3-2-1-102-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu PORTLIF GRUPP hagi Eesti Vabariigi vastu

73 771 euro 94 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-11315

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

73 771 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing PORTLIF GRUPP (registrikood 10856512),

esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu),

esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-11315 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing PORTLIF GRUPP (hageja) esitas 19. märtsil 2012 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 73 771 eurot 94 senti ja viivise 7377 eurot

19 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled 17. märtsil 2009 töövõtulepingu (leping), mille järgi pidi hageja

töövõtjana kõrvaldama naftareostuse Ida-Virumaal Kohtla vallas Järve külas Tallinn-Narva maantee

155.–156. kilomeetril asuvas maanteekraavis. Lepingu hind määrati hageja hinnapakkumuse ja seal

märgitud eeldusliku reostusmahu alusel, selleks oli 947 540 krooni (koos käibemaksuga). Kui selgub,

et reostuskolde maht on suurem kui hinnapakkumises, pidid pooled lepingu p 8.3 järgi kokku leppima

töö maksumuse suurenemises ja koostama lõpliku hinna kohta lepingu lisa. Pooled ei vaidle tehtud

tööde mahu, kvaliteedi ega vastuvõtmise üle. Hageja tegi hinnapakkumuse eeldusega, et reostuse

ulatus on 180 m ja sügavus 0,2 m, mis on 256 tonni (153 m3). Töid alustati tellija palvel enne lepingu

sõlmimist, sest oli vaja kiiresti vältida reostuse süvenemist. Hagejale esitati pakkumise tegemiseks

suuline kutse. Reostuskoldega tutvumisel nõustus kostja, et siduvat pakkumist ei saa teha, ja pooled

nõustusid eeldusliku ja lahtise pakkumisega, sh lepingu sõlmimisel. Pakkumine ei sisaldanud siduvat

ühikut. Tööde tegemise ajal selgus, et reostuse on põhjustanud pikema aja (4–5 kuu) jooksul maha

valatud põlevkiviõli, mille tõttu tuli eemaldada pinnast 0,5 m sügavuselt. Hageja sõlmis 13. märtsil

2009 lepingu jäätmekäitlejaga, kellel oli õigus käidelda reostunud pinnast ja kelle hind oli madalaim.

Seejuures pidi hageja lähtuma jäätmekäitleja hinnakirjast ning teadmisest, et on kostjat igakülgselt

informeerinud tööde mahu olulisest suurenemisest ja eelarve olulisest ületamisest. Pinnase reostuse

kontsentratsiooni analüüse ei saanud teha enne lepingu sõlmimist. Kostja pidi teadma, kuidas hind

jäätmekäitluses kujuneb. Hagejalt ei saanud nõuda üksikasjalikku hinnapakkumist olukorras, kus

selleks ei ole piisavalt võimalusi ega aega. Uut hankelepingut ei olnud võimalik sõlmida, sest siis ei

oleks saanud peatada reostuse levikut.

Pooled sõlmisid 12. mail 2009 lepingu lisa (lisa), mille järgi hageja utiliseeris reostunud sadevett

56 tonni asemel 132 tonni ja reostunud pinnast 256 tonni asemel 627 tonni 300 kilo. Kostja hinnangul

oli tööde lõplik maksumus 1 979 968 krooni, hageja hinnangul aga 3 134 248 krooni 15 senti. Kostja

on tööde eest tasunud 1 979 968 krooni, jättes seega tasumata 1 154 280 krooni 15 senti (73 771 eurot

95 senti). Lepingu tingimusi ei muudetud, kuna need olid jäetud lahtiseks, eelarve oli mittesiduv

(lepingu p 8.2). Kostja tegutses hinna määramisel vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja soovib

jäätmete utiliseerimise kulude hüvitamist jäätmete üleandmise ajal kehtinud hinnakirja alusel. Kostja

valis ühepoolselt muudetud hinna kujundamise valemi, mis on vastuolus hea usu põhimõttega ja mille

kohaselt peab hageja tegema lisatöö omal kulul.

Alternatiivselt leidis hageja, et kostja peab hagis nõutava summa tasuma alusetu rikastumise tõttu.

Koos põhivõlgnevusega nõudis hageja lepingu p 10.3 alusel ka 10% suurust viivist 73 771 eurolt

95 sendilt, s.o 7377 eurot 19 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Kostja väitel toimus reostuse likvideerimiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihange, kus

tuleb lähtuda pakkumusest. Hageja tegi hinnapakkumuse tonnides, võttes sellega teadlikult riski.

Pakkumuse hilisem sidumine reostuse kontsentratsiooniga on vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega ja

on käsitatav hankelepingu muutmisena. Kui kõigile hankemenetluses osalejatele oleks olnud teada, et

arvesse võetakse ka jäätmekäitlejate tasusid, ei olnuks välistatud mõne muu pakkumuse edukaks

tunnistamine.

Riigihangete seaduse (RHS) § 69 lg-s 3 sätestatud hankelepingu muutmise lubatavuse tingimused on

kumulatiivsed. RHS § 69 lg-t 4 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja kehtiva riigihankelepingu muutmist

tuleb pidada uue hankelepingu sõlmimiseks, kui muudatused on algse lepingu tingimustest oluliselt

erinevad ja kui neist ilmneb poolte soov pidada uusi läbirääkimisi lepingu oluliste tingimuste üle.

Riigihankelepingu kehtivuse ajal tehtud muudatust võib pidada oluliseks, kui lepingusse tuuakse

tingimusi, mida ei olnud seatud algses hankemenetluses ja mis oleksid juhul, kui need oleksid olnud

seatud esialgses hankemenetluses, võimaldanud hankemenetluses osaleda ka teistel pakkujatel või

oleksid võimaldanud tunnistada edukaks mõne muu pakkumuse. Lepingu muudatust võib pidada

oluliseks ka siis, kui sellega kallutatakse lepingu majanduslikku tasakaalu hankija kasuks viisil, mida

ei olnud esialgse lepingu tingimustes ette nähtud. Kuna tegu on riigihanke tulemusena sõlmitud

lepinguga, ei saa hageja tugineda töövõtulepingu sätetele, mis reguleerivad mittesiduva eelarve

ületamist. Hankemenetluses annab hankija pakkujatele ühikud, millest pakkujad peavad lähtuma.

Hageja ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna ta teadis tegelikust hinnast, kuid ei

teavitanud kostjat sellest, et tööde maksumus võib võrreldes hinnapakkumusega mitmekordselt

suureneda, kui reostunud pinnase kontsentratsioon on üle 50 000 mg/kg. Pakkuja peab olema

võimeline hindama pakkumusega kaasneda võivaid riske.

Kostja ei nõustunud ka hageja alternatiivse alusetu rikastumise nõudega.

3. Viru Maakohus rahuldas 25. septembri 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 73 771 eurot 95 senti ja viivise 7377 eurot 19 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled, kas tegemist on hankelepingu muutmisega ja

kas see on lubatav. Kraavi reostus ei ole sellise kaalu ja iseloomuga, et see kvalifitseeruks RHS §-s 14

sätestatud erandiks. Tegu oli ohtlike jäätmetega jäätmeseaduse § 8 tähenduses. Lepinguga oli

hõlmatud nii reostuse likvideerimine, jäätmete vedu kui ka jäätmekäitlus. Hageja nõue tuleneb

summast, mille hageja tasus jäätmekäitlejale ja mida kostja ei ole hüvitanud. Tõendatud on

jäätmekäitlejale veetud saastunud pinnase kogused ja naftaproduktide sisaldus saastunud pinnases.

Pooled ei vaidle, et reostuse likvideerimine oli kiireloomuline ja et reostuse mahtu ega

kontsentratsiooni ei olnud alguses võimalik kindlaks määrata ega ette näha. Vaidlus tuleneb asjaolust,

et jäätmekäitleja saastunud pinnase utiliseerimise tasu sõltub pinnase reostuse tasemest, mida pooled

lepingus sõnaselgelt ette ei näinud. Pooled on üksmeelel, et lepingu kogumaksumusest lähtuvalt oli

tegu mittesiduva eelarvega hankega (lepinguga).

RHS § 69 lg-s 3 sätestatud hankelepingu muutmise tingimused on täidetud. Kuna reostuse mahtu ja

kontsentratsiooni ei olnud algselt võimalik kindlaks määrata, ei olnud hankijal võimalik näha ette tasu,

mida jäätmekäitleja saastunud pinnase utiliseerimise eest nõudis ja mis sõltub pinnase reostuse

tasemest. Lepingu eesmärgiks oli reostuse täielik likvideerimine. Objektiivseks asjaoluks, mis tingis

lepingu hinna muutumise, oli pinnase reostuse tase, mida hankijal ei olnud võimalik ette näha. Kui

hankijal ei tekiks kohustust tasuda jäätmete käitlemise eest jäätmekäitleja nõutud ulatuses, ei saaks

mõistlikult eeldada, et jäätmekäitleja jäätmed vastu võtab ja neid käitleb.

RHS § 69 lg 4 kohaselt ei või hankija hankelepingu muutmises kokku leppida, kui muutmisega

taotletavat eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega. Praegusel juhul ei oleks

hankija uue hankemenetluse korraldamisega saanud soodsamaid tingimusi, kuna lepingu sõlmimisel

jäätmekäitlejaga oleksid ka teised võimalikud pakkujad pidanud lähtuma jäätmekäitleja hinnakirjast.

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hankija oleks võinud hankemenetluse korraldamisel saada

samaväärset teenust soodsama hinnaga, kui tal õnnestus saada hagejalt. Tuleb arvestada, et lõpphind

suurenes ainult jäätmekäitluse teenuse osas, mitte kõigi hankelepinguga osutatavate teenuste osas. Ka

riigihanke osadeks jaotamine (RHS § 23 lg 1) ei oleks olnud majanduslikult põhjendatud ega

riigihanke eesmärke teeniv, sest sel juhul pidanuks hankija võtma riigihanke eeldatava maksumuse

määramisel arvesse nii reostuse likvideerimise kui ka jäätmekäitluse eeldatava kogumaksumuse

(RHS § 24).

Hankija ei või jätta töövõtjale tehtud kulutusi tasumata põhjusel, et hankijal ega ka pakkujal ei olnud

töö kiireloomulisuse tõttu aega ning nad ei osanud ette näha ega kokku leppida tehtavate tööde täpse

maksumuse arvutamise ühikut ega valemit.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ei käitunud heas usus, kuna ei teavitanud kostjat, et hind

võib sõltuda reostuse kontsentratsioonist. Hageja pidi tegutsema kiiresti ja eeldas, et lahtine eelarve

sisaldab ka tasu jäätmekäitluse eest, ning seda, milline on reostuse maht ja kontsentratsioon, ei olnud

algselt võimalik kindlaks teha.

Viivisenõue rahuldatakse lepingu p 10.3 alusel. Viivisenõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

Kuna maakohus rahuldas hagi, ei käsitlenud ta hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud RHS-i sätteid

(sh RHS § 14 ja § 69 lg-d 3 ja 4), kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist.

RHS § 4 lg 1 viimase lause järgi tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada võlaõigusseaduses (VÕS)

töövõtulepingu kohta sätestatut. Hankelepingu muutmine on lubatud üksnes RHS § 69 lg 3 ja 4 alusel,

võlaõigusseadus sellele ei kohaldu. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet lepingu muutmiseks.

Lepingu p-de 8.2 ja 8.3 järgi leppisid pooled kokku, et kui reostuskolde maht on suurem, kui oli

märgitud hinnapakkumises, siis töö maksumus suureneb ning lõpliku maksumuse kohta koostatakse

lisa. Pooled ei vaidle, et reostuskolde maht suurenes ja selle tõttu muutus ka lepingu p-s 8.1 märgitud

tasu suurus. Hageja on tasu suuruse arvutamisel arvestanud lisaks reostatud pinnase suurenemisele ka

reostuse kontsentratsiooni. Kostja on tasu arvestamisel lähtunud töö mahu suurenemisest ning ühiku

hinnaks võtnud hinnapakkumises märgitu.

VÕS § 639 lg 2 järgi võib töövõtja mittesiduva eelarve olulisel ületamisel nõuda eelarvet ületava tasu

maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Lepinguga kohustus kostja tasuma

hagejale töö eest 947 540 krooni. Kuna hageja nõudis töö lõpetamisel kostjalt tasu 3 134 248 krooni

15 senti, on tegu mittesiduva eelarve olulise ületamisega. Ettenähtavuse hindamisel tuleb lähtuda

objektiivsetest kriteeriumidest. Kuna tegu oli reostusega, mille puhul oli võimatu alguses kindlaks

määrata täpset mahtu ja kontsentratsiooni, oli küsitav, kas ka hoolikas töövõtja oleks koostanud

teistsuguse kalkulatsiooni. Eelarve on koostatud kostja esitatud ebatäpsetest lähteandmetest lähtudes.

Hageja lähtus asjaolust, et tegemist ei ole pikaajalise reostusega ja seetõttu ei ole reostuse

kontsentratsioon kõrge. Hageja on täitnud VÕS § 639 lg 2 teise lause järgse teatamiskohustuse,

teatades eelarve olulisest ületamisest nõunik Emma Krikovale. Kuna hageja ei ole teatamiskohustust

rikkunud, ei kohaldu VÕS § 639 lg 2 kolmas lause ning hagejal on õigus nõuda kostjalt eelarvet

ületavat tasu.

Isegi kui asuda seisukohale, et hageja ei täitnud teatamiskohustust, tuleks VÕS § 639 lg 2 kolmandast

lausest lähtudes hageja nõue rahuldada VÕS § 1042 alusel, kuna VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud

eeldused on täidetud. Hagejal ei olnud võimalik eelarve ületamise kaasatoonud töid (saastunud

pinnase käitlemine) tegemata jätta ega teha muul viisil. Samuti ei esine aluseid, mis välistaksid hageja

nõudeõiguse VÕS § 1042 lg 2 järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja arvates on ringkonnakohus valesti tõlgendanud VÕS § 29 lg-d 4–6 ja § 639 lg-d 1–3 ning

eksinud RHS § 69 lg 3 kohaldamisel.

Pooled ei vaidle, et töömaht suurenes, vaieldakse selle üle, millist ühikuhinda tasu määramisel

kohaldada tuleb. Kostja arvates tuleb lähtuda alguses kokkulepitud ühikuhindadest. Ühikuhinda ei ole

võimalik hiljem muuta, kuna see oleks hankelepingu muutmine, mis on RHS § 69 lg 3 järgi keelatud.

VÕS § 29 lg 6 kohaselt ei saa lepingut tõlgendada selliselt, et pooled soovisid hiljem sõlmida

määramatute tingimustega kokkuleppeid. Eelarve ületamine oli hagejale ettenähtav ning ta võttis

hinna osas majandusliku riski. Lepingu p-d 8.1–8.3 viitavad eelarve siduvusele, sest eelarve sõltus

utiliseeritud mahuühikutest ja oli piiratud konkreetse ühikuhinnaga (ühe tonni maksumusega).

Ringkonnakohus jättis arvestamata VÕS § 639 lg 1 viimases lauses sätestatu, mille järgi eeldatakse

eelarve siduvust, kui poolte vahel ei ole sõnaselget teistsugust kokkulepet. Lepingus ei ole kokkulepet,

et eelarve ei ole siduv.

Lepingus kokku lepitud eelarve ületamine oli hagejale ettenähtav. Nii VÕS § 639 lg 2 kolmandast

lausest tulenevalt kui ka alusetu rikastumise sätete alusel on kulud hüvitatavad üksnes siis, kui need ei

olnud esialgu ettenähtavad. Ringkonnakohus kaldus otsuses oluliselt kõrvale poolte riskijaotusest

lepingus. Töövõtulepingu olemus eeldab, et töö teostatavuse ja rentaabluse riski kannab töövõtja.

Pooled ei soovinud panna lepingu tasuvuse riski kostjale ja selline riskijaotus oleks ka äärmiselt

tavapäratu. Seega on VÕS § 639 lg 2 kohaldamise eeldused täitmata ja hageja ei saa nõuda eelarvet

ületavat tasu.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ka lepingut. Lepingu p-de 8.2–8.3 mõtteks oli võimaldada

suurendada esialgu kokkulepitud hinda, kui tegelik teisaldatud ja utiliseeritud pinnase maht suureneb

pinnase sulamise ja sademete tõttu. Lähtuda tuli esialgsest ühikuhinnast, sest lepinguga ei lepitud

kokku ühikuhinna muutmise võimalust.

Töö tasustamise aluste muutmine ei ole ka RHS § 69 lg 3 järgi lubatud. Lepingust ei tulene, et töö

mahu suurenemisel peaksid pooled lähtuma hageja ning jäätmekäitleja vahel sõlmitud lepingu

hindadest või mis tahes muul viisil võtma arvesse hageja tegelikke kulutusi. Samuti ei ole õige see, et

pooled ei vaidle eelarve siduvuse üle. Kostja on kogu menetluse vältel olnud positsioonil, et RHS ei

võimaldanud jätta eelarvet lahtiseks, vaid lepingus pidi maksumuse suurenemine olema reguleeritud

läbipaistvalt ja ettenähtavalt. Riigihankeõigus ei võimalda hilisema kokkuleppega muuta lepingus

sätestatud hinnakujunduse aluseid. RHS § 69 lg-s 3 sätestatud hankelepingu muutmise lubatavuse

eeltingimused on kumulatiivsed, st ühel ajal peavad olema täidetud kõik eeltingimused.

Hinnamuudatuse lubatavus sõltub sellest, kas selline võimalus on esialgsetes hanketingimustes ette

nähtud. RHS on VÕS-i suhtes eriseadus, mis tähendab, et hankelepingute puhul peab lepingulise

tasakaalu muutumisel hindama, kas hankelepingu muutmise lubatavuse eeldused on täidetud. Praegu

ei olnud reostuskolde suurenemine ettenägematu objektiivne asjaolu, sellega oli arvestatud juba

pakkumuse tegemisel.

Kostja ütles lepingu eelarve ületamise tõttu 18. aprillil 2011 üles, kuna pooled ei saavutanud

kokkulepet. Kostja on tasunud hagejale eelarvele vastava tasu (126 543 eurot 2 senti ehk

1 979 968 krooni) ning muid tasunõudeid hagejal kostja vastu olla ei saa.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2

ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet, olulisi asjaolusid ja tasukokkuleppe siduvust (I) ning

seejärel asja lahendust siduva ja mittesiduva eelarve korral (II). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (III).

I

10. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingujärgse tasu ja viivise maksmist.

Tasunõude aluseks saavad olla VÕS § 108 lg 1, VÕS § 639 lg 2 esimene lause ning lepingu p-d 8.2 ja

8.3, alternatiivselt ka VÕS § 639 lg 2 kolmas lause rikastumise teel saadu väljaandmise alusena.

Viivisenõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 ja lepingu p 10.3.

11. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• kostja korraldas väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihanke, et sõlmida leping naftareostuse

kõrvaldamiseks;

• hageja allkirjastas 10. märtsil 2009 esialgse pakkumuse, mille järgi oli tööde maksumus külma

ilmaga 947 540 krooni (sh käibemaks), lisatööde vajadusel nähti selles ette hinna muutumise

võimalus;

• reostuse likvideerimine oli kiireloomuline ja hageja asus pärast kostjalt teate saamist sellega kohe

tegelema;

• 13. märtsil 2009 sõlmis hageja lepingu jäätmekäitlejaga;

• 17. märtsil 2009 allkirjastasid pooled reostuse kõrvaldamiseks lepingu hinnaga 947 540 krooni

(sh käibemaks), mis pidi mh hõlmama jäätmeluba omava ettevõtja jäätmekäitluse;

• 19. märtsiks 2009 oli reostus likvideeritud ja kostjal ei ole tehtud tööle pretensioone;

• 12. mail 2009 kirjutasid hageja ja kostja alla lepingu lisa, mille järgi hageja utiliseeris algselt

kokkulepitud 56 tonni sadevee asemel 132 tonni ja reostunud pinnast 256 tonni asemel 627 tonni

300 kilo ning mille järgi oli kostja arvates tööde lõplikuks maksumuseks 1 979 968 krooni (sh

käibemaks) ja hageja arvates 3 134 248 krooni 15 senti (sh käibemaks);

• kostja on hagejale tasunud lepingu ja selle lisa alusel 1 979 968 krooni.

12. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused on vähemasti

osaliselt vastuolus. Nimelt ei ole otsuse resolutsiooni järgi maakohtu otsust muudetud, põhjendustest

nähtub aga tegelikult maakohtu otsuse põhjenduste olulises osas asendamine ringkonnakohtu otsuse

põhjendustega. See pidanuks aga nähtuma ka otsuse resolutsioonist.

13. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult lähtunud sellest, et pooled ei vaidle eelarve

mittesiduvuse üle (vt ringkonnakohtu otsuse p 9).

Nimelt on mõlemad pooled olnud sama meelt, et lepingu p 8.1–8.3 tuleb tõlgendada nii, et algselt

lepingu p-s 8.1 kokkulepitud tasu 947 540 krooni (sh käibemaks) tuleb suurendada, kui ilmnevad

lepingu p-des 8.2 ja 8.3 nimetatud asjaolud, st reostuskolle ja seega reostuse maht suureneb, või kui

ilmneb, et reostuse maht on hinnapakkumise aluseks võetust suurem. Seega on pooled lähtunud

ühisest arusaamast, et reostuse mahu suurenemisel on hagejal õigus saada ka vastavalt suuremat tasu.

Seda kinnitab ka lepingu hilisem lisa, milles pooled suurenenud reostuse mahu fikseerisid ja

suurendasid vastavalt ka lepingu hinda vähemasti 1 979 968 kroonile (sh käibemaks).

Samas on pooled algusest peale olnud eri meelt küsimuses, kas eelarve oli mittesiduv ka reostuse

kontsentratsiooni ja sellest tulenevalt jäätmekäitlustasu osas. See ongi vaidluse keskne küsimus.

Kostja arvates oli hinnakokkulepe selles osas siduv, hageja arvates aga mitte.

14. Töövõtulepingu puhul eeldatakse VÕS § 639 lg 1 teise lause järgi eelarve siduvust. Kui pooled ei

ole kokku leppinud, et lepingu hind võib muutuda sõltuvalt reostuse kontsentratsioonist (lähtudes

jäätmekäitleja hinnakirjast), tuleb lähtuda sellest, et hind on vähemasti selles osas siduv. Hageja kui

töövõtja pidanuks tõendama eelarve mittesiduvust (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 12).

Ringkonnakohus on jaotanud tõendamiskoormuse poolte vahel vääralt. Märkides oma otsuse p-s 9, et

reostuse mahu suurenemise osas oli eelarve mittesiduv, laiendas ringkonnakohus sama seisukohta

sisuliselt reostuse kontsentratsioonile, asudes käsitlema eelarve ületamist (vt ringkonnakohtu otsuse p-

d 10 ja 11). Ühtegi põhjendust ei ole lepingu sellise tõlgenduse kohta esitatud. Selliselt on

ringkonnakohtu otsus ka olulises osas põhjendamata. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud

TsMS § 442 lg-t 8 (koostoimes TsMS § 654 lg 1 teise lausega) ja rikkumine võis mõjutada ka asja

lahendust. Riigikohus ei saa rikkumist kõrvaldada, kuna ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise

asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

15. Eelarve mittesiduvust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et hagejal ei olnud võimalik pakkumust

tehes või lepingut sõlmides ette näha, millise kontsentratsiooniga reostus oli.

Kolleegiumi arvates oleks hageja vastavas valdkonnas tegutseva professionaalina võinud ette näha, et

tema kulud lepingu täitmisel võivad lisaks reostuse ulatusele sõltuda ka reostuse kontsentratsioonist.

Seda enam, et hageja sõlmis lepingu jäätmekäitlejaga juba 13. märtsil 2009 ehk enne vaidlusaluse

lepingu allkirjastamist. Jäätmekäitluse lepingust nähtus aga ka jäätmekäitluse hind, mh selle seotus

reostuse kontsentratsiooniga (I kd, tl 42). Kohtud on jätnud selle olulise asjaolu asja lahendamisel

tähelepanuta.

Hageja ei ole ka väitnud, et kostja oleks lepingu sõlmimisel andnud talle teadlikult valeandmeid või

varjanud tema eest olulisi andmeid reostuse kontsentratsiooni kohta, mis takistanuks tal adekvaatset

pakkumist teha.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul analüüsida, milles pooled lepingu p-des 8.1–8.3

kokku leppisid. Esmalt tuleb analüüsida, kas reostuse kontsentratsioon on selline asjaolu, mille osas

saab lepingut pidada avatuks muutmisele. Seejärel tuleb hinnata, kas see tähendab ka mittesiduvat

eelarvet.

17. Kui eelarve oli reostuse kontsentratsiooni osas lepingu järgi siduv (st hind ei pidanud sõltuma

reostuse kontsentratsioonist), tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas pooled on seda kokkulepet

hiljem muutnud.

Seejuures tuleb arvestada, et isegi kui hageja teatas pärast lepingu sõlmimist tööde kallinemisest

E. Krikovale ja viimane nõustus sellega, ei saa sellist teatamist pidada lepingu muutmiseks, kui

tõendatud ei ole, et E. Krikoval oli õigus kostjat lepingu muutmisel esindada. Asjaolust, et isik võib

võtta vastu lepinguga seotud tahteavaldusi, ei saa automaatselt järeldada, et tal on endal õigus teha

tahteavaldusi lepingu muutmiseks.

18. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi

tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet

ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-

14, p 19).

19. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka hageja hinnapakkumusega ja asjaoluga, et tegu oli

riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga.

RHS § 69 lg 3 järgi on hankijal lubatud töövõtjaga hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes

juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida hankijal ei olnud võimalik hankelepingu

sõlmimise ajal ette näha, ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas

ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. Kuigi RHS § 69 lg 5 järgi ei mõjuta selle nõude

rikkumine hankelepingu kehtivust, tähendab eelnev siiski seda, et hankelepingut saab muuta vaid

kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise.

RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning

takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Eeltoodust tulenevalt saab riigihanke tulemusena

sõlmitud töövõtulepingus hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba

alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge

võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile

pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke

üldpõhimõtetega. Samuti saab mittesiduv eelarve sellise hankelepingu puhul kõne alla tulla üksnes

selgelt ettenähtavatel tingimustel, mis peavad olema arusaadavad ka teistele pakkujatele. Kuna hind

on riigihankelepingu oluline tingimus ja oluline hindamiskriteerium pakkuja valikul, ei saa

hinnakokkulepe riigihankelepingus olla täies ulatuses mittesiduv.

II

20. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et pooled leppisid kokku selles, et esialgu kokkulepitud

hind võib suureneda tulenevalt üksnes reostuse mahu suurenemisest, on eelarve reostuse

kontsentratsiooni puudutavas osas siduv ja reostuse kontsentratsiooni suurenemine ei anna hagejale

võimalust nõuda täiendavat tasu ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Töö maksumuse riski kannab

üldjuhul töövõtja kui professionaal.

21. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et pooled leppisid kokku võimaluses muuta lepingu hinda ka

tulenevalt reostuse kontsentratsiooni muutusest ja selles osas oli tegu mittesiduva eelarvega, tuleb

uuesti hinnata, kas täidetud on VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud tasu nõudmise eeldused. See tähendab, et

hinnata tuleb, kas hagejal oli võimalik eelarve ületamist ette näha ja kas ta on eelarve olulisest

ületamisest kostjale viivitamata teatanud.

22. VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele

arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Õige on, et ilma täpsemaid uuringuid tegemata ei

olnud ilmselt võimalik teha kindlaks reostuse täpset mahtu ja kontsentratsiooni, kuid töövõtja kui

vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna

võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. Vähemalt üldjuhul peaks keskkonnareostuse

likvideerimisega tegelev ettevõtja teadma, et reostuse kõrvaldamise tasu võib sõltuda nii reostuse

mahust kui ka kontsentratsioonist. Kui hageja lähtus eelarve koostamisel sellest, et tegemist ei ole

pikaajalise reostusega ning seetõttu ei ole reostuse kontsentratsioon kõrge, ja sellise eelduse

aluseksvõtmist ei põhjustanud kostja esitatud andmed, kannab hageja ise sellega seotud eksimusest

tulenevat riski.

23. Leides, et hagejal ei olnud võimalik reostuse kontsentratsiooni ette näha, on ringkonnakohus

põhjendamatult järeldanud, et sel põhjusel ei olnud hagejal võimalik ka eelarve olulist ületamist ette

näha (ringkonnakohtu otsuse p 10).

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et esitatud asjaoludel sõlmis hageja lepingu jäätmekäitlejaga

juba 13. märtsil 2009 ehk enne vaidlusaluse lepingu allkirjastamist, millest nähtus ka

jäätmekäitlustasu seotus reostuse kontsentratsiooniga (vt käesoleva otsuse p 15). Seega pidi hagejale

olema ettenähtav, et tema kulud jäätmekäitlusele sõltuvad reostuse kontsentratsioonist.

Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et esitatud asjaoludel oli reostus tõenäoliselt olulises

osas likvideeritud juba lepingu sõlmimise ajaks 17. märtsil 2009. Hageja ei ole väitnud, et reostuse

eeldatust suurem kontsentratsioon sai talle ilmseks lepingu sõlmimise järel, arvestades mh, et

19. märtsiks 2009 oli reostus esitatud asjaoludel likvideeritud (vt käesoleva otsuse p 11).

24. Samuti on põhjendamata ringkonnakohtu seisukoht, et hageja teatas eelarve olulisest ületamisest

õigel ajal (ringkonnakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus ei ole nimelt tuvastanud, millal teatamine

toimus. Tuvastatud ei ole, et see toimus lühikesel ajavahemikul lepingu sõlmimisest kuni reostuse

likvideerimiseni. Esitatud asjaolude järgi võis see toimuda pigem juba enne lepingu sõlmimist.

VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja aga teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see

ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või

töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu

sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus.

25. Isegi kui tegu oleks mittesiduva eelarvega, on ringkonnakohus kolleegiumi arvates pidanud hageja

võimaliku alternatiivse nõude õiguslikuks aluseks ekslikult VÕS § 1042. Rikastumise ulatuses saab

töövõtja mittesiduva eelarve puhul nõuda lepingulise nõudena tasu VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause

(kui nõude alusnormi) alusel, st täidetud peavad olema selle normi eeldused.

26. Ringkonnakohus on hageja võimaliku alternatiivse nõude õigusliku alusena nimetanud

VÕS § 1042. Kolleegium märgib sellega seoses, et töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest

tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda

lauses sätestatud eeldused. Neid eeldusi, sh seda, et tegemist oli mittesiduva eelarvega

töövõtulepinguga, ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt kindlaks teinud. Pealegi ei ole VÕS § 639

lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude ja töövõtulepingust tuleneva täitmisnõude ulatus sama.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude

suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on

eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-08, p 14).

27. Hageja viivisenõude lahendus sõltub põhinõude lahendusest asja uuel läbivaatamisel.

28. Kassatsioonkaebuses on kostja väitnud, et on lepingu 2011. a-l üles öelnud. Isegi kui kostja oleks

esitanud selle väite varasemas menetluses, jääks arusaamatuks, mida kostja peab silmas lepingu

ülesütlemise aluse ja tagajärgede all, kui leping oli selleks ajaks juba hageja poolt täidetud.

III

29. Kolleegium märgib, et TsMS § 220 lg 1 esimese lause järgi esindab Eesti Vabariigi vastu

täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis Eesti Vabariiki ministeerium, kelle enda või

kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on tsiviilasi seotud

või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi. sama tuleneb Vabariigi Valitsuse

seaduse § 441 lg-st 1. Seega saab lugeda, et kostjat esindab Keskkonnaministeerium, mitte

Keskkonnainspektsioon. Asja lahendus sellest ei sõltu, toimikus oleva volikirja alusel on

keskkonnaminister volitanud kohtuasja ajama Keskkonnainspektsiooni peadirektorit edasivolitamise

õigusega (III kd, tl 89).

30. TsMS § 145 järgi on kostja kautsjoni tasumisest vabastatud.

31. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu