3-1-1-76-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-76-14

Määruse kuupäev

1. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos

Kohtuasi

Pavel Morozovile mõistetud ja ärakandmata karistuse KarS § 74

lg 4 alusel täitmisele pööramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

30. juuni

2014.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-07-13977

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pavel Morozovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27. mai 2010. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrus Pavel

Morozovile Harju Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramise kohta sisuliselt

muutmata, kuid teha neisse järgmine täpsustus:

KarS § 68 lg 1 alusel arvata Pavel Morozovile Harju Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega mõistetud karistuse - 10

kuud vangistust - hulka loovutamisvahistuses viibitud 5 päeva ja lugeda temal ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks 9 (üheksa) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust, arvates tema kinnipidamisest.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroole Oja, Nõu ja Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Pavel Morozovile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (sada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24

(kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega tunnistati Pavel Morozov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 345 lg 1, § 209

lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 263 p 1 järgi ja talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ja 3 kuuks.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuulus

10 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 kohaselt ei pööratud karistust täielikult täitmisele tingimusel, et P. Morozov ei pane 18-

kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. P. Morozov

allutati katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla.

2. Tallinna Vangla üldkasuliku töö talituse kriminaalhooldusametnik esitas 25. mail 2009 Harju Maakohtule erakorralise

ettekande, milles ta tegi ettepaneku pöörata P. Morozovile kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele, sest P. Morozov ei

täitnud kontrollnõuet ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele.

3. Harju Maakohus kuulutas 27. mai 2009. a määrusega P. Morozovi KrMS § 140 lg 1 alusel tagaotsitavaks ning vahistas

ta KrMS § 130 lg 5 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja Tallinna Vanglasse paigutamiseks.

4. Harju Maakohus pööras 27. mail 2010. a KrMS § 432 lg 31 alusel tehtud tagaseljamäärusega P. Morozovile Harju

Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 10 kuud vangistust KarS § 74 lg 4 alusel

täitmisele ja luges karistusaja alguseks P. Morozovi kinnipidamise aja. Kohus leidis, et P. Morozov on rikkunud pärast 30.

aprilli 2009 kõiki KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid ja ta on lahkunud välismaale kauemaks kui

15 päevaks, taotlemata selleks kriminaalhooldajalt eelnevalt luba. Kohtule teadaolevatel andmetel viibis P. Morozov

määruse tegemise ajal Ühendkuningriigis.

5. 4. aprillil 2011 anti P. Morozovi suhtes välja Euroopa vahistamismäärus. P. Morozov peeti 4. juunil 2012

Ühendkuningriigis Euroopa vahistamismääruse alusel kinni ja loovutati 27. mail 2014 Ühendkuningriigist Eestisse. 4.

juunil 2014. a küsitles Harju Maakohtu täitmiskohtunik P. Morozovit kaugkohtuistungil.

6. Harju Maakohtu 27. mai 2010. a määruse peale esitasid kaebused süüdimõistetu P. Morozov ja tema kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt. Kaebuse esitajad leidsid, et P. Morozovi viibimine loovutamisvahistuses Euroopa

vahistamismääruse alusel 4. kuni 8. juunini 2011 tuleb lugeda kantud karistuse hulka ja selle võrra vähendada täitmisele

pööratavat vangistust. Samuti tuleb karistusaja hulka arvata periood, mille jooksul P. Morozov viibis Ühendkuningriigis

seoses vahistamise asendamisega elektroonilise järelevalve all. 27. mai 2010. a määrust tehes ei järginud kohus KrMS §

432 lg 31 sätteid - määrus tehti suulises menetluses, olgugi, et seadus näeb ette vangistuse täitmisele pööramise otsustamise

kirjalikus menetluses. Samuti ei arvestanud kohus määrust tehes asjaoludega, mis tingisid süüdimõistetust sõltumatult

katseaja nõuete järgimatuse.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määrusega jäeti maakohtu 27. mai 2010. a määrus muutmata ja kaebused

rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. KrMS § 432 lg 31 annab kohtule õiguse, mitte aga ei kohusta otsustama vangistuse täitmisele pööramise kirjalikus

menetluses. Juhul, kui kohus peab vajalikuks korraldada kohtuistung, siis on kohtul õigus seda teha. Pealegi asja

lahendamine suulises menetluses, kus pooltel on võimalik olla kohtuistungil vahetult kohtu poolt ära kuulatud ja esitada

oma seisukohti, ei saa kuidagi olla isiku kaitseõigust enam riivav võrreldes kirjaliku menetlusega. Seetõttu on kaitsja selline

väide põhjendamatu.

7.2. Kohus sai kontrollida üksnes seda, kas P. Morozov pani tahtlikult toime rikkumise, mida talle kriminaalhooldaja

erakorralises ettekandes ette heidetakse, s.o registreerimisnõude rikkumise. Selle kontrollnõude rikkumise P. Morozovi

poolt on maakohus tuvastanud. Harju Maakohtu 3. juuni 2014. a kaugkohtuistungil on P. Morozov ise kinnitanud, et ta

teadis, et on juba kuulutatud tagaotsitavaks, sellepärast ei tulnud Eestisse tagasi ega võtnud ühendust kriminaalhooldajaga.

Seega rikkus P. Morozov registreerimisnõuet teadlikult ja tahtlikult. Juhul, kui süüdimõistetu jaoks oli oluline, et talle

mõistetud vangistust ei pöörataks reaalselt täitmisele, oleks ta eriti hoolikalt pidanud järgima kontrollnõudeid ning tegema

kriminaalhooldajaga koostööd, st teatama ka kontrollnõuete täitmist takistavate väidetavate asjaolude ilmnemisest. Seda P.

Morozov ei teinud. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et kriminaalhooldajal ei olnud võimalik P. Morozoviga kontakti

saada ka telefoni teel, sest P. Morozov ei vastanud kõnedele. Seega hoidis P. Morozov kriminaalhooldusest kõrvale, olles

kriminaalhooldaja jaoks kättesaamatu ja näitamata ise üles huvi kriminaalhoolduse eduka läbimise suhtes. Katseaja

tingimuste rikkumine P. Morozovi poolt oli nii ulatuslik, et põhjendatud ei ole katseaja pikendamine ega täiendavate

kohustuste panemine, vaid õige on mõistetud karistus täitmisele pöörata.

7.3. Maakohtu määrusest ei nähtu põhistusi selle kohta, miks P. Morozovi 3 aasta jooksul Ühendkuningriigis elektroonilise

valve all oldud aega ei saa arvata tema 10-kuulise karistusaja hulka. Seetõttu on P. Morozovi taotlus selgitada maakohtu

seisukohta, mida kohtumäärusest ei nähtu, põhjendamatu ja asjakohatu.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse P. Morozovi kaitsja T. Pilt. Kassaator taotleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistamist ning P. Morozovi vabastamist. Määruskaebuse põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. KarS § 68 lg 1 kohaselt tuleb väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg arvestada karistusaja hulka. P.

Morozov viibis 4. aprillil 2011 väljaantud Euroopa vahistamismääruse alusel 4. kuni 8. juunini 2011 Ühendkuningriigis

Wandsworthi vanglas.

8.2. P. Morozov viibis alates 8. juunist 2011 kuni Eesti Vabariiki toimetamiseni 27. mail 2014 kautsjoni alusel oma sealses

elukohas, kus ta oli tulenevalt kautsjoni tingimustest sisuliselt koduarestis. Lisaks 1000 naela suuruse kautsjoni tasumisele

pidi ta igapäevaselt kella 19.00 kuni 7.00 elama oma elukohas ja olema kättesaadav politseiametnikele. Ta ei tohtinud

lahkuda Ühendkuningriigi Hampshire maakonnast ja ta ei tohtinud taotleda rahvusvahelisi reisidokumente. P. Morozovi

suhtes Euroopa vahistamismääruse alusel Ühendkuningriigis kehtestatud piirangud olid nii intensiivsed, et 12 tunni jooksul

ööpäevast on nad samastatavad vahi all pidamise tingimustega, ning ka nende piirangute kehtimise aeg tuleks arvestada

mõistetud karistuse hulka. Isegi juhul, kui arvestada asjaolu, et intensiivsemad piirangud kehtisid ööpäevas 12 tunni

jooksul, oleks praeguseks ajaks P. Morozovi karistus kantud. Ühendkuningriigi kriminaalmenetlusõigus (Criminal Justice

Act 2003, 12. osa 6. peatükk) näeb ette, et kautsjoni vastu vabastamisel, kui see on seotud liikumiskeelu ja elektroonilise

valve kohaldamisega, võetakse seal vahistusena arvesse pool piirangute all viibitud ajast. Vaatamata sellele, et Eesti

territooriumil ei kehti Ühendkuningriigi karistusseadus, oleks loovutamisvahistuses viibitud aja kindlaksmääramisel ning

piirangute hindamisel oluline ja otstarbekas arvestada ka Ühendkuningriigis kehtivate põhimõtetega ning isikule kehtestatud

piirangutega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium märgib, et KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja

hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Seadus ei näe ette karistusaja sellisel arvestamisel

kohtu kaalutlusruumi. Seega peab väljaantud või loovutatud süüdimõistetu karistust täitmisele pöörav kohus või täitmisele

pööramise määruse peale esitatud kaebust lahendav kohus selle karistusajast maha arvama. KrMS § 432 lg 31 kohaselt

tuleb süüdimõistetu Eesti Vabariigile loovutamisel või väljaandmisel hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast Eestisse

toimetamist viia küsitlemiseks täitmiskohtuniku juurde. KrMS § 432 lg 32 järgi võib täitmiskohtunik korraldada isiku

osavõtu kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse läbivaatamisest tehnilise lahenduse abil.

10. Toimiku materjalide kohaselt viibis P. Morozov 4. kuni 8. aprillini 2011. a (kokku 5 päeva) Ühendkuningriigis

loovutamisvahistuses. Harju Maakohtu täitmiskohtunik kuulas P. Morozovi üle tehnilise lahenduse abil alles 4. juunil 2014.

a. Maakohus enda 27. mai 2010. a määrust ei muutnud ega järginud KarS § 68 lg-st 1 tulenevat nõuet arvata

loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Seda kohustust ei järginud ka Tallinna Ringkonnakohus, kes jättis 30.

juuni 2014. a määrusega selle küsimuse üldse tähelepanuta, kuigi kaitsja määruskaebuses sellele osutas. Seega kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kuna

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka igal juhul ja kohtul

puudub selles osas kaalutlusõigus, siis saab Riigikohus kirjeldatud rikkumised KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada,

tehes maa- ja ringkonnakohtu määrusesse täpsustuse ja arvates loovutamisvahistuses viibitud 5 päeva P. Morozovile Harju

Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega mõistetud 10 kuu pikkuse vangistuse hulka, sest see ei raskenda süüdimõistetu

olukorda.

11. Kaebuse esitaja taotlus võrdsustada P. Morozovi Ühendkuningriigis elektroonilise valve all viibimine osaliselt nn

koduarestiga ja arvata see karistusaja hulka on põhjendamatu. P. Morozovile Ühendkuningriigis kohaldatud tõkend on Eesti

õiguse kohaselt kõige sarnasem KrMS § 1371 lg-s 1 reguleeritud elektroonilise valvega. KrMS § 1371 lg 1 teise lause

kohaselt ei loeta elektroonilise valve all olemise aega eelvangistuseks või kinnipidamiseks ning seda ei arvestata karistusaja

hulka. Isiku kinnipidamist kriminaalmenetluses arvestatakse päevades (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-22-13, p 7) ja isiku vabaduse piiramist pole võimalik ööpäeva piires jagada vabaks ning

mittevabaks ajaks. Seega jääb rahuldamata kaitsja taotlus arvestada P. Morozovi vahistuse elektroonilise valvega

asendamise aeg karistusaja hulka.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 2, § 362 p-dest 1 ja 2 ning KarS § 68 lg-st 1 jätab

Riigikohtu kolleegium Harju Maakohtu 27. mai 2010. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2014. a määruse

sisuliselt muutmata, kuid teeb neisse täpsustuse, millega arvab P. Morozovi loovutamisvahistuses viibitud 5 päeva talle

Harju Maakohtu 10. aprilli 2008. a otsusega mõistetud 10 kuu vangistuse hulka ja määrab P. Morozovil ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks 9 kuud ja 25 päeva vangistust, arvates tema kinnipidamisest. Kaitsja määruskaebuse rahuldab

kolleegium osaliselt.

13. P. Morozovi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Oja,

Nõu ja Partnerid summas 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Kolleegium leiab, et taotlused on põhjendatud ja tuleb

juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 25. veebruari 2014. a otsuse

p-dest 4 ja 28 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, tuleb

eelmärgitud menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/