3-1-1-29-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-14

Otsuse kuupäev

17. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Ralf Milleri süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja 7

− § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ning § 184 lg 1

järgi ja Sergei Starõhi süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja 7 − §

25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 1-12-12366

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ralf Milleri kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe ja Sergei

Starõhi kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade

prokurör

Jüri

Kasesalu

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri

2013. a otsus osaliselt:

1.1. Ralf Milleri ja Sergei Starõhi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 2 ja 7 −

§ 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi;

1.2. Ralf Millerile ja Sergei Starõhile liitkaristuste mõistmises;

1.3. Ralf Millerilt ja Sergei Starõhilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Ralf Millerile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 468 (nelisada kuuskümmend

kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 78 (seitsekümmend kaheksa) eurot. Jätta see

menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ralf Miller ja Sergei Starõhh tunnistati Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a otsusega süüdi

KarS § 114 p-de 2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi. R. Miller tunnistati

veel süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. R. Millerile mõisteti karistuseks KarS § 114 p-de 2 ja 7 − § 25

lg-te 1 ja 2 järgi vangistus kümme aastat, § 414 lg 2 p 2 järgi vangistus kolm aastat, § 415 lg 1 järgi

vangistus viis aastat ning § 184 lg 1 järgi vangistus viis aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

R. Millerile liitkaristuseks üksteist aastat vangistust. S. Starõhile mõisteti karistuseks KarS § 114 p-de

2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2 järgi vangistus üheksa aastat, § 414 lg 2 p 2 järgi vangistus kolm aastat ning

§ 415 lg 1 järgi vangistus neli aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S. Starõhile liitkaristuseks üheksa

aastat vangistust. Maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka Mark Ševtšenko, kuid tema osas

kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1. KarS § 114 p-de 2 ja 7 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati R. Miller ja S. Starõhh süüdi I. S.-i

mõrva katses. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt laenas R. Miller I. S.-ile raha, kuid

viimane jättis laenu tagastamata. Soovides I. S.-ile kätte maksta, paigaldasid R. Miller ja S. Starõhh

ööl vastu 31. maid 2012 I. S.-i kasutuses oleva sõiduauto alla isevalmistatud lõhkeseadeldise, mis

koosnes kahest granaadist ja 205,8-grammisest trotüüliklotsist. Lõhkeseadeldis pidi plahvatama

sõiduki liikuma hakkamise hetkel, kuid granaatide niiskuskahjustuse tõttu seda ei juhtunud. Kuna

kannatanu kasutuses olev sõiduauto oli lõhkeseadeldise paigaldamise ajal pargitud 110 korteriga ja 7

äripinnaga korterelamu all asuvasse 117 parkimiskohaga parklasse ning kuna kannatanu sõitis

31. mai 2012 hommikul enne lõhkeseadeldise avastamist erinevaid vahepeatusi tehes läbi tiheda

liiklusega Tallinna kesklinna, seadsid süüdistatavad oma tegevusega ohtu ka kolmandate isikute elu ja

tervise.

1.2. KarS § 414 lg 2 p 2 järgi tunnistati R. Miller ja S. Starõhh süüdi selles, et nad kasutasid

lõhkeseadeldise valmistamiseks 205,8-grammist trotüüliklotsi, omamata lõhkematerjali käitlemise

luba.

1.3. KarS § 415 lg 1 järgi tunnistati R. Miller süüdi selles, et ta omandas tuvastamata ajal, kohas ja

viisil kaks granaati. R. Miller ja S. Starõhh tunnistati KarS § 415 lg 1 järgi süüdi ka selles, et nad

kasutasid nimetatud granaate lõhkeseadeldise valmistamiseks. Süüdistatavatel ei olnud lõhkematerjali

käitlemise luba.

1.4. KarS § 184 lg 1 järgi tunnistati R. Miller süüdi selles, et ta omandas ajavahemikul 23. kuni

29. juulini 2012 tuvastamata kohas ja isikult ebaseaduslikult 236,9 grammi marihuaanat ning hoidis

narkootikumi kuni 31. juulini 2012 Tallinnas aadressil Xxxxx XX asuvas garaažiboksis nr 59.

2. Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Miller ja tema kaitsja

vandeadvokaat Argo Küünemäe ning S. Starõhi kaitsja Alik Karajev.

3. R. Miller ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist R. Milleri süüditunnistamises ja

karistamises ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonides järgmist.

3.1. Maakohus asus alusetult seisukohale, et R. Miller soovis I. S.-ile laenu tagastamata jätmise eest

kätte maksta. Kannatanu oli süüdistatavale küll võlgu, kuid maksis laenu pidevalt tagasi. Samuti

nähtub I. S.-i ja tema abikaasa ütlustest, et R. Milleri ja I. S.-i vahel olid pikaajalised usalduslikud

sõbrasuhted. Seega polnud R. Milleril kannatanu tapmiseks põhjust. R. Miller soovis laenu kiirema

tagasisaamise eesmärgil I. S.-i vaid hirmutada ja paigaldas selleks tema auto alla lõhkeseadeldise

mulaaži.

3.2. R. Miller selgitas maakohtu istungil, et tema sõber R. B. kallas 1980.-1990. aastatel granaatide

viitsütikutele läbi sütikutel asunud avauste väävelhapet ja muutis granaadid sel viisil kahjutuks.

Järelikult oli R. Miller granaatide kasutuskõlbmatusest teadlik. Metalliekspertiisi aktis nr 12E-

AR0144 on küll märgitud, et suure tõenäosusega poleks mistahes kontsentratsioonis väävelhape

suutnud lühiajaliselt mõjudes granaadi sütikut kasutamiskõlbmatuks muuta, kuid see seisukoht pole

loogiline. Nimelt nähtub ekspertiisiaktidest seegi, et RG-42 granaadi ja sütiku ühenduskoht oli

niiskuskahjustustega ning et sütikute mittetoimimise põhjuseks oli praegusel juhul suure

tõenäosusega niiske püssirohi. Kaitsja möönab, et lühiajaline happega kokkupuutumine ei pruugi

kahjustada sütikus olevat nõela ega vedrut, kuid arvab, et see niisutab siiski sütikus olevat püssirohtu.

3.3. Ekspertiisiakti nr 12E-AR0144 kohaselt ei avastatud granaadilinkidelt väävelhappe jälgi, kuid

see asjaolu ei lükka ümber R. Milleri väiteid. R. Milleri ütluste kohaselt kallati hapet sütikutele, mitte

granaadilinkidele. Samuti on ekspertiisiaktis märgitud, et väävelhape on vees lahustuv ja et seetõttu

võivad väävelhappe jäljed vee toimel kaduda. Praegusel juhul leiti üks granaadilink sõiduteelt

veeloigust. Teine granaadilink leiti küll garaažist, kuid pole teada, mida sellega enne politseile

üleandmist tehti. Eeltoodust nähtuvalt pole eksperdi järeldused granaadilinkide happega töötlemise

kohta usaldusväärsed.

3.4. R. Milleri ütlused on granaatide kahjutuks tegemise osas kooskõlas lõhkeseadeldise ja plahvatuse

ekspertiisi aktiga nr 12E-PL0020, mille kohaselt oli RG-42 granaadi sütiku korpus kaetud

ebatavapärase valkja kihiga. Selle valkja kihi keemilist koostist kohtueelses menetluses kindlaks ei

tehtud. Kuna viitsütikud hävitati, polnud võimalik täiendavat ekspertiisi läbi viia. Kaitsja arvates oli

granaadi sütikult avastatud valkjas kiht happekahjustuse jälg.

3.5. Maakohtu etteheide, et R. Miller pole loonud menetlejale võimalust oma ütluste kontrollimiseks,

on alusetu. R. Miller avaldas kohtueelses menetluses oma sõbra R. B. nime ja ütles, et ta võib viibida

Vene Föderatsioonis. R. Miller ei tea R. B. täpsemat aadressi ja tal pole võimalik R. B.-d otsida.

3.6. R. Miller andis lõhkeseadeldise mulaaži valmistamiseks S. Starõhile kaks töökõlbmatut granaati,

kuid ei osalenud ise mulaaži valmistamisel. Samuti polnud R. Miller trotüüli olemasolust teadlik.

Kannatanu sõiduauto alt leitud nöörilt avastati küll R. Milleri tütre bioloogilist materjali, kuid see ei

tõenda R. Milleri süüd. Samuti ei tõenda R. Milleri süüd S. Starõhi ebausaldusväärsed ütlused.

Lõhkeseadeldise mulaaži valmistas S. Starõhh.

3.7. Maakohtu seisukoht, et kasutuskõlbliku trotüüliklotsi kasutamine osutab kannatanu tapmise

tahtlusele, on alusetu. R. Miller soovis, et kannatanu võtaks ähvardust tõsiselt.

3.8. Kannatanu auto alla paigaldatud seadeldis pole käsitatav lõhkeseadeldisena KarS § 413 mõttes.

KarS § 413 kohaselt sisaldab lõhkeseadeldis lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi.

Praeguses asjas oli ekspertide ütluste kohaselt granaatide sütikute viitekanalites defekt ja sütikud ei

toiminud. Järelikult polnud kannatanu auto alla paigutatud seadeldises plahvatust esile kutsuvat

töökorras mehhanismi.

3.9. Maakohtu arusaam, et lõhkeseadeldistena saab käsitada ka sütikuteta granaate, on ekslik.

Granaadis olev lõhkeaine võib plahvatada küll mõne välise impulsi, näiteks kuumuse, sädeme,

hõõrdumise, surve või tugeva põrutuse mõjul, kuid ükski nimetatud impulss pole plahvatust esile

kutsuv mehhanism.

3.10. Järeldus selle kohta, et garaažiboksist leitud marihuaana kuulub R. Millerile, on samuti alusetu.

R. Miller kinnitas maakohtu istungil, et ta pole narkootikumidega kokku puutunud ja et lisaks

R. Millerile oli garaažiboksi võti ka S. Starõhil. Kriminaalasja materjalide kohaselt on S. Starõhh

pikaajaline narkomaan ja varem narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud.

4. S. Starõhi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist S. Starõhi süüditunnistamise osas ja

süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja S. Starõhile mõistetud karistuse

kergendamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

4.1. S. Starõhh ei osalenud lõhkeseadeldise mulaaži valmistamises ega kannatanu auto alla

paigaldamises. Süüdistatav aitas vaid ühel korral lõhkeseadeldise mulaaži korpust hoida. Maakohus

tugines S. Starõhi süüditunnistamisel lubamatutele tõenditele. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus

5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-63-08 seisukohale, et DNA-ekspertiisi arvamuses toodud

vastused „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isikult pärineva bioloogilise materjali

sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides“ ja „ei saa kindlalt välistada isikult

pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides“ ei sisalda ühtegi järeldust.

Lähtudes viidatud lahendist, poleks maakohus tohtinud praeguses asjas tugineda DNA-eksperdi

arvamustele ka osas, kus kasutati väljendit „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“. Selliselt

sõnastatud vastused ei sisalda samuti ühtegi järeldust.

4.2. DNA-ekspertiisi akt nr 12E-GE0571 on sisult vastuoluline. Nimelt nähtub ekspertiisiaktile

lisatud selgituse p-st 19.3, et isiku DNA sisaldumise kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi, kui

segaprofiilis ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA-jälje individualiseerimiseks liiga suur. Selgituses

pole märgitud küll täpset alleelide arvu, millest alates ei saa isiku DNA-sisaldumise kohta

usaldusväärseid järeldusi teha, kuid kaitsja arvates peab ekspert järgima erinevate proovide kohta

arvamuse andmisel samu põhimõtteid. Praegusel juhul pole ekspert nii talitanud. Näiteks on ekspert

märkinud akti p-s 6.20, et segaproovis selgepiiriliselt ilmsiks tulnud 29 alleeli korral polnud alleelide

suhteliselt suure arvu tõttu võimalik usaldusväärseid järeldusi teha. Samas on akti p-des 6.3, 6.4, 6.5

ja 6.6 leitud, et saadud tulemuste alusel ei saa välistada S. Starõhilt pärineva bioloogilise materjali

sisaldumist nendes segaproovides, kuigi proovis nr A122834 tuli ilmsiks 34, proovis nr A123024

ilmnes 31, proovis nr A123036 oli 32 ja proovis nr A123040 oli 44 selgepiirilist alleeli. Lähtudes

selgituse p-st 19.3, pidanuks ekspert kõikide nende proovide puhul, kus tuli ilmsiks vähemalt 29

alleeli, asuma seisukohale, et ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA-jälje individualiseerimiseks liiga

suur.

4.3. Maakohtu otsuse kohaselt kinnitavad S. Starõhi osalemist lõhkeseadeldise mulaaži paigaldamises

R. Milleri ütlused ja kannatanu auto kardaani ümber keerdunud nöörilt avastatud bioloogiline

materjal. Arvestades, et R. Miller andis kriminaalmenetluse erinevatel etappidel vastuolulisi ütlusi,

pidanuks maakohus tema ütlused kõrvale jätma. Samuti pole tõendatud, et nöörilt avastati S. Starõhi

bioloogiline materjal. Ekspertiisiakti nr 12E-GE0571 kohaselt ei olnud meessugukromosoom proovis

nr A123054 leitav.

4.4. R. Miller kinnitas S. Starõhile, et granaadid on ohutud, ja S. Starõhh jäi R. Millerit uskuma.

Trotüüliklotsiga S. Starõhh kokku ei puutunud. Kuna S. Starõhh kannatanut ei tunne, puudus tal

kannatanu tapmiseks motiiv. Maakohus pole selgitanud, miks ta nende kaitseväidetega ei nõustu.

4.5. Ekspertiisiaktides kirjeldatakse trotüüliklotsi kattepaberit, kaalu ja detonaatori ava erinevalt.

Seetõttu pole selge, millised ekspertiisid tehti kannatanu sõiduauto alt leitud trotüüliklotsile ja kas see

oli plahvatusohtlik.

4.6. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei selgu, millises teos S. Starõhh KarS § 414 lg 2 p 2 järgi süüdi

tunnistati.

4.7. S. Starõhile mõistetud karistus pole õiglane. Arvestades, et R. Miller oli kuritegude initsiaatoriks

ja soetas granaadid, peaks S. Starõhi karistuse määr olema alla poole R. Millerile mõistetud

karistusest.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a

otsus muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad

olid järgmised.

5.1. Maakohus käsitas kannatanu auto alla paigaldatud seadeldist põhjendatult lõhkeseadeldisena.

KarS § 413 kohaselt loetakse lõhkeseadeldiseks lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi

sisaldavat seadeldist. Seejuures pole oluline, kas seadeldises sisalduva lõhkeaine kogus ja seadeldise

konstruktsioon kujutavad inimese elule või tervisele reaalset ohtu. Nähtuvalt tunnistajate R. R.-i ja L.

B. ütlustest ning lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi aktist nr 12E-PL0020 oli kannatanu auto

alla paigaldatud lõhkeseadeldis, mis koosnes kahest sütikutega käsigranaadist ja standardsest 200-

grammisest trotüülilaengust. Mis puudutab lõhkeseadeldise töökorras olekut, siis lõhkeseadeldise ja

plahvatuse ekspertiisi akti nr 12E-PL0038 kohaselt oli ekspertiisiks esitatud sütikuta RG-42

käsigranaat kasutuskõlblik. Ekspertiisi ajal tehtud plahvatuseksperimendi käigus selgus, et

käsigranaadi RG-42 detonatsioon kandus edasi 200-grammisele trotüülilaengule. Kuna käsigranaat

RG-42 ja trotüülilaeng plahvatasid koos, olid need mõlemad detonatsioonivõimelised ja seega

kasutuskõlblikud. Suure tõenäosusega oleks ka kaitsegranaadi F-1 plahvatus trotüülilaengus

detonatsiooni esile kutsunud. Lõhkeseadeldis oleks olnud plahvatusvõimeline, kui selle sütikud

oleksid toiminud. Puudub vaidlus selle üle, et granaatide sütikud olid rakendunud asendis. Samuti

võib granaadis olev lõhkeaine tunnistaja L. B. ütluste kohaselt plahvatada muudest välistest

impulssidest, näiteks kuumuse, sädeme, hõõrdumise, surve või tugeva põrutuse tõttu. Ilmselgelt võib

auto all esineda väga kõrget temperatuuri ja järske põrutusi, samuti võib seadeldis väänduda. Need

asjaolud võivad initsieerida sütikud või granaadid isegi siis, kui sütikud ei initsieeru ettenähtud viisil.

5.2. Maakohtu otsuses on põhjalikult selgitatud, millised asjaolud annavad aluse arvata, et R. Milleri

ja S. Starõhi teada oli tegemist toimiva lõhkeseadeldisega. Samuti nähtub maakohtu otsusest, et

granaate polnud R. Milleri poolt kirjeldatud viisil võimalik kahjustada. Kohtule pole esitatud

tõendeid, millest nähtuks, et süüdistatavad olid niiskuskahjustusest teadlikud.

5.3. Kriminaalasja materjali kohaselt esitati ekspertiisideks kannatanu sõiduki alla paigaldatud

lõhkeseadeldisest pärinev trotüüliklots. Kui lugeda tähelepanelikult lõhkeaineekspertiisi aktis nr 12E-

AL0017 ning lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi aktis nr 2E-PL0020 esitatud trotüülilaengu

kirjeldusi, siis on arusaadav, et ühel juhul peetakse silmas ilma ümbrispaberita trotüüliklotsi, teisel

juhul räägitakse aga ümbrispaberile märgitud detonaatoriava kohast.

5.4. Maakohtu järeldus, et lõhkeseadeldise valmistamises osalesid nii R. Miller kui ka S. Starõhh, on

põhjendatud. R. Milleri osalemist tõendab DNA-ekspertiisi akti nr 12E-GE0571 p 6.1, mille kohaselt

saadi esimest montaažilinti katnud teibikihilt ja teibikihi alt DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit

ühelt isikult ja mis langevad kokku R. Milleri võrdlusproovist määratletud DNA-profiiliga. Samuti

nähtub sama ekspertiisiakti p-st 6.2, et esimest montaažilinti katnud teibikihilt saadi täisprofiil, mis

on pärit enam kui ühelt isikult, ja saadud tulemuse alusel ei saa välistada R. Millerilt pärineva

bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Juhul, kui R. Miller oleks lõhkeseadeldist

üksnes käes hoidnud või seda puudutanud, ei oleks tema DNA saanud teibikihi alla sattuda. Lisaks

eelnevale ei saa ekspertiisiakti nr 12E-GE0826 p-de 3.1 ja 3.2 kohaselt välistada R. Millerilt pärineva

bioloogilise materjali sisaldumist ka nendes segaproovides, mis saadi Paljassaarelt leitud musta värvi

vasaku käe kinda siseküljel olnud pingutuskummilt ja parema käe kinda välisküljelt.

5.5. S. Starõhi osalemist tõendab DNA-ekspertiisi akti nr 12E-GE0571 p 6.3, mille kohaselt saadi

lõhkeseadeldise korpuselt võetud kahekümne kolmandast proovist analüüsil täisprofiil, mis on pärit

enam kui ühelt isikult, ja saadud tulemuste alusel ei saa välistada S. Starõhilt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist selles segaproovis. Lisaks tõendavad S. Starõhi süüd sama ekspertiisiakti p-d

6.4, 6.5 ja 6.6, mille kohaselt ei saa esimest ja teist montaažilinti katnud teibikihi alt ning teist

montaažilinti katnud teibikihist võetud proovides välistada S. Starõhilt pärineva bioloogilise materjali

sisaldumist. Samuti saadi ekspertiisiakti nr 12E-GE0827 kohaselt Paljassaarelt garaažide juurest

leitud lõiketangidelt ja isoleerpaelarullilt võetud proovidest täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt

isikult ja mille põhjal ei saa välistada S. Starõhilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist neis

segaproovides. Ka ekspertiisiakti nr 12E-GE0826 p-st 1.1 nähtub, et Paljassaarelt leitud musta värvi

vasaku käe kindalt võetud kolmandast proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam

kui ühelt isikult, ja selles segaproovis eristatav peamine DNA-profiil langeb kokku S. Starõhi

võrdlusproovist määratletud DNA-profiiliga.

5.6. Lisaks eelnevale selgub kiuekspertiisi aktist nr 12E-AK0012, et lõhkeseadeldise ümber olnud

teibitükkidelt

leiti

viis

musta

värvi

ringikujulist

polüvinüülkloriidi

sisaldavat

osakest.

Värvkatteekspertiisi akti nr 12E-AV0022 kohaselt on need osakesed samaliigilised Paljassaare

garaažide juurest leitud kinnaste musta värvi osakestega. Kuna eeltoodust nähtuvalt leiti samaliigilisi

osakesi nii lõhkeseadeldise ümber olnud teibitükkidelt kui ka R. Milleri ja S. Starõhi poolt kasutatud

kinnastelt, osalesid mõlemad süüdistatavad lõhkeseadeldise valmistamisel.

5.7. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et Tallinnas Xxxxx XX asuvast garaažiboksist

leitud marihuaana kuulus R. Millerile. Kuna R. Miller andis kriminaalmenetluse erinevatel etappidel

narkootilise aine kohta vastuolulisi ütlusi ega suutnud ütluste muutmist arusaadavalt selgitada, tuleb

tema ütlused kõrvale jätta. S. Starõhi ütluste kohaselt kuulus marihuaana R. Millerile, kes tõi

narkootikumi Amsterdamist.

5.8. S. Starõhile mõistetud karistus on seaduslik. Maakohus arvestas liitkaristuse mõistmisel, et

toimepandud kuriteod olid omavahel seotud ning et lõhkeainet ja lõhkeseadeldist käideldi I. S.-i

tapmise eesmärgil. Seetõttu loeti S. Starõhile mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeimaga.

Apellatsioonist ei nähtu ühtki asjaolu, miks peaks S. Starõhile mõistetav liitkaristus olema alla poole

R. Millerile mõistetud karistusest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsuse peale esitasid kassatsioonid R. Milleri

kaitsja A. Küünemäe ja S. Starõhi kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kes taotlevad nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb

S. Starõhi kaitsja mõistetud karistuse kergendamist. Mõlemas kassatsioonis korratakse

apellatsioonide väiteid.

7. Kassatsioonidele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu,

kelle hinnangul on vaidlustatud kohtuotsused seaduslikud ja nõuetekohaselt põhjendatud. Prokurör

nõustub kohtute seisukohaga, et süüdistatavate motiiviks oli kättemaks laenu tagastamata jätmise

eest. Samuti ei saanud süüdistatavad granaatide töökõlbmatusest teadlikud olla, kuna R. Milleri poolt

kirjeldatud viisil polnud võimalik granaatide sütikuid kahjustada. Mis puudutab DNA-ekspertiisi

aktide lubatavust, siis leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-

63-08, et ühtegi järeldust ei sisaldu vastustes „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi isikult

pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta“ ja „ei saa kindlalt välistada

isikult

pärineva

bioloogilise

materjali

sisaldumist”.

Praeguses

asjas

tuginesid

kohtud

eksperdiarvamustele sõnastuses „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas R. Milleri ja S. Starõhi kaitsjate kassatsioonid

kolmeliikmelises koosseisus läbi 7. mail 2014. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkis kahtlus, et asja

otsustamisel võib osutuda vajalikuks kolleegiumi varasema praktika muutmine, anti kriminaalasi

KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et kannatanu auto alla paigaldatud seadeldist saab

käsitada lõhkeseadeldisena vaid juhul, kui see on töökorras. KarS § 413 kohaselt loetakse

lõhkeseadeldiseks lõhkeainet ja plahvatust esile kutsuvat mehhanismi (nt sütikut) sisaldavat

seadeldist. Lõhkeseadeldise definitsiooni seisukohalt ei ole nõutav, et seadeldises sisalduva lõhkeaine

kogus ja seadeldise konstruktsioon kujutaksid inimese elule või tervisele reaalset ohtu. KarS § 413

kohaldamisel ei ole tähtsust ka sellel, kas plahvatus tegelikkuses esile kutsutakse. Kuna kannatanu

auto alla paigaldatud seadeldis koosnes kahest sütikutega käsigranaadist ja trotüüliklotsist, vastab see

KarS §-s 413 sätestatud tunnustele. KarS § 413 kohaldamist ei välista ka asjaolu, et granaatide

sütikute viitekanalites oli defekt ja lõhkeseadeldis ei plahvatanud.

10. Kohtuotsuste kohaselt tuvastati R. Milleri ja S. Starõhi osalemine lõhkeseadeldise valmistamises

DNA-, värvkatte- ja kiuekspertiisi aktide alusel. Kõigepealt on kohtud nentinud, et DNA-analüüsil

saadi lõhkeseadeldise esimest montaažilinti katnud teibikihilt ja teibikihi alt täisprofiilid, mis on pärit

ühelt isikult ja langevad kokku R. Milleri võrdlusproovist määratletud DNA-profiiliga, seega

bioloogiline materjal pärineb R. Millerilt. Esimest montaažilinti katnud teibikihilt saadi DNA-

analüüsiga ka täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste pinnalt tegid DNA-

eksperdid järelduse, et ei saa välistada R. Millerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles

segaproovis. S. Starõhilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist ei saa välistada lõhkeseadeldise

korpuselt, esimest ja teist montaažilinti katnud teibikihi alt ning teist montaažilinti katnud teibikihist

võetud segaproovides. Lisaks ei saa S. Starõhi bioloogilise materjali sisaldumist välistada

Paljassaarelt garaažide juurest leitud lõiketangidelt ja isoleerpaela rullilt võetud segaproovides. Juhul,

kui R. Miller oleks lõhkeseadeldist üksnes käes hoidnud või seda puudutanud, ei oleks tema DNA

saanud teibikihi alla sattuda. S. Starõhi bioloogilist materjali leidus lõhkeseadeldisel veelgi

rohkemates kohtades ning ka lõiketangidel ja isoleerpaela rullil. R. Millerilt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumist ei saa välistada ka nendes segaproovides, mis võeti kinnastelt, mille osakesed on

samaliigilised lõhkeseadeldise ümber olnud teibitükkidelt leitud osakestega. Samadelt kinnastelt

võetud proovist saadi veel täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaproovis eristatav

peamine DNA-profiil langeb kokku S. Starõhi võrdlusproovist määratletud DNA-profiiliga. Kuna

samaliigilisi osakesi leiti nii lõhkeseadeldise ümber olnud teibitükkidelt kui ka R. Milleri ja S. Starõhi

poolt kasutatud kinnastelt, osalesid mõlemad süüdistatavad lõhkeseadeldise valmistamisel. R. Milleri

ja S. Starõhi süüd lõhkeseadeldise paigaldamises tõendavad kohtute hinnangul DNA-ekspertiisiakt ja

R. Milleri ütlused. DNA-ekspertiisiakti kohaselt saadi kannatanu sõiduauto alt leitud nöörilt osaline

DNA-profiil, mis on pärit ühelt isikult. Kõik selles proovis ilmsiks tulnud alleelid on leitavad

S. Starõhi võrdlusproovist määratletud DNA-profiilis. Kannatanu sõiduauto alt leitud nöörilt saadi ka

täisprofiil, mis on pärit peamiselt ühelt isikult ja milles on olemas kõik R. Milleri tütrel esinevad

alleelid. Eelnevast nähtuvalt leiti nöörilt nii R. Milleri tütre kui ka S. Starõhi bioloogilist materjali.

Järelikult võeti nöör kaasa R. Milleri kodust ja lõhkeseadeldise paigaldas kannatanu sõiduauto alla

S. Starõhh. Kuna R. Milleri ütluste kohaselt valvas tema lõhkeseadeldise paigaldamise ajal parkla

väravate juures, et kõrvaliste isikute ilmumisest S. Starõhile märku anda, tuleb lõhkeseadeldise

paigaldamine arvata süüks ka R. Millerile.

11. S. Starõhi kaitsja vaidlustab kassatsioonis DNA-ekspertiisiaktide lubatavust ja leiab, et DNA-

eksperdi vastus „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ ei sisalda ühtegi järeldust. Seoses sellega

märgib kolleegium järgmist.

11.1.

Varasemalt

on

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

peatunud

DNA-eksperdiarvamustele

kriminaalmenetluses esitatavatel nõuetel 5. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08. Selles

lahendis juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolule, et KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt tuleb

ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja

eksperdiarvamuse põhjendus, ning selgitas, et nende nõuete täitmine võimaldab menetlejal ja

kohtumenetluse pooltel veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise

käiku (vt viidatud otsuse p 17.2). Samuti märkis Riigikohus, et DNA-ekspertiisi tulemina koostatud

eksperdiarvamus kujutab endast tõenäolikku arvamust, ja leidis, et tõendina on selline arvamus

käsitatav juhul, kui see sisaldab järeldust. Vastused „ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi

isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides“ ja

„ei saa kindlalt välistada isikult pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides“

järeldusi ei sisaldanud (vt viidatud otsuse p 17.4).

11.2. Erinevalt 5. detsembri 2008. a otsuse aluseks olnud asjaoludest on selles kriminaalasjas

koostatud DNA-ekspertiisiaktides esitatud alleelitabelid, mis kajastavad DNA-analüüsi tulemusi ja

millele eksperdiarvamus tugineb. Samuti on ekspertiisiaktidele lisatud selgitused aktis enam

kasutatud mõistete ja sõnastuste kohta, mis võimaldavad DNA-ekspertiisiaktis kirjapandut paremini

mõista. Ekspertiisiaktis nr 12E-GE0571 eksperdi arvamuse p-s 6.1 on näidatud ka R. Milleri

võrdlusprofiilist saadud DNA profiili esinemissagedus, mis on 2,5 x -13 e teisisõnu, selline DNA

profiil esineb eestlaste populatsioonis statistiliselt ühel inimesel 4,0 x 10 12 inimese kohta. Selgituste

p 17 kohaselt tähendab eksperdi vastus „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“, et segaprofiilis on

esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA-profiili geomeetria arvestamisel ei ole

võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Teisisõnu on juhtudel, mil DNA-

eksperdiarvamuses kasutatakse sõnu „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“, tegemist olukorraga,

mil ekspert möönab võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust. Kolleegium leiab, et võrdlusisiku

DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku

eksperdiarvamusena, ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav.

12. DNA-eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt

peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta.

Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis

võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid.

Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA-eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud kolleegiumi hinnangul

üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll

võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata

on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon - et proovis ei sisaldu

võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse

väiteid ega lükka neid ka ümber. Kolleegium möönab, et kriminaalasja kohtueelses menetluses võib

võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku

kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu

esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku

süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see

seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist

versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle

kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks.

Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNA-

ekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest

tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada.

13. Praeguses asjas tegid kohtud DNA-eksperdi arvamustest „isikult pärineva bioloogilise materjali

sisaldumist ei saa välistada“ järelduse, et leitud DNA-profiilid kuuluvad R. Millerile ja S. Starõhile,

ilma et nendes arvamustes oleks välja toodud tõenäosusarvutusi. Lähtudes otsuse eelmises punktis

märgitust, ei andnud DNA-eksperdi sellised arvamused kohtutele taolisteks järeldusteks alust.

Teisisõnu tegid kohtud tõendite hindamisel vea. Kuna DNA-eksperdiarvamused moodustavad

valdava enamuse tõendikogumist, pole R. Milleri ja S. Starõhi DNA sisaldumise kohta tehtud kohtu

järeldused ega nende süüditunnistamiseni viinud mõttekäik kohtuotsuste pinnalt jälgitavad.

Eelkirjeldatud viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes ja toob kaasa asjas tehtud kohtuotsuste tühistamise. Arvestades, et ülalkirjeldatud rikkumine

sai alguse maakohtust ja seda on võimalik kõrvaldada vaid tõendikogumile uue hinnangu andmisega,

tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks tagasi maakohtu teisele kohtukoosseisule.

14. Pidades silmas, et maakohtu teine kohtukoosseis arutab kriminaalasja algusest peale, jätab

kolleegium vastamata kaitsjate väidetele selle kohta, et käsigranaadid olid väävelhappe mõjul 80.-90.

aastatel kahjutuks muudetud, et süüdistatavad polnud trotüüli olemasolust teadlikud ja et neil polnud

soovi kannatanut tappa. Samas märgib kolleegium, et S. Starõhi kaitsja etteheited DNA-

ekspertiisiakti nr 12E-GE0571 sisulise vastuolu osas on alusetud. Vastuseks väitele, et ekspert oleks

pidanud sarnaselt akti p-ga 6.20 märkima ka p-des 6.3, 6.4, 6.5 ja 6.6, et ilmsiks tulnud alleelide arv

on DNA-jälje individualiseerimiseks liiga suur, juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et DNA-

ekspertiisiaktides enam kasutatud mõistete ja sõnastuste selgituste kohaselt on DNA-profiil uuritud

lookuste alleelne koosseis (p 6) ja alleel on lookuse alternatiivne variant (p 3). Eelnevast nähtuvalt

uuritakse ja võrreldakse DNA-ekspertiisi käigus konkreetsetes kromosoomi lookustes ilmsiks tulnud

alleele. Sellest arusaamast lähtudes tuleb mõista ka selgituste p-i 19.3, mille kohaselt ei saa isiku

DNA-sisaldumise kohta teha usaldusväärseid järeldusi juhul, kui segaprofiilis ilmsiks tulnud alleelide

arv on DNA-jälje individualiseerimiseks liiga suur. Nimelt hindab ekspert seda, kas ilmsiks tulnud

alleelide arv on liiga suur või mitte, konkreetsete lookuste kaupa, mitte kogu DNA-proovi peale

kokku. Mida enam on ühes lookuses ilmsiks tulnud alleele, seda suuremat arvu isikuid on võimalik

selle DNA-profiiliga seostada ja seda väiksem on tõenäosus, et seda profiili saab kasutada

usaldusväärsete järelduste tegemiseks. Ekspertiisiaktist nr 12E-GE0571 nähtub, et akti p-s 6.20

käsitletud proovis oli ühes lookuses tulnud ilmsiks 7 alleeli. Akti p-des 6.3, 6.4, 6.5 ega 6.6 märgitud

proovides polnud üheski lookuses nii palju alleele ilmsiks tulnud (vrd II kd tl 129-130 ja 132 ning

123). Eelnevast nähtudes polnud eksperdil alust asuda seisukohale, et akti p-des 6.3, 6.4, 6.5 ja 6.6

käsitletud proovides ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA jälje individualiseerimiseks liiga suur.

15. Kohtud tunnistasid R. Milleri süüdi ka suure koguse marihuaana ebaseaduslikus käitlemises.

Selles osas kordab R. Milleri kaitsja üksnes varasemas kohtumenetluses esitatud versiooni, et

narkootikum ei kuulunud R. Millerile. Kolleegiumi hinnangul on nii maa- kui ka ringkonnakohtu

otsuses nendele väidetele ammendavalt vastatud. Seetõttu tuleb R. Milleri süüditunnistamine ja

karistamine KarS § 184 lg 1 järgi jätta muutmata.

16. Lähtudes otsuse p-dest 12-13 ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja

lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. juuni 2013. a

otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsuse osaliselt R. Milleri ja S. Starõhi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 2 ja 7 − § 25 lg-te 1 ja 2, § 414 lg 2 p 2 ning

§ 415 lg 1 järgi. Samuti tühistab Riigikohus kohtuotsused R. Millerile ja S. Starõhile liitkaristuste

mõistmise ja neilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. Tühistatud osas saadab

Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Asja uuel

arutamisel tuleb tõendite hindamisel arvestada käesoleva otsuse p-dega 11-13. Sõltuvalt kriminaalasja

lõpplahendist tuleb otsustada ka menetluskulude hüvitamine. Muus osas jäävad kohtuotsused

muutmata. Kaitsjate kassatsioonid rahuldab Riigikohus osaliselt.

17. R. Milleri kaitsja A. Küünemäe esitas Riigikohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid kogusummas 468 eurot (sh

käibemaks 78 eurot). Taotluste kohaselt kulutas kaitsja 7. jaanuaril 2014 süüdistatavaga kassatsiooni

koostamise teemal nõu pidamiseks 3 pooltundi, 17. jaanuaril 2014 kassatsiooni koostamiseks

6 pooltundi ja 30. aprillil 2014 süüdistatava soovil kassatsiooni täiendamise teemal nõu pidamiseks

1 pooltunni. Kokku osutas kaitsja R. Millerile õigusabi 10 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et

taotlused on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning

Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a otsuse p-dest 4, 7 ja 21 rahuldada. Kuna Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda jätta.

/allkirjastatud digitaalselt/