3-2-1-109-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-109-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

A. V hagi M. V vastu 59 328 euro 74 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-26050

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

59 328 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. V, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Kostja M. V

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsuse (tsiviilasi nr 2-12-26050) õiguslikku

põhjendust. Muus osas jätta nimetatud otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta A. V kanda.

4. Merle Kuusekännu poolt 16. aprillil 2014 A. V eest tasutud kautsjon 593 eurot 30 senti

arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. V (hageja) esitas 5. juulil 2012 Harju Maakohtule hagi M. V (kostja) vastu, paludes mõista

kostjalt enda kasuks välja 79 893 eurot 13 senti. 10. septembril 2012 esitatud täpsustatud

hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja 59 328 eurot 74 senti. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid müüja ning pooled ostjatena 5. aprillil 2010 müügilepingu (müügileping) ja

17. mail 2010 asjaõiguslepingu kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks (asjaõigusleping), mille

alusel sai kumbki pool Harjumaal Xxxxxx vallas Xxxxxxxxxx külas asuva Xxxxxxxxx xxx XX

kinnistu (registriosa nr XXXXXXX (kinnistu) ¼ mõttelise osa kaasomanikuks ja seega kinnistul

asuva paarismaja kaasomanikuks. Hageja tasus kogu ostuhinna 1 850 000 krooni, samuti notaritasu

4506 krooni ja riigilõivu 2080 krooni. Lepingutest tulenevalt on pooled solidaarvõlgnikud. Kostja ei

tasunud tema omandatud mõttelise osa eest ei müüjale ega hagejale, samuti ei ole ta maksnud

notaritasu ega riigilõivu. Seega on kostja saanud kinnistu kaasomanikuks selle eest tasumata ja

hagejal on kostja vastu nõue alusetu rikastumise alusel 59 328 euro 74 sendi saamiseks (tasutud

summad eurodes jagatud kahega). Hageja täitis kostja kohustuse, olemata selleks õigustatud ega

kohustatud ja tegi kostja esemele õigusliku aluseta kulutusi.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja väitel hakkasid pooled 2007. a aprillist elama vabaabielulises suhtes ja neil sündisid 2008 ja

2010 lapsed. Pärast teise lapse sündi otsustati osta ühiselt elamu. Pooled sõlmisid abielu 29. juulil

2010. Alles pärast abielulahutust 20. aprillil 2012 teatas hageja, et kostja on kohustatud talle

tagastama poole ostuhinnast. Poolte vahel oli abiellumiseni seltsing. Paariselamu soetati ühise

eluasemena seltsingu kehtivuse ajal, st tegu on seltsinguvaraga. Hageja tasus ostuhinna, täitmaks

perekondlikest suhetest tuleneva kõlbelise mittetäieliku kohustuse, mistõttu ei saa üleantut ka sel

põhjusel tagasi nõuda. Seda, et hageja tasus oma elukaaslase kaasomandi osa eest, saab lugeda

tavapäraseks olukorras, kus majaosa osteti pere elamistingimuste parandamiseks ning kostja ei

käinud tööl, kasvatas ühiseid lapsi ja hoidis kodu korras, sel ajal kui hageja töötas aastaid Soomes.

Pooled ei ole solidaarvõlgnikud. Ka ei pea pooled omavahelisest suhtest tulenevalt täitma

müügihinna tasumise kohustust võrdsetes osades. Kuna poolte vahel oli leping, ei saa kohaldada

alusetu rikastumise sätteid, ka ei ole rikastumise väljaandmise nõude eeldused täidetud.

3. Harju Maakohus tagas 12. septembri 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostjale

kuuluvale ¼ mõttelisele osale kinnistust hageja kasuks 59 328 euro 74 sendi suuruse summaga

kohtuliku hüpoteegi.

Kostja määruskaebust määruse peale maakohus ei rahuldanud. Ka Tallinna Ringkonnakohus jättis

määruskaebuse 26. novembri 2012. a määrusega rahuldamata ja hagi tagamise muutmata.

4. Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjendustel tuleb poolte suhetele enne abiellumist kohaldada seltsingulepingu

sätteid (võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 jj). Tuvastatud asjaoludel asusid pooled koos elama 2007. a-l

ning neile sündis kaks last. 2010. a kevadel ostsid pooled perele suurema eluaseme, mille otsinguga

tegeles kostja. Uude elamusse koliti 2010. a mai lõpus. 29. juulil 2010 pooled abiellusid ja lahutasid

abielu 20. aprillil 2012. Pooled sõlmisid suulise seltsingulepingu, mille eesmärgiks oli ühine kooselu

ja ühiste laste kasvatamine ning ühise kodu loomine ja majandamine. Ühise eesmärgi saavutamiseks

tegi kumbki pool panuseid.

Ka kinnisasja omandamine kuulub seltsingulepingusse. Võlaõiguslepingust ja asjaõiguslepingust

nähtuvalt oli poolte eesmärgiks kinnistu 1/2 mõttelise osa omandamine kaasomandisse, mida pooled

ka tegid ja mille eest tasus hageja. Arvestades pooltevahelisi seltsingulepingulisi suhteid enne

kinnistu ostmist ning suhteid pärast kinnistu ostmist, samuti lepingutes sätestatut, ei ole hagejal alust

nõuda poole ostuhinna tagastamist. Seltsingusuhet tuleb hinnata selliselt, et pooled on VÕS § 603 lg-

st 1 tuleneva nõudeõiguse kokkuleppeliselt välistanud, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja

ei ole tõendanud kokkulepet, et kostja maksab hagejale pool ostuhinnast. Hageja on vabatahtlikult

tasunud kostja omandatud kinnistu kaasomandi osa eest ega ole esitanud tõendeid, et ta oleks kostjalt

nõudnud poole ostuhinna tasumist enne abielu lahutamist. Kostja on panustanud seltsingusse olulise

osa tööd ja aega, samuti emapalgast saadavat raha. Hageja panustas seltsingusse raha, seega on ka

arusaadav, et hageja on tasunud majale langevad kulud. Ei saa eeldada, et olukorras, kus üks

elukaaslane ja vanem võimaldab teisel vanemal ja elukaaslasel kodus olla ja väikesi lapsi kasvatada,

hakkab ta nõudma kodus olevalt vanemalt tagasi enda tehtud kulutusi. Lisaks on hageja täitnud

mittetäielikku kohustust, mille alusel üleantut ei saa tulenevalt VÕS § 4 lg-st 3 tagasi nõuda.

Tõendamata on hageja väited kostjale suuliselt laenu andmisest mõttelise osa omandamiseks ja laenu

tagasinõudmise kohta.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus tühistas ka

hagi tagamise abinõu ja jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte suhetele enne abiellumist ühist majapidamist pidades

ja ühiselt lapsi kasvatades (ühist pereelu elades) on kohaldatavad seltsingulepingu sätted. Maakohtu

otsuse põhjendusi tuleb muuta aga osas, milles kohus leidis, et ka kinnisasja ostmine kuulub

seltsingulepingusse. Võlaõiguslepingu (p 3.1) ja poolte vande all antud seletustega on tõendatud, et

poolte tegelikuks ühiseks tahteks ei olnud kinnistu omandamine selliselt, et see kuuluks

ühisomandina neile mõlemale (mida saaks lugeda seltsinguvaraks VÕS § 589 lg 1 alusel), vaid

selliselt, et kummalegi kuuluks kindlaksmääratud mõtteline osa. Kaasomanikena on pooled kantud ka

kinnistusraamatusse. Seega ei ole alust lugeda kinnistu seltsinguvara hulka. Maakohtu otsus

seltsingusuhte tuvastamise kohta ei olnud pooltele üllatuslik.

Maakohus leidis õigesti, et hageja tagasinõudeõigus ei ole tõendatud. Võlaõiguslepingust tuleneb, et

poolte tahe ostjatena oli esineda suhtes müüjaga solidaarvõlgnikena. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad

solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kuid seda vaid juhul, kui

seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on määrav solidaarvõlgnike

vaheline kokkulepe vastutuse jagunemise kohta, kusjuures kokkulepe võib olla saavutatud ka

kaudsete tahteavalduste tulemusena. Hageja esindaja kinnitas veel ringkonnakohtu istungil, et hageja

maksis kogu ostuhinna põhjusel, et soovis anda kostjale turvatunde. See põhjus on mõistlik, inimlik

ja arusaadav, sest kostja oli hageja elukaaslane ja kahe väikese poja ema, kellega oli vähemalt kaks

aastat koos elatud ja kellega planeeriti kohe-kohe abielluda. Ostetav kinnistu oligi mõeldud

perekonna ühiseks elamiseks. Selline oligi poolte tegelik tahe kinnistu ostmisel ja vastupidist hageja

tõendada ei suutnud. Sisuliselt kinkis hageja tol ajal oma laste emale ja tulevasele abikaasale raha,

mille eest viimane omandas 1/2 mõttelist osa omandatavast kinnistust. Kinnistu ostmisel ei ajanud

hageja kogu ostusummat üle kandes seega mitte võõrast asja, vaid kokkuleppel elukaaslasega kandis

viimasele kingitud rahasumma otse notarile ja elukaaslane tasus sellega enda osa eest. Raha andmine

toimus kokkuleppel, mida ei ole tühistatud ja mis ei lõppenud ka muul alusel. Eeltoodust tulenevalt ei

ole ka alust rääkida hageja käsundita asjaajamisest ega kostja alusetust rikastumisest.

Apellatsioonkaebuses esiletoodud muudel võimalikel menetlusnormide rikkumistel ei ole asja õige

lahendamise seisukohalt tähtsust, mistõttu need jäävad tähelepanuta. Alust ei ole kahelda kostja

vande all antud ütluste tõepärasuses. Hagejal oli võimalik enda tõenditega kostja väited ümber lükata,

kuid ta ei kasutanud seda võimalust (ka mitte enda vande all ülekuulamist taotledes).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hageja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et tegemist ei olnud seltsingulepingulise varaga ja et

pooltele kui solidaarvõlgnikele tuleb kohaldada VÕS § 69 lg-t 1. Ringkonnakohus jagas aga valesti

tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama selles sättes nimetatud eeldust (et kohustus

tuleb täita võrdsetes osades).

Ringkonnakohus väljus menetlusõiguse norme rikkudes hagi piirest, kvalifitseerides pooltevahelise

õigussuhte kinnistu soetamisel kinkelepinguks. Pooled ei ole esile toonud, et hageja kinkis kostjale

raha, mille eest viimane tasus kinnistu ostmisel enda osa eest. Ühtlasi jättis ringkonnakohus täitmata

selgituskohustuse. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus kinkelepingu tuvastamisel tõendeid

nõuetekohaselt, kui jättis hageja vande all antud ütlused tähelepanuta ja lähtus vaid kostja vande all

antud ütlustest. Kostja vastuväited on vastuolulised ja paljasõnalised. Kinkeleping ei ole tõendatud.

Samuti rikkus ringkonnakohus siinkohal põhjendamiskohustust.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta. Muus osas jääb otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja olulisi asjaolusid (I) ning seejärel abieluvälises

kooselus elavate isikute suhetele seltsingu sätete kohaldamise võimalusi ja ulatust (II). Edasi

analüüsib kolleegium pooltevahelisi suhteid ja lahendab kaebuse (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja palub mõista kostjalt kokku välja 59 328 eurot 74 senti, mis on pool kinnistu mõtteliste

osade omandamise eesmärgil hageja makstud 118 657 eurost 47 sendist (1 856 586 kroonist), sh:

• 1 850 000 krooni ostuhind;

• 4506 krooni notaritasu;

• 2080 krooni riigilõiv.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• 2007. a aprillist elasid pooled abieluvälises kooselus (vabaabielulises suhtes) (sellest sündisid

2008 ja 2010 ka lapsed), seejärel abiellusid nad 29. juulil 2010 ja lahutasid abielu 20. aprillil 2012;

• poolte kooselu ajal hageja töötas, kostja ei töötanud esimese lapse sünnist kuni teise lapse

pooleteise aastaseks saamiseni, kasvatas lapsi ja hoidis kodu korras;

• müüja ning pooled ostjana sõlmisid 5. aprillil 2010 kinnistu 1/2 mõttelise osa müügilepingu,

mille järgi pidi kumbki pool omandama ostjana mõttelisest osast omakorda poole ühise

ostuhinnaga 1 850 000 krooni;

• 17. mail 2010 sõlmisid müüja ja pooled asjaõiguslepingu ning esitasid ühise kinnistamisavalduse

kummagi poole kasuks ¼ kinnistu mõttelise osa üleandmiseks ja kinnistamiseks;

• 25. maist 2010 on hageja ja kostja kantud kinnistusraamatusse kumbki kinnistu

¼ kaasomanikuna;

• hageja tasus nii ostuhinna 1 850 000 krooni kui ka tehingutelt arvestatud notaritasu 4506 krooni

ja riigilõivu 2080 krooni;

• hageja nõudis kostjalt poole ostuhinna ning notaritasu ja riigilõivu tasumist esimest korda

9. aprillil 2012.

II

13. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist

kooselu (vabaabielu) saaks iseenesest lugeda seltsinguks ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj

(vt maakohtu otsuse p 23, ringkonnakohtu otsuse p 40).

See põhjendus jäetakse ringkonnakohtu otsusest välja.

14. Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad

seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud

regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda

kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu

orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d

586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud.

Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei

teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti

eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet

õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud

ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid,

mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia

alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida

ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel

sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise

majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel.

15. Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks

kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on

poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise

sätete alusel.

16. Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse

sõlmida.

Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel,

mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka

abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka

seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise

tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-142-05, p 13).

Seltsinguleping võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi olla sõlmitud

mh suuliselt. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool,

kes sellele tugineb.

17. Abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade

omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi

poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud

panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste

ühisomandisse.

Ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus, nagu on ekslikult leidnud ringkonnakohus

(vt ringkonnakohtu otsuse p 41). Ka see põhjendus jäetakse ringkonnakohtu otsusest välja.

Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende

kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul

võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana.

Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et

seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20).

18. Kolleegium on seda meelt, et abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav

likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega, nagu see

on ette nähtud VÕS §-des 603 ja 604.

Selline varasuhte likvideerimine võiks tähendada veel ulatuslikumat tagasitäitmist kui ühisvara

jagamine abielu lahutamise korral. Selline tagajärg oleks abieluvälise kooselu puhul ilmselgelt

ebaõige. Ei saa eeldada poolte tahet, et nende varalised suhted oleksid tihedamad ja varalise suhte

lõpetamine viiks kaugemaleulatuvate tagajärgedeni kui varaühisuse puhul abielu korral.

19. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara

ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil

ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on näinud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu

puhul poolte ühise majandusliku eesmärgina nt elamu korruse väljaehitamist (Riigikohtu 9. detsembri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15).

Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel

omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:

• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;

• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise

väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks

soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse (vt käesoleva otsuse p 17).

Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab

kooselu lõpetamisel ka jagada.

20. Kolleegiumi arvates saab seltsingu likvideerimise sätetest kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1

teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige

asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb

seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara

soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb

VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. Kui panust ei ole võimalik tagastada, tuleb

VÕS § 603 lg 3 esimese lause järgi hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. VÕS § 603 lg 3 teise

lause järgi ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme

kasutusse andmises.

Pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub VÕS § 604 järgi

seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises, st VÕS § 592 lg 1 järgi vastavalt poolte

panustele ehk VÕS § 581 lg 2 järgi eelduslikult võrdsetes osades. Kui poolte panused vara soetamisel

on oluliselt erinevad, tuleb seda arvestada.

21. Nagu kolleegium märkis (vt käesoleva otsuse p-d 14, 18), ei saa seltsingu likvideerimise sätete

kohaldamine viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse

puhul.

Nimelt ei kuulu abikaasade ühisvara hulka PKS § 27 lg 1 järgi kummagi abikaasa lahusvara. Selle

moodustavad PKS § 27 lg 2 p 2 järgi mh esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või

mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sh kinke alusel või pärimise teel, ning p 3 järgi

esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse

kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

Eelnevat arvestades ei ole vähemalt eelduslikult alust sellist vara arvata ka abieluvälise kooselu

poolte ühisvarasse. Küll saab sarnaselt PKS § 27 lg-ga 3 arvata ühisvarasse nende kulutuste väärtuse,

mille kumbki pool on kooselu kestel varalt kasu saamiseks varaliste soorituste näol teinud (vajalikud

ja kasulikud kulutused). Riigikohus on ka varem lugenud TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise

lepingu puhul jagatavaks varaks mh asja väärtuse juurdekasvu poolte kokkuleppe järgse ühise

tegutsemise tulemusel (vt Riigikohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, p 14;

9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15).

22. Kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu

lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik

enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel (kui on täidetud käesoleva otsuse p-

s 19 nimetatud kriteeriumid). Eeldada ei saa poolte tahet, et seltsingusätete alusel tuleks abieluvälise

kooselu kestel omandatud vara jagada abiellumisel. Vastupidi, abiellumine eelduslikult kinnitab

poolte tahet senist kooselu ja ühist majapidamist tugevdada.

III

23. Kohtud on ekslikult leidnud (vt käesoleva otsuse p 13), et poolte kooselule saab üldiselt

kohaldada seltsingu sätteid. Samuti on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et seltsingusätete

kohaldamise poolte suhtele välistab see, et poolte tahe oli omandada kinnistu mõttelised osad

kaasomandisse, mitte ühisomandisse (vt käesoleva otsuse p 17).

Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks vaidlusaluste kinnistu mõtteliste osade suhtes tuli

kindlaks teha mh mõlema poole rahaliselt hinnatavad panused ja poolte ühine tahe omandada kinnistu

mõttelised osad (vähemasti majanduslikus mõttes) poolte ühisvarasse. Määrav ei ole, et

asjaõiguslikult kuulub kummalegi poolele ¼ suurune kinnistu mõtteline osa, need mõlemad on poolte

omavahelises suhtes põhimõtteliselt võimalik lugeda ühisvaraks (eeldusel mh, et mõlemad pooled on

sinna rahaliselt hinnatavalt panustanud).

24. Vaidluse all mitteolevatel asjaoludel (vt käesoleva otsuse p 12) on hageja tasunud mõlema poole

omandatud kinnistu mõttelise osa eest ning kandnud sellega seotud tehingukulud üksinda ja kostja ei

ole sinna ka muul viisil rahaliselt hinnatavalt panustanud. Seetõttu ei ole alust jagada kinnistu

mõttelisi osi poolte kooselu lõppemisel seltsingu sätete alusel (vt käesoleva otsuse p 19).

Nii on leidnud, olgugi eksliku põhjendusega, ka ringkonnakohus. Kolleegium muudab vastavalt

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

25. Kolleegium märgib, et tõenäoliselt põhjendamatu oli jätta käesoleva asjaga liitmata hageja hagi

kinnistu kaasomandi lõpetamiseks ja tema makstava hüvitise tasaarvestamiseks käesolevas asjas

taotletud hüvitisega (I kd, tl 182–187).

Kui hageja hüvitisenõuet oleks saanud lugeda seltsingusse tehtud panuse tagastamise nõudeks ja

sellega kaasnenuks seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine poolte õigussuhtele, võinuks see

osaliselt kattuda kaasomandi lõpetamise nõudega ja nii tekkida vastuoluliste kohtulahendite risk.

Seega olnuks mõistlik asjad liita või vähemasti peatada kaasomandi lõpetamise hagi menetlemine

käesoleva asja lahendamiseni. Siiski ei mõjuta see käesoleva asja lahendust.

26. Kuna seltsingusätted pooltevahelisele suhtele ei kohaldu, tuleb hageja hüvitisenõue lahendada

muude tsiviilõiguslike sätete alusel. Kuna hageja tasus üksinda kogu ostuhinna ja kandis

tehingukulud, võis põhimõtteliselt olla tegu kahe erineva olukorraga.

Esiteks võis hageja täita nii kostja kohustuse müüja ees VÕS § 78 lg 1 alusel. Sel juhul võinuks

hageja esitada kostja vastu VÕS § 78 lg 4 järgi tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste

hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või pooltevahelisest suhtest, mh tulenevalt

alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.

Teisalt aga võisid pooled olla ostuhinna tasumise kohustuse osas müüja ees solidaarvõlgnikud ning

kohustuse täitis hageja üksinda. Sel juhul saaks hagejal olla kostja vastu tagasinõue VÕS § 69 lg 2

alusel või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 69 lg 5 alusel.

27. Ringkonnakohus on müügilepingule tuginedes leidnud, et pooled olid müüja suhtes

solidaarvõlgnikud. Kuigi müügilepingu vastuolulisest sõnastusest (vt mh müügilepingu p-d 3.1 ja

3.2) võib teha erinevaid järeldusi, saab olukorras, kus müüja müüb kinnisasja mõttelise osa ühiselt

mitmele isikule, eeldada poolte tahet määrata ostuhind selle eest ühiselt ka siis, kui asjaõiguslikult see

mõtteline osa omakorda jagatakse ostjate vahel. Solidaarkohustuse eeldus tuleneb VÕS § 65 lg 4 järgi

ka sellest, kui pooled kohustuvad lepinguga kohustust ühiselt täitma.

Hageja on ka hagis tuginenud sellele, et pooled olid müüdud 1/2 kinnistu mõttelise osa ostuhinna

tasumise suhtes solidaarvõlgnikud ega ole vastavat ringkonnakohtu järeldust kassatsioonkaebuses

kahtluse alla seadnud.

Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel samuti solidaarkohustuse olemasolust ega käsitle hageja

võimalikku VÕS § 78 lg-st 4 tulenevat nõuet.

28. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud VÕS § 69 lg 1 järgi kohustuse täitma võrdsetes

osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud

võlgnikule läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku

tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Solidaarvõlgnik võib VÕS § 69 lg 5 esimese

lause järgi teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste

hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele.

Seega tuleneb seadusest eeldus, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib esitada tagasinõude

või kulutuste hüvitamise nõude teise solidaarvõlgniku vastu ning seda kahe solidaarvõlgniku puhul

pooles osas. Nõude rahuldamata jätmist õigustava kokkuleppe või muu asjaolu olemasolu peab

tõendama teine solidaarvõlgnik. Vastupidisele tõendamiskoormuse jaotusele viitav seisukoht

ringkonnakohtu otsuse p-s 43 jäetakse sellest välja.

29. Eelnev ei mõjuta siiski asja lahendust, kuna ringkonnakohtu otsuse järgi on kostja tõendanud

nõudeid välistava kokkuleppe olemasolu poolte vahel. Ringkonnakohus leidis, et poolte tegelik ühine

tahe kinnistu mõtteliste osade ostmisel oli see, et hagejal ei oleks solidaarkohustust täites õigust

kostja vastu nõudeid esitada, kuna ta soovis anda kostjale turvatunde, sest ostetud eluase oli mõeldud

poolte ühiseks eluasemeks, pealegi olid pooltel ühised lapsed ja kavatsus kohe abielluda. Kolleegiumi

arvates ei ole ringkonnakohus poolte ühise tahte tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud.

Eksitav on siiski ringkonnakohtu otsuse p-s 44 märgitu, et hagejat ei ole menetluses vande all üle

kuulatud, kuigi tegelikult seda tehti (II kd, tl 154). Kolleegiumi arvates ei saa sellest siiski järeldada,

et tõend oleks menetluses üldse hindamata jäetud või et see oleks võinud mõjutada asja lahendamist.

Kolleegium ise ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

Seega on ringkonnakohus kolleegiumi arvates tuvastatud asjaoludel õigesti leidnud, et

pooltevahelisest kokkuleppest tulenevalt oli nii hageja tagasinõue kui ka kulutuste hüvitamise nõue

kostja vastu välistatud. Kolleegium märgib, et vabaabielusuhtes ühist majapidamist omavate

solidaarvõlgnike puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist ja hoiab lapsi,

võib lisaks ka eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool.

30. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus viitas otsuses ka pooltevahelisele

kinkelepingule, ilma et pooled oleksid sellele tuginenud või sellist õiguslikku kvalifikatsiooni oleks

menetluses pooltega arutatud.

Kolleegium jätab seetõttu viited kinkelepingule ringkonnakohtu otsuse p-st 43 välja. See ei mõjuta

aga asja lahendust, kuna ringkonnakohus kasutas kinkelepingule tuginemist vaid täiendava (või

alternatiivse) põhjendusena tagasinõude välistamise kokkuleppe sisustamiseks. Sellele, et

solidaarvõla olemasolul ei ole pooltel selle võrdse täitmise kohustust, tugines kostja juba maakohtus

(II kd, tl 9).

IV

31. Kuna nii hagi kui ka hageja apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus jäävad rahuldamata, kannab

TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetluskulud hageja.

32. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

Malle Seppik, Henn Jõks, Villu Kõve