3-3-1-44-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-14

Otsuse kuupäev

13. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

A kaebus Viru Vangla 2. novembri 2011. a käskkirja

nr 6.-2/1396-T tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-68

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-68. Saata

asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

3. Käesoleva otsuse avaldamisel asendada A, B ja C nimed tähtedega A, B ja C.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja A on Viru Vangla kinnipeetav. Vangla arst dr B diagnoosis kaebajal 22. oktoobril 2011

allergilise kontaktdermatiidi, s.o välistest teguritest põhjustatud nahapõletiku, mis tekib ärritava või

sensibiliseeriva (allergiat tekitava) aine sattumisel nahale. Tervisekaardile on samal päeval märgitud

anamnees mõlema labakäe lööbe kohta.

2. 1. novembril 2011 kooskõlastas vangla arst dr C kaebaja tööle määramise. Kooskõlastuse kohaselt

võib kaebaja tervisekaardi andmetel töötada. Viru Vangla peaspetsialist-üksuse juht määras

2. novembri 2011. a käskkirjaga nr 6-2/1396-T kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda

majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana ajavahemikul 4. november 2011

kuni 3. veebruar 2012.

3. Dr B poolt 7. novembril 2011 tervisekaardile tehtud märkmete kohaselt oli mõlema labakäe lööve

võrreldes oktoobriga suurenenud. Kaebaja esitas 8. novembril 2011 käskkirja peale vaide. Kaebaja

palus 16. novembri 2011. a avalduses veel kord käskkirja tühistada, viidates enda haigusele. Viru

Vangla jättis 19. detsembri 2011. a vaideotsusega nr 6-12/419-2 vaide rahuldamata.

Vangla arst dr B andis 21. novembril 2011 tõendi, milles on märgitud järgmine otsus: "Kinni peetav

isik on võimeline töötama, kuid mitte töökohal, kus ta võib kokku puutuda olmekeemiaga. Kindlasti

vajalikud kaitsekindad." 23. jaanuaril 2012 kooskõlastas kaebaja koristajana tööle määramise ka dr B,

märkides, et tervisekaardi andmetel võib kaebaja töötada.

4. Kaebaja esitas 10. jaanuaril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Viru Vangla

2. novembri 2011. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane ja põhjendamata

(vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 2 p 3, lg 3, § 38, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 56 lg-d

1–3, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 "Kinnipeetava tööle võtmise, töölt

kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord" § 3). Kaebaja ei saa teha tööd, mis nõuab kodukeemia

kasutamist. Arsti kvalifikatsioonita isikutel puudub õigus otsustada konkreetse töö ohtlikkuse üle.

Koristustöid ei saa teha kodukeemiat kasutamata. Kaitsekindad ei välista kokkupuudet kodu-

keemiaga. Kaebajal tekib allergiline reaktsioon ka kodukeemia lõhna sissehingamisel. Vangla ei

selgitanud välja kaebaja kutseoskusi, soove ja tervislikku seisundit ega kaalunud teiste võimalike

tööülesannete andmist. Valvur võib teadmatusest määrata kaebajale töö eriti ohtliku kemikaaliga.

Käskkiri ei ole oma õigusjõudu kaotanud. Kaebusega kaasneb preventiivne huvi. Samasisuliste käsk-

kirjade koostamine võib tuua kaasa lisakoormust ning pöördumatuid kahjustusi.

5. Tartu Halduskohus jättis 14. juuni 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt koos-

kõlastas kaebaja töölemääramise vangla arst. Diagnoosi määramine ja kinnipeetava töövõimele

hinnangu andmine on tervishoiuteenus. Selle õiguspärasuse kontrollimine pole halduskohtu

pädevuses. Arsti 21. novembri 2011. a tõendi kohaselt võib kaebaja teha olmekeemiaga seotud tööd

kaitsekinnastega. Kontaktdermatiidi puhul saab kaitsekinnastega ärritust põhjustavat kokkupuudet

vältida. Viru Vangla ei võimaldanud kaebajal enne tööle määramist esitada vastuväiteid ja arvamusi.

See puudus ei toonud kaasa vale otsust. Töötamise kohustus on kinnipeetavale pandud põhiseaduse

(PS) §-ga 29 ega olene tema tahtest. Vahet tuleb teha käitistes töötamisel ja majandustöödel.

Kinnipeetava nõusolek on vajalik ainult vangla territooriumile rajatud käitistes töötamisel. Füüsilisi

ja vaimseid võimeid ning oskusi arvestava tööga kindlustatakse kinnipeetav üksnes võimaluse korral.

Kui seda ei ole võimalik teha, rakendatakse ta vanglateenistuse äranägemisel tööle majandustöödele

(VangS § 37 lg 5, § 38 lg-d 1 ja 3, § 39 lg 3). Käskkiri vastab vorminõuetele (määruse nr 9 § 4 lg 1).

Määruse nr 9 § 3 reguleerib käitistes töötamist ega ole kohaldatav majandustööde puhul.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. veebruari 2014. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu otsuse, rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas Viru Vangla 2. novembri 2011. a

käskkirja õigusvastaseks ajavahemiku 21. november 2011 kuni 3. veebruar 2012 osas. Ringkonna-

kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 11 eurot 65 senti. Otsuse põhjendused

olid järgmised:

a) ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on käskkirja kehtivusaeg lõppenud ja seda ei saa enam

tühistada. Tagantjärele on võimalik tuvastada käskkirja õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi

29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25);

b) arst diagnoosis kaebajal 22. oktoobril 2011 allergilise kontaktdermatiidi. Sellest hoolimata koos-

kõlastas arst töötamise. 2. novembri 2011. a käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata ex ante

positsioonist, s.t hilisemad asjaolud saavad mõjutada üksnes hilisemat aega. Vangla ei pea

kontrollima arsti kooskõlastuse õigsust, v.a juhul, kui kooskõlastus ei vasta ilmselgelt tegelikule olu-

korrale, nõnda et sellest arusaamiseks ei pea olema meditsiiniharidust. Käskkiri oli selle andmise ajal

õiguspärane;

c) käskkiri muutus alates 21. novembrist 2011 õigusvastaseks seoses dr B tõendiga. Selles tõendis

asus arst seisukohale, et kaebaja ei ole võimeline töötama töökohal, kus ta võib kokku puutuda

olmekeemiaga. Käskkirja ei saa mõista nii, et kaitsekinnastega võib kaebaja teha ka olmekeemiaga

seotud tööd. Tõendit tuleb mõista nii, et kaitsekindad on vajalikud igal juhul ning lisaks on välistatud

töö, kus isik võib kokku puutuda olmekeemiaga. Kontaktdermatiidi puhul ei ole kaitsekindad

piisavaks kaitsevahendiks. Vanglas kehtivast koristaja ohutusjuhendist nähtub, et koristamisega

kaasneb keemiline risk. Kemikaalid võivad põhjustada mürgistusi, silmakahjustusi, nahapõletust jne.

Koristaja puutub oma töös tavapäraselt kokku olmekeemiaga (p 3.4, 6.2, 6.4–6.6, 6.13, 6.14). Ka

kaitsekindaid kasutades võivad veepritsmed sattuda tundlikule nahale. Arst tegi 21. novembril 2011

kindlaks kaebaja osalise töövõimetuse (VangS § 37 lg 2 p 3, lg 3). Käskkiri oleks tulnud sellest alates

ära muuta;

d) kui arst rikkus 1. novembri 2011. a kooskõlastusega kaebaja õigusi, on kaebajal võimalik esitada

arsti vastu hagi tsiviilkohtumenetluse korras;

e) HMS § 40 lg 2 p-st 4 tulenevalt ei olnud kaebajat tarvis ära kuulata. Kinnipeetav on kohustatud

töötama, erandit sellest kohustusest praegu ei esinenud (VangS § 37 lg 1). Käskkiri on vaid kinni-

peetava seadusliku kohustuse konkretiseerimine. Ärakuulamine ei oleks saanud mõjutada haldus-

organi otsust. Vangla ülesanne ei ole pidada kinnipeetavaga läbirääkimisi. Need kahjustaks seaduse

eesmärgi saavutamist, lükates töökohustuse täitmise tarbetult edasi (vt ka ringkonnakohtu seisukoht

asjas 3-11-1373);

f) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 1 ei ole asjassepuutuv. VangS § 37 on

eriregulatsioon. Kinnipeetava töökohustus ei tulene PS §-st 29. Kohustus tööd teha saab tuleneda

vaid seadusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Viru Vangla palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse haldus-

kohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg 2 teist lauset. Põhjendamatu on viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-29-12.

Ringkonnakohus tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole kohtumenetluses esitatud. Haldusakti õigus-

pärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Apellatsioonkaebuses ei väidetud, et kinni-

peetavat oleks kohustatud töötama ajal, mil tööle määramise käskkiri oli ringkonnakohtu hinnangul

õigusvastane. Ringkonnakohus ei näidanud materiaalõiguslikku alust, mis kohustaks vanglat omal

algatusel edasiulatuvalt kehtetuks tunnistama kinnipeetava tööle määramise käskkirja, kui selle

kehtivuse ajal ilmnevad uued asjaolud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium kontrollib esmalt, kas ringkonnakohus võis tühistamiskaebuselt minna üle tuvastamis-

kaebusele (I). Seejärel selgitab kolleegium, millise aja seisuga (II) ning millistest õigusnormidest ja

tõenditest lähtudes (III) tuleb kohtul kontrollida vaidlustatud käskkirja.

I

9. Kaebaja vaidlustas enda tööle määramise käskkirja selle kehtivusajal. Nii haldus- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli käskkirja kehtivusaeg möödunud. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et haldusakti ei ole võimalik tühistada pärast kehtivusaja möödumist.

10. See ringkonnakohtu seisukoht ei ühti kolleegiumi praktikaga. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-41-11

tehtud 5. detsembri 2011. a otsuse p-des 10–12 selgitanud, et haldusaktil võib säilida mõju ja

praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti

tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale

kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda.

Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbi-

vaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline

lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole

kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1).

11. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike

võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja

toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele.

Kuigi praeguseks ajaks on käskkirjast tulenenud kaebaja kohustus töötada lõppenud, tuleb kaebaja

varasemaid töökohustusi hinnata muu hulgas selle käskkirja alusel. Kaebajat ei ole küll enam

võimalik distsiplinaarkorras karistada käskkirjast tuleneva kohustuse rikkumise eest, kuid täielikult ei

saa välistada, et õiguslik hinnang kaebaja käitumisele käskkirja kehtivusajal ei või muutuda

aktuaalseks nt kaebaja ennetähtaegse vabastamise kaalumisel. Vaidlustatud käskkirja mõju ja

praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud.

Seetõttu ei ole tühistamiskaebus praegu muutunud täielikult ainetuks. Järelikult puudus ringkonna-

kohtul alus minna tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele. See, et tühistamiskaebus hõlmab

haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-

1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas

olukorras.

12. Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus

muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-

1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises

olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses

olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise

piirangu tõttu.

Kui haldusakt on aga täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus-

kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4

ja lg-ga 2. Nendes sätetes käsitletud olukord on haldusakti kehtivusaja lõppemisele märksa

lähedasem kui puudulikult põhjendatud haldusakti jõussejätmine HMS § 58 alusel. Haldusakti

ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna

vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise

nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks

põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada.

II

13. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri oli selle andmise hetkel õiguspärane,

kuid muutus asjaolude muutumise tõttu tagantjärele õigusvastaseks.

14. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus seadusega. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab

kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab HMS

§ 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega.

Asjaolude muutumise, nagu ka uute tõendite korral peab haldusorgan haldusmenetluse uuendama ja

kestvalt isiku õigusi piirava haldusakti kehtetuks tunnistama (HMS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2, § 65 lg 3).

Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks.

Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude

muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. Ka kassatsiooniastmes on seetõttu vaidluse

esemeks käskkirja õiguspärasus tervikuna.

15. Tööle määramise käskkiri piiras selle kehtivusajal kaebaja õigusi kestvalt. Ringkonnakohtu

tuvastatud hilisema töövõimetuse valguses ei ole välistatud, et vangla rikkus haldusmenetluse

uuendamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise kohustust.

See, et vangla ei sunni töövõimetuse ilmnemisel kinnipeetavat kehtiva käskkirja alusel tööle ja et

kinnipeetav võib vaatamata käskkirja kehtivusele hädaabinõuna keelduda tervist ohustavast tööst

(TTOS § 14 lg 5 p 4; kolleegiumi 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10, 12), ei tähenda, et

tööle määramise käskkirja võiks jätta muutmata. Käskkirja kehtima jätmine olukorras, kus töötamine

on tegelikult välistatud, säilitab õigusliku ebakindluse. Käskkirja kehtetuks tunnistamist pidi vangla

kaaluma hiljemalt 19. detsembri 2014. a vaideotsuses, sest selleks ajaks oli arst ringkonnakohtu

hinnangul töövõimetuse tuvastanud.

III

16. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et käskkiri oli selle andmise aja seisuga õiguspärane. Käskkiri

oli esmalt õigusvastane kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. HMS § 40 lg 3 p 4 praegu ei rakendu.

HMS § 40 lg 3 p-s 4 peetakse ennekõike silmas olukordi, kus ärakuulamine avaldaks haldusakti

adressaadile haldusakti andmise kavatsuse või muud olulist informatsiooni, mis muudaks haldusakti

andmise mõttetuks.

17. Sisuliselt on ringkonnakohus pidanud praeguses asjas ära kuulamata jätmise faktiliseks aluseks

hoopis viivitusega kaasnevat ohtu. Selline olukord on reguleeritud HMS § 40 lg 3 p-s 1. Sellel alusel

võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu

ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ära-

kuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära-

kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei

oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt

kättesaadav. Ärakuulamine toimub vormivabalt (HMS § 5 lg 1), selleks oleks näiteks piisanud

lühikesest vestlusest või kirjaliku seisukoha esitamiseks võimaluse andmisest.

Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni-

peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja

sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib

esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Praegusel juhul ongi

sellised asjaolud tagantjärele ilmnenud (vt otsuse p 20).

Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud

kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium

oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks.

18. Juba eelnev on piisav, et pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Samas ei saa nõustuda

ringkonnakohtu seisukohaga, et arsti võimalik viga 1. novembri 2011. a kooskõlastuse andmisel ei

saa tingida käskkirja õigusvastasust.

19. VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst.

Arst täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet. Arst ei

andnud 1. novembril 2011 kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu

7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9).

Tegemist oli haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus oli osa

kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostati käskkirja aluseks olev

tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse,

siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui

käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse

õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole

haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu.

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus

hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on

võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4

lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus

(HKMS § 4 lg 4). Praegu ei vaidlustata tervishoiuteenust, vaid vangla haldusakti.

20. Ringkonnakohus ei järginud tõendite kogumis hindamise ja vastuolude kõrvaldamise põhimõtet

(HKMS § 61 lg 2). Kui lähtuda järeldustest, mida ringkonnakohus tegi arsti 21. novembri tõendist

(töövõimetus), siis on varasem 1. novembri tõend 21. novembri tõendiga vastuolus. Haigus, mis

ringkonnakohtu hinnangul välistas kaebaja töövõime alates 21. novembrist, diagnoositi juba enne

käskkirja andmist 22. oktoobril.

Kuigi haigusnähud olid 7. novembriks võrreldes oktoobriga süvenenud (lisaköide, tl 7), ei saa

ainuüksi selle põhjal eeldada, et sama haigus oleks kaebajal võimaldanud varem töötada. Arsti

21. novembri 2011. a otsuse põhjal tehtud ringkonnakohtu järeldused loovad vähemalt kahtluse, et

kaebaja oli juba tööle määramise ajal töövõimetu.

21. Muu hulgas võis täpsem hinnang kaebaja töövõimele jääda andmata just kaebaja ära kuulamata

jätmise tõttu. Ainuüksi seepärast on tõendamiskoormus kahtluste ümberlükkamiseks vanglal.

Praeguse kaebuse saaks jätta rahuldamata vaid juhul, kui vangla tõendab ja kohus veendub, et

kaebaja oli vaatamata arsti 21. novembri otsusele 2. novembri seisuga veel töövõimeline.

IV

22. Minnes üle tuvastamiskaebusele ja jättes korrektselt tuvastamata kaebaja töövõime käskkirja

andmise ajal, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. See võib olla kaasa toonud asja

ebaõige lahendamise. Riigikohus ei saa neid puudusi ise kõrvaldada, sest see eeldab faktiliste

asjaolude tuvastamist. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kassatsioonkaebuse ja selle

vastuväidete põhjendustest olenemata ning asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks

(HKMS § 199 lg 2 p 3 ja § 230 lg 3). Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

23. Kuna asja menetlus jätkub, ei jaota Riigikohus menetluskulusid (HKMS 109 lg 4).

Kassatsiooniastmes ei ole pooled kohtule kuludokumente esitanud. Kautsjoni tasumisest oli

vastustaja vabastatud (HKMS § 107 lg 9).

24. Kaebaja ja vangla arstide nimed tuleb kolleegium hinnangul otsuse avaldamisel asendada

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld