3-1-1-74-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-14

Otsuse kuupäev

2. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrei Zertsovi süüdistuses KarS § 114 p 4 - §

25 lg 2 ja § 120 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni

2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-1349

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrei Zertsovi kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Natalia Lebed

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus Andrei Zertsovi süüdistuses

KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 ja § 120 järgi osas, milles jäeti läbi vaatamata Andrei Zertsovi kaitsja

taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Ennistada taotluse esitamise tähtaeg. Saata

kriminaalasi kaitsja riigi õigusabi taotlust puudutavas osas ringkonnakohtule uueks

arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Tibar ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Andrei Zertsovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 561 (viissada

kuuskümmend üks) eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 93 (üheksakümmend kolm) eurot ja

60 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. märtsi 2014. a otsusega tunnistati A. Zertsov süüdi KarS § 120 järgi ja talle

mõisteti karistuseks kuue kuu pikkune vangistus. Samuti tunnistas maakohus A. Zertsovi süüdi

KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi ja karistas vangistusega kaheteistkümneks aastaks. KarS § 64 lg 1

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 30. oktoobri 2012. a

otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra, s.o kolm kuud ja kakskümmend seitse päeva

vangistust, ja mõistis liitkaristuseks kaksteist aastat kolm kuud ja kakskümmend seitse päeva

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas maakohus eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka.

2. KarS § 120 järgi tunnistati A. Zertsov süüdi selles, et ajavahemikus maist kuni septembrini 2013

helistas ta korduvalt S. Z.-le ja ähvardas teda tapmisega. Kannatanu tajus ähvardusi reaalsetena, olles

teadlik sellest, et A. Zertsovi on varem karistatud tapmise eest. A. Zertsov jälitas kannatanut pidevalt,

helistas talle, saatis mobiiltelefonile sõnumeid ja magas kannatanu korteri akende all. 19. mail 2013

lõhkus A. Zertsov kannatanu elukohas aadressil Xxxxxxxxx XX-X Maardu korteri aknaklaasid, mille

eest teda karistati väärteokorras.

3. KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi tunnistati A. Zertsov süüdi selles, et isikuna, kes on varem toime

pannud tapmise, pani ta uuesti toime tapmise katse. Viibides 5. septembril 2013 kell 22.45 aadressil

Xxxxxxxxx XX, Maardus asuva maja juures, lõi ta S. Z.-le kaks korda noaga kaela piirkonda,

tekitades kannatanule kaks lõikehaava. Pärast seda püüdis A. Zertsov lüüa 5-6 korda kannatanule

noaga kaela pihta, kuid kannatanu kaitses ennast, üritades tõmmata nuga süüdistatava käest ära,

karjudes valjusti ja hüüdes appi, mille tõttu ärkasid kannatanu naabrid. Pärast seda, kui kannatanul

õnnestus A. Zertsovi käest nuga ära tõmmata, jooksis süüdistatav minema, viimata tegu lõpule temast

olenemata põhjustel.

4. A. Zertsovi kaitsja esitas apellatsiooni, paludes tühistada maakohtu otsuse KarS § 120 järgi ja teha

selles osas uus otsus, millega mõista süüdistatav selles teos õigeks. Samuti palus kaitsja tühistada

maakohtu otsuse A. Zertsovi süüditunnistamises KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning teha uus otsus,

millega karistada süüdistatavat KarS § 121 järgi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata ning seda põhjendati järgmiselt.

5.1 Maakohus on oma otsust nõuetekohaselt põhistanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt

tõenditele antud hinnanguga, mille kohaselt on leidnud tõendamist nii ähvardamine kui ka tahtlus

mõrva toimepanemise suhtes. Kannatanu ütlusi ähvardamise kohta kinnitavad tunnistajate ütlused,

vaatlusprotokollist nähtuv telefonisõnumite tekst, samuti süüdistatava varasem analoogiline

käitumine. Tapmistahtlust kinnitavad samuti süüdistatava varasemad ähvardused ja löögid kaela kui

elutähtsate organite piirkonda, kus asuvad suured veresooned ja hingetoru. Samuti on süüdistatav

varem süüdi mõistetud tapmise eest, mille ta pani toime kannatanut noaga kaela lüües.

5.2 Kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu määramiseks tuleb jätta läbi vaatamata. Kaitsja esitas

maakohtule apellatsiooni 26. aprillil 2014. Samas ei esitanud kaitsja koos apellatsiooniga kirjalikku

taotlust kaitsjatasu kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Ringkonnakohus tegi 8. mail 2014 määruse

kriminaalasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, andes menetluse pooltele aega seisukohtade

esitamiseks 20. maini 2014 ja teatades, et otsus on kättesaadav 10. juunil. Määrus oli kaitsjale

saadetud ning kaitsja kinnitas ka selle kättesaamist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et KrMS §

189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kaitsja õigusabiga seotud kulutuste hüvitamise taotluse

esitama kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kirjaliku menetluse puhul on kohtu

nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 331 lg 11 teise lause alusel kindlaks

määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kaitsja on

selle taotluse koostanud ja ringkonnakohtule esitanud alles 3. juunil 2014 ehk ajal, mil kohus oli juba

nõupidamistoas. Seega on kaitsja esitanud taotluse ettenähtud tähtajast hiljem.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon,

kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning A. Zertsovi õigeksmõistmist KarS § 120

järgi. Süüdistatava tegevus S. Z. löömisel vastab kehalise väärkohtlemise, mitte mõrvakatse

tunnustele. Samuti taotleb kaitsja ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaitsjatasu taotluse läbi

vaatamata jätmise osas ning nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses esitatud kaitsjatasu

taotluste rahuldamist.

6.1 Esmalt vaidlustab kaitsja A. Zertsovi süüdimõistmist kannatanu ähvardamises ja leiab, et selles

osas ei anna kogutud tõendid alust süüdimõistva otsuse tegemiseks. A. Zertsovi käitumises ei ole

tuvastatud KarS § 114 p 4 subjektiivse külje tunnused ehk mõrva toimepanemise tahtlust ja tema tegu

vastab KarS § 121 ehk tervisekahjustuse tekitamise tunnustele.

6.2 Riigi õigusabi taotluse kohta märgib kaitsja järgmist. Kaitsja tutvus maakohtu otsusega ja

analüüsis seda pikalt, mille järel koostas apellatsiooni. Apellatsiooni esitamise hetkeks ei olnud selge,

kas keegi taotleb asja läbivaatamist suulisel istungil (nt süüdistatav ise), mistõttu kaitsja ei esitanud

koos apellatsiooniga ka kaitsjatasu taotlust õigusabiga seotud kulude kindlaksmääramiseks ning

hüvitamiseks. Vastab tõele, et 8. mail 2014 määras ringkonnakohus kriminaalasja läbivaatamisele

kirjalikus menetluses. Määruses andis ringkonnakohus menetluse pooltele aega seisukohtade

esitamiseks 20. maini 2014. Määrus oli kaitsjale saadetud ja kaitsja on kinnitanud selle kättesaamist.

Samas ei osanud kaitsja järeldada, et seisukoha esitamise all mõeldakse ühtlasi ka taotluste esitamist.

Ringkonnakohus ei märkinud oma määruses sõnaselgelt, et vastavaks kuupäevaks tuleb esitada ka

kõik taotlused, küsiti vaid poolte seisukohti esitatud apellatsioonile. Samuti ei nähtu määrusest, et

pärast määruses märgitud kuupäeva saabumist läheb kohus nõupidamistuppa ja on seal alates 20.

maist 2014 kuni otsuse tegemiseni. Kaitsjatasu taotlus ei ole sellise keerukusastmega, millele oleks

vaja saada ka vastustaja seisukohta või mille läbivaatamine takistaks kriminaalasjas otsuse tegemist

või lükkaks selle tegemist edasi.

6.3 Õnnetuse tagajärjel viibis kaitsja 7.-26. mail 2014 töövõimetuslehel. Kohus tegi asjasse puutuva

määruse 8. mail 2014 ja kaitsja kinnitas selle kättesaamist, kuigi viibis haiguslehel. Samas ei saanud

kaitsja asuda täitma tööülesandeid ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 1 p 5 ja lg 2 mõttes ehk

määrusele vastama. Kaitsja esitas kaitsjatasu taotluse ringkonnakohtule esimesel võimalusel pärast

tervenemist ja tööle asumist. Kaitsjatasu taotluse koostamine ja kohtule edastamine ning selle alusel

tasu saamine on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Seega on advokaat pandud väga raskesse

olukorda, kus ühelt poolt nõuab kohus tähtaegadest kinnipidamist ja tööülesannete täitmist, teisalt aga

keelab seadus haiguse ajal töökohustusi täitmast hoiatusega jätta haige haigushüvitisest ilma.

Kaitsjatasu taotluse koostamine on niivõrd subjektiivne toiming, et selleks ei saa paluda või määrata

isegi asenduskaitsjat, sest viimane ei tea, palju on aega kulutatud näiteks apellatsiooni koostamiseks

või kohtuotsusega tutvumiseks. Pealegi ei saa asenduskaitsja tehniliselt esitada tasutaotlust

asendatava advokaadi nimel, sest riigi õigusabi infosüsteemi sisselogimine eeldab ID-kaardi

kasutamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et kassatsioonis vaidlustatakse valdavalt maa- ja ringkonnakohtu poolt tõenditele

antud hinnangut. Kohtud tuvastasid, et süüdistatav ähvardas kannatanut tapmisega, ja põhjendasid

veenvalt oma seisukohta. Samuti nõustub Riigikohus kohtute seisukohaga, et koostoimes varasemate

ähvardustega viitavad korduvad löögid noaga kaela piirkonda ilmselgelt kannatanu tapmise soovile.

Seega ei anna kassatsioonis esitatud väited alust selles osas otsuse tühistamiseks.

8. KrMS § 331 lg 11 näeb ette, et ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses.

Kirjaliku

menetluse

toimetamisel

määrab

ringkonnakohus

tähtaja,

mille

jooksul

apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult

teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog

kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi

üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul

kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult

teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele. Kriminaalasjast nähtub, et 8.

mail 2014 määras ringkonnakohus kriminaalasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (vt II köide, lk

155). Määruses andis ringkonnakohus kohtumenetluse pooltele aega seisukohtade esitamiseks 20.

maini 2014 ja teatas, et otsus on kättesaadav 10. juunil 2014. Formaalselt on apellatsioonikohus seega

järginud seaduse nõudeid.

9. Samas leiab kolleegium, et ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse

põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni

artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse

vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle

toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda

kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud

põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus

taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei

ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu

teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu,

mida aga praegusel juhul ei tehtud. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks

kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu. Praeguses asjas ei

ole see siiski takistanud kriminaalasja arutamist ega põhjustanud ebaseaduslikku või põhjendamatut

kohtuotsust, sest ka kassatsioonimenetluses ei ole kaitsja väitnud taandamisaluste olemasolu.

11. Ühtlasi nõustub kolleegium kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohtu määrusest ei nähtunud

üheselt, et 20. mai 2014 oli ka taotluste, sh riigi õigusabi tasu taotluse esitamise tähtaeg. Kolleegium

leiab, et ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13

Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa

siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast

seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada

selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise

tähtajaga, mida aga praegusel juhul ei tehtud. Selle ebaselguse ringkonnakohtu määruses loeb

Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

12. Eelnevast tulenevalt peab kolleegium võimalikuks ennistada riigi õigusabi taotluse esitamise

tähtaega. Seetõttu ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 341 lg-st 3 ja § 362 p-st 2 tühistab

Riigikohus ringkonnakohtu otsuse kaitsja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata jätmise osas ja saadab

kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kuigi

Riigikohus saaks teha menetluskulusid puudutava otsuse ka ise KrMS § 191 lg 3 alusel, tuleb vältida

võimalust, et ringkonnakohtu otsusega võrreldes pannakse süüdistatav Riigikohtu otsusega

halvemasse olukorda, s.o kulud jäetakse tema kanda.

13. Kassatsioonimenetluses esitatud taotluse kohaselt palutakse riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist Advokaadibüroole Tibar ja Partnerid kogusummas 561 eurot

60 senti (sh käibemaks 93 eurot 60 senti). Taotluste kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega

tutvumiseks 4 pooltundi ja kassatsiooni koostamiseks 8 pooltundi. Kokku osutas kaitsja A. Zertsovile

õigusabi 12 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25. veebruari 2014. a otsuse p-

dest 7 ja 21 alusel rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb

eelmärgitud menetluskulu jätta riigi kanda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

/allkirjastatud digitaalselt/