3-2-1-133-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-133-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i MiniCredit hagi Mati Makkari vastu 191 euro

73 sendi, intressi, meeldetuletuste tasu ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-52657

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Makkari määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS MiniCredit (registrikood 11551909)

Kostja Mati Makkar, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-52657 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Mati Makkari apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa riigieelarvest makstavaks tasuks Mati

Makkarile Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 288 eurot.

4. Saata määruse resolutsiooni p 3 täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks

Advokaadibüroole Natalia Lausmaa.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS MiniCredit (hageja) esitas 12. detsembril 2012 Mati Makkari (kostja) vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse põhivõla 255 euro ja viivise 255 euro saamiseks. Kostja esitas maksekäsu

määruse peale vastuväite ja Pärnu Maakohus andis asja Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

Kohtu nõudel esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 191 eurot 73 senti,

intressi 37 eurot 71 senti, meeldetuletuste tasu 25 eurot 56 senti ja viivise 191 eurot 73 senti. Samuti

palus hageja mõista kostjalt välja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise 1,5%

võlgnetavast summast.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt esitas kostja 19. augustil 2009 hageja veebikeskkonnas

laenutaotluse, mille järel sõlmisid hageja ja kostja samal päeval laenulepingu. Kostja sai hagejalt

laenulepingu alusel laenu 3000 krooni (191 eurot 73 senti), kuid ei ole laenu tähtaegselt tagastanud.

Kostja on tasunud 500 krooni (31 eurot 96 senti) laenutähtaja pikendamiseks. Hoolimata

29. septembril 2009 ja 20. oktoobril 2009 saadetud meeldetuletusest ei ole kostja võlga tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt laenulepingu alusel põhivõlga ega kõrvalnõudeid, sest

laenuleping on tühine. Muul alusel ei ole hageja nõuet esitanud.

Laenuleping on tühine, sest see on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 järgi heade

kommetega vastuolus, kuna selles sisalduv krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suur.

Meeldetuletustasu ei ole proportsionaalne ja kulud on põhistamata.

3. Harju Maakohus menetles asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi lihtsustatud

korras ja rahuldas 10. veebruari 2014. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 191 eurot 73 senti, intressi 37 eurot 71 senti, meeldetuletuste tasu 25 eurot

56 senti ja viivise 191 eurot 73 senti. Menetluskuludest jättis maakohus 30% kostja ja 70% hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 19. augustil 2009 laenulepingu, mille alusel

sai kostja hagejalt 30 päevaks laenu 3000 krooni (191 eurot 73 senti). Laenulepingu p 4.1.2.3 järgi

tuli 30-päevase laenutähtaja puhul tasuda 3000 krooni suuruselt laenult intressi 60% laenusummast

aastas. Laenu tähtajal ühe osamaksena tagasi makstes oli osamakse suurus 3590 krooni (229 eurot

44 senti), intressi ning muude kulude kogusumma oli 30-päevase perioodi kohta 590 krooni (37 eurot

71 senti).

Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr

laenulepingu sõlmimise ajal (2009. aasta augustis) 27,75%. VÕS § 406 ja laenulepingu sõlmimise

ajal kehtinud rahandusministri 7. augusti 2002. a määruses nr 98 „Tarbijakrediidi kulukuse määra

arvutamise kord" sätestatud krediidi kulukuse määra arvutamise valemi järgi on poolte laenulepingu

krediidi kulukuse määr 788,53%, s.o ligikaudu 28 korda suurem kui Eesti Panga kodulehel avaldatud

krediidi kulukuse määr. Seega on laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas TsÜS § 86 lg 3 mõttes.

Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks

tehingu pooltest tehingu teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud ega tõendanud,

et ta sõlmis laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest

või muust sellisest asjaolust. Laenulepingut sõlmides kinnitas kostja laenulepingu p-s 2.10 märgitu

kohaselt, et ta ei sõlmi lepingut ega esita laenutaotlust tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Lisaks ei ole kostja väitnud, et see oli

üks tema esimesi laenulepinguid. Seega ei ole laenuleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine.

Laenulepingu alusel tuleb kostjalt välja mõista laen 191 eurot 73 senti ja intress 37 eurot 71 senti.

Kostja ei ole väitnud, et ta on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja väitel tasus ta küll

590 krooni, kuid asjas on tõendatud, et kostja tasus 500 krooni laenulepingu pikendamise eest. Kostja

ei ole laenu pikendamisele vastu vaielnud. Suurema summa tasumist ei ole kostja tõendanud.

Kuna laenulepingu p 7.4 järgi tuli laenusaajal tasuda iga väljastatud meeltetuletuse eest tasu

200 krooni (12 eurot 78 senti) ja hageja saatis kostjale kaks meeldetuletust, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista ka meeldetuletuste tasu 25 eurot 56 senti. Kostja pidi laenulepingu sõlmimisel

olema tutvunud laenulepingu tingimustega ja teadlik sellest, et laenu tagastamisega hilinemise korral

on hagejal õigus saata meeldetuletusi ja nõuda selle eest tasu.

Kuna kostja rikkus laenu tagasimaksmise kohustust, tuleb temalt hageja kasuks välja mõista ka viivis.

Viivis on põhjendatud põhinõude ulatuses, kuid põhinõudest suurema viivise väljamõistmine ei ole

põhjendatud, sest hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud sellele vastav kahju.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 25. märtsi 2014. a määrusega apellatsioonkaebust menetluse

võtmast.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 mõttes.

Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks, vaid on otsesõnu märkinud, et ta vastavat

luba ei anna.

Maakohus ei ole asjas otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti ei ole

maakohus selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid, seega ei teki

küsimust eelnimetatud rikkumiste mõjust lahendile. Maakohus leidis õigesti, et asjas ei ole täidetud

TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tehingu tühisuse alused. Kostja ei ole tõendanud, et ta sõlmis

laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust

sellisest asjaolust. Samuti kinnitas kostja laenulepingut sõlmides, et eeltoodud asjaolusid ei esine.

Kaebuses esiletoodud väited ei anna alust järeldada vastupidist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja lahendamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, sest

maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 86 lg 1 ning ringkonnakohus ei kõrvaldanud

nimetatud rikkumist. Kuna krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on poolte laenulepingus

erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas, ei tule arvestada kostja sundolukorda ning laenuleping

on TsÜS § 86 lg 1 alusel igal juhul tühine.

Kostjale riigi õigusabi osutanud esindaja palus määrata kostjale määruskaebuse esitamisel riigi

õigusabi osutamise eest tasuks nelja tunni eest 288 eurot (sh käibemaks).

7. Hageja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast ja

jättis tähelepanuta, et maakohus võis olla vääralt kohaldanud TsÜS § 86.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja

selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see

tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1

alusel. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kuus korda (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-108-14, p 19; Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22).

Praeguses asjas on lepingujärgne krediidi kulukuse määr maakohtu otsuse järgi 788,53% (ligikaudu

28 korda suurem kui 2009. a augustis Eesti Panga avaldatud keskmine tarbimiskrediidi kulukuse

määr). Seega võib olla tegemist tühise laenulepinguga TsÜS § 86 lg 1 järgi, mida kohtud ei

kontrollinud.

Ülalmärgitut arvestades tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ja avaldus

määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 288 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi

õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24

lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

11. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik