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt väljastasid kostjad 20. juuni 2008. a võlatunnistuse järgi OÜ-

le Atelier Gurman (võlausaldaja) võlatunnistuse eesmärgiga luua iseseisev kohustus seni

eksisteerinud õigussuhete muutmiseks vaieldamatuks õigussuhteks. Võlatunnistuse kohaselt osutas

võlausaldaja kostjatele mitmeid (sh kinnisvaraga seotud) teenuseid, sh leiti kostjate vajadustele sobiv

objekt Lõuna 6b Paldiskis. Sellega, et kostja I kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, loeti

võlausaldaja kohustused kostjate ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks. Võlatunnistus jõustus

juhul, kui kostja I on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kostjad kohustusid

vastuvaidlematult tasuma hagejale tema esitatud arvete alusel 265 000 eurot, millest 200 000 eurot

tuli tasuda 1. juuniks 2009 ja 65 000 eurot 1. septembriks 2009. Alates 31. märtsist 2009 pidid

kostjad tasuma intressi 12% aastas ja kohustuste täitmata jätmise korral viivist 0,2% päevas. Kostja I

kanti Paldiski linnas asuva Lõuna 6b kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 9. juulil 2008.

Kostjad vaidlustavad hageja nõudeõigust. Hageja märgib hagis, et on võlausaldaja õigusjärglane, kuid

hagi lisana märgitud hageja õiguseellase kirjalikku kinnitust nõude hagejale loovutamise kohta

esitanud ei ole. Menetluse käigus esitas hageja nõude loovutamise kohta kinnituse, mille kohaselt

OÜ Atelier Gurman kinnitab, et on võlatunnistusest tuleneva nõude hagejale loovutanud. Kinnitus on

digitaalselt allkirjastatud 15. aprillil 2013. Seega on nõue hagejale loovutatud alates

15. aprillist 2013, sest nõude varasema loovutamise kohta ei ole tõendeid esitatud. Hagi on esitatud

31. mail 2012. Hagi esitamise hetkel ei olnud hagejal kostjate vastu nõudeõigust. Samas on

praeguseks nõudeõigus kostjate vastu tõendatud ning asjaolu, et hagi esitamise hetkel ei olnud

hagejal nõudeõigust, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks.

Maakohus leidis, et ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustu hagejaga, et võlatunnistusega sooviti ümber kujundada

juba eksisteerivaid õigussuhteid. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mida ei ole veel täidetud.

Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu

kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli

võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud teenuste osutamine Lõuna 6b

kinnistu osas. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa

võlatunnistust pidada juba eksisteerivate õigussuhete ümberkujundamise kokkuleppeks ega seega

konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille aluseks olevatele õigussuhetele vastuväidete esitamise õiguse

oleksid kostjad minetanud.

Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu

omandamiseks. Kinnistu omandamisel on võlatunnistuse järgi keskne koht, kuna kinnistusraamatu

kande järgselt võlatunnistus jõustus ning tekkis seega ka tasu maksmise kohustus. Kinnistu on aga

omandatud AS-lt TKE Grupp (pankrotis) 20. juunil 2008 lepinguga ning müük toimus

pankrotimenetluses enampakkumisega (I kd, tl 132–152). Veenvad on kostjate väited, et võlausaldaja

tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus.

Pankrotimenetluses on toimunud enampakkumine ning võlausaldajal ei ole siin mingeid teenuseid

osutada. Võlausaldaja, s.o OÜ Atelier Gurman 2007.–2008. a majandusaasta aruande kohaselt ei

olnud võlausaldajal 2008. a-l töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta.

Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist (mis

võlatunnistuses märgitud hinnaga teenused kahtlemata on), vaid on märgitud, et 2008. a-l tegeleti uue

tegevusvaldkonna leidmisega. Tegevuskulud olid 395 krooni (asutamiskulud ja pangateenused), mis

oli ka võlausaldaja majandusaasta kahjumiks. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli tegevuse

eesmärk samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine ning tegevuskulud olid 0 krooni,

s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele

teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades asjaolusid, et võlatunnistuses rõhutatakse

kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse

omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses puudub vajadus osutada teenuseid ning

teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, leidis maakohus, et võlatunnistus on

näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua. TsÜS § 89 lg 2 järgi

on näilik tehing tühine. Kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus selle edasiseks

kvalifitseerimiseks. Samuti puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumisest.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis

maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Seadus ei keela võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohast võlatunnistust sõlmida tingimuslikult,

s.o seada tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine sõltuvusse tulevikus tekkivast

tingimusest. Edasilükkava tingimuse seadmine ei anna iseenesest alust väita, et tegemist ei saanud

olla abstraktse kohustustehinguga ehk konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu hinnangul

leppisid pooled kokku, et kostjad annavad OÜ-le Atelier Gurman võlatunnistuse, mille kehtivus ei

sõltu selle andmise aluseks olnud suhtest, s.o konstitutiivse võlatunnistuse. See nähtub võlatunnistuse

preambulist, mille kohaselt kostjad väljastavad võlatunnistuse eesmärgiga luua sellega iseseisev

kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes (nn konstitutiivne võlatunnistus) poolte vahel seni eksisteerinud

õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks. Preambuli punktis D väljendasid võlatunnistuse pooled, et

võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ja suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest

õigussuhetest. Võlatunnistuse punktis 1 võtsid kostjad endale kohustuse maksta võlausaldajale

265 000 eurot, sealhulgas 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt 1. septembriks

2009, ning tasuda lepingu punkti 4 järgi intressi 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuse

täitmise tähtpäeva saabumiseni „vastuvaidlematus korras". Võlatunnistuse punktis 8 on pooled kokku

leppinud, et varasemad lepingud ja neist tulenevad kohustused jäävad kehtima paralleelselt

võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid,

mis tulenevad võlatunnistuse andmise aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse

aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt

pooltevahelist võlatunnistust ei saa pidada konstitutiivseks seetõttu, et võlausaldaja ei olnud oma

väidetavaid kohustusi võlatunnistuse andmise hetkeks lõpuni täitnud. Võlatunnistuse välja andnud

pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes ei ole, esitada

võlausaldaja vastu nõude (hagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel.

Sellist nõuet ei ole kostjad OÜ Atelier Gurman vastu esitanud.

Ebaõiged on ka maakohtu järeldused võlatunnistuse näilikkuse ja seeläbi TsÜS § 89 lg 2 järgi

tühisuse kohta. Sellest, et kostjate huvi oli omandada enampakkumisel olev kinnistu ja selleks puudus

vajadus neile teenuseid osutada ning et OÜ-l Atelier Gurman tehingu sõlmimise ajal

majandustegevust ei toimunud, ei saa kuidagi välja lugeda, et võlatunnistuse pooled olid

võlatunnistuse sõlmimisel kokku leppinud, et võlatunnistusest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi,

kuna nad tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad.

Praegusel juhul tuleb aga hagi rahuldamata jätmise põhjuseks lugeda nõude aegumist. TsÜS § 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad nõudsid juba

maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõikide oma

maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja

ka apellatsioonikohtu istungil. Maakohus, leides, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik, s.o

tühine, jättis kostjate aegumise vastuväite tähelepanuta, osutades, et aegumise vastuväite

analüüsimiseks puudub vajadus. Võlatunnistuse kohaselt muutusid sellest tulenevad nõuded

200 000 euro ja intressi osas sissenõutavaks 1. juunil 2009 ja 65 000 euro ja intressi osas

1. septembril 2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega vastavalt 1. juunil 2012 ja

1. septembril 2012.

Hageja, olemata võlatunnistuse järgi õigustatud isikuks, esitas hagi võlatunnistuse järgi võlgnetava

saamiseks 31. mail 2012. Samast võlatunnistusest tuleneva nõude esitas OÜ Atelier Gurman 1. juunil

2012 (ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2016) (tsiviilasi nr 2-12-2012). OÜ Atelier Gurman

oli õigustatud hagi esitama (õige hageja), kuid tema hagi jäeti maakohtu 11. detsembri 2012. a

määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu). Seega OÜ Atelier Gurman

poolt hagiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist ja hetkeks, kui OÜ Atelier Gurman

loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale, s.o 15. aprilliks 2013 oli nõuete aegumistähtaeg

möödunud. Kuivõrd õigustamata isiku poolt hagi esitamine ei peata aegumist, tuleb järeldada, et hagi

on tervikuna aegunud (TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka

kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud) ja taotlus aegumise

kohaldamiseks tuleb rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate

kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud aegumist kohaldades selgitamiskohustust

ja teinud üllatusliku otsuse. Kostjad esitasid aegumise vastuväite esimest korda maakohtu viimasel

istungil. Istungiprotokollist ei nähtu, et aegumist oleks sisuliselt arutatud. Ka ringkonnakohtu istungil

aegumise kohta (sh aegumise võimaliku peatumise üle) sisulist arutelu ei toimunud. Selle rikkumise

tõttu ei esitanud hageja tõendit, millest nähtub, et nõue oli talle loovutatud juba enne hagi esitamist

31. mail 2012 (dokument on digitaalallkirjastatud 31. mail 2012 kell 17.36.46 (s.o 5 tundi enne

hagiavalduse esitamist), mitte 15. aprillil 2013, nagu leidis ringkonnakohus (OÜ Atelier Gurman

kinnitusest ei nähtu, millal on nõue hagejale loovutatud). Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi

esitamise seisuga (31. mai 2012) ei olnud hageja võlatunnistusest tuleneva nõudega õigustatud

isikuks ja et õigustatud isikuks oli OÜ Atelier Gurman. Juba OÜ Atelier Gurman esitatud hagist

nähtub, et 1. juuni 2012. a seisuga oli OÜ Atelier Gurman nõude loovutanud. Ka teises tsiviilasjas

viitas kostja II sellele (1. märtsil 2013 esitatud avalduses), et OÜ Atelier Gurman on vaidlusaluse

nõude kolmandale isikule loovutanud.

Ringkonnakohus on väljunud vaidluse piiridest ja rikkunud dispositiivsuse põhimõtet. Kostjad ei

tuginenud asjaolule, et hagi oli aegunud seetõttu, et hageja omandas nõude alles 15. aprillil 2013.

Kostjad esitasid istungiprotokollist nähtuvalt üksnes abstraktse aegumise vastuväite seda

põhjendamata. Pooled ei ole ka välja toonud asjaolu, et OÜ Atelier Gurman esitatud hagi jäeti läbi

vaatamata, samuti pole pooled selle kohta tõendeid esitanud. Ringkonnakohus on rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 3 ja 4.

Isegi kui leida, et nõue loovutati hagejale alles 15. aprillil 2013, ei oleks vähemalt 65 000 euro

suurune nõue aegunud, kuna OÜ Atelier Gurman esitas 9. augustil 2012 kostjate vastu

võlatunnistusele tuginedes pankrotiavaldused. Seega peatus võlatunnistusest tuleneva nõude

aegumine kostjate vastu pankrotiavalduse menetlemise ajaks. Mõlema pankrotiavalduse alusel on

kostjate suhtes pankrotiavalduse menetlus algatatud. Tsiviilasjas nr 2-12-31094 lõppes

pankrotiavalduse menetlus 28. detsembril 2013, mil jõustus ringkonnakohtu vastavasisuline määrus.

Aegumise peatumine lõppes seega 29. detsembril 2013. TsÜS § 168 lg-st 2 tulenevalt aegus hageja

teise osamakse nõue 28. veebruaril 2014, s.o kaks kuud pärast nõude aegumise peatumise lõppemist

(koostoimes TsÜS § 136 lg-ga 4). Ka 200 000 euro suurune osa nõudest ei ole aegunud, kuna

OÜ Atelier Gurman andis kostjatele 31. mail 2012 täiendava kümnepäevase tähtaja, millega

aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi peatus. Seega peatus aegumine kümneks päevaks, s.o 10. juunini

2012. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise

lõppemisest. Aegumise peatumine lõppes 13. juunil 2012. Koostoimes TsÜS § 136 lg-ga 3 pidi

hageja nõude esimene osamakse aeguma 13. augustil 2012, st pärast pankrotiavalduste esitamist.

8. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas ringkonnakohtu poolt otsuses

aegumisele tuginemine oli hagejale üllatuslik.

11. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjad tuginesid aegumisele esimest korda maakohtu istungil

(II kd, tl 118), kus kostjate esindaja märkis: „Esitan aegumise vastuväite." Istungi protokollist ei

nähtu, et aegumise üle oleks istungil arutatud. Maakohus viitas seejärel oma otsuses, et kuivõrd

võlatunnistus on tühine, puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumise kohta.

Apellatsioonkaebuse esitas hageja ning vastuses apellatsioonkaebusele kostjad otseselt aegumisele ei

viidanud, kuid märkisid: „Vastustajad jäävad kõigi maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde

ning leiavad, et Apellandi hagiavaldus ja apellatsioonkaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata."

Otsesõnu tugineti aegumisele ringkonnakohtu 8. aprilli 2014. a istungil, kus kostjate esindaja märkis:

„Taotleme uuesti aegumise kohaldamist, mida oleme ka maakohtus soovinud." (II kd, tl 192.) Edasi

nähtub ringkonnakohtu istungi protokollist, et kohus on kohapeal nõu pidanud ja määras anda

aegumise vastuväite kohta kohtu hinnang otsuses (II kd, tl 192). Seega ka ringkonnakohtu istungi

protokollist (II kd, tl 192) ei nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta

küsitud. Ringkonnakohus tugines seejärel oma otsuses aegumisele, viidates TsÜS § 146 lg-le 1 ning

sellele, et kostjad nõudsid juba maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele

märkisid, et jäävad kõigi maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde ning aegumise

kohaldamist nõudis nende esindaja ka apellatsioonikohtu istungil.

Kolleegium leiab, et iseenesest on aegumise vastuväide esitatud õigel ajal (vt ringkonnakohtus

aegumise vastuväite esitamise õigeaegsuse kohta Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-136-10, p-d 14–16). Põhjendatud on aga hageja seisukoht, et ringkonnakohus tegi aegumist

kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus peab juhtima

poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada selle

kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Lisaks

sellele on Riigikohus nt asjas nr 3-2-1-147-12 tehtud lahendis leidnud, et kui kohus teeb otsuse

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele tuginedes, ilma et oleks aegumist alusetust

rikastumisest tuleneva nõude kontekstis pooltega arutanud, teeb ta üllatusliku otsuse (vt Riigikohtu

4. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-12, p 13).

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid pooltega

aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtu, et pooled oleks ise aegumise kohta seisukohta

avaldanud. Kuigi õige on kostjate väide, et kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll

sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2), siis kuna pooled aegumise kohta sisulisi

väiteid kirjalikes dokumentides ei esitanud, oleks juhul, kui need istungil esitati, tulnud need

TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. Nagu eelnevast nähtub, on kostjad

esimest korda esitanud aegumise vastuväite maakohtu istungil (II kd, tl 118). Istungiprotokollist

nähtub üksnes aegumise vastuväite esitamine. Ka ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 192) ei

nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta küsitud. Seega olukorras, kus

maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks

ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht ja tõendid.

Seda tegemata on ringkonnakohtu otsus hagejale üllatuslik.

12. Kolleegium leiab, et üllatuslik on ringkonnakohtu otsus ka osas, milles ringkonnakohus

põhjendas nõude aegumist ka sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad

nõuded hagejale 15. aprillil 2013. Hageja ei ole enda väitel tuginenud sellele, et nõue oleks

loovutatud talle alles 15. aprillil 2013, vaid viidanud sellele, et 15. aprillil 2013 allkirjastatud

kinnitusega (II kd, tl 18–19) on OÜ Atelier Gurman kinnitanud talle nõude loovutamist. Hageja viitab

kassatsioonkaebuses sellele, et on nõude omandanud hoopis 31. mail 2012, s.o enne hagi esitamist.

Ringkonnakohus oleks pidanud pooltega nõude loovutamise aja üle arutama ja võimaldama pooltel

esitada selle kohta oma seisukoht.

13. Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et kuna OÜ Atelier Gurman hagi jäeti maakohtu

11. detsembri 2012. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu), ei

peatanud OÜ Atelier Gurman poolt hagiavalduse esitamine nõude aegumist. Ka selles osas on hageja

põhjendatult leidnud, et tegemist on üllatusliku otsusega, kuna varem selle asjaolu üle ei arutatud.

Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 3 ja 4, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja

andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, arvestades eespool toodut, pooltega nõude

aegumist puudutavaid väiteid arutama, sh andma pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja

tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti arutama pooltega nõude aegumise võimalikku

peatumist. Nõude aegumise juures tuleb arvestada, et tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud

isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt

on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita

menetluses – aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu

menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest

tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167

lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja

määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt

oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka

pankrotihoiatuse esitamise korral – vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12,

p 17). TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise

lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul.

15. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu