3-2-1-112-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-112-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

K. K hagi ERGO Insurance SE vastu kindlustushüvitise ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-29043

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

22 902 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. K, lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri

Tomson

Kostja ERGO Insurance SE (registrikood 10017013),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Kattel

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-29043 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada K. K kassatsioonkaebuselt 23. mail 2014 tasutud kautsjon 229 (kakssada

kakskümmend üheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K (hageja) esitas 10. juunil 2013 Harju Maakohtule hagi ERGO Insurance SE (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 25 564 eurot 65 senti, viivise 2630 eurot 18 senti

hagi esitamise seisuga ja sealt edasi sissenõutavaks muutuva seadusjärgses määras viivise kuni

kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled õnnetusjuhtumi kindlustuse lepingu (poliis nr 40499338).

Poliisi kehtivuse ajal toimus kindlustusjuhtum – hageja kukkus 1. jaanuaril 2011 Xxxxxx hotell

"Xxxxx" X. korruse rõdult alla ja sai tervisekahjustuse. Kindlustusjuhtumi täpsed asjaolud ei ole

teada, kuna pealtnägijaid ei olnud ja hageja ise kaotas mälu õnnetusele vahetult eelnenud aja kohta.

Õnnetuse tulemusena on hagejal sügav ehk 100%-line liikumispuue. 18. veebruaril 2011 esitas hageja

õde K. L volikirja alusel kostjale kahjuhüvitistaotluse, milles palus määrata hagejale poliisi alusel

valuraha 6391 eurot 16 senti. Kostja keeldus kindlustushüvitise maksmisest 28. märtsi 2011. a

teatisega. Teatise kohaselt on kindlustusandjal õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste (edaspidi

kindlustustingimused) § 18 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel õigus kahju hüvitamisest keelduda, kuna hageja oli

õnnetuse ajal alkoholijoobes. Hageja sai teatise kätte alles aprillis 2012. Seega ei ole hageja nõue

aegunud. 25. juunil 2012 esitas hageja esindaja kostjale avalduse, milles nõudis täiendavalt püsiva

puude hüvitise 19 173 euro 49 sendi väljamaksmist ja valuraha osas 28. märtsi 2011. a otsuse

ülevaatamist. Kostja keeldus 2. juuli 2012. a kirjaga hageja avalduse rahuldamisest. 27. märtsil 2013

esitas hageja esindaja kindlustuse lepitusorganile avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks.

Kindlustuse lepitusorgan teatas 11. aprilli 2013. a kirjaga, et asi pole lepitusmenetluseks sobiv, sest

kostja keeldus lepitusmenetluses osalemisest.

Hageja leiab, et kostja rikkus võlaõigusseadusest (VÕS) tulenevat kindlustusandja kohustust maksta

kindlustusvõtjale kahjujuhtumi saabumisel välja kokkulepitud kindlustushüvitis 25 564 eurot 65 senti

(6391 eurot 16 senti + 19 173 eurot 49 senti). Lisaks võlgneb kostja hagejale viivise. 14. novembri

2013. a menetlusdokumendis märkis hageja, et ta sai kostja 28. märtsi 2011. a teate kätte mitte 2012

aprillis, vaid 21. mail 2012 e-postiga kostja töötajalt.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja koostas kindlustushüvitise taotluse rahuldamata jätmise otsuse

28. märtsil 2011 ja saatis selle 29. märtsil 2011 e-postiga kostja esindajale (kostja õele). Hageja nõue

on aegunud. Hageja oli kindlustusjuhtumi toimumisel üliraskes alkoholijoobes (3,21 promilli).

Üliraskes joobes on inimese refleksid, tasakaal, nägemine jne tugevalt häiritud. Hageja viis ennast ise

teadlikult sellisesse seisundisse. Kuna ei ole teada, et hageja vastu oleks toime pandud õigusvastast

tegu ja ta oli hotellitoas ja rõdul üksinda, siis sai tema allakukkumise põhjus olla joobeseisundist

põhjustatud keha funktsioonihäire. Kindlustusandjale esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei

ole põhjendatud olukorras, kus tervisekahjustus oli tekkinud üliraskes joobes kindlustusvõtja enda

ebaadekvaatse ja riske mittehindava tegevuse tõttu (kindlustustingimuste § 18 lg 1 p-d 3 ja 5). Hageja

vigastuse raskusaste õigustaks hüvitist 100% ulatuses lepingus kokkulepitud hüvitise

maksimumsummast (19 173 eurot 49 senti). Seda maksimumsummat ületavas osas ei ole hageja

põhinõue ühelgi juhul põhjendatud.

3. Harju Maakohus jättis 24. jaanuari 2014. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et kostja 28. märtsi 2011. a hüvitise maksmisest keeldumise teatise saab

kättetoimetatuks lugeda alates 21. maist 2012, mil hageja ise on kinnitanud teate kättesaamist. Kostja

ei ole tõendanud, et hageja sai teatise kätte 29. märtsil 2011. VÕS § 475 lg 3 järgi pidanuks hageja

esitama kohtule hagi hiljemalt 21. mail 2013. Vaatamata sellele ei ole hageja nõue tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg-test 1 ja 3 ning TsÜS § 168 lg-st 2 tulenevalt aegunud.

Maakohus märkis, et juhul kui hageja nõue kostja vastu oleks põhjendatud, saaks hageja nõuda

kostjalt maksimaalselt 19 173 eurot 49 senti ning ülejäänud osas oleks hageja nõue alusetu.

Kindlustuslepingust ja selle tingimustest tuleneb, et maksimaalselt oli hagejal võimalik saada hüvitist

19 173 eurot 49 senti. Kohtuistungil nõustus hageja kostja väidetega hüvitise suuruse kohta.

VÕS § 552 järgi on kindlustusandjal kohustus tõendada, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast

tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille

kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja

kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja

suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud

mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Kostja

kindlustustingimuste järgi (§ 15 lg 3 p 1, § 18 lg 1) oli hagejal kindlustuslepingu alusel kohustus

mitte suurendada kindlustusriski ning olukorras, kus kindlustusjuhtum toimub kindlustatu raske

hooletuse või alkohoolsete jookide tarbimise tõttu, on kostjal õigus hüvitise maksmisest keelduda.

Kostja on tõendanud õnnetuse toimumise hageja raske hooletuse tõttu. Seetõttu tuleb hagi

19 173 euro 49 sendi saamiseks jätta rahuldamata. Õnnetuse põhjustas hageja kõrgelt kukkumine

ning hageja oli õnnetuse toimumise ajaks viinud ennast üliraske alkoholijoobe (3,21 promilli)

seisundisse. Hageja pidi ette nägema joobeseisundist tulenevaid tagajärgi, kuid ta lootis

kergemeelselt, et need jäävad saabumata. Kostja tõenditest nähtub, et üliraske joobe seisund oli ilma

mistahes kõrvaliste asjaolude või tingimuste esinemiseta inimese tervisele ohtlik ning sellises

seisundis viibiv inimene ei püsi püsti, kukub ka siledal maal ega ole oma käitumiselt adekvaatne,

tema teadvus hägustub. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus inimese kukkumiseks (sh rõdult alla

kukkumiseks) oli vajalik mingite täiendavate tegurite olemasolu või teiste inimeste tegevuse

olemasolu. Esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et õnnetusjuhtumi toimumisega oleks olnud

seotud mistahes muid faktoreid peale hageja üliraske joobe seisundi. Kostja on tõendanud, et

õnnetusjuhtumi põhjuseks oli hageja seisund ning et üliraskes joobes olek võib 100%-liselt ilma

muude kõrvalmõjudeta tuua kaasa isiku kukkumise ning põhjustada tema tervise kahjustuse. Sellises

olukorras on kostja keeldumine kindlustushüvitise väljamaksmisest kooskõlas VÕS § 452 lg 2 p-ga 2

ning eelviidatud kindlustustingimustega.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega jäeti hagi kindlustushüvitise 19 173 euro 49 sendi saamiseks rahuldamata, ja mõista uue

otsusega kostjalt välja 19 173 eurot 49 senti, samuti sellelt rahasummalt arvestatav viivis.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus

vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus märkis vastuseks apellatsioonkaebusele, et selles on korratud maakohtus esitatud

väiteid ja neile kõigile on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus ei rikkunud

asja lahendamisel menetlusõiguse norme (sh täitis kohus selgitamiskohustust) ning jagas õigesti

poolte tõendamiskohustused. Kostjal ei olnud kohustust tõendada, et hageja allakukkumist ei

põhjustanud muud kõrvalised asjaolud. Seda asjaolu pidi TsMS § 232 lg 1 kohaselt tõendama hageja.

Kostja tõendas piisavalt, et toimunud õnnetuse ainsaks põhjuseks oli hageja joobeseisund, mida

kostja käsitas raske ettevaatamatusena. Ei ole tõendatud, et hageja vastu oleks toime pandud

õigusvastast tegu. Tuvastatud asjaoludel läks hageja pärast uue aasta vastuvõtmist klubis Sugar

üksinda varem broneeritud hotellituppa ning ta oli toas ja rõdul üksinda. Seega sai rõdult

allakukkumise põhjuseks olla vaid tema joobeseisundist põhjustatud keha funktsioonihäire. Hagejal

tuvastatud üliraske joove mõjutas tema enesevalitsemist ja käitumist, st õnnetuse toimumist ning

hageja suurendas oma käitumisega (alkoholi joomine) kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosust

määral, mis andis kostjale õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldada. Hageja palub alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohtu rikkumisi ei

ole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõiguse norme, jagades

valesti poolte tõendamiskoormuse ja jättes kindlustusriski suurendamise ja kindlustusjuhtumi tekke

vahelise põhjusliku seose tuvastamata. Nii jätsid kohtud tähelepanuta asjas erisättena kohalduva

VÕS § 552, mille kohaselt peab kostja kohustuse täitmisest vabanemiseks tõendama, et hageja

kukkus rõdult alla alkoholijoobe, mitte mistahes muu asjaolu tõttu. Kuivõrd kindlustusjuhtumi täpsed

asjaolud on teadmata, ei saa tõsikindlalt väita, et hageja allakukkumise põhjustas ainuüksi

alkoholijoove. Kohtud kohaldasid valesti ka VÕS § 445 lg-t 2. Selle sätte alusel ei saanud kohtud

automaatselt vabastada kostjat kindlustushüvitise maksmise kohustusest täies ulatuses (leides, et

hagejal oli joove), vaid pidid analüüsima, kas on põhjendatud vähendada väljamakstava

kindlustushüvitise suurust. Kindlustushüvitise täies ulatuses välja maksmata jätmine on äärmiselt

ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui tugines otsuse tegemisel

tuvastamata asjaolule, et hageja oli rõdult kukkumise hetkel oma hotellitoas ja rõdul üksinda, ning

jättis tähelepanuta hageja vastuväite, et kindlustusjuhtumi riski suurenemine ei vabasta kostjat

automaatselt kohustuse täitmisest kogu ulatuses. Juhul kui Riigikohus peaks nõustuma kohtute

seisukohaga tõendamiskoormuse jaotuse osas, on kohtud rikkunud selgitamiskohustust.

Ringkonnakohus leidis üllatuslikult, et hoopis hageja oleks pidanud tõendama, et rõdult

allakukkumise põhjustas muu asjaolu kui hageja alkoholijoove. Sellisele seisukohale asudes oleks

ringkonnakohus pidanud andmata hagejale võimalust seda asjaolu tõendada. Samuti on kohtute

otsused vastuolulised, sest nad viitasid VÕS §-le 552, kuid tegelikult seda sätet ei kohaldanud.

7. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium selgitab, et kuna maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ja hageja vaidlustas

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 19 173 euro ja 49 sendi ning sellelt

rahasummalt viivise saamiseks, siis on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud

osas, milles hagi jäeti rahuldamata ülejäänud osas.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal kindlustusandjana on õigus

keelduda täielikult kindlustushüvitise ja sellele lisanduva viivise maksmisest hagejale kui

kindlustusvõtjale põhjusel, et kostja on rikkunud pooltevahelisest kindlustuslepingust (leping)

tulenevaid kohustusi. Kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 järgi vabaneb kindlustusandja osaliselt või

täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum on põhjuslikus seoses

kindlustatu poolt alkohoolsete, narkootiliste, toksiliste, psühhotroopsete või muude joovastavate

ainete tarbimisega. Kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaoludel oli hageja

kindlustusjuhtumi toimumise ajal üliraskes joobes.

10. Kohtud tuginesid hagi rahuldamata jätmisel kindlustustingimuste §-le 18, mis sätestab juhtumid

(sh vaidlusalune lg 1 p 6), mil kindlustusandja vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu

täitmise kohustusest.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtute kohaldatud kindlustustingimuste sätted vastuolus VÕS §-ga

444, § 445 lg-ga 2 ning § 452 lg 2 p-ga 2. Viidatud sätete kohaldamist on kolleegium analüüsinud

9. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud otsuse p-s 10, selgitades, et tulenevalt VÕS § 445 lg-

st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt jätta maksmata kogu

kindlustushüvitis juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu

eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus

kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde. Praeguses asjas kohaldatud kindlustustingimused ei välista kindlustushüvitise

väljamaksmist, ilma et arvestataks, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.

Kõnealused tingimused sätestavad rikkumise mõju suurust silmas pidades kindlustusandjale

võimaluse jätta kindlustushüvitis maksmata kas osaliselt või täielikult.

11. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale kohustuse mitte suurendada kindlustusriski. Selle kohustuse

rikkumise tagajärjed sätestab VÕS § 445, mille teise lõike järgi vabaneb kindlustusandja VÕS §-

s 444 märgitud kindlustusvõtja kohustuse rikkumisel kindlustuslepingu täitmise kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui

kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb

kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas

kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sama paragrahvi

teise lõike teise punkti järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb

kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu,

kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada

kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja

kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Seega tuli kohtutel hinnata, kas kostja (kindlustusandja) keeldumine kindlustushüvitise maksmisest

on kooskõlas VÕS § 445 lg-ga 2, § 452 lg 2 p-ga 2 ning eelviidatud kindlustustingimustega. Viidatud

sätetest tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja

kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi

toimumist (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab

õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et

kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu.

12. Ringkonnakohus tugines asjaoludele, et hageja oli hotellitoas ja rõdul üksinda ning et tema suhtes

õigusvastase teo toimepanek ei ole tõendatud ning et seetõttu sai õnnetuse põhjuseks olla üksnes

hageja alkoholijoobest tingitud keha funktsioonihäire. Kolleegiumi arvetes on ringkonnakohtu

järeldus meelevaldne. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid tuvastanud ning ringkonnakohus ei ole

osutanud ühelegi tõendile, mille alusel ta luges need asjaolud tõendatuks. Samas ei vaidle pooled

selle üle, et õnnetusjuhtumi asjaolud on ebaselged, sest hageja kaotas õnnetuse tõttu mälu õnnetusele

vahetult eelnenud aja kohta ning õnnetusjuhtumil ei ole tuvastatud pealtnägijaid. Seega on

ringkonnakohtu järeldus vastuolus asjas kogutud tõendite ja tuvastatud asjaoludega.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus õnnetusjuhtumi asjaolud ei olnud teada, ei saanud kohtud pidada

õnnetusjuhtumi ainukeseks põhjuseks hageja alkoholijoovet, sest asjaolude ebaselgusest tingituna ei

ole samamoodi välistatud, et õnnetusjuhtumit mõjutas mõni muu kõrvaline asjaolu (nt libe või

katkine rõdu), mistõttu oleks õnnetusjuhtum võinud toimuda ka juhul, kui hageja oleks olnud kaine.

13. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt VÕS §-st 552 jagas ringkonnakohus valesti asjaolude

tõendamise koormuse, leides, et hageja pidi tõendama, et tema hoonest allakukkumist ei põhjustanud

muud kõrvalised asjaolud peale alkoholijoobe.

Kolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel

ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui

kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud

kohustust. Liiklusõnnetuse kui kindlustusjuhtumi kohta märkis kolleegium, et mootorsõiduki

juhtimine alkoholijoobes võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei

ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise

otseseks ja ainukeseks põhjuseks (vt Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09,

p 13). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

Seega ei ole ka praeguses asjas välistatud, et hageja seisund (alkoholijoove) võis olenevalt

asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu,

olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda

kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole

kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu.

Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki

õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda

kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui

kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast

riski tavaseisundis (st kainele) inimesele.

Seega peab kostja asja uuel läbivaatamisel tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli

eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest

kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille

tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks.

14. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada hageja nõude

rahuldamise üle. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, arvestades asjaolude tõendamise koormust

(vt käesoleva otsuse p 13), et hageja alkoholijoove ei olnud õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei

saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada,

arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele

(vt selle kohta eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12).

Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et kohtud on jätnud võtmata seisukoha, kas

kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on

saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud

tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi. Eeltoodud asjaolusid

peavad kohtud hindama omal algatusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21;

12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). Seega peab ka ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel võtma seisukoha kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 kui võimaliku tüüptingimuse

kehivuse kohta.

15. TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu