3-2-1-134-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

OK Oil Fuel OÜ hagi AS DNB Pank vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-19720

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OK Oil Fuel OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

6000 eurot

Hageja OK Oil Fuel OÜ (registrikood 12308602), esindaja

vandeadvokaat Andres Simson

Kostja Aktsiaselts DNB Pank (registrikood 11315936),

esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-19720.

2. Teha uus otsus, millega OK Oil Fuel OÜ hagi rahuldada. Tunnistada lubamatuks

sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3432.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Käesoleva otsuse jõustumisest on lõppenud Harju Maakohtu 3. mai 2013. a hagi tagamise

määrusega (tsiviilasi nr 2-13-19720) kohaldatud täitemenetluse peatamine täiteasjas

nr 034/2012/3432.

5. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS DNB Pank kanda.

6. Tagastada OÜ-le VIRU PLATSI ÕIGUSBÜROO (konto nr EE591010220059342013)

kassatsioonkaebuselt 17. juunil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Oil Fuel OÜ (hageja) esitas 30. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi AS DNB Pank (kostja)

vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 034/2012/3432.

Hageja väitel allkirjastasid 6. detsembril 2012 hageja, kelle esindajana tegutses juhatuse liikmena

äriregistrisse kantud Reimo Piirsoo, ja kostja notariaalselt tõestatud kommertspandi seadmise lepingu

(pandileping), millega hageja seadis kostja kasuks kommertspandi kogu oma vallasvarale kostja ja

OK Oiltrade OÜ (Oiltrade), Soldina Õlibaas OÜ, Rakvere Terminal Kinnisvara OÜ ning KingOil OÜ

vahel sõlmitud ning tulevikus sõlmitavate võlaõiguslike lepingute tagamiseks. Kommertspant kanti

registrisse 10. detsembril 2012. Samal päeval esitas kostja avalduse sundtäitmise korraldamiseks

pandilepingu alusel.

Sundtäitmine on lubamatu, sest pandileping on tühine. R. Piirsool puudus õigus hagejat esindada, sest

hageja 3. detsembri 2012 ainuosaniku otsusega oli R. Piirsoo juhatusest tagasi kutsutud. Pandileping

ja sundtäitmisele allutamise kokkulepe on ka vastuolus heade kommetega, kuna need sõlmiti hagejale

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Isegi kui R. Piirsool oli esindusõigus, on hageja pandilepingu

24. jaanuaril 2013 kostjale esitatud avaldusega tühistanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 131 alusel. Kommertspandilepingu sõlmimine oli näilik ja sellega sooviti varjata

sundtäitmisele allutamise kokkuleppe sõlmimist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18

tähenduses, mistõttu on pandileping tühine. Kostjal puudus õigus Oiltrade'iga sõlmitud

arvelduskrediidilepingu ülesütlemiseks, kuivõrd 4. detsembril 2012 ei olnud laenu tagasimakse

tähtpäev veel saabunud ning Oiltrade ei rikkunud ka muid kohustusi.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel ei ole pandileping esindusõiguse puudumise tõttu tühine, kuna lepingu sõlmimise ajal,

6. detsembril 2012 oli R. Piirsoo kantud äriregistrisse hageja juhatuse liikmena. Lepingu tühistamine

TsÜS § 131 lg 1 alusel on välistatud, kuna äriseadustiku § 181 lg 2 on erisäte, mis välistab juhatuse

liikme tehtud tehingu tühistamise. Lisaks ei puuduta tehingu tühistamise alusena esiletoodud asjaolud

kommertspandi seadmist (st asjaõiguslikku kokkulepet kommertspandi seadmiseks).

Kommertspandiga Oiltrade'i kohustuste täitmise tagamine ei olnud vastuolus hageja huvidega, sest

hageja ja Oiltrade kuulusid samasse kontserni. Arvelduskrediidileping Oiltrade'iga on üles öeldud

4. detsembril 2012.

3. Harju Maakohus tagas 3. mail 2013 hageja avalduse alusel hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas

nr 034/2012/3432 kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

4. Harju Maakohus jättis 20. septembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et pandileping ei ole tühine ega tühistatav. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale või

R. Piirsoole oli 6. detsembril 2012 teada või pidi teada olema, et R. Piirsoo ei olnud hageja juhatuse

liige. Hageja võimaliku sisesuhte rikkumise korral ei ole tal võimalik kostjaga sõlmitud lepingut

tühistada. Hageja ei ole tõendanud ka tahteavalduse näilikkust. Kuivõrd hageja ja Oiltrade on

samasse kontserni kuuluvad äriühingud ja pandilepingu sõlminud esindajad olid teadlikud asjaolust,

et pandileping sõlmitakse vaid Oiltrade'i kohustuste tagamiseks, ei saa äriühingute kohustuste

vastastikust tagamist pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega

rikkunud menetlusnorme. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal ja notaril ei olnud alust 6. detsembril

2012 kahelda selles, et R. Piirsoo on hageja juhatuse liige, kellel on õigus hagejat esindada. Kui

hageja juhatuse liige sõlmis hagejale kahjuliku lepingu, ei ole see aluseks lepingu tühistamisele.

Maakohus on piisavalt põhjendanud oma hinnangut lepingu headele kommetele mittevastavuse

kohta. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune leping ei ole ka näilik tehing.

Kommertspandiseaduse § 1 lg 2 järgi ei eelda kommertspant tagatava nõude olemasolu. Seega ei ole

asja lahendamisel tähtsust, kas lepingu sõlmimise päeval oli kostja nõue Oiltrade'i vastu sissenõutav.

TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokumendi andis kostjale pandilepingu p 4.2.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel leidis ringkonnakohus vääralt, et asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas pandilepingu

sõlmimisel oli kostja nõue sissenõutav. Seetõttu on kohus ebaõigesti tuvastanud täitedokumendi

olemasolu. Kostja nõue Oiltrade'i vastu pandilepingu sõlmimise päeval ei olnud sissenõutavaks

muutunud. Ringkonnakohus jättis kõrvaldamata maakohtu otsuses sisalduvad puudused ja jättis

pandilepingu heade kommetega vastuolu puudutavatele hageja faktiväidetele vastamata. Pandileping

on vastuolus heade kommetega, sest hageja allutas kogu oma ettevõtte vara sundtäitmisele

1 000 000 euro ulatuses olukorras, kus kommertspandi seadmiseks puudus nii hageja kui ka kontserni

jaoks majanduslik mõte. Ringkonnakohus on põhjendamatult pidanud tähtsusetuks hageja

majanduslikku olukorda pandilepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata

hageja väited pandilepingu tühistamise kohta, kuigi hageja vaidlustas selles osas maakohtu

põhjendusi. Seetõttu jättis ringkonnakohus ka TsÜS § 131 põhjendamatult kohaldamata.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning

kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Riigikohus teeb TsMS § 691

p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• 6. detsembril 2012 sõlmisid hageja ja kostja pandilepingu, mille järgi tagati kommertspandiga

kostja erinevaid nõudeid kolmandate isikute, mh Oiltrade'i vastu;

• 10. detsembril 2012 kanti kommertspant registrisse;

• 10. detsembril 2012 esitas kostja kohtutäiturile kommertspandi realiseerimiseks

täitemenetluse algatamise avalduse, mille alusel kohtutäitur alustas täitemenetlust

nr 034/2012/3432;

• kommertspandiga tagatud nõuete pandi alusel realiseerimise kohta ei ole tehtud kostjat

sundtäitmist taluma kohustavat kohtulahendit.

11. Kolleegiumi arvates tuleb sundtäitmine vaidlusaluses täiteasjas tunnistada lubamatuks olenemata

sellest, kas kommertspandiga tagatud nõuded on muutunud sissenõutavaks.

Kostja ei ole väitnud, et täitemenetlust oleks alustatud hageja kohustuse täitmiseks, st kommertspanti

on asutud realiseerima kolmandate isikute kohustuste täitmiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole

esitatud asjaolusid, millest nähtuks võimalus realiseerida kommertspant, kuna kommertspandi

seadmise leping ei ole ise täitedokumendiks ja puudub ka täitedokument TMS § 2 lg 1 p 18

tähenduses. Asjaolusid asja lahendamiseks täiendavalt tuvastada vaja ei ole. Kolleegium ei ole

TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

12. Riigikohus on varem leidnud, et kommertspandilepinguga tagatud nõuet ei ole võimalik maksma

panna otse kohtutäituri poole pöördudes TMS § 2 lg 1 p 19 alusel, vaid vajalik on saada

täitedokument kohtumenetluse kaudu või TMS § 2 lg 1 p-s 18 nimetatud täitedokument (Riigikohtu

12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p-d 13–16). Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde, kuid täpsustab, et TMS § 2 lg 1 p 18 ei kohaldu, kui pantijaks on muu isik, kui võlgnik, kelle

vastu on pandipidajal rahaline nõue. Kuigi TMS § 5 lg 1 järgi saab täitemenetluse osalisena lugeda

võlgnikuks ka asjaõigusliku realiseerimisnõude kohustatud subjektiks olevat vara omanikku, peetakse

TMS § 2 lg 1 p-s 18 kolleegiumi arvates silmas üksnes rahalise kohustuse isiklikku võlgnikku.

TMS § 2 lg 1 p 18 järgi on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on

võlgnik andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Täitedokumendid kui formaalse

täitemenetluse alustamise eeldused tuleb seaduses selgelt sätestada, need ei saa tekkida laiendava

tõlgendamise kaudu (selle kohta vt Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p

15). Laiendades TMS § 2 lg 1 p 18 subjektide ringi ka pantijale, kes ei ole isiklikuks võlgnikuks,

laiendaks kohus sundtäidetavate dokumentide nimistut vastuolus formaalse täitemenetluse nõuetega.

Lisaks on notariaalsed lepingud õiguskindluse seisukohalt ka problemaatilised täitedokumendid (vt nt

Riigikohtu 20. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 14), mis veelgi põhjendab

kitsendavat tõlgendust. TMS § 2 lg 1 p 18 eesmärk on anda võimalus korraldada täitemenetlus

lihtsamalt, kui ei vaielda võla üle ja võlgnik on valmis võla katteks oma vara realiseerimisega. Seega

võimaldab TMS § 2 lg 1 p 18 lepingut sundtäita vaid juhul, kui pantija tagab nõudeid enda vastu. Kui

kommertspant on seatud kohustust tagava kolmanda isiku varale, tuleb pandipidajal täitedokumendi

saamiseks pöörduda kohtusse.

13. Kolleegium märgib, et isegi kui täitemenetlust oleks kommertspandi realiseerimiseks alustatud

isikliku nõude alusel hageja vastu, pidanuks kommertspandi lepingu täitedokumendiks lugemiseks

TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes nähtuma sealt täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte jaoks selgelt,

millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete alusel saab

täitemenetlust alustada. Notariaalselt tõestatud kokkuleppe TMS § 2 lg 1 p 18 järgi täitedokumendiks

lugemiseks vajalik tingimus on mh see, et võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele

sundtäitmisele alles pärast seda, mil tema vastu esitatud nõue on muutunud sissenõutavaks, isegi kui

sissenõude pööramine võlgniku varale on poolte kokkuleppel edasi lükatud, nähes ette vabatahtliku

täitmise tähtaja (vt Riigikohtu 5. mai 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-09, p-d 11, 13).

Vaidlusaluse kommertspandilepingu p 2.2 viitab tagatavate nõuetena erinevatele lepingutele, toomata

samas välja sissenõutavaks muutunud nõudeid ja nende suurust. Kommertspandilepingu p 4.2

sisaldab aga üldist sundtäitmisele allumise kokkulepet, mis kommertspandi puhul on lubamatu (vt

käesoleva otsuse p 12).

14. Eelneva tõttu ei olnud kostjal esitatud asjaoludel kehtivat täitedokumenti, mistõttu tuleb

sundtäitmine TMS § 221 lg 1 alusel tunnistada lubamatuks. Kohtutäituril ei olnud õigust

täitemenetlust alustada.

15. Kolleegium ei pea eelnevat arvestades õigeks vastata hageja sisulistele väidetele tagatud nõuete

sissenõutavuse ja pandilepingu kehtivuse kohta. Need väited saab lahendada kostja hagi alusel

kommertspandi realiseerimiseks.

16. Kuna hagi ja kassatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes

TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel kostja kanda.

Hagejal on TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda asja lahendanud maakohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

17. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole hagi rahuldamata jättes järginud TsMS § 386 lg 4 esimesest

lausest ja § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevat kohustust lahendada hagi tagamisega seatud

küsimused ja hagi tagamine täitemenetluse peatamise kohta tühistada.

Käesoleva otsuse jõustumisest on lõppenud maakohtu 3. mai 2013. a määrusega täitemenetluse

peatamine. TMS § 48 lg 1 p 4 või 7 alusel tuleb täitemenetlus asjas lõpetada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Malle Seppik, Ants Kull, Villu Kõve