3-1-1-57-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-14

Otsuse kuupäev

24. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Enn Vitsuti süüdistuses KarS § 199 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

18. märtsi

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-7272

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin

Mikenberg, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Enn Vitsuti kaitsja vandeadvokaat Paul Järve

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a otsus ja jõustada Harju Maakohtu

21. jaanuari 2014. a otsus Enn Vitsuti süüditunnistamises KarS § 199 lg 1 järgi.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Enn Vitsuti kasuks välja 420 (nelisada kakskümmend) eurot valitud

kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

4. Jätta valitud kaitsjale maa- ja ringkonnakohtu menetlustes makstud tasu kogusummas 5040

(viis tuhat nelikümmend) eurot Enn Vitsuti kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enn Vitsut tunnistati Harju Maakohtu 21. jaanuari 2014. a otsusega süüdi ja teda karistati

KarS § 199 lg 1 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära (s.o 168 eurot). Sama otsusega jäeti

kannatanu A. R.-i tsiviilhagi läbi vaatamata. E. Vitsut tunnistati süüdi selles, et ta varastas teist isikut

ära kasutades A. ja E. R.-ile kuuluvalt N maaüksuselt metsamaterjali. Maakohtu poolt tuvastatud

asjaolude kohaselt piirneb N maaüksus süüdistatavale kuuluva K maaüksusega. Mõlemad

katastriüksused moodustati ostueesõigusega erastamisel plaanimaterjali alusel ning katastriüksuste

piirid näidati asjaosalistele kätte kaardil. Looduses piire kätte ei näidatud, samuti ei määratud

piiripunktide koordinaate. Kui N ja K omanike vahel tekkisid piiri looduses kulgemise osas

erimeelsused, tellis A. R. 2009. aastal N katastrimõõdistamise, mille käigus said N ja K vahelised

piirimärgid maastikul kindlad koordinaadid. Seejuures jäi ühe ühise piiripunkti asukoht samaks, kuid

teises piiripunktis tuvastati plaaniline viga 42 cm ulatuses. Katastrimõõdistamise tulemustest teavitati

ka E. Vitsutit, kuid tema andis ajavahemikul alates 2011. aasta novembrist kuni 7. jaanuarini 2012

siiski A. V.-ile korralduse raiuda N maaüksuselt kaheksa kuuske ja need tükeldada. Samuti andis

E. Vitsut tuvastamata isikule korralduse metsamaterjal ära vedada.

2. Harju Maakohtu 21. jaanuari 2014. a otsuse peale esitas apellatsiooni E. Vitsuti kaitsja

vandeadvokaat Paul Järve, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

2.1. K katastriüksuse moodustamisel määrati kindlaks erastatava maatüki pindala ja koordinaadid.

Lähtudes neist koordinaatidest, jäid raiutud kuused K katastriüksuse piiridesse.

2.2. Maakohus tugines N ja K katastriüksuste ühiste piiripunktide asukoha tuvastamisel alusetult N

katastrimõõdistamise tulemustele. Kuna ühe maamõõtja poolt määratud piiripunkti koordinaadid ei

kattu K katastriüksuse moodustamisel määratud koordinaatidega, on katastrimõõdistamise tulemused

valed.

2.3. Süüdistatav ei pannud vargust toime tahtlikult. Kuna süüdistatavale ei näidatud uusi piiripunkte

looduses kätte, polnud ta piiripunktide muutumisest teadlik ja teostas võimu K maaüksuse üle

endistes piirides. Samuti oli Maa-amet süüdistatavale korduvalt kinnitanud, et K katastriüksuse piire

ega pindala pole muudetud. Asjaolule, et süüdistatava teada asusid kuused temale kuuluval maal,

osutab seegi, et lisaks kuuskede maha võtmisele organiseeris E. Vitsut ka metsaaluse võsast

puhastamise.

2.4. Kuna E. Vitsut pidas maa-ala, kus kuused asusid, enda omaks, esineb õigusvastasust välistav

asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes või keelueksimus KarS § 39 lg 1 mõttes. E. Vitsut ei saanud aru, kuidas

on võimalik ilma tema nõusolekuta muuta K katastriüksuse piiripunktide asukohta.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 21. jaanuari 2014. a

otsus E. Vitsuti süüditunnistamise ja karistamise ning temalt menetluskulude väljamõistmise osas.

Uue otsusega mõisteti E. Vitsut KarS § 199 lg 1 järgi õigeks ja talle hüvitati valitud kaitsjale makstud

tasu. Kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsja

apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Maakohus leidis põhjendatult, et E. Vitsut oli raie teostamise ajal teadlik N katastrimõõdistamise

tulemustest. Nii süüdistatava ütluste kui ka muude tõendite kohaselt sai süüdistatav kätte kutse N

piiriprotokolli allkirjastamisele. Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määruse nr 264

„Katastrimõõdistamise

teostamise

ja

katastrimõõdistamise

kontrollimise

kord“

(edaspidi

katastrimõõdistamise kord) § 21 lg 4 teise lause kohaselt lisatakse sellele dokumendile maaüksuse

asendiplaani ja katastriüksuse plaani koopia.

3.2. Ekslik on aga seisukoht, et N ja K katastriüksuste ühiste piiripunktide koordinaadid määrati

esmakordselt kindlaks N katastrimõõdistamise käigus 2009. aastal. Maa-ameti Harju maakatastri

digitaalkaardi väljavõtte kohaselt olid K katastriüksuse piiripunktidel kindlad koordinaadid juba

23. mai 2000. a seisuga. E. Vitsutil oli alus eeldada, et temale väljastatud aluskaardi koordinaadid

määratlevad talle kuuluva kinnistu piire.

3.3. Kuna K katastriüksuse moodustamise plaani- ja kaardimaterjali piiripunktide koordinaatidel on

tõsiseltvõetav õiguslik tähendus, võib süüdistataval olla võimalik tõendada, et raiutud kuused asusid

temale kuuluval maa-alal. Selleks on süüdistatav esitanud Harju Maakohtule hagi, mis võeti

17. veebruaril 2014 menetlusse.

3.4. Arvestades, et omandivaidlused lahendatakse tsiviilkohtupidamise korras, pole praeguse asja

raames võimalik tuvastada N ja K katastriüksuste ühiste piiripunktide asukohti ega otsustada,

kummal maatükil raiutud kuused asusid. Eelnevast nähtuvalt esinevad E. Vitsuti süüdiolekus

kõrvaldamata kahtlused.

3.5. Süüdistatava süüdiolekus tekitavad kahtlusi ka maakatastriseaduse (edaspidi MaaKatS) ja

katastrimõõdistamise korra sätted. Tulenevalt MaaKatS § 20 lg-st 14 toimub plaani- ja

kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamine katastriüksuse plaani

või piiriprotokolli alusel ning looduses piirimärkidega tähistatud piiri taastamine toimub

katastrimõõdistamise teel. Eeltoodust nähtuvalt on õigustatud mõlemad mõõtmisviisid - nii see, et

piirid määratakse kindlaks plaani ja piiriprotokolli alusel, mida on teinud süüdistatav, kui ka see, et

aluseks võetakse olemasolevad ajaloolised piirimärgid ja nende asukoha kindlaks määramisega

täpsustatakse piiriandmeid. Viimasest on lähtunud kannatanud. Ka katastrimõõdistamise

korra § 7 lg 4 kohaselt lähtutakse plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse

piiripunktide maastikul tähistamisel üheaegselt piiriprotokollist, katastrikaardi väljavõttest,

katastriüksuse plaanist, maastikuobjektidest ja olemasolevatest piirimärkidest.

3.6. Süüdistatava seisukohta, et katastriüksuste piiripunktide määramisel tuleb tugineda

algdokumentides märgitud koordinaatidele, toetab ka maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS)

§ 15 lg 1. Tulenevalt nimetatud sätte teisest lausest tehakse kinnisasjade vahelise piiri asukoht

kindlaks kinnistusraamatus, riigi maakatastris ja arhiivides või teistes registrites leiduvate andmete

alusel. Kolmanda lause kohaselt määratakse piiri asukoht eeltoodud andmete puudumisel

piirimärkide, valduse ulatuse või piirinaabrite, nende puudumisel vähemalt kahe tunnistaja ütluste

alusel. Eeltoodust nähtuvalt tuleb esmajärjekorras lähtuda kinnistusraamatus, riigi maakatastris ja

arhiivides või teistes registrites leiduvatest andmetest. Kuna aluskaardi koordinaadid on käsitatavad

MaaKS § 15 lg 1 teises lauses loetletud andmetena, võisid raiutud kuused kuuluda E. Vitsutile.

3.7. Riigikohtu tsiviilkolleegium on küll 12. juuni 2012. a otsuses nr 3-2-1-67-12 leidnud, et

piirivaidluse puhul ei tule lähtuda üksnes algdokumentides määratud koordinaatidest, kuid märkinud

seejärel, et eelnev ei tähenda siiski, nagu ei oleks katastrijärgsetel piiridel üldse tähtsust. Kui piiri

asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri

kindlakstegemisel lähtuda asjaõigusseaduse § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1

tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Seega eeldatakse piirivaidluses katastrikannete õigsust

(vt viidatud otsuse p-d 23 ja 25). Eelnevast nähtuvalt tuleb ka Riigikohtu praktika kohaselt võtta piiri

määratlemisel võrdselt arvesse nii plaani- ja kaardimaterjali algandmeid kui ka olemasolevaid

piirimärke.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

4.1. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest ei

näidanud sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidist otsust tehes ära maakohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vigu. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millisel KrMS §-

s 338 sätestatud alusel maakohtu otsus tühistati.

4.2. Ringkonnakohus asus alusetult seisukohale, et praeguse asja raames pole võimalik N ja K

katastriüksuste vahelise piiri asukohta tuvastada. Hinnates E. Vitsutile KarS § 199 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse põhjendatust, pidi ringkonnakohus otsustama, kas maha raiutud kuused olid E. Vitsuti

jaoks võõrad. Seega tuli tuvastada, kas puud pärinesid süüdistatava või kannatanute kinnistult.

Selleks pidi kohus omakorda välja selgitama, kas süüdistatavale ja kannatanutele kuuluvate kinnistute

vaheline piir oli enne süüdistuses märgitud teo toimepanemist kindlaks määratud ning kus piir asub.

Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ka Riigikohtu 29. aprilli 2011. a otsusega nr 3-1-1-23-11,

mille kohaselt ei välista asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, kriminaalmenetluse

ajendi ja aluse esinemisel riigi karistusõiguslikku sekkumist (vt viidatud otsuse p 11).

4.3. Kohtutoimiku leheküljel 124 asuv koordinaatide tabel ei kajasta K katastriüksuse piiripunktide

täpseid koordinaate. Nähtuvalt Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a määruse nr 88 „Plaani- või

kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra kinnitamine“ (edaspidi katastriüksuse

moodustamise kord) punktist 4 moodustatakse katastriüksus hajaasustusega aladel katastripidaja

poolt määratud ning kohaliku omavalitsusega kooskõlastatud plaani- või kaardimaterjalil mõõtkavas

1:10 000 või suuremas. Seejuures peab kaarditäpsus olema vastavalt mõõtkavale vähemalt 2 mm.

Praeguses asjas moodustati N ja K katastriüksused digitaalkaardil mõõtkavaga 1:10 000. Kuna

määruse kohaselt peab kaarditäpsus olema vähemalt 2 mm, siis 1:10 000 mõõtkavaga kaardil teeb see

looduses 20 m. Eelnevast tulenevalt pidid nii N kui ka K katastriüksuste moodustamist taotlevad

isikud arvestama võimalusega, et kaardil kätte näidatud piiripunkti asukoht võib looduses 20 m

ulatuses erineda ja seetõttu muutuvad hilisema mõõdistamise tulemusena ka piiripunkti koordinaadid.

Järelikult polnud E. Vitsutil alust arvata, et temale väljastatud aluskaardi koordinaadid määratlevad

täpselt talle kuuluva kinnistu piire.

4.4. Maakorraldusseaduse § 15 lg 1 pole praegusel juhul asjassepuutuv, sest plaani- ja kaardimaterjali

alusel moodustatud katastriüksuste piiride kindlaks tegemise kohta on sätestatud erikord

maakatastriseaduses. MaaKatS § 20 lg 14 kohaselt toimub plaani- ja kaardimaterjali alusel

moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamine, samuti looduses piirimärkidega tähistatud

piiri taastamine katastrimõõdistamise teel katastriüksuse plaani või piiriprotokolli alusel. Tulenevalt

MaaKatS § 17 lg-st 2 teostatakse katastrimõõdistamisi vastavalt katastrimõõdistamise korrale.

Korra § 7 lg 4 kohaselt lähtutakse plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse

piiripunktide maastikul tähistamisel piiriprotokollist, katastrikaardi väljavõttest, katastriüksuse

plaanist, maastikuobjektidest ning olemasolevatest piirimärkidest. Tulenevalt sama määruse

§ 8 lg 1 p-dest 1 ja 2 peab maaüksuse piiripunktide tähistamiseks maastikul kasutatavaks piirimärgiks

peab olema kas raudkivi kaaluga vähemalt 80 kg, millesse on raiutud vähemalt 5 mm sügavune auk

läbimõõduga 12 mm, või metalltoru või puit- või betoonpost, mis on varustatud väljatõmbamist

takistava ankru või tõkkega. N katastrimõõdistamisel lähtus maamõõtja katastri aluskaardist ja

katastriüksuse plaanist. Samuti on N ja K katastriüksuste ühisteks piiripunktideks N mõõdistamise

toimiku kohaselt piirikivi ja raudtoru. Eelnevast nähtuvalt täideti N katastrimõõdistamisel kõiki

maakorraldusseaduse ja katastrimõõdistamise korra nõudeid.

4.5. Praegusel juhul pole asjassepuutuv ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-67-12. See kohtuasi puudutas

küll piirivaidlust, kuid erinevalt käesolevast asjast oli viidatud tsiviilasjas kostjale kuuluv

katastriüksus juba algselt moodustatud katastrimõõdistamise teel. Hagejatele kuuluv katastriüksus oli

aga moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel ning alles hiljem mõõdistatud. Üheks

vaidlusaluseks küsimuseks oli, kas maamõõtja oleks hilisemal mõõdistamisel pidanud arvestama

varasema mõõdistamise tulemusi.

4.6. Kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt on N katastrimõõdistamise tulemused registreeritud

maakatastris. Maakataster on kinnistusraamatu alusregister. Kuigi seaduses ei ole katastriandmete

õiguslikku tähendust selgelt sätestatud, tuleb juhul, kui mõõdistamisel on järgitud seaduse nõudeid,

eeldada katastriandmete õigsust.

5. Kassatsioonile esitas vastuse E. Vitsuti kaitsja P. Järve, kelle hinnangul on ringkonnakohtu otsus

nõuetekohaselt põhjendatud ja õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus märkis E. Vitsuti õigeksmõistmisel, et omandivaidlused lahendatakse

tsiviilkohtupidamise korras, ja leidis, et eelnev välistab võimaluse tuvastada praeguses asjas N ja K

katastriüksuste ühiste piiripunktide asukohti ning otsustada, kummal maatükil raiutud kuused asusid.

Kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustu. KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust

ajendi ja aluse olemasolul ning tingimusel, et puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul ei ole

riigi karistusõiguslik sekkumine välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-11, p 11).

Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust haldusõiguslikule või mis tahes

muule õigussuhtele, antakse see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite

kohaselt (vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 13).

Eelnevast nähtuvalt ei piira kohtu pädevust kriminaalmenetluses ega vabasta teda ülesandest hinnata

süüdistuses esitatud väidete põhjendatust ka see, kui süüdistatav soovib esitada omapoolseid

pretensioone kannatanutele tsiviilkohtumenetluses. Süüdistuse etteheidetega seotud ulatuses tuleb

õiguslik vaidlus lahendada kohtul kriminaalmenetluse raames. Loobudes alusetult kriminaalasjas

tõusetunud vaidluse lahendamisest küsimuses, kas raiutud kuused olid E. Vitsuti jaoks võõrad ja kas

ta pani kuuskede raiumise ja äraviimisega toime KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, rikkus

ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

7. Tuginedes N katastrimõõdistamise tulemustele, tuvastas maakohus, et raiutud kuused asusid A. ja

E. R.-ile kuuluval N maaüksusel ning olid E. Vitsuti jaoks võõrad. E. Vitsuti kaitsja vaidlustas

apellatsioonis selle seisukoha, märkides, et N katastrimõõdistamise tulemused ei lange kokku K

katastriüksuse piiripunktide aluskaardi koordinaatidega ja on seetõttu valed. Kolleegiumi arvates ei

eelda E. Vitsuti kaitsja argumendile vastamine faktiliste asjaolude tuvastamist, vaid hinnangut N

katastrimõõdistamise tulemuste seaduslikkusele. Eelnevast nähtuvalt käib praeguses asjas vaidlus

õigusliku küsimuse üle, mille lahendamine on võimalik ka kassatsioonimenetluses. Seetõttu lahendab

Riigikohus kriminaalasja ise.

8. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt olid K katastriüksuse piiripunktide

koordinaadid määratud aluskaardil. N piiripunktide koordinaadid selgusid aga katastrimõõdistamise

käigus. Seoses asjaoluga, et aluskaardil määratud ja katastrimõõdistamise käigus selgunud

koordinaadid ei lange ühistes piiripunktides omavahel kokku, selgitab kolleegium kõigepealt, et

MaaKatS § 16 lg 1 kohaselt teostab vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik

katastriüksuse

moodustamiseks

katastrimõõdistamised.

Samuti

koostatakse

katastriüksuse

moodustamise toimik, mis esitatakse katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks. Nähtuvalt

MaaKatS § 20 lg-test 4 ja 5 toimub õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või erastamiseks

katastriüksuse moodustamine aga vastavat litsentsi omava isiku või kohaliku omavalitsuse volitatud

esindaja poolt. Lisaks võib maa tagastamisel või erastamisel moodustada katastriüksusi plaani- ja

kaardimaterjali alusel ilma katastrimõõdistamiseta. Sellisel juhul moodustatakse katastriüksus

katastripidaja määratud ning vajadusel linna- või vallavalitsusega kooskõlastatud plaani- või

kaardimaterjalil. Kohalik omavalitsus määrab plaanil või kaardil maaüksuse piiri ja pindala ning tema

volitatud esindaja näitab maa taotlejale plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning seaduses

sätestatud juhtudel koostab piiriprotokolli. Selleks, et plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud

katastriüksuse piire looduses tähistada, tuleb MaaKatS § 20 lg-te 14 ja 12 kohaselt korraldada

katastrimõõdistamine, mille viib läbi vannutatud maamõõtja katastriüksuse plaani või piiriprotokolli

alusel. Seejuures arvestatakse katastri aluskaardist tuleneva lubatud veaga, mis ei või olla suurem kui

50 meetrit katastri aluskaardi situatsioonist põhivõrgu suhtes. Tulenevalt katastriüksuse

moodustamise korra punktist 4 moodustatakse katastriüksus plaani- ja kaardimaterjali alusel

hajaasustusega aladel katastripidaja poolt määratud ning kohaliku omavalitsusega kooskõlastatud

plaani- või kaardimaterjalil mõõtkavas 1:10 000 või suuremas. Kaarditäpsus peab olema vastavalt

mõõtkavale vähemalt 2 mm. Praeguses asjas moodustati N ja K katastriüksused digitaalkaardil

mõõtkavaga 1:10 000. Sellise kaardi puhul tähendab vähemalt 2 mm kaarditäpsust looduses 20 m.

Järelikult võisid nii N kui ka K katastriüksuste moodustamisel kaardil kätte näidatud piiripunktide

asukohad looduses 20 m ulatuses erineda ja piiripunktide koordinaadid hilisema mõõdistamise

tulemusena mõnevõrra muutuda. Arvestades eelnevat, nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et

aluskaardil määratud piiripunktide koordinaadid ei pruugi olla täpsed. Sel põhjusel ei tekita ainuüksi

asjaolu, et N katastrimõõdistamise tulemused ei lange kokku K katastriüksuse piiripunktide

aluskaardi koordinaatidega, kahtlusi N katastrimõõdistamise tulemuste seaduslikkuses ega anna alust

arvata, et raiutud kuused kuulusid E. Vitsutile.

9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et maakatastriseadus ja katastrimõõdistamise

kord käsitavad aluskaardi koordinaate ja katastrimõõdistamise tulemusi võrdsetena. Nimelt käsitab

MaaKatS § 20 lg 14 plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses

tähistamise ning tähistatud piiri taastamise ainsa võimalusena katastrimõõdistamist ning sätestab, et

katastrimõõdistamine toimub katastriüksuse plaani või piiriprotokolli alusel. Katastrimõõdistamise

korra § 7 lg 4 kohaselt lähtutakse plaani- või kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse

piiripunktide maastikul tähistamisel võrdselt küll piiriprotokollist, katastrikaardi väljavõttest,

katastriüksuse plaanist, maastikuobjektidest ja olemasolevatest piirimärkidest, kuid see ei väära

asjaolu, et aluskaardi koordinaadid kajastavad looduses eksisteerivat tegelikku olukorda üksnes

kaarditäpsuse piires. Järelikult puudub alus väitel, et N katastriüksuse mõõdistamisel oleks tulnud

lähtuda täpselt aluskaardi koordinaatidest.

10. Maakorraldusseaduse osas märgib kolleegium vaid seda, et plaani- ja kaardimaterjali alusel

moodustatud

katastriüksuste

kohta

sätestab

erikorra

maakatastriseadus

(vt

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus nr 3-2-1-67-12, p 26). Seetõttu pole maakorraldusseaduse

sätted praegusel juhul asjakohased. Samuti pole käesoleval juhul võimalik tugineda Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi viimatinimetatud otsusele. Selles asjas tõi vaidluse piiride kindlaksmääramise üle

kaasa mõlema maatüki katastrimõõdistamiste omavaheline vastuolu.

11. Kaitsja argumendile, et süüdistatav polnud piiripunktide asukohast teadlik ega pannud vargust

toime tahtlikult, on ammendavalt vastatud nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses. Kolleegium

nõustub kohtute seisukohaga, et E. Vitsut sai N katastrimõõdistamise tulemustest teada N

piiriprotokolli allkirjastamisele kutse kättesaamisega, kuid andis siiski A. V.-ile korralduse raiuda N

maaüksuselt kaheksa kuuske. Eelnevast nähtuvalt tegutses E. Vitsut võõra vallasasja ebaseadusliku

omastamise eesmärgil.

12. Seoses kaitsja väitega KarS § 31 lg-s 1 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta

selgitab kolleegium, et vallasasja kuulumine teisele isikule on KarS § 199 objektiivse koosseisu

tunnus. Seetõttu ei saa vallasasja omandiõiguses eksimisel tulla kõne alla eksimus õigusvastasust

välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes, vaid võimalik on kaaluda koosseisueksimust

KarS § 17 lg 1 mõttes. Arvestades, et kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt oli E. Vitsut raie

teostamise ajal teadlik, et N katastrimõõdistamise tulemuste järgi asuvad kuused N maaüksusel, on

koosseisueksimus praeguses asjas välistatud. Samuti puudub keelueksimus KarS § 39 lg 1 mõttes.

Kolleegiumi hinnangul märkis maakohus põhjendatult, et E. Vitsut oleks viibinud keelueksimuses

juhul, kui ta ei saanud aru, et võõra maa pealt puude maha saagimine ja nende äraviimine on

keelatud. Sellist asjaolu pole kohtud aga tuvastanud.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 2014. a otsuse ja jõustab Harju

Maakohtu 21. jaanuari 2014. a otsuse. Riigikohus rahuldab prokuröri kassatsiooni.

14. E. Vitsuti kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada E. Vitsutile seoses kassatsioonimenetlusega

valitud kaitsjale makstud tasu summas 420 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt

kulutas kaitsja prokuröri kassatsiooniga tutvumiseks ja kassatsioonivastuse koostamiseks 3,5 tundi.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on arves märgitud toimingud

E. Vitsuti kaitsmiseks kassatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti

on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 5 sätestatud

lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt

E. Vitsuti kasuks välja mõista.

15. KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi

vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.

Tühistades maakohtu otsuse ja mõistes E. Vitsuti KarS § 199 lg 1 järgi õigeks, mõistis

ringkonnakohus KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt valitud kaitsjale maa- ja ringkonnakohtu

menetluses makstud tasu katteks E. Vitsuti kasuks välja 5040 eurot (sh käibemaks). Seoses

süüdimõistva otsuse jõustamisega jätab Riigikohus need menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel

E. Vitsuti kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/