3-1-1-67-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-14

Otsuse kuupäev

13. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Raivo Riisa süüdistuses KarS § 363 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a otsus kriminaalasjas

nr 1-13-5699

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Riisa kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Sirle Melk

Kannatanu Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu),

esindaja Madis Piirla

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a otsus osas, millega ringkonnakohus

tühistas Tartu Maakohtu 26. novembri 2013. a otsuse tsiviilhagi rahuldamata jätmise kohta,

ja jõustada selles osas maakohtu otsus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a otsus lisaks punktis 1 märgitule osas,

millega jäeti jõusse Tartu Maakohtu 30. mai 2012. a tsiviilhagi tagamise määrus.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 30. mai 2012. a määrus, millega seati tsiviilhagi tagamiseks

Eesti Vabariigi kasuks kohtulikud hüpoteegid kolmele Raivo Riisale kuuluvale kinnistule

(registriosa nr XXXXXXX, nr YYYYYYY ja ZZZZZZZ).

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Raivo Riisa kasuks välja 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Raivo Riisa anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 363 lg 1 järgi selles, et tema

korraldas ajavahemikus augustist septembrini 2011 maavarana arvele võtmata ehituskruusa

kaevandamist Mäelt-Õnniste maaüksuselt, ilma et tal oleks olnud selleks kaevandamisluba.

Korralduse maaüksuselt ehituskruusa kaevandada andis R. Riisa A. S.-i vahendusel OÜ Moreen

töötajatele, kes kaevandasid kruusa kokku 2410 m3. R. Riisa rikkus maapõueseaduse (MaaPS)

§ 25 lg-t 1 ja tekitas keskkonnale MaaPS § 74 lg 1 p-s 1 nimetatud kahju summas 40 970 eurot.

Tsiviilhagi

2. Kannatanu Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitas tsiviilhagi, milles palus mõista

R. Riisalt riigi kasuks välja keskkonnakahju 40 970 eurot.

3. Hagiavalduses tugineti sellele, et R. Riisa kaevandas 2011. a augustist septembrini Mäelt-Õnniste

maaüksuselt

keskkonnaregistris

maavarana

arvele

võtmata

ehituskruusa,

omamata

kaevandamisluba. Kokku kaevandati 2410 m3 ehituskruusa.

4. MaaPS § 74 lg 41 järgi hüvitab keskkonnakahju keskkonda kahjustanud isik. MaaPS § 74 lg 1 p 1

alusel tekitatakse keskkonnale kahju, kui kaevandatakse maavara või maavarana arvele võtmata

loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi looduslikku lasundit ilma nõutava loata. MaaPS

§ 74 lg 5 kohaselt nõuab keskkonnakahju sisse Keskkonnainspektsioon. MaaPS § 74 lg 2 järgi

arvutatakse keskkonnale tekitatud kahju kaevandatud või kasutamiskõlbmatuks muudetuga

samaväärse maavaravaru kaevandamisõiguse hinna kümnekordse summana. MaaPS § 39 kohaselt

arvutatakse ja makstakse maavara kaevandamisõiguse tasu keskkonnatasude seaduse (KeTS) ja

selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 lg 1 alusel kuulub

hüvitamisele keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi

halvenemisega. VÕS § 1043 kohaselt peab õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama,

kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kostja

teo õigusvastasus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja MaaPS § 25 lg-st 1.

5. KeTS § 9 lg 2 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2009. a määrus nr 172

"Riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad" § 1 sätestab, et riigile kuuluva

ehituskruusa kaevandamisõiguse tasumäär 2011. aastal oli 1,70 eurot/m3.

6. 30. septembri 2011. a sündmuskoha vaatluse protokolli ja 2. detsembri 2011. a sündmuskoha

täiendava vaatluse protokolli kohaselt on Mäelt-Õnniste maa-alalt kaevandatud kruusasegust

kaevist. Kaevandamistunnustega ala pindala on 3461,8 m2 ning kaevise kuhila pindala on 358

m2.Visuaalsel vaatlusel selgus, et sama kinnisasja piires kaevandatud materjali kasutatud ei ole.

Keskkonnaministri 25. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 1553 kinnitati Viljandi Maakonna Õnniste

uuringuruumi varu ja registrisse kandmine. Maavara nimetus on ehituskruus. 2011. a oktoobris

koostatud kontrollmõõdistuse andmetel on ajavahemikul 2011. a augustist oktoobrini Mäelt-

Õnniste maaüksuselt kaevandatud 2410 m3 materjali. Keskkonnainspektsiooni 3. veebruari

2013. a keskkonnakahju suuruse kindlaksmääramise aktis on eelviidatud tõenditele tuginedes

arvestatud Mäelt-Õnniste maaüksuselt kaevandatud maavara koguseks 2410 m3 ja R. Riisa

tekitatud kahju suuruseks 40 970 eurot.

Maakohtu otsus

7. Tartu Maakohtu 26. novembri 2013. a otsusega tunnistati R. Riisa KarS § 363 lg 1 järgi süüdi ja

teda karistati rahalise karistusega 350 päevamäära summas 1120 eurot.

8. Sama kohtuotsusega jäeti kannatanu Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) tsiviilhagi

rahuldamata ja kustutati Tartu Maakohtu 30. mai 2012. a määrusega tsiviilhagi tagamiseks

R. Riisa kolmele kinnisasjale seatud kohtulikud hüpoteegid.

Maakohtu seisukohad

9. KarS § 363 lg 1 näeb ette formaalse kuriteokoosseisu. Koosseis on täidetud juba siis, kui

tuvastatakse, et maavara kaevandaja tegutses looduskasutusloata. Kas kaevandamisega kaasnes

keskkonnale ka mõõdetav kahju, pole isiku süüdimõistmise seisukohalt määrava tähtsusega.

10. On tõendatud, et ajavahemikul 2011 augustist septembrini toimus Viljandimaal Suure-Jaani vallas

Mäelt-Õnniste maaüksusel maavara (ehituskruusa) looduslikust seisundist eemaldamine. OÜ

Moreen töötajad osutasid teenust, mille käigus nad eemaldasid Mäelt-Õnniste maaüksusel

maavara looduslikust seisundist, esmatöötlesid seda tööstuslikul viisil (purustasid) ning

moodustasid puistangud. Selline tegevus on MaaPS § 2 p 7 ja kaevandamisseaduse (KaevS) § 3

lg 1 p-de 3 ning 4 kohaselt käsitatav maavara kaevandamisena. Mäelt-Õnniste kinnistul

ehituskruusa looduslikust seisundist eemaldamist ei saa käsitada maapõue kasutamisena MaaPS

§ 59 mõttes.

11. Kaevandamist korraldas R. Riisa. Kaevandamise käivitas R. Riisa poolt A. S.-i vahendusel OÜ

Moreen töötajatele antud korraldus ehituskruusa kaevandamiseks. R. Riisa pani teo toime

vahendliku täideviijana teist isikut ära kasutades. R. Riisa valitses A. S.-i ja OÜ Moreen töötajaid

ülekaaluka teadmisega.

12. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib kaevandamise õigus maavara kaevandamise loa alusel, kui

maapõueseadus ei sätesta teisiti. MaaPS § 25 lg 2 kohaselt tohib kaevandada ainult

keskkonnaregistris maavarana arvele võetud kivimi, setendi, vedeliku või gaasi looduslikku

lasundit, kui maapõueseadus ei sätesta teisiti. Keskkonnaameti vastusest järelepärimisele nähtub,

et Keskkonnaamet ei ole andnud luba Mäelt-Õnniste maaüksuselt looduslikust seisundist

eemaldatud kaevise võõrandamiseks, väljaspool kinnisasja kasutamiseks või teisele kinnisasjale

transportimiseks. Kaevandamisloata kaevandamisega rikkus R. Riisa MaaPS § 25 lg-t 1.

13. R. Riisa tegutses kaevandamist korraldades ning kaevandamisloata kaevandades kaudse

tahtlusega, täites seega ka KarS § 363 subjektiivse koosseisu.

14. Tsiviilhagi rahuldamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt.

15. On tõendatud, et R. Riisa kaevandas kaevandamisloata Mäelt-Õnniste kinnistult ehituskruusa,

kuid tõsikindlalt ei ole tõendatud kaevandatud ehituskruusa kogus. Maavara kogust teadmata ei

ole võimalik keskkonnale tekitatud kahju välja selgitada.

16. Hinnates dokumentaalseid tõendeid - kontrollmõõdistamise akti (KoTo, kd 1, tl-d 87-92 ja 73-77)

ning mõõdistamispunktide andmeid (KoTo, kd 1, tl 93-100), leidis kohus, et tegemist on

kohtukõlbmatute tõenditega.

17. Õnniste uuringuruumis toimunud kontrollmõõdistamise kohta koostatud dokumendist ei nähtu

dokumendi koostanud isikute pädevus, dokumendi koostamise ega ka allkirjastamise kuupäev;

dokumendi tiitellehe allkirjastanud OÜ Eesti Geoloogiakeskus juhatuse liige A. P. ei ole

dokumendi koostamisel osalenud. Kontrollmõõdistamise kokkuvõtte on allkirjastanud geodeet S.

K. S. K. ütlustest aga nähtub, et tema tegeles kontrollmõõdistamise, mitte aga arvutustega. Seega

ei saanud S. K. arvutustulemusi kinnitada. Mahuarvutusest ei nähtu, kuidas ja milliste arvutuste

tulemusena on jõutud tulemuseni 2410 m3. Mahuarvutuse ja kokkuvõtte tulemused lahknevad.

Kohtule jäi arusaamatuks, milline oli tegelik tulemus, tulemi saamise metoodika ja kasutatud

tarkvara asjakohasus ning lubatavus. Mõõdistamispunktide loetelu on mõõtmist läbi viinud isiku

poolt allkirjaga kinnitamata ning puudub ka loetelu koostamise kuupäev, mistõttu ei ole see

käsitatav dokumendina. Samuti ei nähtu, et eelmärgitu oleks kontrollmõõdistamist käsitleva

dokumendi lisa, vaid see loetelu on saadetud Keskkonnainspektsiooni ametnikule eraldi. Ka

asjatundja-tunnistaja S. K. ütlustest nähtuvalt ei ole mõõdistamispunktid tema koostatud

kontrollmõõdistamist käsitleva dokumendi lisa.

18. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt tuleb mõõdistamisel kasutada mõõtevahendit, mille

taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast

mõõtemetoodikat. Kontrollmõõdistamist käsitlevast dokumendist (KoTo, kd 1, tl 87-92) ei nähtu,

kas mõõdistamisel kasutatud mõõtevahendi taatluskohustus oli täidetud või kas see oli jälgitavalt

kalibreeritud.

19. Seega ei ole Mäelt-Õnniste kinnistult kaevandatud ehituskruusa kogus tõsikindlalt tõendatud.

20. Kuna tsiviilhagi jääb rahuldamata, tuleb KrMS § 313 lg 1 p 10 alusel kohtuotsuse jõustumisel

kustutada Tartu Maakohtu 30. mai 2012 määrusega Eesti Vabariigi tsiviilhagi tagamise

abinõudena seatud kohtulikud hüpoteegid.

Apellatsioonid

21. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kannatanu ja prokuratuur, taotledes mõlemad

maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas. Apellandid palusid kannatanu tsiviilhagi

rahuldada. Kannatanu taotles alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese

astme kohtule. Prokuratuur taotles eraldi ka kohtulike hüpoteekide "jõusse jätmist".

Ringkonnakohtu otsus

22. Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega

maakohus oli jätnud tsiviilhagi rahuldamata ja kustutanud tsiviilhagi tagamiseks seatud

kohtulikud

hüpoteegid.

Ringkonnakohus

mõistis

R. Riisalt

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnainspektsiooni kaudu) kasuks välja 40 970 eurot ja jättis jõusse tsiviilhagi tagamise

abinõuna kolmele R. Riisa kinnistule seatud kohtulikud hüpoteegid. Muus osas ringkonnakohus

maakohtu otsust ei muutnud.

Ringkonnakohtu seisukohad

23. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga, et kannatanu viidatud tõendid kahju ulatuse

kohta on kohtukõlbmatud.

24. Tunnistajad on kinnitanud, et kaevandatud materjali oli 2410 m3. See on kooskõlas OÜ Eesti

Geoloogiakeskus töö lisaga nr 1, mis kannab pealkirja "Mahuarvutus" (KoTo, kd 1, tl 77). Lisast

1 nähtub sõnaselgelt, et kontrollitud maapõue osa maht on mõõdistamiste vahelisel perioodil

muutunud 2410 m3 ehk 2,4 tuh m3 võrra. Sellest nähtub, et arvutuse käigus on jõutud tulemini, et

maapõuest väljatud materjali maht on 2410 m3, mis on ümardatud sajakuupmeetrise täpsuseni

ehk 2400 kuupmeetrini.

25. Mahuarvutuse tegi asjatundja P. K., kes selgitas kohtuistungil põhjalikult, kuidas ta jõudis

kaevandatud materjali mahu osas tulemini. Seega nähtub väljatud ehituskruusa mahu arvutamise

metoodika nii OÜ Eesti Geoloogiakeskus tööst kui ka asjatundja P. K. ütlustest.

26. Lisaks on asjatundjad P. K. ja S. K. kohtuistungil kinnitanud, et töö tegemisel kasutatud seadmed

ja programmid on selles valdkonnas aktsepteeritud ja litsentseeritud. Seega on tegemist sellel alal

lubatavate ja asjakohaste seadmete ning tarkvaraga.

27. Maakohtu viide MõõteS § 5 lg-le 1 pole asjakohane. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi

MõõteS § 5 lg-s 2 sätestatud juhtumiga. S. K. juhindus oma töös majandus- ja

kommunikatsiooniministri 27. augusti 2007. a määrusega nr 70 kehtestatud ehitusgeodeetiliste

uurimistööde tegemise korrast, kus nendele töödele on kehtestatud täpsusnõuded, sh üldised

nõuded geodeetilisele mõõdistamisvõrgule.

28. Seega on tõendatud, et kaevandatud materjali oli 2410 m3. Tulenevalt MaaPS § 74 lg 1 p-st 1

tekitati käesoleval juhul loata kaevandamisega looduskeskkonnale kahju 40 970 eurot.

Ringkonnakohus nõustus ka tsiviilhagis kannatanu nõudele antud materiaalõigusliku

kvalifikatsiooniga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

29. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Riisa kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaator

põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

30. Ringkonnakohus on tõendite hindamisel lähtunud vaid apellantide väidetest ega ole analüüsinud

süüdistatava ja tema kaitsja vastuargumente, mistõttu on kohtuostus nõuetekohaselt

motiveerimata.

31. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et osa kaevandatud pinnasest oli jäetud

hunnikusse kaevise kõrvale, mistõttu tuluks see kruusakogus kahjuarvestusest välja jätta.

32. Asjatundjate P. K. ja S. K. kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et töö tegemisel kasutatud

seadmed ja programmid on aktsepteeritud ja litsentseeritud, ei ole lubatavad või vähemalt mitte

usaldusväärsed tõendid. Need asjatundjad ise toimetasid mõõtmistöid, mistõttu ei saa nende ütlusi

mõõteriistade aktsepteeritavuse kohta usaldusväärseks pidada.

33. Mõõdistamise toimetanud isikutel polnud sellelaadsete tööde tegemiseks litsentsi. Asjatundja

P. K. andis kohtuistungil ütlusi, et ta on Tallinna Tehnikaülikooli rakendusgeoloogia

bakalauruseõppe üliõpilane ja oli seda ka 2011. aastal, kui ta osales kontrollmõõdistamisel Mäelt-

Õnniste kinnistu uuringuruumis. Kriminaalasja materjalidest, sh kontrollmõõtmise aktist ei ole

võimalik välja lugeda, millist metoodikat või milliseid programme akti koostamisel kasutati.

Seega ei ole aktis sisalduva tulemi saamise metoodika ega kasutatud tarkvara asjakohasus ja

lubatavus akti lugejale jälgitav. Sellise minetuse kõrvaldamine ringkonnakohtu istungil S. K.

selgituste alusel ei ole kooskõlas õiglase kohtupidamise põhimõttega.

34. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et käesoleva juhtumi puhul ei ole tegemist ühegi

MõõteS § 5 lg-s 2 sätestatud olukorraga. MõõteS § 5 lg-st 2 nähtub, et mõõtetulemus peab olema

tõendatud nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluse käigus tehtavates toimingutes. Praegusel juhul

on R. Riisa kriminaalkorras süüdi tunnistatud.

35. Ebaõige

on

ringkonnakohtu

järeldus,

et

OÜ

Eesti

Geoloogiakeskuse

toimetatud

kontrollmõõdistamine (akt), millega on väidetavalt tuvastatud kaevandatud kruusa maht, on

kohtukõlbulik tõend. Akti tiitellehel kajastub kaks nime - S. K. ja A. P. - ehk isikud, kes

eelduslikult peaksid olema akti koostanud. Kokkuvõtte on allkirjastanud S. K. Samas nähtub akti

lisadest, et nn mahuarvestuse on koostanud P. K. Samuti ei ole aktist väljaloetav dokumendi

koostamise aeg. Ebapiisav on tiitellehel kajastuv markeering "Tallinn, 2011". Akt ei sisalda viidet

selle lisadele. Seega jääb arusaamatuks millist tõenduslikku rolli kannab kohtule esitatud nn

mahuarvestus ning millal see on koostatud. Samuti on ebaselged akti lisana kaheksal lehel toodud

numbrite read. Puudub viide, kes on need koostanud ja millisel alusel ning mis on nende andmete

tõenduslik või selgituslik tähendus.

36. Kohtumenetluses on leidnud kinnitust, et Mäelt-Õnniste kinnistult kaevandatud kruusast vähemalt

4 koormat veeti kinnistu omaniku eluhoonete lähedusse. Seda asjaolu ei ole ringkonnakohus

analüüsinud.

Kannatanu kassatsioonivastus

37. Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

Ebaseaduslikult kaevandatud kruusa koguse tuvastamine on oluline üksnes tsiviilhagis esitatud

kahjuhüvitisnõude lahendamiseks, mitte aga KarS § 363 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu

tunnustele vastavate asjaolude kindlakstegemiseks.

39. Kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid

iseseisev õigusvaidlus, mille lahendamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse reeglitest. Seega

tuleb praegusel juhul ka ebaseaduslikult kaevandatud kruusa koguse tuvastamisel aluseks võtta

tsiviilkohtumenetluse reeglid. Süüdistatav ei ole kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses

tsiviilhagis nimetatud kruusakoguse suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud, vaid väitnud üksnes

seda, et tema tegevus ei vastanud maavaravaru kaevandamise tunnustele ja seega polnud tal

selleks luba vaja. Seetõttu tuleb maapõuest väljatud kruusa kogust käsitada mittevaieldava

asjaoluna.

40. Ringkonnakohus on õigesti hinnanud ebaseaduslikult kaevandatud maavaravaru kogust

kinnitavaid tõendeid ja leidnud põhjendatult, et mõõteseadus käesolevas asjas kohaldatav ei ole.

41. Kannatanu ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kahjuarvestusest tulnuks välja jätta maaüksusel

paiknev kaevisehunnik ja neli koormat kruusa, mis viidi kinnistu omaniku eluhoonete lähedale.

MaaPS § 74 lg 1 p 1 kohaselt loetakse kahju tekitamiseks olukorda, kus maavara on looduslikust

seisundist eemaldatud.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

42. Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole.

43. Asjaolu, et osa väljakaevatud kruusast jäeti kaevise kõrvale, ei vähenda MaaPS § 74 lg 1 p-s 1

nimetatud keskkonnakahju suurust, sest kruus oli maapinnast väljatud.

44. Ringkonnakohus on piisavalt põhistanud kontrollmõõdistamise aruande ja tunnistajate-

asjatundjate ütluste usaldusväärsust. Kontrollmõõdistamise puhul ei olnud tegemist ühegi MõõteS

§ 5 lg-s 2 nimetatud toiminguga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

45. Riigikohus määratleb esmalt vaidluse eseme ja selgitab, et kontrollmõõdistamise akt, millele

ringkonnakohus keskkonnakahju suurust kindlaks määrates tugines, kajastab mõõtmist

mõõteseaduse tähenduses ja selleks kasutatud GPS-seade Trimble R8 on mõõtevahend (I).

Seejärel põhjendab kolleegium seda, miks tsiviilhagis esitatud keskkonnakahju nõude ulatust

mõjutava mõõtetulemuse jälgitavus peab olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud (II) ja miks see

praegusel juhul nii ei ole (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse,

tühistab hagi tagamise ja lahendab kassatsioonimenetluse kulude küsimuse (IV).

I

46. Ringkonnakohus erinevalt maakohtust rahuldas Eesti Vabariigi tsiviilhagi, mõistes R. Riisalt riigi

kasuks välja 40 970 eurot Mäelt-Õnniste maaüksuselt kaevandamisloata ehituskruusa

kaevandamisega tekitatud keskkonnakahju katteks.

47. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et R. Riisa korraldas ajavahemikus augustist septembrini 2011

maavarana arvele võtmata ehituskruusa kaevandamist Mäelt-Õnniste maaüksuselt, ilma et tal

oleks olnud selleks nõutav kaevandamisluba.

48. MaaPS § 74 lg 1 p 1 sätestab, et keskkonnale tekitatakse maapõueseaduse tähenduses kahju muu

hulgas juhul, kui kaevandatakse maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku kivimi,

setendi, vedeliku või gaasi looduslikku lasundit ilma nõutava loata. Sama paragrahvi lõige 41

näeb ette, et keskkonnakahju hüvitab keskkonda kahjustanud isik.

49. MaaPS § 74 lg 2 kohaselt arvutatakse MaaPS § 74 lg 1 p-s 1 nimetatud keskkonnakahju

kaevandatud või kasutamiskõlbmatuks muudetuga samaväärse maavaravaru keskkonnatasu

kümnekordse määra suuruse summana. Maavara kaevandamisõiguse tasu arvutatakse ja

makstakse keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi (MaaPS § 39).

KeTS § 9 lg 3 p 4 kohaselt on riigile kuuluva ehituskruusa kaevandamisõiguse alam- ja ülemmäär

0,57 ja 3,38 eurot kuupmeetri eest. KeTS § 9 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 12. novembri

2009. a määruse nr 172 "Riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad" §-s 1

esitatud tabeli rea 9 järgi oli ehituskruusa kaevandamisõiguse tasumäär 2011. aastal 1,70 eurot

kuupmeetri eest. Keskkonnaregistris arvele võtmata aluspõhja kivimi, setendi, vedeliku või gaasi

looduslik lasund kuulub MaaPS § 4 lg 3 kohaselt riigile ning nendele teiste isikute kinnisomand ei

ulatu, kui seda ei tingi kinnisasja kasutamise otstarve.

50. Seega selleks, et teha kindlaks ehituskruusa loata kaevandamisega põhjustatud keskkonnakahju

hüvitise summa ja see kahju tekitajalt välja mõista, on vaja tuvastada loata kaevandatud

ehituskruusa kogus.

51. Ringkonnakohus tuvastas, et R. Riisa kaevandas Mäelt-Õnne maaüksuselt ilma kaevandamisloata

ehituskruusa 2410 m3. Selle asjaolu kindlakstegemisel on kohus tuginenud OÜ Sakala Teed

tellimusel OÜ Eesti Geoloogiakeskus poolt koostatud dokumendile "Kontrollmõõdistamine

Viljandi Maakonnas, Suure-Jaani vallas asuvas Õnniste uuringuruumis" (KoTo, kd 1, tl 73-76

ning tl 87 jj, edaspidi kontrollmõõdistamise akt) ja selle alusel tehtud mahuarvutusele (KoTo, kd

1, tl 77). Kontrollmõõdistamise aktis on muu hulgas märgitud, et "[m]õõdistamine on teostatud

GPS RTK liikuvjaama Trimble R8 ja väliarvuti TSC-2 abil, mille mõõdistamise plaaniline täpsus

on horisontaalselt koordinaatide määramisel +/- 5mm + 0,5 ppm, kõrguslikult +/- 10mm + 1 ppm.

Liikuvjaam on eelnevalt kontrollitud kolme erineva riikliku põhivõrgupunkti mõõdistamise ja

täpsusandmete võrdlemise teel. Saadud mõõdistamis-tulemused olid vastavad jaama tehnilises

spetsifikatsioonis

antud

täpsusandmetega."

(KoTo,

kd

1,

tl

74).

Samuti

nähtub

kontrollmõõdistamise aktist, et GPS-liikuvjaamaga mõõdistati maastiku reljeefpunktide

koordinaadid ja kõrgused. Kasutades arvutiprogrammi Golden Software Surfer 10, on

triangulatsiooni meetodil modelleeritud kaevandamiseelsete ja -järgsete mõõtmis-tulemuste

põhjal pindade kolmemõõtmelised mudelid. Programmi Surfer kasutades, on arvutatud

mudelitevaheliste erinevuste maht (KoTo, kd 1, tl 74). Selle alusel on jõutud järeldusele, et

kontrollitud maapõue osa maht on mõõtmistevahelisel perioodil muutunud 2410 m3 võrra (KoTo,

kd 1, tl-d 76 ja 77).

52. MõõteS § 2 lg 1 p 22 kohaselt on mõõtmine menetluste kogum mõõtesuuruse väärtuse

määramiseks mõõtevahendi abil. Kolleegium leiab, et kontrollmõõdistamine, mida aktis

kirjeldatakse, vastab MõõteS § 2 lg 1 p-s 22 toodud määratlusele ja on seega käsitatav

mõõtmisena. GPS-liikuvjaam Trimble R8 on aga selle mõõtmistöö käigus kasutatud mõõtevahend

ehk kindlate metroloogiliste omadustega tehniline vahend, mida kasutatakse mõõtmiseks kas

ainsa vahendina või koos lisaseadmetega (MõõteS § 2 lg 1 p 19). Kontrollmõõdistamise välitöid

teinud isik on vaadeldav mõõtjana ehk isikuna, kes mõõtmiste või katsetuste käigus määrab

füüsikaliste suuruste väärtusi (MõõteS § 2 lg 1 p 21).

II

53. Mõõteseadus nõuab, et teatud juhtudel oleks mõõtetulemuse jälgitavus (MõõteS § 2 lg 1 p 5)

tõendatud (MõõteS § 5). MõõteS § 5 lg 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema

tõendatud järgmistel juhtudel: tolli- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral (p 1); riikliku

järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus

väärteoasjas või piiratakse eriõigust (p 2); ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses

menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses (p 3); muudel

õigusaktidega ettenähtud juhtudel (p 4).

54. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas ei ole tegemist ühegi MõõteS § 5 lg-s 2 nimetatud

juhtumiga, mistõttu loata kaevandatud ehituskruusa koguse kindlakstegemisel ei pea

mõõtetulemuse jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud. Kolleegium sellise

seisukohaga ei nõustu.

55. Iseenesest on õige kannatanu kassatsioonivastuses märgitu, et mõõtetulemuse jälgitava tõendatuse

nõue ei tulene käesolevas asjas sellest, et mõõtetulemusele tuginetakse kriminaalmenetluses. OÜ

Eesti Geoloogiakeskus tehtud kontrollmõõdistamine ei ole käsitatav ekspertiisina ja selle käigus

koostatud akt ei ole ekspertiisiakt KrMS § 63 lg 1 ja § 107 mõttes. Ühtlasi ei kasutatud seda akti

selleks, et tõendada mõnd KarS § 363 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisulistele tunnustele

vastavat asjaolu. R. Riisa teo karistatavuse seisukohalt pole tähtsust, kui suur oli kaevandatud

ehituskruusa kogus. Seega pole MõõteS § 5 lg 2 p 3 selles asjas kohaldatav.

56. Samas leiab kolleegium, et praegusel juhul kohaldub MõõteS § 5 lg 2 p 2, mis sätestab, et

mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud muu hulgas riikliku järelevalve käigus, kui

mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse

eriõigust.

57. Nähtuvalt MõõteS § 5 lg 2 p 2 sõnastusest, ei peeta selles sättes silmas mitte üksnes

mõõtetulemuse kasutamist järelevalvemenetluse käigus, vaid ka juhul, kui riikliku järelevalve

käigus tehtud mõõtmise tulemusi kasutatakse väljaspool järelevalvemenetlust, näiteks

väärteoasjas karistuse määramiseks. Samas leiab kolleegium, et MõõteS § 5 lg 2 p 2 mõtte ja

eesmärgi kohaselt ei piirdu mõõtetulemuste jälgitava tõendatuse nõue üksnes nende mõõtmistega,

mis tehakse riikliku järelevalvemenetluse käigus. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaldatavuse seisukohalt

on otsustav hoopis see, millisel eesmärgil mõõtetulemust kasutatakse. Olukorras, kus riik tugineb

mõõtetulemusele selleks, et tõendada mõne avalik-õigusliku normi rikkumist, mille tõttu tehakse

isikut koormav ettekirjutus, kohaldatakse väärteokaristust või piiratakse eriõigust, ei sõltu

mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise olulisus sellest, millise menetluse raames mõõtmine on

tehtud. Tähtis on hoopis see, millisel viisil ja määral mõõtetulemusele tuginedes isiku põhiõigusi

piiratakse. MõõteS § 5 lg 2 p 2 formuleerides on seadusandja tõenäoliselt lähtunud eeldusest, et

sellised mõõtmised, mille tulemuste alusel võidakse tuvastada avalik-õiguslike normide

rikkumine ja teha ettekirjutus, määrata karistus väärteoasjas või piirata eriõigust, toimuvad

reeglina riikliku järelevalve käigus. Sellest ei saa aga järeldada, et kui näiteks ettekirjutuse

tegemisel tuginetakse väljaspool riikliku järelevalve menetlust tehtud mõõtmise tulemustele, võib

nende jälgitavus olla mõõteseaduse kohaselt tõendamata. Seega nõuab MõõteS § 5 lg 2 p 2

mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatust alati, kui mõõtetulemuste alusel tuvastatakse avalik-

õiguslike normide rikkumine, mille tõttu tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või

piiratakse eriõigust.

58. MaaPS § 74 lg 5 sätestab, et keskkonnakahju nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Kahju hüvitis

kantakse riigieelarvesse. Seadus ei anna Keskkonnainspektsioonile pädevust teha MaaPS § 74 lg-

s 1 nimetatud kahju sissenõudmiseks ettekirjutust või väljastada makseteatist, mis oleks käsitatav

täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-s 21 nimetatud haldusaktina avalik-õigusliku rahalise

kohustuse täitmiseks (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse (KeVS) § 27 lg 1, ravikindlustuse

seaduse § 62 lg 6 jpt). Vaatamata sellele on maavara või maavarana arvele võtmata loodusliku

kivimi, setendi, vedeliku või gaasi loodusliku lasundi loata kaevandamisega tekitatava

keskkonnakahju hüvitis käsitatav avalik-õigusliku rahalise kohustusena, mis tekib avalik-

õigusliku normi (MaaPS § 25 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa olemasolu nõude) rikkumisest.

Riigi keskkonnakahju nõude materiaalõiguslikuks aluseks on MaaPS § 74 lg 1 p 1 koostoimes

sama paragrahvi lõikega 41. Nende normide alusel saab tekkida üksnes avalik-õiguslik suhe.

Tsiviilhagis ja ringkonnakohtu otsuses tehtud viide VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7 tulenevale

eraõiguslikule kahju hüvitamise alusele on väär. MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 41 alusel tekkiv

keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte maavara või maavarana arvele võtmata

loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi looduslikku lasundi varalise väärtuse

kompenseerimisele, vaid loata kaevandamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud

kahju heastamisele. Keskkond kui selline on üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides.

Seetõttu on ka loata kaevandamisega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-

õiguslik, mitte deliktiõiguslik. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-35-08, p 24.)

59. Sellest, kas haldusorgan peab avalik-õigusliku normi rikkumisest tuleneva riigi nõude (nt avalik-

õigusliku keskkonnakahju nõude) maksmapanekuks väljastama sundtäidetava ettekirjutuse või

makseteatise või esitama kahju tekitaja vastu hagi tsiviilkohtu- või kriminaalmenetluses, ei saa

olulisel määral sõltuda tõendamisstandard, mida riigil tuleb oma nõude eeldusi või ulatust

põhjendades järgida. See, kumba menetluskorda seadusandja ühe või teise avalik-õigusliku

rahalise nõude puhul on eelistanud, ei sõltu asjaoludest, mis võiksid mõjutada nõude eelduste või

ulatuse tõendamisstandardit. Puudub alus väita, et kui riik paneb avalik-õigusliku normi

rikkumisest tuleneva rahalise nõude maksma hagimenetluses, ei pea riik nõude tõendamisel

järgima reegleid, mis kehtivad sarnaste nõuete maksmapanekul ettekirjutusega haldusmenetluses.

Märgitu ei välista siiski seda, et seadusandja võib teatud juhtudel näha ette erisused üldisest

tõendamisstandardist (vt ka otsuse punkt 67).

60. Seetõttu asubki kolleegium seisukohale, et MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevalt peab mõõtetulemuse

jälgitavus olema mõõteseaduse kohaselt tõendatud ka siis, kui riik tugineb mõõtetulemusele

selleks, et tõendada hagimenetluses MaaPS § 74 lg 1 p 1 ja lg 41 alusel esitatud keskkonnakahju-

hüvitise nõude olemasolu või ulatust.

III

61. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud

pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt

kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui

mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse

ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle

alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse

läbinud mõõtevahendi kasutamisest.

62. Seega jagunevad mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise nõuded mõõtja ja mõõtevahendi suhtes

kehtivateks nõueteks.

63. Mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse MõõteS § 5 lg 3 kohaselt akrediteerimise või erialase

pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Akrediteerimisel hindab akrediteerimisasutus mõõtja

vastavust asjakohase laboritele pädevusnõudeid kehtestava rahvusvahelise standardi nõuetele,

järgides asjakohastes rahvusvahelistes standardites sätestatud akrediteerimisprotseduure ja

nõudeid (MõõteS § 5 lg 4). Mõõtja erialast pädevust hindab ja tõendab Eesti akrediteerimisasutus

(MõõteS § 5 lg 5). Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit kontrollmõõdistamise

teinud isiku kui mõõtja pädevuse kohta.

64. Lisaks mõõtja pädevusele eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus seda, et mõõtmiseks

kasutatud mõõtevahendi taatluskohustus oleks täidetud või kui taatluskohustus puudub, oleks see

jälgitavalt kalibreeritud.

65. Vaidlusaluses kontrollmõõdistamise aktis kajastatud mõõtmiseks kasutati GPS-seadet. GPS-

seadmeid ei ole kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud kohustuslikule metroloogilisele

kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistusse (majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.

detsembri 2006. a määruse nr 104 lisa 1). Seega pole sellise seadme puhul taatluskohustust.

66. MõõteS § 5 lg 1 kohaselt eeldab mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus taatluskohustuseta

mõõtevahendi kasutamise korral aga seda, et mõõtevahend oleks jälgitavalt kalibreeritud.

Kalibreerimine on menetlus, mis fikseeritud tingimustel määrab kindlaks seose mõõtevahendiga

saadud väärtuse ja etaloni abil realiseeritud füüsikalise suuruse vastava väärtuse vahel (MõõteS §

2 lg 1 p 6).

67. Ringkonnakohus tugines oma otsuses kontrollmõõdistamise teinud S. K. ütlustele selle kohta, et

geodeesias MõõteS § 5 nõuded ei kohaldu ja kasutatud mõõteriistu ei taadelda ega kalibreerita.

Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millisel õiguslikul alusel kohtu selline järeldus põhineb.

Ringkonnakohtu otsuses viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 27. juuli 2008. a

määrus nr 70 "Ehitusgeodeetiliste uurimistööde tegemise kord" ei käsitle mõõtevahenditele

esitatavaid nõudeid, pealegi ei saaks ministri määrusega välistada mõõteseaduse kohaldatavust.

Selleks, et oleks võimalik eitada MõõteS § 5 kehtivus geodeetiliste mõõtmiste puhul, peaks

seadus ette nägema sellekohase erinormi. Sellist normi kehtivas õiguses ei ole.

68. Ka näiteks keskkonnaministri 28. juuni 2013. a määrus nr 50 "Geodeetiliste tööde tegemise ja

geodeetilise märgi tähistamise kord, geodeetilise märgi kaitsevööndi ulatus ning kaitsevööndis

tegutsemiseks loa taotlemise kord" näeb muu hulgas ette järgmist: "Mõõtmistööde käigus

teostatakse geodeetilised mõõtmised ning koostatakse mõõtmistööde aruanne. Kasutatavad

mõõtmisinstrumendid kontrollitakse ja kalibreeritakse enne ja pärast mõõtmistöid. Mõõtmistööde

aruanne peab sisaldama kasutatud mõõtmisinstrumentide loetelu (tüübid, numbrid ja

spetsifikatsioonid), mõõtmismetoodika kirjeldust, mõõtmiste skeemi, mõõtmisinstrumentide

kontrolli ja kalibreerimise tulemusi ning mõõtmisandmeid." (Vt viidatud määruse § 4 lg 5). Seega

räägib ka osutatud määrus vastupidiselt ringkonnakohtu järeldusele sellest, et geodeetiliste

mõõtmistööde käigus kasutatavate mõõteriistade puhul on kalibreerimine võimalik ja teatud

juhtudel ka vajalik.

69. MõõteS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevat nõuet, et teatud mõõtmiste puhul peab kasutama jälgitavalt

kalibreeritud mõõtevahendit, ei mõjuta ka see, kas konkreetsel mõõtmisel kasutatud

mõõtevahendit on tehniliselt võimalik kalibreerida või mitte. Olukorras, kus mõõtevahendit ei ole

võimalik jälgitavalt kalibreerida, ei saa seda MõõteS § 5 lg 1 kohaselt ka MõõteS § 5 lg-s 2

nimetatud mõõtmisteks kasutada.

70. Kolleegiumi pädevuses ei ole hinnata, kas MõõteS § 5 lg-s 1 sätestatud mõõtevahendite

metroloogilise kontrolli ja kalibreerimise nõuded on ülemäära ranged ja paindumatud või mitte.

Selle küsimuse peab lahendama seadusandja, kes võib vajadusel kehtivaid reegleid leevendada

või näha teatud liiki mõõtmiste või mõõtevahendite puhul ette erandeid üldistest metroloogilise

kontrolli ja kalibreerimise nõuetest.

71. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et vähemalt teatud mõõtmiste jaoks on GPS-seadmete

kalibreerimine võimalik. Nii on Eesti Akrediteerimiskeskus väljastanud PRIA GPS-i töögrupile

akrediteerimistunnistuse põllumajanduslike maatükkide pindala mõõtmisel kasutatavate GPS-

mõõturite kalibreerimiseks (vt http://www.eak.ee/dokumendid/pdf/kasitlusala/K021.pdf).

72. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Mäelt-Õnniste maaüksusel toimunud kontrollmõõdistamiseks

kasutatud GPS-seade Trimble R8 ei olnud jälgitavalt kalibreeritud.

73. Järelikult pole R. Riisa korraldusel kaevandatud kruuskoguse ja seekaudu tema tekitatud

keskkonnakahju suuruse tõendamiseks kasutatud kontrollmõõdistamise aktis kajastatud

mõõtetulemuste puhul täidetud kumbki MõõteS § 5 lg-s 1 sätestatud jälgitavuse kriteerium -

puuduvad andmed mõõtja pädevuse kohta, samuti oli mõõtevahend jälgitavalt kalibreerimata.

74. Sel põhjusel ei saa kõneksolevat kontrollmõõdistamise akti ja sellel põhinevat mahuarvutust

ehituskruusa loata kaevandamisega tekitatud keskkonnakahju ulatuse tõendamisel kasutada.

MõõteS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumise tõttu on tegemist lubamatu tõendiga.

75. Kuna kannatanu ei ole kohtule esitanud muid tõendeid kaevandamisloata kaevandatud

ehituskruusa koguse kohta, loata kaevandatud kruusakogust tuvastamata pole aga võimalik

keskkonnakahju suurust kindlaks teha, tuleb tsiviilhagi rahuldamata jätta.

76. Kuna tsiviilhagi jääb rahuldamata, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassaatori ülejäänud

väiteid, mis ei seondu MõõteS § 5 nõuete rikkumisega.

IV

77. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a otsuse osas, millega

ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 26. novembri 2013. a otsuse tsiviilhagi rahuldamata

jätmise kohta, ja jõustab selles osas maakohtu otsuse.

78. Tsiviilhagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb tühistada ka hagi tagamine. Tartu Maakohtu 30. mai

2012. a määrusega seati tsiviilhagi tagamiseks kohtulikud hüpoteegid kolmele R. Riisa kinnistule.

Tartu Maakohtu 26. novembri 2013. a otsusega, millega tsiviilhagi rahuldamata jäeti, otsustas

kohus hagi tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid kustutada. Maakohtu selline otsustus on aga

vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 388 lg-ga 6, mistõttu ei saa kolleegium seda

jõustada. TsMS § 388 lg 6 sätestab, et hagi tagamise tühistamise või hagi tagamise abinõu

asendamise korral omandab hüpoteegi kinnisasja, laeva või õhusõiduki omanik. Tema taotlusel

kustutatakse kohtulik hüpoteek hagi tagamise tühistamise määruse alusel kinnistusraamatust,

laevakinnistusraamatust või tsiviilõhusõidukite registrist. Riigikohus on selgitanud, et kohtuliku

hüpoteegi seadmist ette nägeva hagi tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi TsMS § 388

lg 6 kohaselt kinnisasja omanik, st seda ei saa hagi tagamise tühistamise korral automaatselt

kustutada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-108-06, p

16). Kohtulik hüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust üksnes kinnisasja omaniku taotlusel hagi

tagamist tühistava kohtulahendi alusel (vt nt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus

asjas nr 3-3-1-15-12, p 67). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb sellist korda järgida ka

kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi puhul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 10).

79. Seetõttu ei tühista kolleegium ringkonnakohtu otsust osas, millega tühistati maakohtu otsus

kohtulike hüpoteekide kustutamise kohta, vaid KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2 juhindudes

üksnes osas, millega ringkonnakohus hagi tagamise määruse jõusse jättis. Riigikohus teeb selles

osas ise uue otsuse, tühistades Tartu Maakohtu 30. mai 2012. a tsiviilhagi tagamise määruse,

millega R. Riisa kinnistutele kohtulikud hüpoteegid seati. Sellega omandab hüpoteegid R. Riisa,

kelle taotlusel võidakse need käesoleva kohtuotsuse alusel kinnistusraamatust kustutada.

80. R. Riisa kaitsja esitas kassatsioonis taotluse hüvitada R. Riisale kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu 480 eurot. Kassatsiooni lisast nähtuvalt on OÜ Sikuti Advokaadibüroo

esitanud R. Riisale arve, mis hõlmab Tartu Ringkonnakohtu otsusega tutvumist 0,5 tunni ulatuses

ja kassatsiooni koostamist 4,5 tunni ulatuses. Advokaadi osutatud õigusabi tunnitasu määr oli 80

eurot, millele lisandus käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb KrMS §

186 lg-st 1 ning § 175 lg 1 p-st 1 juhindudes rahuldada.

Saale Laos, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

/allkirjastatud digitaalselt/