3-3-4-9-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-9-14

Määruse kuupäev

27. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Hannes Kiris,

Lea Kivi ja Jüri Põld

Kohtuasi

I. A. riigi õigusabi taotlus

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a määrus haldusasjas

nr 3-14-52443

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 1-14-8448.

2. Saata asi riigi õigusabi andmise üle otsustamiseks Harju Maakohtule.

3. Asendada käesoleva määruse avaldamisel I. A. nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtus registreeriti 10. oktoobril 2014 Tallinna Vanglas kinni peetava I. A. riigi õigusabi

taotlus.

2. Harju Maakohtule esitatud vormikohases riigi õigusabi taotluses märkis I. A. taotletava õigusabi

liikidena riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Asjast talle

tulenevat kasu nägi ta kahju hüvitamises.

I. A. selgitas, et Tallinna Vangla on tema õigusi rikkunud alates 2010. aastast, karistades teda

korduvalt kartseriga ja paigutades teda eraldatud lukustatud kambrisse, kuigi taotleja hinnangul on tal

psüühilised probleemid. I. A. leidis, et ta vajab psühhiaatrilist ja psühholoogilist kompleksuuringut,

mille tegemisest on Tallinna Vangla keeldunud. Lisaks kirjeldas taotleja Tallinna Vangla erinevaid

toiminguid tema suhtes ning olukordi, milles ta lõhkus viha tõttu aknaid, toiduluugi ja voodivarustust,

uputas kambrit jms.

Taotlusele on lisatud väljavõtted I. A. tervisekaardist ja Tallinna Vangla 18. novembri 2013. a vastus

teabenõudele ja selgitustaotlusele. Viimasest nähtub, et I. A. on Tallinna Vangla poole pöördunud

sooviga saada meditsiinikaardi väljavõtet 22. juulist 2013 ja teavet selle kohta, kuidas on tal võimalik

saada psühholoogilist kompleksuuringut. Tallinna Vangla väljastas I. A.-le soovitud väljavõtte ning

selgitas, et terviseseisundit hindab, määrab vastavalt vajadusele ravi ja suunab uuringutele vangla

arst. Vangla lisas, et kuna taotleja tervisekaardist ei tulene vajadust psühholoogiliseks

kompleksuuringuks, on talle registreeritud psühhiaatri vastuvõtuaeg.

3. Harju Maakohus saatis 14. oktoobri 2014. a määrusega asjas nr 1-14-8448 riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 10 lg-le 7 tuginedes I. A. riigi õigusabi taotluse lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

Maakohus selgitas, et taotlusest nähtuvalt rikuti I. A. õigusi sellega, et Tallinna Vangla keeldus

tegemast talle psühholoogilist kompleksuuringut ning karistas teda kartseriga; samuti nimetas taotleja

erinevaid juhtumeid, millal Tallinna Vangla tema õigusi rikkus. Maakohus asus seisukohale, et

Tallinna Vangla poolt I. A.-le 18. novembril 2013 edastatud vastust teabenõudele ja selgitustaotlusele

saab käsitada haldusmenetluse seaduses §-s 72 sätestatud vaidemenetluse, mis on vangistusseaduse

(VangS) § 11 lg-st 5 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus enne halduskohtusse pöördumist,

läbiviimisena. Nimetatud vastuses on keeldutud I. A.-le kompleksuuringu tegemisest. Taotlusele

lisatud haigusloo väljavõtetest nähtub, et I. A.-l on aastatel 2011-2014 küll diagnoositud erinevaid

tervisehäireid ning määratud ravi, kuid psühholoogilise kompleksuuringu vajadust ei ole tuvastatud.

4. Tallinna Halduskohus jättis 16. oktoobri 2014. a määrusega asjas nr 3-14-52443 taotluse käiguta,

selgitades I. A.-le, milliseid nõudeid ta saaks halduskohtule esitada, ning kohustades täpsustama,

millise kaebuse ta seoses Tallinna Vangla tegevusega soovib kohtule esitada.

Vastuses kohtu nõudele märkis I. A., et „asi ei ole haldus(kohtu)menetluse ega tsiviilmenetluse

raames“, ning kirjeldas veel kord tema suhtes läbiviidud Tallinna Vangla toiminguid. Pöördumise

lõpus viitas I. A. karistusseadustiku §-le 324 (Kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik

kohtlemine) ning leidis, et seda asja saaks läbi vaadata ainult kriminaalkolleegium.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27. oktoobri 2014. a määrusega taotluse teist korda käiguta, paludes

I. A.-l kinnitada, et ta peab end kannatanuks kuriteos, soovib esitada kuriteoteadet ja vajab selleks

riigi õigusabi. Halduskohus märkis, et arusaama, et I. A. soovib esitada kriminaalasja alustamiseks

vangla vastu kuriteoteadet, kinnitavad ka haldusasjad, kus ta on taotluses kirjeldatud vangla

toiminguid juba osaliselt vaidlustanud (haldusasjad nr 3-13-70094, 3-14-52504 ja 3-14-51926).

Samas asjas ei saa korduvalt halduskohtu poole pöörduda.

I. A. kinnitas vastuses halduskohtule, et Tallinna Vangla on tema vastu sooritanud kriminaalsüüteo,

ning palus edastada oma riigi õigusabi taotluse Riigikohtule, kes otsustaks, milline kohus on pädev

tema taotlust lahendama.

6. Tallinna Halduskohus edastas 31. oktoobri 2014. a määrusega I. A. riigi õigusabi taotluse haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 10 lg 4 p 3 alusel Riigikohtu halduskolleegiumi esimehele

kohtualluvuse määramiseks. Halduskohus leidis, et taotluse esitaja pöördus õigesti Harju Maakohtu

poole, kes taotlust tõlgendades edastas taotluse lahendamiseks ennatlikult Tallinna Halduskohtule,

jättes välja selgitamata, milleks taotluse esitaja riigi õigusabi tegelikult soovib. Taotlusest ja selle

täpsustusest nähtub, et taotluse esitaja soovib riigi õigusabi seoses sellega, et peab end kannatanuks

kuriteos ja tema sooviks on esitada kuriteo teade. Halduskohus viitas kriminaalmenetluse seadustiku

§ 41 lg-tele 1 ja 3 ning RÕS § 10 lg-le 5 ning leidis, et I. A. taotluse lahendamine ei allu Tallinna

Halduskohtule.

ERIKOGU SEISUKOHT

7. Riigikohtu erikogu märgib esmalt, et halduskohus on taotluse Riigikohtule edastamisel tuginenud

ebaõigesti HKMS § 10 lg 4 p-le 3, sest see säte ei reguleeri halduskohtu tegevust pädevusvaidluse

lahendamisel. Erikogu on samale probleemile juhtinud tähelepanu ka 28. augusti 2012. a määruses

asjas nr 3-3-4-1-12, selgitades järgmist: „Käesolevas asjas on vaidluse all, milline kohus on asja läbi-

vaatamiseks pädev. Seega ei käi vaidlus kohtualluvuse üle, mistõttu on halduskohtu viide HKMS

§ 10 lg 4 p-le 3 ebaõige. Kohtualluvuse regulatsioonile ja sellega seotud vaidluste lahendamise

korrale oleks põhjendatud tugineda juhul, kui on selge, et tegemist on haldusasjaga, kuid vaidluse all

on, millises konkreetses halduskohtus tuleb haldusasi lahendada. Nimetatud olukorraga pole

praeguses asjas aga tegemist. HKMS § 121 lg 3 ja TsMS § 711 lg 1 järgi on asjas pädeva kohtu

määramise õigus Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisel erikogul“.

8. Vaidlus on praeguses asjas selle üle, milline kohus on pädev lahendama I. A. riigi õigusabi taotlust.

Riigikohtu erikogu leiab, et esitatud riigi õigusabi taotlus tuleb lahendada maakohtul.

9. RÕS § 10 teine lõige sätestab, et riigi õigusabi taotlus hagiavalduse, hagita menetluses avalduse

või halduskohtumenetluses või väärteoasja menetluses kaebuse koostamiseks esitatakse kohtule, kelle

pädevusse kuulub hagi, hagita menetluse avalduse või kaebuse läbivaatamine. Sama paragrahvi

kolmanda lõike esimese lause järgi esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja

kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi

koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena taotleja elu- või asukohajärgsele või

õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule.

10. Maakohus märkis, et taotlusest nähtuvalt rikuti I. A. õigusi sellega, et Tallinna Vangla keeldus

tegemast talle psühholoogilist kompleksuuringut ning karistas teda kartseriga. Samuti nimetas taotleja

erinevaid juhtumeid, millal Tallinna Vangla tema õigusi rikkus.

Maakohus on õigesti viidanud VangS § 11 lg-le 5, mis näeb ette kinnipeetava poolt halduskohtus

vangla tegevuse vaidlustamisel kohustusliku kohtueelse menetluse. Erikogu ei nõustu aga sellega,

kuidas maakohus tõlgendas Tallinna Vangla 18. novembri 2013. a vastust. Tallinna Vangla kõnealune

vastus ei viita sellele, et I. A. on vaidemenetluses mõnda vangla toimingut või haldusakti

vaidlustanud, ega sisalda ka vangla keeldumist taotletud toimingu tegemisest või haldusakti

andmisest. Vangla vastusest nähtub, et I. A.-le on vastusena teabenõudele väljastatud koopia tema

meditsiinikaardist, selgitatud, et kinnipeetavate ravivajadust hindab vanglas arst, ning teavitatud teda

psühhiaatri vastuvõtu ajast. Erikogu on seisukohal, et Tallinna Vangla 18. novembri 2013. a vastus ei

ole käsitatav vaidemenetlust lõpetava haldusorgani otsustusena, vaid vastusena isiku teabenõudele ja

selgitustaotlusele.

Enda õiguste rikkumisele on I. A. lisaks kompleksuuringust keeldumisele viidanud ka seoses

kartseriga karistamise ja muude vangla toimingutega, nagu maakohus on ka oma määruses märkinud.

Eelneva põhjal leiab erikogu, et maakohtul ei olnud Tallinna Vangla 18. novembri 2013. a vastuse

alusel võimalik tuvastada, et I. A.-l on läbitud VangS § 11 lg-st 5 tulenev kohustuslik kohtueelne

menetlus halduskohtusse pöördumiseks.

11. Seoses vangla väidetava keeldumisega psühholoogilise kompleksuuringu tegemisest märgib

erikogu järgmist. Taotlusest ega selle lisadest ei ole võimalik kahtlusteta järeldada, millise uuringu

läbiviimist I. A. on soovinud ja millise uuringu tegemisest on keeldutud. Taotluses on viidatud nii

psühholoogilisele kui psühhiaatrilisele uuringule. Hoolimata sellest on erikogu hinnangul võimalik

pidada taotletud uuringut tervishoiuteenuseks. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt tuvastab meditsiinilise

uuringu vajaduse arst, kes suunab vajaduse olemasolul kinnipeetava asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde. Tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Erikogu on

vanglas osutatava tervishoiuteenuse üle tekkinud vaidluste osas korduvalt leidnud, et

tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja

tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (7. aprilli 2011. a määrus asjas nr

3-3-4-1-11, 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12 ja 13. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-

3-4-1-13). Seega ei oleks taotletud uuringust keeldumise üle tekkinud vaidluse lahendamine

halduskohtu, vaid maakohtu pädevuses, kes peab selle lahendama tsiviilkohtumenetluses.

12. I. A. on kirjeldanud riigi õigusabi taotluse aluseks olevat probleemi laiemalt, kui üksnes

keeldumine kompleksuuringu tegemisest. Taotluses rõhutab ta, et vangla on tema õigusi rikkunud

korduvalt.

13. Vormikohasest riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt soovib I. A. riigi õigusabi enda esindamiseks nii

haldusmenetluses kui halduskohtumenetluses. Samuti nähtub taotlusest, et taotleja eesmärk on talle

tekitatud kahju hüvitamine. Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval VangS § 11 lg-st 8

tulenevalt õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või jätnud rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata. Seega on kinnipeetavale ka vangla tekitatud kahju hüvitamise nõude

esitamiseks ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus, mille läbimist kõnealusest riigi õigusabi

taotlusest ega selle lisadest ei ole võimalik järeldada. Erikogu tõlgendab maakohtule esitatud riigi

õigusabi taotlust seetõttu selliselt, et I. A. soovib riigi õigusabi enda esindamiseks kohtueelses

menetluses (haldusmenetluses) selleks, et taotleda Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist. Selline

tõlgendus oleks isiku õiguste kiire ja efektiivse kaitse eesmärki silmas pidades soodsam. Juhul kui

pärast haldusmenetluses esindamiseks õigusabi andmist selgub, et riigi õigusabi saanud isik saaks

oma õigusi tegelikult kaitsta juba halduskohtumenetluses, säilib tema õigus riigi õigusabile RÕS § 17

lg 1 esimese lause kohaselt ka halduskohtumenetluses esindamiseks.

Riigi õigusabi taotlust, mis esitatakse õigusabi saamiseks haldusmenetluses esindamiseks, on RÕS

§ 10 lg 3 esimesest lausest tulenevalt pädev lahendama maakohus.

14. Halduskohtule on I. A. selgitanud, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, kirjeldades seejuures

veel kord teda puudutanud vangla toiminguid alates 2011. aastast. Kui I. A. riigi õigusabi taotluse

eesmärgiks on tõepoolest esitada kuriteoteade, tuleb ka sellisel juhul taotlus lahendada maakohtul.

RÕS § 10 lg 5 kohaselt otsustab siis, kui isik taotleb riigi õigusabi kriminaalmenetluses kannatanu,

tsiviilkostja või kolmanda isikuna, temale riigi õigusabi osutamise asja menetlev kohus või

kriminaalasja kohtueelses menetluses maakohus, kelle pädevuses oleks kriminaalasja menetleda.

15. Ülaltoodu põhjal järeldab erikogu, et I. A. riigi õigusabi taotlus tuleb lahendada maakohtul.

Erikogu tühistab Harju Maakohtu 14. oktoobri 2014. a määruse kriminaalasjas nr 1-14-8448 ja

saadab taotluse lahendamiseks Harju Maakohtule.

16. I. A. nimi tuleb erikogu hinnangul asendada määruse avaldamisel initsiaalidega (HKMS § 175

lg 3).

Tõnu Anton, Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe, Jüri Põld