3-1-1-86-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-86-14

Määruse kuupäev

2. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise ja tsiviilhagi

tagamise abinõude tühistamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-735

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Europlaza kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Martin Tuulik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. november 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. detsembri 2012. a määrusega anti OÜ Europlaza üldmenetluses kohtu alla

süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Samas kriminaalasjas anti süüdistatavatena kohtu alla veel Kalle Kama, Kaupo Surva ja Martin Lätt.

Neist isikutest viimane oli OÜ Europlaza juhatuse liige.

2. Harju Maakohtu 17. jaanuari 2014. a määrusega eraldati OÜ Europlaza kriminaalasi eraldi

menetlusse, sest ilmnes, et 14. jaanuari 2014. a lepinguga müüdi äriühing Läti Vabariigis asuvale

ettevõttele Vormax SIA. OÜ Europlaza uueks juhatuse liikmeks sai Läti Vabariigi kodanik M. B.

Kuivõrd M. Lätt ei olnud kohtuistungi ajal enam süüdistatava osaühingu juhatuse liige, puudus

kohtuistungilt juriidilisest isikust süüdistatava seaduslik esindaja.

3. 22. aprillil 2014 andis prokuratuur M. B.-le üle kohtukutse 16. mail 2014 toimunud kohtuistungile.

M. B. eelnevate elektronposti teel saadetud korduvate kutsete kättesaamist ei kinnitanud. Tema

kodusele aadressile ja OÜ Europlaza juriidilisele aadressile saadetud kutsed tagastati avamata kujul.

Kohtukutse kättesaamist ei kinnitanud ta ka äriühingu elektronposti aadressi kaudu. 8. mail 2014

kutsus M. B. ennast juhatuse liikme kohalt tagasi ja valis uueks juhatuse liikmeks A. Z. Sellest teatas

ta kohtule vahetult enne järgmist kohtuistungit 15. mail 2014.

4. 16. mail 2014 toimunud kohtuistungile OÜ Europlaza juhatuse liige A. Z. ei ilmunud ja seetõttu

rahuldas maakohus prokuröri taotluse sundtoomise kohaldamiseks 28. mai 2014. a kohtuistungile.

Ühtlasi rahuldas maakohus 20. mai 2014. a määrusega prokuröri taotluse kannatanu tsiviilhagi

täiendavaks tagamiseks, kaasates KrMS § 401 alusel kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna OÜ

Europlaza osaniku Vormax SIA. Samuti arestis kohus kolmandale isikule kuuluvad OÜ Europlaza

osad nimiväärtusega 2556 eurot 47 senti ja keelas Vormax SIA-l süüdistatava äriühingu osade mis

tahes käsutamise, võõrandamise ning nende koormamise tehingute tegemise, aga ka OÜ Europlaza

lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja mis tahes ümberkujundamise. Samuti keelati osanikul

süüdistatava juhatuse liikme tagasikutsumine, registrist kustutamine ja uue juhatuse liikme valimine

ning juhatuse liikmel osaühingu nimel mis tahes tehingute tegemine. Kohus leidis, et ta ei saa

kriminaalasja menetleda ja tsiviilhagi lahendada, sest juriidilisest isikust süüdistatav hoidub

kriminaalmenetlusest kõrvale. On põhjendatud alus arvata, et tsiviilhagi tagamata jätmisel muutub

tsiviilhagi lahendamine võimatuks, mille tõttu on vajalik täiendavate tsiviilhagi tagamise abinõude

rakendamine.

5. 28. mai 2014. a kohtuistungil esitas OÜ Europlaza kaitsja kohtule tõendid selle kohta, et 22. mail

2014 äriregistrile edastatud avaldusest nähtuvalt astus A. Z. juriidilisest isikust süüdistatava juhatuse

liikme kohalt tagasi. Arvestades, et kohtuistungist ei võtnud taas osa juriidilisest isikust süüdistatava

seaduslik esindaja, lükkas maakohus kohtuistungi edasi.

6. Harju Maakohtu 5. juuni 2014. a määrusega tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile ja tühistati

kohtumenetluses valitud tsiviilhagi tagamise abinõud. Kohus ei nõustunud prokuröri taotlusega

määrata uus kohtuistungi aeg siis, kui tsiviilkohtumenetluses oleks lahendatud prokuratuuri taotlus

OÜ-le Europlaza uue juhatuse liikme määramiseks. Süüdistataval puudub juhatuse liige ja pole teada,

kas ning millal uus juhatuse liige määratakse. Kriminaalasja ei saa süüdistatava osavõtuta arutada ja

seetõttu ei ole mõeldav ka järgmiste menetlustoimingute tegemine või kriminaalmenetluse

lõpetamine mis tahes alusel. Juriidilisest isikust süüdistatava osavõttu kohtuistungitest ei saa tagada,

sest seadus kujunenud olukorda ei reguleeri. Küll annab KrMS § 213 lg 1 p 1 prokuratuurile

pädevuse juhtida kohtueelset menetlust ja teha vajaduse korral menetlustoiminguid. Prokurör saab

kohtueelses menetluses pöörduda tsiviilkohtusse ja taotleda süüdistatavale uue juhatuse liikme

määramist. Oleks lubamatu, kui kriminaalasi jääks kohtu menetlusse kindlaks määramata ajaks.

Arvestades, et kriminaalasja edasine arutamine on muutunud võimatuks, tuleb kriminaaltoimik

prokuratuurile tagastada ja kohtus rakendatud tsiviilhagi tagamise abinõud tühistada. Ühtlasi märkis

maakohus, et KrMS § 385 p 15 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav.

7. Harju Maakohtu määruse peale esitas siiski määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Martin Tuulik, kes taotles määruse tühistamist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrusega rahuldati määruskaebus, tühistati maakohtu

määrus ja tagastati kriminaalasja materjal samale kohtule menetluse jätkamiseks samas

kohtukoosseisus. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et määrus ei ole KrMS § 385

p 15 alusel vaidlustatav. Osutatud säte reguleerib olukorda, kus kohus tagastab prokuratuurile

kriminaaltoimiku lihtmenetluses. Kohtuasjas nr 3-1-1-7-12 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2-4, § 253 p-s

3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab

kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. Seega

oli maakohtu määrus vaidlustatav ja KrMS § 384 lg 1 kohaselt said selle peale määruskaebuse esitada

kohtumenetluse pooled. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et kohus saab üldmenetluses

kohtuliku uurimise staadiumis kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastada. Tegemist on praktikas

harva esineva olukorraga, kuid KrMS § 269 lg 1 järgi tuleb süüdistatava ilmumata jäämise korral

kohtulik arutamine edasi lükata, mitte kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Kriminaaltoimiku

prokuratuurile tagastamiseks puudus seaduslik alus ja seetõttu tuleb määrus selles osas tühistada ning

kriminaalasja materjal maakohtule menetluse jätkamiseks tagastada. Määrus tuleb tühistada ka

tsiviilhagi tagamise täiendavate abinõude tühistamise osas.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ Europlaza kaitsja

vandeadvokaat Vahur Kivistik, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja prokuröri

määruskaebuse läbi vaatamata jätmist. Kaebuse esitaja märgib kokkuvõtlikult, et KrMS § 385 p 15

kohaselt ei saa määruskaebust esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale.

Järelikult on praeguses kohtuasjas määruskaebuse esitamine KrMS § 383 lg 1 ja § 385 p 15

koosmõjus välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-7-12 ei ole asjasse

puutuv lahend, kuna selles käsitleti süüdistusakti tagastamisega seonduvat. Võimalus tagastada

prokuratuurile kriminaaltoimik ka üldmenetluses tuleneb KrMS § 385 p 15 sõnastusest. Osutatud

norm ei sisalda kaebeõiguse piirangut menetlusliikide kaupa, ja kuigi menetlusseaduse regulatsioon

võiks olla detailsem, ei ole õige väide, et kriminaaltoimiku tagastamist käsitlevad sätted üldse

puuduvad. Ka ei ole seadusandja terminikasutuses järjepidev, kasutades samal ajal termineid

„kriminaaltoimik“ ja „kriminaalasja materjal“. Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et KrMS

§ 385 p-s 15 sätestatud kaebeõiguse piirang hõlmab lisaks kriminaaltoimiku mõistele ka

kriminaalasja materjali mõistet KrMS § 2565 kohaldamisel. Seeläbi jaatati ühest küljest KrMS § 385

p 15 laiema sisustamise vajadust, kuid teisalt kitsendati normi reguleerimisala.

10. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Tuulik vaidleb määruskaebusele vastu,

märkides kokkuvõtlikult, et KrMS § 385 p 15 ei ole asjasse puutuv säte. See norm reguleerib

olukorda, kus kohus tagastab prokuratuurile kriminaaltoimiku lihtmenetluses. Sama seisukohta

väljendas Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasjas nr 3-1-1-7-12, osutades korduvalt just

kriminaaltoimiku tagastamise võimalusele. Seetõttu on alusetu väide, et kõnealuses lahendis käsitleti

üksnes süüdistusakti tagastamise küsimust. Eeltoodust lähtudes oli prokurör õigustatud maakohtu

määrust määruskaebemenetluses vaidlustama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks alust. Nimelt sedastas apellatsioonikohus põhjendatult, et maakohtu määrust, millega

tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile ja tühistati ühtlasi tsiviilhagi tagamise abinõud, oli prokurör

õigustatud vaidlustama KrMS § 384 lg 1 alusel. KrMS § 385 p-s 15 sätestatu ei ole aga praeguse

kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv.

11.1 KrMS § 385 p-s 15 nähakse ette, et määruskaebust ei saa esitada prokuratuurile

kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. Kuigi sätte sõnastuse põhjal võiks esmapilgul

tõepoolest järeldada, et konkreetne määruskaebuse esitamise keeld hõlmab kõiki menetlusliike, ei saa

õigusnormide sisustamisel ja rakendamisel siiski piirduda pelgalt grammatilise tõlgendamisega, nagu

leiab kaitsja, vaid muu hulgas tuleb välja selgitada normi kehtestamisega taotletud eesmärk.

11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 26. jaanuari 2012. a määruses asjas nr 3-1-1-7-12 leidnud, et

KrMS § 385 p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja

(olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Kõnealune edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et

ühelt poolt on kohtul üldjuhul sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt

KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest

sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises

korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole

ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.

Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise

võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku

alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane

määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust (vt määruse p 9).

11.3 Tuginedes eelmises punktis refereeritud seisukohtadele, leidis ringkonnakohus õigustatult, et

KrMS § 385 p-s 15 märgitu puudutab pelgalt lihtmenetluses tehtud kohtumääruste vaidlustamise

keeldu. Vaidlusaluse normiga taotletava eesmärgi laiendamine üldmenetlusele ei oleks loogiliselt

põhjendatav. Nimelt ei nähta kriminaalmenetluse seadustikus ette võimalust, mis annaks

kriminaalasja üldmenetluses arutavale kohtule pädevuse kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada.

Üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda üksnes

õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse

lõpetamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-13,

p 11). Sel põhjusel ei saa KrMS § 385 p-s 15 sätestatu ka hõlmata sellise määruse vaidlustamise

keeldu, mille tegemise võimalust menetlusseadustik ette ei näegi. Kirjeldatud põhjustel toimis

ringkonnakohus seaduslikult, kui tühistas maakohtu määruse ja tagastas kriminaalasja maakohtu

samale kohtukoosseisule kriminaalmenetluse jätkamiseks.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata. Süüdistataval tekkinud menetluskulu, s.o valitud kaitsjale Riigikohtus

toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu, jääb KrMS § 187 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

13. Kuivõrd käesoleva määrusega jäetakse ringkonnakohtu määrus muutmata, peab maakohtu sama

kohtukoosseis kriminaalasja menetlemist jätkama. Samas on määruskaebemenetlus ajendatud

maakohtu seisukohast, mille järgi ei ole kriminaalasja arutamine juriidilisest isikust süüdistatava

seadusliku esindajata võimalik. Esimese astme kohtu hinnangul hoidub süüdistatav kriminaalasja

arutamisest kõrvale, sest osaühingu juhatuse liikmed on pidevalt vahetunud. Mitmel korral on

juhatuse liige tagasi kutsutud või tagasi astunud vahetult enne kohtuistungit. Maakohtu määruse

tegemise ajal puudus süüdistataval juhatuse liige üldse ega olnud ka teada, millal uus juhatuse liige

valitakse. Nendel asjaoludel on maakohus regulatsiooni puudulikkusele osutades leidnud, et tal ei ole

menetluslikku võimalust juriidilisest isikust süüdistatava seadusliku esindaja kohtuistungist osavõttu

tagada ja seeläbi kriminaalasja kohtulikku arutamist jätkata. Seoses eelnevate seisukohtadega peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist.

14. KrMS § 36 kohaselt osaleb juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses

oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellel on kõik kahtlustatava või süüdistatava

õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi. KrMS § 36 kehtestamisel

on seadusandja arusaadavalt lähtunud eeldusest, mille kohaselt vastab kriminaalmenetluses osalev

kahtlustatav või süüdistatav ühing seaduses sätestatud nõuetele selles osas, et tal on seaduse ja

põhikirja või ühingulepinguga nõutavad pädevad juhtorganid, mille kaudu ta tegutseb ning mille

liikmed juriidilist isikut esindavad. Seega on iseenesest õige maakohtu seisukoht, et

kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, kuidas peaks menetleja toimima siis, kui

kriminaalmenetlust tuleb toimetada juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava suhtes, kellel

KrMS § 36 tähenduses pädev esindaja puudub.

15. Äriseadustiku § 59 lg 6 ja § 203 lg 1 p-de 2 ning 3 järgi võib osaühingul juhatuse liikme(te)

puudumise tagajärjeks olla osaühingu sundlõpetamine. Osaühingu sundlõpetamisega kaasnevaks

kriminaalmenetlusõiguslikuks reaktsiooniks oleks sellisel juhul kriminaalmenetluse lõpetamine

KrMS § 199 lg 1 p 4 või § 274 lg 1 alusel. Samas on ilmne, et seadusandja ei ole soovinud luua

olukorda, kus juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava kriminaalasja menetlemine päädib

kriminaalmenetluse

lõpetamisega

põhjusel,

et

viimane

ei

soovi

kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise eesmärgil uut juhatuse liiget valida. Arvestades, et sundlõpetamise ähvardusel ei

pruugi olla kriminaalmenetluse tagamiseks vajalikku mõju, aga ka sundlõpetamise menetluse

läbiviimiseks

äriseadustikus

ette

nähtud

tähtaegasid,

ei

ole

see

tsiviilõiguslik

meede

kriminaalmenetluses rakendamiseks sobiv.

16. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaadeldava küsimuse lahendamisel sobiv ka tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 602 ette nähtud juriidilise isiku juhtorgani liikme määramist puudutav

regulatsioon. Nimelt ei saaks kõnealuse sätte järgi hagita menetluse alustamisel välistada

menetlusõiguste pahauskset kasutamist selliselt, et pärast menetluse alustamist, kuid enne

kohtulahendi tegemist, valib süüdistatavast juriidilise isiku pädev organ uue juhatuse liikme. See

tähendaks omakorda, et juhtorgani asendusliikme määramiseks puuduks TsMS § 602 kohaselt alus.

Hagita menetluse lõpetamisel ei oleks juhatuse liikme uuesti tagasikutsumine aga millegagi takistatud

ja selline situatsioon ei võimaldaks kriminaalasja arutamist endiselt jätkata. Kolleegiumi arvates ei

ole juhatuse koosseisu muutumise vältimise abinõuna õige tugineda ka tsiviilhagi tagamist

puudutavatele tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Esiteks ei ole see lahendus praeguse

kohtuasja näitel välistanud juhatuse liikmel omal algatusel tagasi astuda. Teiseks ei oleks osutatud

võimalus

rakendatav

nendes

kriminaalasjades,

milles

kannatanu

tsiviilhagi

ei

esita.

Kriminaalmenetlust tagavate abinõude valik ei tohiks samas sõltuda kriminaalasjas tsiviilhagi

esitamisest, vaid peaks olema kõigis menetlustes ühetaoline.

17. KrMS § 2 p 4 sätestab, et kriminaalmenetlusõiguse allikaks on Riigikohtu lahendid küsimustes,

mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse

kohaldamisel. Lähtudes käesoleva määruse punktides 13-16 märgitust ja tuginedes KrMS § 2 p-le 4,

leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus juriidilise isiku pädev organ ei ole juhatuse

liiget või liikmeid valinud ja kohus tuvastab, et selliselt on toimitud kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise eesmärgil, ning süüdistatava kohtusse kutsumiseks on tehtud mõistlikke pingutusi

ja temata on kohtulik arutamine võimalik, võib analoogiat aluseks võttes KrMS § 269 lg 2 p 2 järgi

kriminaalasja erandlikult arutada juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta. Seda seisukohta

põhjendab kolleegium järgmiselt.

17.1 KrMS § 269 lg 1 järgi on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest üldjuhul kohustuslik. Osutatud

nõue tuleneb põhiseaduse § 24 lg-st 1 ja § 15 lg-st 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artiklist 6, milles nähakse ette isiku õigus viibida enda kohtuasja arutamise

juures, õigus olla kohtus ära kuulatud ning kaitsta ennast talle esitatud süüdistuse vastu. Loetletud

õigustele vastandub aga süüdistatava kohustus võtta osa kohtulikust arutamisest, mille tagamiseks on

seadusandja sätestanud mitme põhiõigusi riivava kriminaalmenetlust tagava sunnivahendi

rakendamise võimaluse. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ühelt poolt tuleb

kriminaalmenetluses tagada isikule võimalus ennast kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures.

Teiselt poolt peab arvestama ka menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks

hukkamõist. Isiku õiguste tagamine riigi poolt peab olema efektiivne, s.t et riik peab kehtestama

reaalselt

toimiva

mehhanismi,

et

isik

saaks

enda

õigusi

(sh

menetluslikke

tagatisi

kriminaalmenetluses) realiseerida. Samas ei saa sellises riigi kohustuses näha absoluutset nõuet, et

riik peaks isiku huvide tagamise nimel ohverdama kõik muud huvid ka olukorras, kus isik enda

huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole. Seega tuleb leida mõistlik tasakaal, mille tarbeks ongi

kriminaalmenetluses ette nähtud süüdistatava kohtulikust arutamisest osavõttu reguleeriv norm (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-1-1-30-04, p 10.3).

17.2 KrMS § 269 lg 2 p-s 2 sisalduv erandlik kriminaalasja tagaselja arutamise alus on mõeldud

tagama kriminaalasja kohtuliku arutamise jätkumist neil juhtudel, mil menetleja mõistlikele

pingutustele vaatamata ei ole süüdistatava asukohta Eesti Vabariigis tuvastatud ja on ilmne, et

väljaspool Eesti Vabariigi piire viibiv süüdistatav hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KrMS § 269 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused sisult võrreldavad

olukorraga, kus kohus on küll teinud mõistlikke pingutusi, tagamaks juriidilisest isikust süüdistatava

seadusliku esindaja ilmumist kohtuistungile, kuid süüdistatava tahtliku tegevuse tulemusena sellel

ühingul seaduslik esindaja üldse puudub. Sellisel juhul ei saa tuvastada, kes on see isik, kes oleks

KrMS § 36 mõttes pädev juriidilisest isikust süüdistatavat kriminaalmenetluses esindama, ega teha

kindlaks ka tema asukohta. Teisalt võimaldavad kirjeldatud asjaolud järeldada, et juriidilisest isikust

süüdistatav on sisuliselt asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, jättes ühingu juhtorgani

koosseisu seaduse nõuetega kooskõlla viimata, vältimaks tema suhtes menetletava kriminaalasja

kohtuliku arutamise jätkamist.

18. Eespool öeldut arvestades peab maakohus kriminaalasja uuesti arutama asudes esmalt välja

selgitama, kas vahepealsel ajal on süüdistatavast osaühingu juhatusse valitud uued liikmed või kas

seda kavatsetakse lähiajal teha. Kui osaühingu juhatusse ei ole jätkuvalt liikmeid valitud ega ole ka

selge, kas seda lähema mõistliku aja jooksul tehakse, tuleb kohtul kaaluda kriminaalasja arutamist

erandlikult juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Saale Laos

/allkirjastatud digitaalselt/