3-1-1-77-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-14

Otsuse kuupäev

2. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Väärteoasi Oleksandr Badʼonkini karistamises liiklusseaduse

§ 227 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsus väärteoasjas nr 4-14-

3180

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleksandr

Badʼonkini

kaitsja

vandeadvokaat

Maano

Saareväli, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt Kristian

Jaani

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. november 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja prefektuuri 27. märtsi 2014. a otsusega võeti Oleksandr Badʼonkinilt liiklusseaduse (edaspidi

LS) § 227 lg 3 alusel neljaks kuuks ära juhtimisõigus. Kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud

asjaolude kohaselt juhtis O. Badʼonkin 4. märtsil 2014 kell 13:17 Harjumaal Saku alevikus Saku-

Tõdva tee 1. km- l, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km tunnis, mootorsõidukit kiirusega 105 +/-

4 km tunnis. Seega ületas O. Badʼonkin suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km tunnis

ja rikkus LS § 15 lg 1 p-i 2 nõudeid.

2. O. Badʼonkin esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse, milles taotles

karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt taotles O. Badʼonkin

karistuse kergendamist. Kaebuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist.

2.1. Menetlusalune isik viibis suurimat lubatud sõidukiirust ületades kohustuste kollisiooni olukorras.

Nimelt helistas O. Badʼonkinile tema südamehaige abikaasa ja teavitas enesetunde halvenemisest.

Kuna abikaasaga olid jäänud lapselapsed, pidi menetlusalune isik koju kiirustama ega saanud

sõidukiiruse piirangut järgida. Eelnevast nähtuvalt on teo õigusvastasus KarS § 30 alusel välistatud.

2.2. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on liiga range. O. Badʼonkin kahetseb väärteo

toimepanemist. Samuti on liiklus Saku-Tõdva teel kell 13:17 hõre. Seega ei ohustanud menetlusalune

isik oma tegevusega teisi liiklejaid.

3. Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata ja

selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Kohtuväline menetleja leidis põhjendatult, et O. Badʼonkin pani toime LS § 227 lg-s 3 sätestatud

väärteo. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli ja tunnistaja H. K. ütlustega. Arvestades, et menetlusaluse isiku ütluste kohaselt soovis ta

jõuda koju haige abikaasa juurde, rikkus ta kiirusepiirangut kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd

välistavad asjaolud puuduvad.

3.2. Karistuse määramisel on võetud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 loetletud kriteeriume.

LS § 227 lg 3 sätestab karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise kuni 12 kuuks. Praeguses asjas märkis kohtuväline menetleja, et O. Badʼonkinit on

suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt karistatud, ja välistas seetõttu rahatrahvi

määramise. Juhtimisõiguse äravõtmise määra valikul võeti lähtekohaks sanktsiooni keskmine määr -

kuus kuud - ning arvestades kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, vähendati

juhtimisõiguse äravõtmise aega kahe kuu võrra.

3.3. Väide, et O. Badʼonkin ei ohustanud teisi liiklejaid, on alusetu. Inimesel kulub ootamatult

ilmnenud ohule reageerimiseks umbes 1,5 sekundit. Mida suurem on sõidukiirus, seda pikema maa

liigub mootorsõiduk enne, kui juht jõuab pidurdamist alustada. Samuti on suurema kiiruse korral

pidurdusmaa pikem. On üldteada, et 50 km tunnis sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 m,

pidurdusmaa 20 m ja peatumisteekond 40 m. 105 km tunnis sõitva sõiduki reageerimismaa on aga

juba 31,5 m, pidurdusmaa 110,25 m ja peatumisteekond koguni 141,75 m. Eelnevat nähtuvalt poleks

O. Badʼonkin suutnud juhul, kui talle oleks sattunud ootamatult ette teine liikleja, liiklusõnnetuse

vältimiseks piisavalt kiiresti reageerida. Kuna O. Badʼonkin ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja

peab suurima lubatud sõidukiiruse ületamist normaalseks, tuleb ta liiklusest kõrvaldada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Badʼonkini kaitsja

vandeadvokaat Maano Saareväli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule

uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

4.1. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohus on

asunud varasemas praktikas seisukohale, et VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma

menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning

süülisuse analüüs. Praeguses asjas osutas menetlusalune isik maakohtule esitatud kaebuses oma teo

õigusvastasust välistavale asjaolule ja selgitas suurima lubatud sõidukiiruse ületamist kohustuste

kollisiooniga, kuid maakohtu otsuses jäeti need väited analüüsimata. Maakohus konstateeris üksnes

üldsõnaliselt, et õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

4.2. Maakohtu otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Ühelt poolt

märgitakse maakohtu otsuse põhjendavas osas, et kohtuväline menetleja arvestas O. Badʼonkini

karistamisel kergendava asjaoluna kahetsust, ja seetõttu jättis kohus kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata. Samas aga asutakse maakohtu otsuses seisukohale, et karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud puuduvad. Eelneva tõttu pole kohtuotsuse lugejal võimalik aru saada, kas

maakohtu hinnangul karistust kergendavad asjaolud esinevad või mitte. Juhul, kui maakohus tuvastas

karistust kergendavate asjaolude puudumise, tulnuks kohtuvälise menetleja otsus motiivide osas

tühistada.

4.3. Maakohus asus alusetult seisukohale, et O. Badʼonkin pani väärteo toime kavatsetult. Isegi juhul,

kui leida, et O. Badʼonkini tegu oli õigusvastane ja ta kujutas teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid

endale ette, saab O. Badʼonkini võtta KarS § 31 lg 1 kohaselt vastutusele ettevaatamatusest toime

pandud teo eest.

4.4. Hinnates O. Badʼonkini teo ohtlikkust, tõi maakohus välja erinevatest sõidukiirustest tulenevad

reageerimis-, pidurdus- ja peatumisteekondade pikkused. Iseenesest on õige, et kiiremini liikuv

sõiduk kujutab endast suuremat ohtu, kuid praegusel juhul pole tõendatud, et maakohtu poolt esile

tõstetud arvud käivad O. Badʼonkini sõiduki kohta. Kuna pidurdus- ja peatumisteekonna pikkus

sõltub ka konkreetsest sõidukist ning ilma- ja teeoludest, eeldas kõnealuste teekondade

väljaarvutamine eksperimentide sooritamist ja eriteadmiste rakendamist. Kuna maakohus lükkas esile

tõstetud arvudele tuginedes ümber menetlusaluse isiku väited selle kohta, et tema tegu ei kujutanud

kaasliiklejatele reaalset ohtu, asus maakohus lubamatult eksperdi rolli.

4.5. Maakohus asus alusetult seisukohale, et O. Badʼonkin peab suurima lubatud sõidukiiruse

ületamist normaalseks ja ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Menetlusalune isik selgitas maakohtule

esitatud kaebuses, et ta tegutses kohustuste kollisiooni olukorras. Ka juhul, kui tuvastada kohustuste

kollisiooni puudumine, pole alust arvata, et sõidukiiruse ületamine on O. Badʼonkini arvates

normaalne ja tavapärane. O. Badʼonkin ületas suurimat lubatud sõidukiirust soovist tõtata appi oma

lähedasele. Samuti ei tekita varasem karistatus veendumust, et O. Badʼonkinit mõjutab uute

rikkumiste toimepanemisest hoiduma vaid juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 227 lg 1 järgi

kvalifitseeritav väärtegu oli praegusest rikkumisest kergem ja sätestab karistusena rahatrahvi.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani,

kes leiab kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. Maakohtu otsus on seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus arutas väärteoasja täies

ulatuses ja lahendas kõik VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

5.2. O. Badʼonkin ei viibinud kohustuste kollisiooni olukorras. KarS § 30 kohaselt on teo

õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole

võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama

oluline kui rikutav kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 20. mai 2009. a otsuses nr 3-1-

1-42-09, et hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve

päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt

viidatud otsuse p 11). Praeguses asjas oli O. Badʼonkinil võimalik pöörduda abikaasa aitamiseks

päästeteenistuse poole, kuid ta jättis selle tegemata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegiumi hinnangul heidab kaitsja maakohtule põhjendatult ette menetlusaluse isiku teo

õigusvastasuse analüüsimata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

korduvalt märkinud, et VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele

isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs

(vt nt Riigikohtu kriminaalikolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-14 ja

27. märtsi 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-14, p 6). Kuna praegusel juhul taotles O. Badʼonkin

kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuses karistusotsuse tühistamist ja kirjeldas

asjaolusid, mis tema arvates välistasid teo õigusvastasuse, oleks maakohus pidanud andma nendele

väidetele omapoolse hinnangu. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus maakohus kohtuotsuse

põhjendamiskohustust.

7. Samas ei kujuta ülalmärgitud minetus endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist

VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes ega too vältimatult kaasa väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks

saatmist. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium 30. juuni 2014. a otsuses nr 3-1-1-14-14

seisukohale, et üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on

kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse

põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7

otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et

seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses

põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse

põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

(Vt viidatud otsuse p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi

põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kuna praeguses asjas puudutab põhjendamiskohustuse

rikkumine üksnes menetlusaluse isiku teo õigusvastasuse hindamist, pole tegemist kohtuotsuse

põhjenduse kui terviku puudumisega.

8. Eelnevast nähtuvalt tuleb Riigikohtul otsustada, kas maakohtu viga on võimalik

kassatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegiumi hinnangul saab sellele küsimusele vastata jaatavalt.

Maakohtule esitatud kaebuse kohaselt on O. Badʼonkini teo õigusvastasus välistatud KarS § 30 alusel

kohustuste kollisiooni tõttu. Nimelt pidi O. Badʼonkin kiirustama väärteoprotokollis märgitud ajal

koju südamehaige abikaasa juurde, kelle enesetunne oli halvenenud ja kellega olid jäänud

lapselapsed. Seetõttu polnud tal võimalik kiirusepiirangut järgida. Kuna praeguses asjas on maakohus

pidanud menetlusaluse isiku ütlusi suurima lubatud sõidukiiruse ületamise motiivide osas

usaldusväärseks ja neile subjektiivse koosseisu tuvastamisel tuginenud, on teo õigusvastasuse

analüüsimiseks vaja anda O. Badʼonkini poolt kirjeldatud asjaoludele õiguslik hinnang. Seda saab

teha ka Riigikohus.

9. Tulenevalt KarS §-st 30 on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumise õigusvastasus välistatud

juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust, tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid

ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohustuste kollisoon on

hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-139-04, p 10). Täiendavalt märgib kolleegium, et kui omavahel kollideeruvad

tegutsemis- ja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju. Praeguses asjas on

tegemist kahe kohustusega, millest üks on kohustus mitte tegutseda (s.o mitte ületada suurimat

lubatud sõidukiirust) ja teine kohustus tegutseda (s.o abistada abikaasat). Järelikult on tegemist

tegevusetus- ja tegevuskohustuste kollisooniga. Seega tuleb käesoleval juhul O. Badʼonkini vastutus

lahendada KarS § 29 alusel.

10. Kolleegiumi hinnangul ei viibinud O. Badʼonkin suurimat lubatud sõidukiirust ületades

hädaseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et hädaseisundi

korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud

võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-09, p 11). Isegi juhul, kui

eeldada, et menetlusaluse isiku abikaasa elu ja tervis oli haigushoo tõttu vahetus ohus ning

O. Badʼonkin oli kohustatud abikaasat abistama, olnuks O. Badʼonkinil võimalik vajadusel

häirekeskusesse helistada ja abikaasale kiirabi kutsuda. O. Badʼonkin jättis selle aga tegemata.

Olukorras, kus menetlusalusel isikul oli võimalik oma abikaasa elu ja tervise päästmiseks

päästeteenistuse poole pöörduda, pole kiirusepiirangu rikkumine ega teiste liiklejate elu ja tervise

ohustamine õigustatud. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, mille

kohaselt oli O. Badʼonkini tegu õigusvastane. Arvestades, et O. Badʼonkin ei eksinud suurimat

lubatud sõidukiirust ületades ühegi asjaolu osas, polnud maakohtul alust kohaldada ka KarS § 31 lg-

t 1.

11. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka ülejäänud kassatsiooni väited. Nii puudub

vastuolu maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vahel. Kohtuvälise menetleja poolt määratud

karistuse seaduslikkust analüüsitakse maakohtu otsuse leheküljel 5. Seejuures vastatakse

O. Badʼonkini kaebuses esitatud etteheitele puhtsüdamliku kahetsuse tähelepanuta jätmise kohta ja

selgitatakse, et kohtuväline menetleja võttis puhtsüdamlikku kahetsust arvestades O. Badʼonkinilt

juhtimisõiguse ära kahe kuu võrra lühemaks ajaks kui LS § 227 lg 3 sanktsiooni keskmine määr.

Tõsi, maakohus on otsuse leheküljel 6 konstateerinud küll üldsõnaliselt, et karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud puuduvad, kuid arvestades varasemat sisulist analüüsi, on kolleegiumi

hinnangul kohtuotsuse lugejale selge, et kohus pidas silmas, et teisi karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid ei esine. Kuna maakohus pole kohtuvälise menetleja otsuse seaduslikkuses

kordagi kahelnud, on üheselt arusaadav, et maakohus on KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust

kergendava asjaolu osas kohtuvälise menetlejaga nõustunud.

12. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsjaga selles, nagu oleks maakohus asunud eksperdi rolli.

Hinnates menetlusaluse isiku teo ohtlikkust, on maakohtu otsuses võrreldud küll erinevatest

sõidukiirustest tulenevaid reageerimis-, pidurdus- ja peatumisteekondade pikkusi, kuid need

arvandmed toetavad üksnes üldarusaama, et suurema kiirusega sõiduk kujutab endast suuremat ohtu.

Seetõttu ei pidanudki maakohtu otsuses välja toodud arvud konkreetselt O. Badʼonkini sõiduki kohta

käima. Asjaoluga, et suurema kiirusega sõiduk kujutab endast suuremat ohtu, nõustub kaitsja

kassatsiooniski.

13. Viimaks on kolleegiumi hinnangul arvestatud praeguses asjas ka kõiki KarS §-s 56 sätestatud

kriteeriume. Nii on maakohus analüüsinud kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse

seaduslikkuse kontrollimisel O. Badʼonkini teo ohtlikkust ja asjaolu, et O. Badʼonkini enda hinnangul

ei kujutanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 51 km tunnis teistele liiklejatele ohtu.

Arvestades menetlusaluse isiku kergekäelist suhtumist toimepandud rikkumise ohtlikusse ja tema

varasemat karistatust sarnase teo toimepanemise eest, leidis maakohus, et O. Badʼonkin tuleb

liiklusest ajutiselt kõrvaldada. Edasi nõustus maakohus kohtuvälise menetlejaga KarS § 57 lg 1 p-s 3

sätestatud karistust kergendava asjaolu osas ja märkis, et seda on juhtimisõiguse äravõtmise pikkuse

määramisel juba arvestatud. Kolleegiumi hinnangul ei anna suurima lubatud sõidukiiruse ületamise

motiivid praeguses asjas alust O. Badʼonkini karistust kergendada. Kuna O. Badʼonkin ei taju

kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varasemalt sarnase rikkumise eest karistatud,

õigustavad juhtimisõiguse äravõtmist ka eripreventiivsed kaalutlused.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsuse muutmata ja O. Badʼonkini kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/