3-1-1-71-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-71-14

Otsuse kuupäev

21. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Julia Vitovetsi süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

28. aprilli

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-10741

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Julia Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Toomas Pilt,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsus Julia Vitovetsi süüdistuses KarS

§ 113 järgi ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks Julia Vitovetsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 187 (ükssada

kaheksakümmend seitse) eurot 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 31

(kolmkümmend üks) eurot 20 (kakskümmend) senti, ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega tunnistati Julia Vitovets süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 113 järgi ja teda karistati vangistusega 6 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 10. juuni 2013.

2. J. Vitovets tunnistati KarS § 113 järgi süüdi selles, et 10. juunil 2013 õhtusel ajal lõi ta Maardus

Xxxxxx XX-X asuvas korteris ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli tagajärjel noaga

rindkere piirkonda enda abikaasat A. V.-i, tekitades talle eluohtliku tervisekahjustuse, s.o rindkere

vasakusse poolde rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava üleneva aordi vigastusega. Tervisekahjustuse

tüsistusena tekkis verisüdamepaun ja äge südamepuudulikkus, mille tagajärjel suri kannatanu

sündmuskohal. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 Vaidlust ei ole selle üle, et A. V.-i surma põhjustas süüdistatav, kes lõi kannatanut ühel korral

noaga rindkere piirkonda. Tunnistajate V. T. ja V. B. ütluste kohaselt läksid J. Vitovets ning A. V.-i

köögis tülli, mille tõttu V. B. korterist lahkus ja V. T. siirdus magamistuppa. Süüdistatav ja kannatanu

tülitsesid tihti ning tülid olid põhjustatud alkoholi tarvitamisest ja armukadedusest. 10. juunil 2013

aset leidnud tüli võis samuti alguse saada alkoholi tarvitamise käigus võimendunud pingetest ja

kannatanu armukadedusest. Usutav ei ole aga süüdistatava väide, et köögis toimunut nägi pealt V. T.

2.2 Kaitsja arvates välistab tapmise õigusvastasuse hädakaitse (KarS § 28 lg 1). Hädakaitse eeldab

ründe olemasolu. On tõendatud, et enne kuriteosündmust oli kannatanu agressiivne ja pani

süüdistatava suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Eksperdi arvamuse kohaselt tuvastati J. Vitovetsil

vahetult pärast kuriteosündmust värske nahamarrastus ja värske nahaalune verevalum vasakul

näopoolel ning värsked nahaalused verevalumid mõlemal ülajäsemel, kehatüvel ja paremal reiel.

Loetletud vigastused võivad olla tekitatud löökidest kõva tömbi eseme või esemetega ja

nahakriimustused teravaservalise eseme või tömbi eseme terava serva toimel (nt küüntega). Näol,

kehatüvel ja mõlemal ülajäsemel kindlaks tehtud vigastused võivad olla tekitatud süüdistatava poolt

kirjeldatud viisil.

2.3 J. Vitovetsi ütluste kohaselt kasutas kannatanu tema suhtes väga intensiivset vägivalda. Ründe

lõpetamiseks haaras ta lauasahtlist noa ja lõi sellega abikaasat südame piirkonda. Süüdistatav valis

teadlikult suurema kahju tekitamise vahendi, sest ei ole usutav, et ta ei saanud aru, missuguse eseme

ta kätte haaras. Süüdistatava kätel puudusid lõikehaavad, mis tähendab, et noa võttis ta teadlikult

pidemest. Samas oli J. Vitovetsil teoreetiline võimalus köögist või korterist lahkuda, kui tema

abikaasa tüli alustas. V. T. ütlustest ei nähtu, et süüdistatav hüüdis teda appi. Ründe peatamiseks

võinuks J. Vitovets haarata mis tahes eseme, kuid valis selleks noa, mis ei olnud säästvaim vahend.

Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks oli vajalik lüüa kannatanut südame piirkonda. J. Vitovetsi tegevus

oli kantud soovist tekitada kannatanule oluliselt suuremat kahju, kui viimane oli tekitanud talle.

Süüdistataval tuvastatud vigastused ei olnud eluohtlikud ja kannatanut noaga lüües väljus ta

hädakaitse piiridest.

2.4 Eksperdi arvamuse järgi lõi süüdistatav kannatanut noaga südame piirkonda. On mõistlik eeldada,

et ta pidi aru saama teoga kaasnevast tagajärjest, mis välistab vastutuse KarS § 117 järgi. Tapmisele

eelnes konflikt, kuid tuvastatud asjaolud kinnitavad, et J. Vitovets ei pannud tegu toime äkki tekkinud

hingelise erutuse seisundis. Seega on tema vastutus ka KarS § 115 järgi välistatud. Süüdistatav nägi

A. V.-i surma saabumist ette ja soovis saabunud tagajärge. J. Vitovetsi tegu iseloomustab äärmuslik

ohtlikkus ja seetõttu pidi ta teadma sellise tegevusega kaasneda võivatest tagajärgedest. KarS §-s 113

sätestatud koosseisutunnuseid täites peab toimepanija tegutsema vähemalt kaudse tahtlusega.

Löömisel noa vm sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda möönab

süüdlane mis tahes tagajärge, sh kannatanu surma saabumist, ning tegu on sellisel juhul toime pandud

kaudse tahtlusega. J. Vitovetsi puhul on see kriteerium täidetud.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Toomas Pilt, kes taotlesid otsuse tühistamist ning J. Vitovetsi õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Süüdistatav on olnud aastaid perevägivalla ohver ja kuigi ka kuriteosündmuse päeval tarvitas

kannatanu tema suhtes vägivalda, ei ole väited teo toimepanemisest hädakaitseseisundis tõendatud.

Maakohus leidis põhjendatult, et J. Vitovetsi ütlused ei ole usaldusväärsed. Veenev ja eluliselt usutav

ei ole ka kirjeldus, missuguses asendis süüdistatav ja kannatanu noaga löömise hetkel viibisid.

4.2 Süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise tõttu puuduvad muud tõendid, mis

võimaldaksid rääkida hädakaitseseisundist. Tapmistahtluse tuvastamisel tuleb seetõttu hinnata kõiki

asjaolusid kogumis. J. Vitovets on tülide käigus abikaasat ka varem noaga rünnanud. Vaadeldaval

juhul tõi ta abikaasa seltskonda, kus viibis tema armuke, kellega veedeti koos peaaegu kaks päeva.

Teades abikaasa vägivaldset käitumist joobeseisundis ja armukadedust, arvestas süüdistatav ka

võimaliku füüsilise konfliktiga. Lisaks valis J. Vitovets ründevahendiks teadlikult 20 sentimeetri

pikkuse noa, mille tera pikkus oli 9 sentimeetrit. Kannatanut lõi ta noaga rindkeresse elutähtsate

organite piirkonda. Pidades silmas löögi suunda ja tekitatud haava sügavust, saab rääkida tahtlikust

tapmisest. Süüdistatava käitumisest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid arvata, et ta lootis

saabunud tagajärge vältida, mööndes mis tahes tagajärge, sh A. V.-i surma saabumist. Kannatanu

surma põhjustas ta kaudse tahtlusega. Ühtlasi on õige maakohtu järeldus, mille kohaselt ei saa

süüdlase käitumist käsitada provotseeritud tapmisena KarS § 115 mõttes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Vitovetsi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi T. Pilt, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus möönis, et süüdistatav on aastaid kestnud perevägivalla ohver ja ka

kuriteosündmuse päeval tarvitas kannatanu tema suhtes vägivalda. Vastuoluline on aga seisukoht,

mille järgi ei ole tõendatud teo toimepanemine hädakaitseseisundis. Põhjendatud ei ole ka järeldus, et

puuduvad muud tõendid, mis võimaldaksid rääkida hädakaitseseisundist. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta, et vägivalla kasutamist kinnitavad isiku ekspertiisi akt, millega tuvastati J. Vitovetsil

nahamarrastused ja verevalumid, Harju Maakohtu 3. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-

14478, millega A. V.-i tunnistati süüdi J. Vitovetsi kehalises väärkohtlemises, ning 16. augusti 2010.

a ja 30. jaanuari 2012. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, mis puudutasid süüdistatava

kehalist väärkohtlemist. Süüdistatava ütluste hindamisel ei arvestatud V. T. ütlusi. J. Vitovetsil

tuvastatud vigastused said tekkida ainult kannatanuga toimunud konflikti käigus. Nõustuda ei saa

mõttekäiguga, nagu vähendaksid süüdistatava pereelu aadressil tehtud etteheited ja tema suhtes

kasutatud pikaaegne vägivald õigust hädakaitsele.

5.2 J. Vitovetsi tegu ei ole õigusvastane, sest ta tõrjus vahetut õigusvastast rünnet enda

õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid. Varasemaid õigusvastaseid ründeid silmas pidades

ohustas kannatanu õigusvastane rünne süüdistatava karistusõiguslikult kaitstud õigushüve, s.t tema

elu ja tervist. Kaitsetegevus oli vajalik, ei ületanud hädakaitse piire, toimus õigusvastase ründe ajal ja

oli sobiv, sest tõrjus ründe lõplikult. Ka oli kaitsetegevus säästvaim, piirdudes ühe noalöögiga ja

lõppedes samal ajal õigusvastase ründe lõppemisega. Süüdistatava tegevus oli kantud kaitsetahtest ja

ta ei ületanud hädakaitse piiri. Noa haaras J. Vitovets kestva ründe käigus pärast seda, kui teda oli

korduvalt löödud ja tal olid prillid eest kukkunud. Nuga oli ainuke käeulatuses asunud ese ja

kannatanu surma põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest.

6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kaitsja väidetega ei nõustu, leides,

et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Süüdistatava ütlused jõhkra peksmise kohta ei

ole eluliselt usutavad ja need jäeti tõendikogumist õigustatult kõrvale. J. M. ja V. B. ei märganud J.

Vitovetsi vigastusi ning välised tervisekahjustused puudusid süüdistataval ka kahtlustatavana

kinnipidamise protokolli kohaselt. Ekspertiisiaktiga tuvastatud vigastuste iseloom ei haaku väidetava

jõhkra vägivallaga, mida A. V.-i süüdistatava sõnul tarvitas. J. Vitovets on küll aastaid kestnud

perevägivalla ohver ja ka kuriteosündmuse päeval tarvitas abikaasa tema suhtes vägivalda, kuid

hädakaitseseisund ei ole sellegipoolest tuvastatav. Ründe tõrjumise vahend ja viis ei olnud ründe

iseloomu arvestades sobivad ning süüdistatav ei kutsunud appi ka samas korteris viibinud V. T.-d.

Lüües kannatanut noaga elutähtsate organite piirkonda, pani J. Vitovets tapmise toime otsese

tahtlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Praeguses kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas lõi J.

Vitovets enda abikaasat ühel korral noaga rindkeresse südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu

suri. Kassaator vaidlustab aga ringkonnakohtu järeldust, et süüdlase käitumises ei ole tuvastatav KarS

§ 28 lg-s 1 sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu, s.t hädakaitse. Kriminaalkolleegium nõustub

kaitsja etteheitega, mille kohaselt jättis apellatsioonikohus kõnealuse küsimuse lahendamisel esimese

astme kohtu põhjendusi eirates osa kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt tähtsaid tõendeid

tähelepanuta.

8. Kolleegium märgib esmalt, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt

tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise

isiku õigushüve vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-

111-04, p 10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub

objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine).

Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28

nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja

õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe

lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi

saavutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p

10). Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb

kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud,

ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse

piiride ületamise võimalikkusest.

9. Ringkonnakohus jättis KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata, leides sarnaselt

maakohtule, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja neile ei saa otsust rajada. Vaidlustatud

otsuses mööndi, et kannatanu tarvitas kuriteosündmusele eelnevalt J. Vitovetsi suhtes vägivalda, kuid

muud tõendid peale süüdistatava ebausaldusväärsete ütluste hädakaitseseisundist rääkida ei võimalda.

Selline järeldus ei ole aga kooskõlas maakohtu otsuses sisalduvate seisukohtadega. Nimelt leidis

esimese astme kohus eeskätt eksperdi arvamusele ja V. T. ütlustele tuginevalt, et kannatanu käitus

enne noalööki agressiivselt ja pani J. Vitovetsi suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Erinevalt

prokuröri kassatsioonivastuse väidetest on maakohus seejuures hinnanud tunnistajate V. B. ja J. M.-i

ütlusi, sedastades, et nende isikute ütlused kehalist väärkohtlemist ei välista. Maakohus vaagis ka

ründe tõrjumiseks valitud säästvaima vahendi küsimust, märkides kokkuvõtlikult, et süüdistatav

väljus kannatanut noaga lüües hädakaitse piiridest. Seega on maakohus erinevalt apellatsioonikohtust

selgesõnaliselt jaatanud vahetut õigusvastast rünnet kaitsja õigushüve vastu, s.t hädakaitseseisundi

olemasolu, ja analüüsinud ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 lg-le 2. Olukorras, kus

ringkonnakohtu arvates oleks tulnud tõenditele anda teistsugune hinnang või põhjendada

süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud

pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa. Selliselt aga ei toimitud ega ka

põhjendatud, miks maakohtu otsuses osutatud tõendid siiski hädakaitseseisundi tekkimist ei kinnita.

10. Jättes tähelepanuta need maakohtu järeldused ja tõendid, mis hädakaitseseisundi esinemist

kinnitavad, puudus ringkonnakohtul seejärel võimalus hinnata kaitsja apellatsiooni väiteid

kaitsetegevuse sobivuse, säästvaima vahendi kasutamise, kaitsetahte olemasolu ning hädakaitse

piiride võimaliku ületamise kohta. Kirjeldatud eksimusega võis kaasneda süüdlase käitumisele

ebaõige materiaalõigusliku hinnangu andmine, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Arvestades, et kaitsja väidetele vastamine võib eeldada uute

faktiliste asjaolude tuvastamist, ei ole see viga KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonimenetluses

kõrvaldatav. Samuti peab arvestama, et ringkonnakohtus kriminaalasja lahendanud kohtukoosseisul

on juba kujunenud tõendite hindamisel põhinev siseveendumus süüdistatava süüküsimuse kohta ja

seetõttu ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks sama kohtu samale

kohtukoosseisule. Kirjeldatud põhjustel tuleb apellatsioonikohtu otsus kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata kriminaalasi KrMS § 361 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3 lähtudes

uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule.

11. Pidades silmas käesoleva otsuse punktis 8 märgitut, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel

arutamisel muu hulgas kontrollida apellantide väiteid J. Vitovetsile etteheidetava teo toimepanemisest

hädakaitseseisundis ja anda seejuures hinnang tõenditele, millele tugines kõnealuse küsimuse

lahendamisel maakohus. Kui tuvastatakse, et süüdistatav tegutses KarS §-s 113 sätestatud

süüteokoosseisu tunnustele vastavat tegu toime pannes hädakaitseseisundis, on edasi vajalik vaagida

küsimust kaitsetegevuse vastavusest KarS § 28 nõuetele, s.t hinnata, kas kannatanu õigusvastase

ründe tõrjumiseks valitud vahend oli eesmärgi saavutamiseks sobivaim ja säästvaim.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 341 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6, § 361 lg-st 2 ning § 362

p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2014. a otsuse ja

saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja

kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

13. J. Vitovetsi kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 187 euro 20 sendi

suuruses summas, sh käibemaks 31 eurot 20 senti. Taotluse kohaselt on kaitsealusega kohtumiseks,

tema konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 4 pooltundi. Tasu suhtes kuulub

kohaldamisele koefitsient 1,3, sest tegemist on esimese astme isikuvastase kuriteoga.

Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1,

§ 21 lg 3 ning § 22 lg 6 ja Eesti Advokatuuri 26. novembri 2013. a otsusega kinnitatud korra punktide

4, 7 ning 21 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Saale Laos

/allkirjastatud digitaalselt/