3-2-1-114-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-114-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) kaebus

kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale

täiteasjas nr 066/2013/1133

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-38098

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel,

registrikood 12326706), esindaja likvideerija Aivar Pungas

Puudutatud isik AS SEB Pank (registrikood 10004252)

Kohtutäitur Andrei Krek

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

13-38098 osas, milles ringkonnakohus jättis uue määrusega Lüganuse tee 2 Halduse OÜ

(likvideerimisel) kaebuse kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale läbi

vaatamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Osaliselt muuta ka määruse õiguslikke põhjendusi.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Lüganuse tee 2 Halduse OÜ

(likvideerimisel) kaebus kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale täiteasjas

nr 066/2013/1133 ja tühistada nimetatud otsus.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Aivar Pungasele (konto EE192200221054199623) Lüganuse tee 2 Halduse OÜ

(likvideerimisel) määruskaebuselt 7. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

5. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes kohtutäitur Andrei Kreki kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel, edaspidi avaldaja) esitas 16. augustil 2013 Viru

Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Andrei Kreki (kohtutäitur) 2. augusti 2013. a

otsuse täiteasjas nr 066/2013/1133.

2. Kaebuse kohaselt on avaldaja vastu alustatud täitemenetlust, kuna avaldaja kinnistu on koormatud

hüpoteekidega AS-i SEB Pank (sissenõudja, puudutatud isik) kasuks ja hüpoteegiga tagatud

laenulepingu järgse võlgniku V. Palu suhtes on 3. oktoobril 2012 välja kuulutatud pankrot.

Hüpoteekidega on tagatud kõik puudutatud isiku kui hüpoteegipidaja nõuded V. Palu vastu

võlaõiguslikest lepingutest. Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping.

Avaldaja esitas täitemenetlusest teada saades kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, millega on

alustatud täitemenetlust. Avaldaja palus lõpetada täitemenetluse täiteasjas nr 066/2013/1133 ning

tühistada kohtutäituri 4. juuni 2013 otsuse kohtutäituri tasu väljamõistmise osas. Kohtutäitur jättis

2. augusti 2013 otsusega kaebuse rahuldamata.

Avaldaja ei nõustu kaebuse rahuldamata jätmisega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgi loetakse

võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seda

sätet ei saa praegusel juhul kohaldada avaldajale, sest PankrS § 42 reguleerib tähtaegu vaid võlgniku

(V. Palu), mitte avaldaja kui kolmanda isiku suhtes. Avaldaja suhtes ei ole seega nõue muutunud

sissenõutavaks.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 kohaselt on

võlgnikuks täitemenetluses isik, kelle vastu on esitatud nõue täitmiseks. Täitemenetluse võlgnikuks ei

pruugi olla laenusaaja. Praegusel juhul on võlgnikuks hüpoteegiga tagatud kinnisvara omanik.

4. Viru Maakohus jättis 19. novembri 2013. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

V. Palu pankroti väljakuulutamisega on nõue muutunud sissenõutavaks ka avaldaja kui sissenõudja

kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka

avaldaja viidatud kohtupraktika. Kaebuses viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-81-12 tehtud lahendis (p 13)

analüüsis Riigikohus, kas põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal kehtib pantija suhtes PankrS § 35 lg 1

p-st 6 tulenev intressi ja viivise arvestamise keeld. Tsiviilasja nr 3-2-1-64-12 asjaolud on oluliselt

erinevad praeguse asja asjaoludest, kuna viidatud Riigikohtu lahendis otsustati nõuete sissenõutavuse

üle käendaja suhtes. Hüpoteek kui asjaõigus erineb olemuselt käendusest, mis on võlaõiguslik

kõrvalkohustus.

Täitemenetluse alustamine on olnud seaduslik. Sissenõudja esitatud täitmisavaldus vastab TMS § 23

lg 1 ja 41 nõuetele. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik ei täitnud hüpoteegiga tagatud

nõuet.

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja kaebuse rahuldada.

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

7. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Viru Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue

määruse, millega jättis kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi

kanda.

Maakohus on jätnud asjas kaasamata puudutatud isiku, kes on täiteasjas sissenõudjaks.

Ringkonnakohtu menetluses on puudutatud isik saanud oma seisukoha esitada, millega saab lugeda

maakohtu menetlusnormi rikkumise kõrvaldatuks.

Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik ei

täitnud hüpoteegiga tagatud nõuet. Vastupidi, avaldaja on kogu menetluse vältel kinnitanud, et

26. oktoobri 2004 laenulepingust ja selle lisadest tulenevat nõuet, mille tagamiseks on seatud

hüpoteegid, täidetakse jätkuvalt. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine nähtub ka täitmisteatele

lisatud laenumaksete aruandest. Maakohus ei ole avaldaja väitele vastanud. Täitmisavalduse ja

laenumaksete aruande alusel ei olnud põhivõlgnik V. Palu pankroti väljakuulutamise aja seisuga

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega võrreldes laenu tagastamise graafikuga võlgnevuses

ning graafikujärgsete maksete tasumine jätkus ka pärast V. Palu pankroti väljakuulutamist

3. oktoobril 2012.

Õige on maakohtu seisukoht, et PankrS § 42 alusel on nõue muutunud sissenõutavaks V. Palu vastu

tema pankroti väljakuulutamisega. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-64-12 asunud seisukohale, et see

erisus on kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema

kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Seetõttu ei tähenda põhivõlgniku

pankroti korral nõude sissenõutavaks muutumine nimetatud erisätte alusel laenulepingu iseeneselikku

lõppemist, mistõttu on kolmandal isikul võimalik laenulepingut selle tingimuste (sh tähtaegade)

kohaselt täita. Laenulepingu täitjaks võib olla kolmandast isikust pantija, kes võib soovida sel viisil

ära hoida sundtäitmist talle kuuluva kinnisasja arvel.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 kohaselt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta.

Praegusel juhul ei ole puudutatud isik täitmisavalduse esitamisel nõude täitmata jätmisele tuginenud.

Ka oma vastuses ringkonnakohtule ei ole puudutatud isik vaidlustanud avaldaja väiteid, et lepingut

täidab kolmas isik. Täitmisavalduses on tuginetud üksnes põhivõlgniku pankrotile kui sissenõude

alusele. Sundtäitmine kolmandast isikust pantijale kuuluva asja arvel on võimalik aga üksnes siis, kui

tagatavat nõuet ei täideta, mis saab olla aluseks ka lepingu ülesütlemisele.

Maakohus on eksinud, kui on leidnud, et asjasse ei puutu Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-

81-12, milles Riigikohus on asunud selgele seisukohale, et nõuete sissenõutavaks lugemine

põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes. Asjaolu, et

praeguses täiteasjas ei vaielda viivise ja intressi arvestamise võimalikkuse üle, ei tähenda, et

Riigikohtu viidatud seisukoht ei oleks nõude avaldaja suhtes sissenõutavaks muutumisele hinnangu

andmisel asjakohane.

Täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p 19 alusel notariaalselt tõestatud kokkulepe (notariaalne

täitedokument). TMS § 23 lg 41 järgi tuleb TMS § 2 lg 1 p-des 19 ja 191 nimetatud täitedokumentide

puhul kohtutäiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne

arvestus. Praegusel juhul on sissenõudja nimetatud kohustuse täitnud. Kuna sissenõudja on pidanud

nõuet sissenõutavaks alates põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest 3. oktoobril 2012, siis on

sissenõudja kajastanud võla arvestuses ka kogu lepingu järgi tasumisele kuuluva rahasumma, mille

tasumiseks ongi sissenõudja pöördunud kohtutäituri poole.

Täitemenetluse formaliseerituse nõudest tulenevalt ei pea kohtutäitur andma õiguslikku hinnangut

võlgniku ja sissenõudja vaidlusele nõude sissenõutavaks muutumise üle olukorras, kus sissenõudja on

esitanud kohtutäiturile kõik TMS § 23 lg-s 41 nimetatud dokumendid ja nendest dokumentidest, sh

võlaarvestusest nähtub selgelt sissenõudja seisukoht nõude sissenõutavuse kohta. Tegemist on

materiaalõiguse kohaldamise vaidlusega. Vaidlus on väljunud kohtutäituri pädevuses olevate

küsimuste kontrollimise raamidest. Seega ei ole praegusel juhul kaebus kohtutäituri tegevuse peale

õige õiguskaitsevahend ning võlgnikul on õigus esitada hagi TMS § 221 järgi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks.

Kuna kaebusega kohtutäituri tegevuse peale ei ole kaebaja taotletavat eesmärki (täitemenetluse

lõpetamine) võimalik saavutada, siis tuleb avaldus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas,

milles ringkonnakohus jättis määruskaebust rahuldades uue määrusega avalduse läbi vaatamata, ja

menetluskulude jaotuse osas ning teha uue määruse.

Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ekslikult TsMS § 423 lg 2 p 2 ja on valesti leidnud, et

kaebusega ei ole võimalik saavutada täitemenetluse lõpetamist. Avaldaja on vaidlustanud

täitemenetluse alustamise ühe eelduse puudumise (nõue ei ole muutunud tema suhtes sissenõutavaks)

ja sellist vastuväidet saab esitada ka kaebusega Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-42-08 kohaselt. TMS § 48

lg 1 p 7 alusel saab täitemenetluse lõpetada selle põhjendamatu alustamise korral.

Olukorras, kus kohtutäiturile esitatud dokumentidest nähtub, et kohustust täidetakse vabatahtlikult

edasi, ei saa täitemenetlust alustada. Kohtutäitur ei ole täitnud oma kontrollikohustust. Seega ei ole

tegemist ka materiaalõigusliku vaidlusega.

Kohtupraktikas ei ole üheselt selge, kas põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega muutub nõue

sissenõutavaks ka pantija suhtes.

11. Puudutatud isik ei nõustunud määruskaebuse väidetega. Puudutatud isikul sissenõudjana on

olemas nõuetekohane täitedokument. Lisaks on avaldaja andnud nõusoleku kinnistu müügiks

kohtutäituri kontrolli all ja müük toimus 27. mail 2014. Sellega on avaldaja sisuliselt tunnistanud, et

nõuded muutusid sissenõutavaks.

12. Kohtutäitur teatas vastuses määruskaebusele, et täitemenetlus vaidlusaluses asjas on kinnistu

müügi ja raha jaotamise järel lõpetatud 29. augustil 2014. Ülejäänud osas nõustus kohtutäitur

ringkonnakohtu määruse põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada

osas, milles ringkonnakohus jättis uue määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. augusti 2013. a

otsuse peale läbi vaatamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Osaliselt tuleb muuta ka määruse

õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Tühistatud osas

tuleb teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada ja tühistada kohtutäituri 2. augusti 2013. a

otsus. Määruskaebus rahuldatakse.

14. Praeguses vaidluses on esmajoones vaja anda vastus küsimusele, kas põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamisega loetakse PankrS § 42 kohaselt sissenõutavaks ka nõue, mis võlausaldajal on isiku

vastu, kes on põhivõlgniku kohustuse katteks andnud asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi). Samuti tuleb

vastata küsimusele, kas selline vaidlus tuleb lahendada kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse või

TMS § 221 lg 1 järgse hagi alusel.

15. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete

täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti.

Riigikohus on leidnud, et PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust

pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (Riigikohtu 18. juuni 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). Samuti on Riigikohus leidnud, et PankrS § 42 järgne

võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta

nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. See erisus on kehtestatud üksnes põhivõlgniku

pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada

kolmandate isikute õigusi (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ka ringkonnakohus on nimetatud lahenditest teinud õige

järelduse. Seega kehtib PankrS § 42 ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes.

16. Kui PankrS § 42 järgi ei olnud puudutatud isiku nõue avaldaja vastu (taluda avaldajale kuuluva

kinnistu sundmüüki hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks) muutunud sissenõutavaks ja pantija

jätkas põhivõlgniku võetud kohustuste täitmist (nii tuleneb ringkonnakohtu lahendist), puudus

sissenõudjal õigus nõuda täitemenetluse alustamist. AÕS § 352 lg 1 kohaselt on hüpoteegipidajal

õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga

tagatud nõuet ei täideta. Selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga.

Kolleegium lisab, et kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik oleks laenulepingu enne

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist üles öelnud. Täiteavalduses kohtutäiturile märkis puudutatud

isik nõude sissenõutavaks muutumise alusena põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist (tl 28 pöördel).

Ülesütlemise korral muutunuks nõue sissenõutavaks vähemalt üldjuhul tervikuna ja ka pantija ei

saaks jätkata laenumaksete tasumist võlgniku asemel ning peaks taluma kinnistu müüki. Küll oleks

tal võimalus sundtäitmist vältida võla tervikuna võlgniku asemel tasumisega. Kolleegium märgib

täiendavalt, et lepingu ülesütlemise võimalus on võlausaldajal ka pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist.

17. Erinevalt ringkonnakohtust on kolleegium seisukohal, et praeguse vaidluse saanuks lahendada ka

kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Riigikohus on varem leidnud, et kui võlgniku väited

puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on

õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus, vt Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-

11, p 16. Viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, mil kaebuse lahendamiseks tuli tõlgendada

TMS § 51 lg 1 (täitemenetlus lõpeb pankroti väljakuulutamisega) ja PankrS § 44 lg 3

(pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue

pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel; pankroti väljakuulutamine tema õigusi

ei mõjuta) suhet. Riigikohus leidis, et PankrS § 44 lg 3 on erinorm TMS § 51 lg 1 suhtes.

Täitemenetluse ja pankrotimenetluse piiritlemine kohtutäiturile esitatud kaebuse alusel oli vaidluse

all ka nt Riigikohtu 9. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruse p-des 8−10.

Ka praeguses vaidluses tuleb analüüsida täitemenetlusliku ja pankrotiõigusliku normi omavahelist

suhet. TMS § 2 lg 1 p 19 lubab esitada kohtutäiturile täitmiseks notariaalselt tõestatud kokkuleppe

mh hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. PankrS §-le 42 eespool antud tõlgendusest aga

tuleneb, et ainuüksi põhivõlgniku pankrot TMS § 2 lg 1 p 19 kohaldamiseks alust ei anna.

Kolleegium ei näe olemuslikku vahet eespool viidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11 lahendatud

õigusliku küsimuse ja praeguses asjas lahendatava õigusliku küsimuse vahel õiguskaitsevahendi

valiku kontekstis. Kuigi kaebuses on tuginetud ka sellele, et nõue ei ole sissenõutavaks muutunud,

mis üldjuhul tähendab materiaalõiguslikku vaidlust võlgniku ja sissenõudja vahel, on praeguses

vaidluses nõude sissenõutavuse küsimus taandatav üksnes PankrS § 42 tõlgendamisele. Faktilisi

asjaolusid ei ole vaja tuvastada.

18. Kolleegium leiab, et hoolimata täitemenetluse lõpetamisest pärast määruskaebuse esitamist on

õige rahuldada kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebus, kuna kaebus tulnuks sisulistel põhjustel

rahuldada ka siis, kui täitemenetlus ei oleks lõppenud (vt määruse p-d 15−17). Kaebuse rahuldamine

tähendab kohtutäituri otsuse tühistamist.

Kolleegium märgib täiendavalt, et täitemenetluse lõpetamise tõttu ei oleks enam võimalik esitada ka

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille esitamise võimalusele ringkonnakohus viitas.

TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sellise hagi esitada täitemenetluse lõppemiseni.

19. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohtul olnuks

menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas lahendada ise asi lõplikult, mitte viidata

TMS §-s 221 sätestatud hagile. Seda hoolimata sellest, et ringkonnakohtu arvates ei olnud kaebus

õige õiguskaitsevahend.

Ringkonnakohus on asjas tekkinud õigusliku vaidluse sisuliselt (õigesti) lahendanud.

Ringkonnakohus ei ole leidnud, et asjas oleks vajalik täiendavaid faktilisi asjaolusid tuvastada. Seega

oleks tulevane TMS § 221 järgne hagi juba „ette ära lahendatud". See võinuks sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi menetledes tekitada maakohtus ja menetlusosalistes vähemalt segadust,

kuigi ringkonnakohtu seisukoht võib olla käsitatav ka märguandena sissenõudjale täitmisavaldus

tagasi võtta.

Ka kolleegiumi arvates on tegemist puhtalt õigusliku vaidlusega. Riigikohus on sellistel juhtudel

pidanud võimalikuks tsiviilasi lõplikult lahendada ka siis, kui algselt valiti vaidluse lahendamiseks

vale õiguskaitsevahend (vt nt Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13,

p 19).

20. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta

kohtutäituri kanda. Menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda asja

lahendanud maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul Riigikohtu määruse jõustumisest.

21. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb avaldaja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Aivar Pungasele.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Malle Seppik