3-1-1-73-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-73-14

Otsuse kuupäev

1. detsember 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Saale

Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Urmas Velleste süüdistuses KarS § 120, § 121, §

122 ja § 136 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

30. aprilli

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-12883

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild

ja Urmas Velleste kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi,

kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus Urmas Velleste süüdistuses

KarS §-de 120, 121, 122 ja § 136 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Prokuröri kassatsioon jätta läbi vaatamata.

4. Määrata Advokaadibüroo Lex 1 OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude

suuruseks Urmas Vellestele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 487 (nelisada

kaheksakümmend seitse) eurot 80 (kaheksakümmend) senti, sealhulgas käibemaks 81

(kaheksakümmend üks) eurot 30 (kolmkümmend) senti, ja jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. septembri 2013. a otsusega tunnistati Urmas Velleste süüdi KarS § 122 järgi

23. juunil 2005, 2007. a aprillis ja 30. märtsil 2008 toimepandud kuritegudes ning teda karistati

vangistusega 8 kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tartu Maakohtu 19.

juuni 2009. a otsusega mõistetud raskema karistuse, s.o 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

Ärakandmata karistuseks loeti 1 aasta, 1 kuu ja 2 päeva vangistust. Samuti tunnistati U. Velleste KarS

§ 122 järgi süüdi 11. juulil 2009 ja 28.-29. detsembrini 2009 ning 12.-14. veebruarini 2010

toimepandud kuritegudes ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning 4 kuuks. Veel tunnistati ta

süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks, KarS § 120 järgi vangistusega 7 kuuks

ning KarS § 136 lg 1 järgi vangistusega 5 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti U. Vellestele

liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja 4 kuuks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust

Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta, 1 kuu ja

2 päeva võrra, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 5 kuud ja 2 päeva vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti 30. september 2013. Lisaks kohaldati süüdistatavale KrMS §

3101 alusel 3 aastaks lähenemiskeeldu kannatanute M. P. (endise perekonnanimega V.) ja C. V.

suhtes.

1.1 KarS § 122 järgi tunnistati U. Velleste süüdi M. P. järjepidevas ja füüsilist valu ning

tervisekahjustusi põhjustanud kehalises väärkohtlemises, mis seisnes järgmises käitumises:

1.1.1 23. juunil 2005 lõi ta Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuvas Roosta Puhkemajas M.

P.-le lahtise käega kaks korda vastu nägu ja jalaga vähemalt kaks korda selja piirkonda;

1.1.2 2007. a aprillis lõi ta Lääne-Virumaal Vihula vallas Võsu alevikus asuvas puhkemajas M. P.-le

kaks korda lahtise käega vastu nägu;

1.1.3 30. märtsil 2008 lõi ta Kuressaare linnas asuvas Georg Otsa SPA-s M. P.-le mitu korda lahtise

käega vastu nägu ja jalaga selja piirkonda;

1.1.4 11. juulil 2009 kella 23.00 paiku lõi ta Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 12 asuvas

Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis M. P.-le ühel korral lahtise käega vastu nägu ja ööl vastu 12. juulit

2009 Tallinnas Xxxxx XX-X asuvas korteris vähemalt kaks korda lahtise käega vastu nägu;

1.1.5 ajavahemikul 28.-29. detsembrini 2009 lõi ta Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris M. P.-

le korduvalt lahtise käega vastu nägu;

1.1.6 ajavahemikul 12.-14. veebruarini 2010 lõi ta Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris M. P.-

le korduvalt lahtise käega näo, rusikaga näo- ja rindkere ning jalaga selja piirkonda ja vastu jalgu

ning väänas kannatanu käsi, tekitades talle hematoomid mõlemale käele, rinnale ja kaelale ning

kriimustused näole.

1.2 KarS § 136 lg 1 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et ajavahemikul 12.-17. veebruarini 2010

hoidis ta M. P.-d Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris viimase tahte vastaselt kinni, võttes

temalt ära mobiiltelefoni ja korterivõtmed ning lukustades kannatanu korterisse.

1.3 KarS § 121 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et 1. märtsil 2010 kella 17.00 paiku lõi ta

Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris enda 4-aastast poega C. V.-i püksirihmaga vähemalt kaks

korda vastu jalgu, tekitades talle füüsilist valu.

1.4 KarS § 120 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et 3. veebruarist 28. märtsini 2011 saatis ta

korduvalt enda elektronposti aadressilt M. P. elektronposti aadressile kirju ja enda telefoninumbrilt

kannatanu telefoninumbrile sõnumeid, mis sisaldasid tapmise ning tervisekahjustuse tekitamisega

ähvardamist. Elektronkirjad saatis süüdistatav kannatanule 3. veebruaril 2011 kell 17.51 ja 28. märtsil

2011 kell 19.59 ning sõnumid 14. veebruaril 2011 kell 18.56, 22. veebruaril 2011 kell 00.23 ja 00.39

ning 2. märtsil 2011 kell 18.52.

2. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 Kohtuistungil keeldus M. P. ütluste andmisest ja seetõttu avaldati tema eeluurimisel antud ütlused

KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel. On tõendatud, et U. Velleste pani toime KarS § 122 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. 23. juunil 2005 toimepandud kuritegu tõendavad kannatanu ütlused, mille

õigsuses ei ole alust kahelda. M. P. ütluste õigsust kinnitab ka tema edasine kehaline väärkohtlemine

neil juhtudel, mil seda nägid teised isikud, ja see näitab, et süüdistatav ei suuda alati enda käitumist

kontrollida. U. Velleste ütlused ei haaku seevastu teiste tõenditega ja on ebausaldusväärsed. 2007. a

aprillis toimepandud kuritegu tõendavad lisaks kannatanu ütlustele tunnistajate ütlused. 30. märtsil

2008 toimepandud kuritegu kinnitavad kannatanu ütlused, Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo vastus

koos lisadega ja kaudselt ka tunnistajate ütlused. 11. juulil 2009 ja ööl vastu 12. juulit 2009

toimepandud tegusid tõendavad M. P. ja tunnistajate ütlused. 28.-29. detsembrini 2009 toimepandud

kuriteod on aga tõendatud kannatanu ja tunnistaja L. H. ütlustega. 12.-14. veebruarini 2010

toimepandud tegusid kinnitavad kannatanu ütlused ja OÜ Mustamäe Perearstikeskuse 3. märtsi 2010.

a tõend, millega tuvastati M. P.-l kehavigastused. Kannatanu järjepideva kehalise väärkohtlemisega

tekitas süüdistatav talle valu, pannes kuriteod toime tahtlikult.

2.2 KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu tõendavad kannatanu ütlused, mille õigsust toetab

tunnistajate K. V.-i ning L. H. poolt räägitu. Süüdistatav seadis M. P.-le piiranguid, üritades tema

käimisi ja suhtlemist kontrollida. Kannatanu ei väitnud, et viie päeva vältel ei pääsenud ta korterist

välja, kuid süüdistatav ei lubanud tal omal soovil lahkuda ega vabalt valida, kuhu minna. Lisaks jäi

korterisse kannatanu laps, mis takistas M. P.-l käituda enda äranägemise järgi.

2.3 KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses möönis süüdistatav C. V.-i löömist. Kuritegu tõendavad

kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kelle sõnade kohaselt on isa teda rohkem kui ühel

korral rihmaga löönud ja tal oli valus. Samuti kinnitas lapse löömist M. P. Löömise tagajärjel tundis

laps valu, sest ta hakkas nutma ja jooksis minema. Süüdistatav pidi möönma, et rihmaga löömine

võib põhjustada kannatanule valu.

2.4 KarS § 120 järgi kvalifitseeritud kuritegu tõendavad lisaks M. P. ütlustele ka mobiiltelefoniga

saadetud sõnumid ja elektronkirjad. Elektronposti aadressi, millelt ähvardusi sisaldavad kirjad

saadeti, kasutab U. Velleste igapäevases kirjavahetuses, sh suhtluses kohtuga. Seetõttu ei ole usutav,

et ta kannatanule kõnealuseid kirju ei saatnud. Tõendatud on ka ähvardusi sisaldavate sõnumite

saatmine. Kirjade ja sõnumite sisu kujutab endast tervisekahjustuse tekitamise ning tapmisega

ähvardamist. U. Velleste varasema käitumise tõttu tundis M. P. kahtlemata hirmu ja tegelikku ohtu

enda elule ning tervisele.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni U. Velleste, kes taotles otsuse tühistamist, enda

õigeksmõistmist ja lähenemiskeelu tühistamist C. V.-i osas või kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus U. Velleste

süüditunnistamises KarS §-de 122 ja 121 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises. Süüdistuses KarS §

122 järgi mõisteti süüdistatav õigeks 23. juunil 2005, 30. märtsil 2008 ja 28.-29. detsembrini 2009

ning 12.-14. veebruarini 2010 toimepandud tegudes. Samuti mõisteti U. Velleste õigeks 1. märtsil

2010 toimepandud kuriteos. KarS § 121 järgi tunnistati ta aga süüdi 2007. a aprillis toimepandud

kuriteos ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks

Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 2 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega. U. Velleste tunnistati süüdi ka KarS § 121 järgi 11. juulil 2009 toimepandud kuriteos ja

teda karistati vangistusega 8 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle KarS §-de 121, 120 ja § 136

lg 1 järgi liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 3 kuuks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati

mõistetud karistust Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa,

s.o 6 kuu ja 2 päeva võrra, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta, 9 kuud ja 2 päeva

vangistust. Süüdistatavale kohaldatud lähenemiskeeld tühistati C. V.-i puudutavas osas. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata ja rahuldati apellatsioon osaliselt. Ringkonnakohus märkis

kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Süüdistatava hinnangul rikuti kriminaalasja menetlemisel tema kaitseõigust. Talle oli aga tagatud

kriminaaltoimikuga tutvumine, sest eeluurimise lõpuleviimisel anti kaitsjale kriminaaltoimiku

koopia. Advokaat Juho-Enn Aule kinnitas samuti, et vanglas oli tal kriminaaltoimiku koopia kaasas,

kuid U. Velleste sellega tutvuda ei soovinud. Osa tunnistajate üle kuulamata jätmisega rikkus

maakohus siiski menetlusõigust ja seetõttu rahuldati eelistungil süüdistatava taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks osaliselt. Ülejäänud tunnistajad jättis maakohus põhjendatult üle kuulamata.

4.2 M. P. oli õigustatud KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel ütluste andmisest keelduma ja seega võis

maakohus KrMS § 291 lg 3 järgi tõendina vastu võtta tema eeluurimisel antud ütlused. Samas peab

arvestama, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, samuti tõendile, mille vahetut allikat

ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega ütlustele, mille on andnud KrMS § 66 lg-s

21 nimetatud isik. Seda keeldu on mitme kuriteo puhul rikutud. Nimelt loeti U. Vellestele

süüksarvatud kuriteod tuvastatuks ainult kannatanu eeluurimisel antud ütluste ja KrMS § 66 lg-s 21

nimetatud isikute ütluste alusel, kuigi süüdistatav ei saanud kannatanut küsitleda. Tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kõrvaldatav

lubamatute tõendite kõrvalejätmisega.

4.3 23. juunil 2005 toimepandud teo puhul kinnitavad vägivalla kasutamist ainsa tõendina M. P.

ütlused, mis tuleb KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta, ja seetõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. 30.

märtsil 2008 toimepandud teo osas ei saa tugineda kannatanu eeluurimisel antud ütlustele ja

tunnistajate L. H. ning K. V.-i ütlustele, sest viimased põhinevad kannatanu poolt räägitul. Kirjalikud

tõendid samas kannatanu löömist ei kinnita. Ka ajavahemikul 28.-29. detsembrini 2009 toimepandud

teo puhul on ainsaks otseseks tõendiks M. P. eeluurimisel antud ütlused. Tunnistaja L. H. ütlused

põhinevad seevastu M. P.-lt saadud teabel. 2009. a lõpus nägi tunnistaja M. P. käel verevalumit, kuid

U. Vellestet süüdistatakse kannatanu löömises vastu nägu. Ajavahemikul 12.-14. veebruarini 2010

toimepandud teo osas on tõendiks kannatanu ütlused ja perearsti tõend. Viimane on lubatav tõend,

kuid pelgalt selle alusel ei saa teha järeldusi vigastuste tekkemehhanismi kohta. Samuti on perearsti

tõend pealiskaudne. Vigastuste tekitamist ja tekitajat saavad tõendada kannatanu ütlused, kuid

nendele ei saa KrMS § 15 lg 3 järgi süüdimõistvat otsust rajada.

4.4 C. V.-i löömist käsitlevas süüdistuses on U. Vellestet süüstavaks tõendiks M. P. ütlused, mis

avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel, ning C. V.-i ütlused, mis avaldati KrMS § 2901 alusel.

Üks KrMS § 2901 lg-s 1 sätestatud tingimustest on kaitsja võimalus esitada tunnistajale kohtueelses

menetluses tõendamiseseme asjaolude kohta küsimusi. C. V.-i ülekuulamise protokollist ega ka

muudest tõenditest ei nähtu, et kaitsja oleks viibinud kannatanu ülekuulamise juures või et tal oli

võimalik muul viisil kannatanule küsimusi esitada. Seega on ülekuulamise protokoll ja videosalvestis

lubamatud tõendid. M. P.-d ei saanud süüdistatav ja kaitsja samuti küsitleda, mille tõttu ei saa ka tema

ütlustele tugineda. Süüdistatav tunnistas lapse löömist, kuid eitas valu tekitamist. Valu kui

koosseisulise asjaolu tuvastamatuse tõttu tuleb süüdistatav kuriteo toimepanemises õigeks mõista ja

tühistada ka C. V.-i suhtes kohaldatud lähenemiskeeld.

4.5 2007. a aprillis toimepandud kuritegu tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused. Tunnistajate

ütlustes ilmnenud erinevused ei muuda neid ütlusi ebausaldusväärseks, sest sündmusest on

möödunud seitse aastat. U. Velleste kinnitas maakohtus süüdistuses kirjeldatud ürituse toimumist ja

sellel viibimist. Esimese astme kohtu otsuses toodud põhjendustel on tõendatud ka 11. juulil 2009

toimepandud kuritegu. 2007. a aprillis ja 11. juulil 2009 toimepandud teod tuleb kvalifitseerida aga

KarS § 121 järgi, sest nende puhul ei saa rääkida kehalise väärkohtlemise järjepidevusest.

4.6 KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuses on kannatanu ütlused lubatavaks tõendiks, sest

M. P. liikumisvabaduse piiramist kinnitavad L. H. ja K. V.-i ütlused. Asjaoludest, mis puudutavad M.

P.-ga kokkusaamist ja temaga ühenduse saamise võimatust ning U. Vellestele helistamist ja

süüdistatava käitumist, ei saanud tunnistajad teadlikuks muu isiku vahendusel. Seega leidis maakohus

õigesti, et seadusliku aluseta vabaduse võtmine on tõendatud.

4.7 Ühtlasi on tõendatud KarS §-s 120 sätestatud kuritegu. Ü. V.-i ütlustes mainitud kirjad on

tunnistaja ülekuulamise protokolli lisad, nendele osutati süüdistusaktis ja prokurör palus need ka

tõendina vastu võtta. M. P. viibis ähvarduste saamise ajal Eestis, mille tõttu on kuritegu KarS § 11 lg

1 p 3 järgi toime pandud Eesti Vabariigis ning sellele kohaldatakse KarS § 6 lg 1 alusel Eesti

karistusõigust. Eesti karistusõigus oleks kohaldatav ka KarS § 7 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel, sest teise isiku

elu või tervise kahjustamisega ähvardamine on Soome õiguse järgi samuti kriminaalkorras karistatav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andra Sild ja U. Velleste kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi.

5.1 Prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega U. Velleste mõisteti süüdistuses KarS §-

de 122 ja 121 järgi õigeks ning talle mõisteti uus liitkaristus, taotledes tühistatud osas kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1.1 Maakohtu otsuse tühistamise peamine põhjus oli tingitud sellest, et süüdistatav ei saanud

kannatanut küsitleda. Perevägivalla näol on tegemist spetsiifilise kuriteoliigiga, mille puhul on

põhiliseks ja sageli ainukeseks tõendiks kannatanu ütlused ning neile vastanduvad süüdistatava

ütlused. Sellisel juhul on eriti oluline hinnata kannatanu kui otsese tõendiallika ütluste

usaldusväärsust. M. P. kasutas kohtuistungil KrMS §-s 71 sätestatud õigust ütluste andmisest

keelduda ja seetõttu avaldati tema eeluurimisel antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.

Kannatanu kinnitas, et kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastavad tõele. Need on detailsed ja

puudutavad kokku kuut kuritegu, millest kahel on tunnistajad. Viimati osutatud kahte kuritegu pidas

ringkonnakohus tõendatuks ja need pandi toime rahvarohketel üritustel. Ei ole eluliselt usutav, et

inimene, kes tarvitab enda elukaaslase suhtes teiste isikute juuresolekul füüsilist vägivalda, ei ole

seda võimeline tegema kahekesi olles.

5.1.2 30. märtsil 2008 ja 12.-14. veebruarini 2010 toimepandud kuritegude puhul tuvastati kannatanu

ütlusi kinnitavate ning nende usaldusväärsust suurendavate tõendite olemasolu. Jääb arusaamatuks,

miks kannatanu ütlusi ei arvestatud. Sarnaselt toimides pidanuks ringkonnakohus kannatanu ütlused

tõendikogumist välja jätma ka KarS § 136 lg-s 1 sätestatud teo puhul ja seetõttu U. Velleste õigeks

mõistma. L. H. ja K. V.-i ütlused ei tõenda kokkusaamisele ilmumata jäämise põhjust. Tegemist on

aastaid kestnud perevägivalla juhtumiga ja arvestades, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole

alust

kahelda,

on

tema

ütluste

valikuline

tõendikogumist

väljajätmine

põhjendamatu.

Ringkonnakohus ei olnud otsuse põhistamisel järjepidev, käsitledes erinevate tegude puhul tõendeid

valikuliselt.

5.1.3 Õigesti käsitles ringkonnakohus küsimust selle kohta, missugused nõuded peavad olema

täidetud alaealise tunnistaja ülekuulamise protokolli ja videosalvestise avaldamisel KrMS § 2901 lg 1

alusel. Osutatud norm jõustus aga pärast C. V.-i ülekuulamist. Seega kuulati kannatanu üle kooskõlas

menetlustoimingu tegemise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sätetega. Õige ei ole ka

seisukoht, nagu ei nähtuks ühestki tõendist, et kaitsja sai C. V.-ile kohtueelsel uurimisel küsimusi

esitada. Kaitsjal oli KrMS § 225 lg 1 järgi õigus esitada taotlus kannatanu kordus- või täiendavaks

ülekuulamiseks. Ühtlasi ei olnud selle kuriteo puhul põhjendatud M. P. ütluste tõendikogumist

väljajätmine. U. Velleste tunnistas löömist, kuid eitas valu põhjustamist. Ei ole usutav, et täisealise

mehe poolt 4-aastase lapse rihmaga löömise korral laps valu ei tunne. M. P. ütlustest nähtuvalt lõi

süüdistatav rihmaga kannatanule kaks korda vastu jalgu, mille tõttu hakkas laps nutma ja jooksis teise

tuppa.

5.2 Kaitsja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega U. Velleste mõisteti

süüdi, ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

5.2.1 KrMS § 151 järgi arutab kohus kohtuasja ühtse tervikuna. KrMS § 18 lg 4 mõtte kohaselt peab

sama kohtukoosseis osalema kogu kohtuasja arutamisel. Seega tuleb KrMS § 327 lõiget 2 tõlgendada

selliselt, et ringkonnakohtu eelistungil osalevad kohtunikud peavad olema samad, kes asja

põhiistungil läbi vaatavad ja kohtulahendi teevad. 17. detsembri 2013. a eelistungil osales

kohtukoosseis, mis erines asja põhiistungil läbi vaadanud ja kohtulahendi teinud kohtukoosseisust.

Süüdistatavat sellest ei teavitatud ja kriminaalasja materjalist ei nähtu, millal ning miks kohtukoosseis

muutus. Kohtukoosseisu muutumisega seonduvale osutas 26. märtsi 2014. a kohtuistungil süüdistatav

ja ringkonnakohus pidi võtma selles küsimuses seisukoha, mida aga ei tehtud. Need minetused on

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.

5.2.2 Ringkonnakohus otsustas tunnistajana kohtusse kutsuda A. R.-i, kuid tema ilmumata jäämise

tõttu leiti KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel, et see isik tuleb jätta üle kuulamata. KrMS § 2861

lg 2 p 1 on kohaldatav siis, kui kohus ei ole veel tõendi kogumist otsustanud. Riigi suutmatus

tunnistaja ilmumist tagada ei anna KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaldamiseks alust. Sisuliselt otsustas

ringkonnakohus juba enne A. R.-i ülekuulamist, et tema ütlused ei ole piisavalt tähtsad. See järeldus

võib aga rikkuda KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Menetluse venimise vältimine toimus süüdistatava

kaitseõiguse rikkumise arvelt. Kutsumata jäeti ka teised tunnistajad, sest ringkonnakohtu hinnangul ei

esitatud taotlust õigel ajal. Samas pidas apellatsioonikohus tõeseks süüdistatava väiteid, et taotlust ei

esitatud õigeks ajaks endise kaitsja Owe Ladva tegevusetuse tõttu.

5.2.3 Kannatanu eeluurimisel antud ütlused ei ole lubatav tõend. 11. juulil 2009 toimepandud

kuritegu puudutav süüdistus rajaneb valdavalt M. P. ütlustel. Järelduse, et ringkonnakohtu hinnangul

on kannatanu ütlused selle kuriteo puhul lubatav tõend, saab teha maakohtu otsuse põhjendustega

nõustumise tõttu. Maakohus arvestas kannatanu ütlusi, kuid otsuse põhistustest nähtuvalt ei osutanud

ükski tunnistaja sellele, et süüdistatav lõi kannatanut käega näkku. Apellatsioonikohus ei ole ka

järjekindel, sest 30. märtsi 2008. a kuriteo osas nenditi, et süüdistatava agressiivne käitumine ei

tõenda veel kannatanu kehalist väärkohtlemist. Vaadeldava kuriteo osas tehti aga vastupidine

järeldus. Seadusliku aluseta vabaduse võtmise puhul ei ole telefoni väljalülitamine, kokkusaamisele

mitteilmumine ja süüdistatava armukadedus piisavaks tõendiks kannatanult ebaseadusliku vabaduse

võtmise kohta. Nende asjaolude kohta andsid aga ütlusi tunnistajad.

5.2.4 Ringkonnakohus ei selgitanud, milline oli süüdistatava tegelik võimalus esitada KrMS § 291 lg

3 p 3 alusel kannatanu ütlustele vastuväiteid. Ainus võimalus olnuks ütluste andmine. KrMS § 293 lg

3 p-s 3 sätestatu tähendab, et süüdistataval peab olema tegelik võimalus vastuväidete esitamiseks,

säilitades õiguse ütluste andmisest keelduda. Kannatanu ütlusi tõendina vastu võttes lugesid kohtud

ühtlasi täidetuks KrMS § 291 lg 3 p-s 1 sätestatud tingimuse, ja seda olenemata asjaolust, et

süüdistatav osutas enda ning kannatanu vahelistele erimeelsustele. Kirjeldatu tähendab, et kannatanu

ütlused on keskne tõend, mida süüdistatav ei saagi kahtluse alla seada ega kontrollida. 11. juulil 2009

ja 30. märtsil 2008 toimepandud kuritegude tõendatus tugineb valdavalt kannatanu ütlustele ning sel

põhjusel rikuti U. Velleste süüditunnistamisega nendes tegudes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

5.2.5 Ringkonnakohus mõistis U. Velleste süüdistuses KarS § 122 järgi õigeks, leides, et järjepidev

kehaline väärkohtlemine on tõendamata. Süüdistuses KarS § 120 järgi ei saanud kohus seega enam

ähvarduse tegelikkuse hindamisel maakohtu põhjendustest lähtuda ja nendega nõustuda. Selleks tuli

uuesti hinnata, kas ähvardused olid tegelikud. Süüdimõistvas otsuses tugineti muu hulgas ka Ü. V.-ilt

saadud kirjadele, kuid 22. novembri 2011. a süüdistusaktis sellistele tõenditele ei osutata. Seetõttu

oleks tulnud jätta need KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tõendina arvestamata. Ähvarduste esitamine ei

ole ka tõendatud. Lisaks ei vasta kohtupraktikale käsitlus, mille järgi võtab kohus välisriigi õiguse

sisu kohta seisukoha, tuginemata seejuures asjatundja arvamusele.

5.2.6 Apellatsiooni täienduses vaidlustas süüdistatav enda tervist puudutavate asjaolude

mittearvestamist. Terviseseisund ei võimalda tal vangistust kanda ja menetluses tõhusalt osaleda,

mille tõttu tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Ringkonnakohtus toimunud eelistungil taotles

süüdistatav kohtuarstliku ekspertiisi määramist, kuid taotluse suhtes seisukohta ei võetud.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kaitsja ja süüdistatav ei esitanud muutunud kohtukoosseisu

vastu taandust. Ka ei mõjutanud kohtukoosseisu muutumine kriminaalasja sisulist lahendamist.

Apellatsioonimenetluses kutsuti A. R.-i korduvalt kohtusse nii elektronposti kui ka kirja teel

edastatud tähitud kutsega. Lisaks püüti kohaldada sundtoomist. Kuriteo kohta, millega seoses

tunnistaja kutsumist taotleti, andsid aga ütlusi veel mitmed tunnistajad, kelle ütlused tõendavad

kuriteo toimepanemist. Seetõttu jäeti A. R. KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel põhjendatult üle kuulamata.

20. detsembri 2013. a määrusega lahendas ringkonnakohus ühtlasi ülejäänud tunnistajate

ülekuulamise taotluse, rahuldades selle osaliselt ja põhjendades kõnealust otsustust. Süüdistuses KarS

§ 120 järgi osutati süüdistusaktis Ü. V.-i ülekuulamise protokolli lisaks olevatele kirjadele, mis võeti

kriminaalasja materjali juurde. Nõustuda saab aga väitega, et M. P. ütluste arvestamisel ei olnud

ringkonnakohus järjepidev.

7. Kassatsioonivastuses leiab kaitsja, et ringkonnakohus hindas maakohtu tuvastatud asjaolud ümber

osa tõendite lubamatuse ja tõendite ebapiisavuse tõttu. M. P. ütlused tulnuks siiski ümber hinnata

nendeski kuritegudes, milles U. Velleste süüdi tunnistati. Kannatanu valis U. Velleste süüstamiseks

viisi, mille puhul püüdis vältida enda ütluste kontrollimist. Sellist tõendiallikat tuleb pidada

ebausaldusväärseks KrMS § 291 lg 3 p 1 mõttes. Perevägivalla puhul on sageli tegemist sõna sõna

vastu olukorraga, kuid seda olulisem on nende väheste tõendite usaldusväärsuse kontrollimine. Kui

kannatanu keeldub kohtus ütluste andmisest ja muud tõendid puuduvad, ei saa kuriteo asjaolusid

tuvastada. Süütuse presumptsioon välistab arutluskäigu, nagu saaks osa kuritegude tuvastatuse korral

usutavaks pidada ka ülejäänud kuritegude toimepanemist. C. V.-i puhul ei ole oluline see, kas tema

ülekuulamise ajal KrMS § 2901 lg 1 kehtis, vaid see, kas kõnealuse normi kohaldamise tingimused

olid kohtumenetluse ajal täidetud. Võimalus esitada kohtueelse uurimise lõpuleviimisel taotlusi ei

taga taotluse rahuldamist. U. Velleste sai kaitseversiooni rajada asjaolule, et kannatanu ütlused on

lubamatu tõend. Ta ei pidanud olema võimaliku süüstava tõendi kogumisel aktiivne. Tõendi vahetust

kohtulikust uurimisest loobumisega riskis prokurör teadlikult KrMS § 2901 lg 1 nõuete

mittetäitmisega. Ka osutas süüdistatav kohtueelses ja kohtumenetluses aset leidnud kaitsekohustuste

puudulikule täitmisele, mida peeti apellatsioonikohtus usutavaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium analüüsib esmalt kaitsja väidet, mille kohaselt tegi

ringkonnakohtus kohtulahendi ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtulahendi tegemine ebaseadusliku

kohtukoosseisu poolt kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 1 järgi peab Riigikohus KrMS § 339 lg 1 p-s 1

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise korral muude toimimisvariantide

puudumise tõttu vältimatult ringkonnakohtu otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja samale

ringkonnakohtule

uueks

arutamiseks

teises

kohtukoosseisus.

Juhul,

kui

tuvastatakse

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, ei ole kolleegiumil võimalik kaitsja kassatsiooni

ülejäänud argumentidele vastata ega lahendada ka prokuröri kassatsiooni.

9. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt otsustas kriminaalasja eelmenetluses ainuisikuliselt läbi

vaadanud ringkonnakohtunik, et KrMS § 327 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi tuleb apellandi taotluste

väljaselgitamiseks ning nende lahendamiseks korraldada eelistung. 17. detsembril 2013 toimunud

eelistungil kuulusid kohtukoosseisu kolm ringkonnakohtu kohtunikku, kellest kaks kriminaalasja

edasisel lahendamisel ja otsuse tegemisel ei osalenud. Eelistungil, kohtuistungitel ja kohtuotsuse

tegemisel osales algusest lõpuni üksnes ringkonnakohtu eesistujast kohtunik. Kohtukoosseisu

muutumisele juhtis 26. märtsi 2014. a kohtuistungil tähelepanu ka süüdistatav, kes leidis, et

kohtukoosseisu kahe liikme vahetumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kuivõrd

on tuvastatav, et praeguses asjas tegi kohtuotsuse ringkonnakohtus kriminaalasja eelistungil läbi

vaadanud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, peab kolleegium järgnevalt hindama, kas seda saab

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.

10. KrMS § 339 lg 1 p-s 1 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist siis, kui

kriminaalasjas on kohtulahendi teinud selline kohtukoosseis, mida seadus ette ei näe. Nõuded

ringkonnakohtu kohtukoosseisule on sätestatud KrMS §-s 19. KrMS § 19 lg 1 järgi arutab

ringkonnakohtus kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis.

Sama lõike teise lause kohaselt toimetab eelmenetlust kriminaalasjas ringkonnakohtunik

ainuisikuliselt. Erandina nähakse KrMS § 327 lg-s 2 ette, et eelistung peetakse ringkonnakohtus

KrMS § 259 lg-te 2-4 ja §-de 260 ning 261 kohaselt vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus.

Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et U. Velleste kriminaalasja lahendamisel osales eelistungil,

kohtuistungitel ja kohtuotsuse tegemisel kolmest ringkonnakohtu kohtunikust koosnev kohtukoosseis.

See tähendab, et formaalses mõttes järgis ringkonnakohus KrMS § 19 lg 1 ja § 327 lg 2 nõudeid.

Osutatud normid ei anna siiski vastust kaitsja tõstatatud küsimusele, kas ringkonnakohtus

kriminaalasja läbivaatav kolmeliikmeline kohtukoosseis peab olema alates eelistungist kuni

kohtuotsuse tegemiseni sama.

11. KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi on seadusandja hinnanud

sedavõrd kaalukateks minetusteks, mille tuvastamise korral ei saa kohtuliku arutamise tulemina

kujunenud kohtulahendit ühelgi juhul pidada sisuliselt õigeks ega ka ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõttega kooskõlas olevaks. Seetõttu ei saa siis rääkida ka eelneva menetluse kohtulahendit

legitimeerivast toimest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-37-

11, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusõiguse rikkumise paigutamine kõnealuse

paragrahvi 1. lõikes ette nähtud loetelusse on esmajoones selgitatav põhiseaduse (PS) § 3 lg 1

esimeses lauses sätestatud põhimõttega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja

sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohtuotsuse tegemine kriminaalmenetluses on käsitatav

isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka

menetluslik pädevus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-7-06, p 8.2). Olukord, kus isiku põhiõigusi piiratakse

otsustusega, mille tegemiseks menetlejal menetluslik pädevus puudub, kujutab endast

PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist ja sedavõrd olulist minetust,

mille ilmnemisel tuleb kõrgema astme kohtul alama astme kohtu otsus alati tühistada ning saata

kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

12. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud

rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest

ei võtnud osa asja arutamisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2005. a otsus asjas nr

3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude

täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud

kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab

kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse

tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1-14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s

1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka

KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning

põhjendatud kohtulahendi tegemist.

13. Kriminaalasja kohtulikku arutamist ringkonnakohtus reguleerib KrMS 11. peatüki 3. jagu, s.t

KrMS §-d 331-3431. Ringkonnakohtus eelistungi korraldamise aluseid käsitlev KrMS § 327 on aga

paigutatud KrMS 11. peatüki 2. jakku, milles nähakse ette eelmenetlust puudutavad sätted. Kirjeldatu

annab tunnistust sellest, et ringkonnakohtus KrMS § 327 lg 1 alusel peetav eelistung ei ole

formaalselt käsitatav kohtuliku arutamise osana. Olukord, kus ringkonnakohtus toimunud eelistungist

ja hilisemast kohtulikust arutamisest ning kohtuotsuse tegemisest võtsid kriminaalasja lahendamisel

osa erinevad kohtukoosseisu liikmed, ei ole seega samane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

menetluses olnud kohtuasja nr 3-1-1-122-05 tehioludega, kuivõrd kõneleda ei saa sellest, et mõni

kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest KrMS 11.

peatüki 3. jao tähenduses.

14. Kolleegiumi hinnangul ei saa vaadeldava küsimuse lahendamisel siiski jätta tähelepanuta,

missugune on KrMS § 327 lg 1 alusel peetava eelistungi tulemina tehtavate menetluslike otsustuste

mõju kriminaalasja edasisele kohtulikule arutamisele tervikuna. KrMS § 327 lg 1 p 1 kohaselt

korraldatakse eelistung esmalt siis, kui ringkonnakohus tuvastab KrMS §-s 339 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Kui ringkonnakohtu seisukoht eelistungi tulemusena ei muutu, peab KrMS § 328 lg 1 p 2 alusel

kohtuotsuse määrusega tühistama ja saatma kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

KrMS § 327 lg 1 p 2 järgi korraldatakse aga eelistung ka muudel juhtudel, kui kriminaalasja

kohtulikku arutamist ette valmistanud kohtunik peab seda vajalikuks. Sellel alusel võib eelistungi

korraldamise vajadus aktualiseeruda näiteks siis, kui apellatsioonimenetluse pool on esitanud taotluse

uue tõendi kogumiseks, mille vahetut ja suulist uurimist ta ringkonnakohtult taotleb, ning kohus peab

vajalikuks taotluse esitajat asjaolude selgitamiseks küsitleda. Mõlema KrMS § 327 lg-s 1 sätestatud

eelistungi korraldamise aluse näol on aga tegemist juhtudega, mil apellatsioonikohtul tuleb muu

hulgas kujundada seisukoht edasistes kriminaalasja sisulise lahendamise käiku puudutavates

küsimustes.

15. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist

osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi

tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult

realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude

seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist

puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 19 lg

1 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-

des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise

tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev

kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil

osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.

16. Nagu eespool märgitud, korraldas ringkonnakohus praeguses kriminaalasjas eelistungi KrMS §

327 lg 1 p 2 alusel. Eelistungi tulemusena tegi kolmeliikmeline kohtukoosseis 20. detsembril 2013

määruse, millega määras kindlaks kohtuistungi toimumise aja, rahuldas osaliselt süüdistatava taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks, jättis rahuldamata kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel ja tühistas U. Velleste suhtes kohaldatud tõkendi. Kirjeldatud otsustustel

oli kahtlemata oluline mõju kriminaalasja edasise arutamise käigule ja apellatsioonimenetluse

tulemina kujunenud kohtuotsusele. Muu hulgas määras eelistungist osa võtnud kohtukoosseis

kindlaks need täiendavad tõendid, mis maakohtus kohtuliku uurimise esemeks ei olnud ja mida

kriminaalasja apellatsiooni korras arutaval kohtukoosseisul tuli vahetult uurida ning millele anda

kohtuotsuse tegemisel hinnang. Kuivõrd edaspidi osales kriminaalasja arutamisel eelistungist erinev

kohtukoosseis,

kes

tegi

ka

kohtuotsuse,

käsitab

kriminaalkolleegium

seda

minetust

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes, mis tingib KrMS § 361 lg

2 ja § 341 lg 1 kohaselt ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu puudub kolleegiumil võimalus vastata kaitsja kassatsiooni ülejäänud väidetele

ja analüüsida sisuliselt ka prokuröri kassatsioonis tõstatatud küsimusi (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-11, p 16).

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsuse ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt. Prokuröri kassatsioon tuleb aga jätta läbi vaatamata.

18. U. Velleste kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 487

euro ja 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 81 eurot ja 30 senti. Taotluse kohaselt on

kaitsealusega nõupidamiseks, kohtutoimikuga tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud

aega 12 pooltundi. Sõidule kulutatud aja ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulude eest taotleb

kaitsja kokku 39 euro ning 80 sendi hüvitamist. Kulude kandmist tõendavad taotlusele lisatud

dokumendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on taotlus põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi

seaduse § 21 lg 3, § 23 lg 1 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a

otsusega kinnitatud korra punktide 4, 21, 55 alapunkti 4 ning punkti 60 alusel rahuldada. KrMS § 186

lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/