3-2-1-108-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-108-14

Määruse kuupäev

Tartu, 12. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi hagi Mati

Makkari vastu 370 euro 66 sendi ja viivise saamiseks ning

Mati Makkari vastuhagi laenulepingu tühisuse

tuvastamiseks ja tasutud raha tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-29003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mati Makkari määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood

10625474), esindaja juhatuse liige Kristjan Vahar

Kostja Mati Makkar, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-29003.

Saata asi Mati Makkari apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata vandeadvokaat Natalia Lausmaa (Advokaadibüroo Natalia Lausmaa) tasuks riigi

õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot (sh käibemaks).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (hageja) esitas 25. juulil 2012 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Mati Makkarilt (kostja) välja põhinõudena

765 eurot, samuti viivise 3 eurot 82 senti ja 0,5% päevas alates 25. juulist 2012 ning riigilõivu

45 eurot. Makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 24. oktoobril

2012 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

21. novembril 2012 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista

kostjalt välja 370 eurot 66 senti, millest põhinõudena 99 eurot 5 senti, intressina 172 eurot 56 senti ja

viivisena 99 eurot 5 senti. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu 75 eurot ja

menetluskulud.

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2. 21. märtsil 2013 esitas kostja vastuhagi, milles palus tuvastada laenulepingu ning viivise- ja

intressinõuete tühisus ning määrata kindlaks hagejale tasutud summad ja need kosja kasuks välja

mõista.

Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.

3. Hageja väitel loovutas talle nõude kostja vastu SMS Laen AS (SMS). SMS ja kostja sõlmisid

20. juulil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu (laenulepingu), mille alusel

võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu. Kostja esitas 20. juulil 2009 SMS-le laenutaotluse 191 euro

73 sendi (3000 krooni) saamiseks 180 päevaks koguintressiga 172 eurot 56 senti, st 265,43% aastas ja

0,73% päevas. Pärast laenutaotluse esitamist käis kostja oma isikut tuvastamas postkontoris. Pärast

laenutaotluse saamist saadeti kostjale täiendavalt laenutingimused ja kostja kinnitas need. Laen

191 eurot 73 senti kanti kostja märgitud pangakontole 20. juulil 2009. Kostja kohustus laenusumma

ja intressi tasuma hiljemalt 20. jaanuaril 2010, kuid ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud. SMS

pöördus korduvalt, kuid tulemusetult kostja poole. Kostja on teinud SMS-le kaks makset, kokku

92 eurot 68 senti. Seega on laenu põhiosa võlgnevus (191 eurot 73 senti – 92 eurot 68 senti) 99 eurot

5 senti. Intressi ei ole kostja tasunud, st tema intressivõlgnevus on 172 eurot 56 senti. Teenuse

kasutamise lepingu p 11 järgi on laenuandjal õigus nõuda kostjalt viivist samas määras intressiga,

s.o 0,73% päevas. Hageja arvutas viivist 21. jaanuari 2010 kuni 19. novembri 2012 eest ja nõuab seda

vähendatult kokku 99 eurot 5 senti.

Laenuleping ei ole tühine. Kostjale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline, krediidi kulukuse määr

ei ole heade kommete vastane. Kostja ei olnud laenutaotluse esitamisel sundolukorras. SMS hindas

kostja olukorda lepingu sõlmimisel piisavalt hoolsalt. Intressinõue ei ole tühine. Kostja on ise valinud

endale laenusumma ja laenutähtaja. Kõiki tingimusi on kostjale korduvalt selgitatud. Kostja kindel

igakuine sissetulek välistab majanduslikud raskused ja erakorralise vajaduse ning kostja positsioon

välistab kogenematuse.

4. Kostja arvates on laenuleping tühine, kuna see on vastuolus heade kommete või avaliku korraga.

Lepingu krediidi kulukuse määr (999,99% aastas) ületas Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kolm korda. Hageja ei ole

esitanud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet üleantu tagastamiseks.

Kui maakohtul ei peaks olema võimalik teha kostja taotletud otsuseid, tuleks pöörduda Euroopa

Kohtu poole, esitades küsimused, mis puudutavad kohtu õigust tuvastada omal algatusel

tarbijakrediidilepingu tühisus, ja intressi suurust, kui leping osutub tühiseks.

5. Harju Maakohus rahuldas 10. veebruari 2014. a otsusega hagi ning jättis vastuhagi ja eelotsuse

taotluse rahuldamata. Maakohus tuvastas lepingu kehtivuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

370 eurot 66 senti, sh põhivõlgnevusena 99 eurot 5 senti, tasumata intressina 172 eurot 56 senti ja

viivisena (21. jaanuari 2010 kuni 19. novembri 2012 eest) 99 eurot 5 senti. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda. Lisaks vabastas maakohus kostja 60 euro suuruse riigilõivu riigituludesse

tasumise kohustusest.

Pooled ei vaidle selle üle, et SMS tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuses ja kostja oli

SMS-ga lepingut sõlmides tarbijaks, ega ka selle üle, et laenulepingu p 4.1 (näeb ette intressi suuruse

nii summaliselt kui ka protsentuaalselt, samuti krediidi kulukuse määra) võib lugeda

tüüptingimuseks. Seega tuleb laenulepingu p 4.1 kehtivuse hindamisel kohaldada võlaõigusseaduses

(VÕS) tüüptingimuse tühisust reguleerivaid sätteid, mis on erisäteteks tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 suhtes.

SMS pakutaval laenulepingul, kus võlgniku võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks

suuremat riski, on põhjendatud tavalisest suurema intressi ning krediidi kulukuse määra tingimuseks

seadmine. Ka ei ole SMS väljastatav laen tagatud. Kostja ei ole laenutaotluse täitmisel pidanud

pakutavaid tingimusi ennast kahjustavateks ning on andnud oma nõustumuse ette antud tingimustel

laenulepingu sõlmimiseks. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 2009. a juulis 27,86%. Seega ületab poolte kokkulepitud

krediidikulukuse määr (999,99% aastas) tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Esitatud tõendid annavad alust veendumuseks, et kostja eesmärgiks oli laenu saamine vaatamata

krediidikulukuse määrale. Kostja laenukontoga tehtud toimingutest nähtub, et laenuandja on oma

teavitamiskohustust võetava laenu osas täitnud. Lisaks on laenulepingu p-s 4.1 toodud selgelt jälgitav

tabel võetava laenu ning sellega kaasnevate kohustuste suuruse kohta. Kostja on pärast laenutaotluse

esitamist käinud postkontoris isikusamasust tuvastamas. See annab kohtule piisava aluse, leidmaks, et

kostja kavatsus võtta etteantud tingimustel SMS-lt laenu oli ehtne ja sihipärane. Kostja

majanduslikult keeruline olukord ei ole vastutust välistavaks asjaoluks. Lähtudes eeltoodust, on

hageja tõendanud, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline.

Laenulepingu p 4.1 vastavuse hindamises headele kommetele lähtus maakohus VÕS § 42 lg 1

sisustamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse asjakohastest sätetest (TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2).

Sõltuvussuhte ja erakorralise vajaduse ilmnemise välistavad kostja enda avaldatud andmed

laenutaotluse esitamisel täidetud küsimustikus. Kostja on küsimustikus märkinud, et elab isiklikus

majas, tema töökoht on firmas Tigel Ltd (ametikohaks juhatuse liige) üle aasta ning ta on soovinud

laenu tarbimise eesmärgil. Kostja on oma igakuiseks kindlaks sissetulekuks märkinud 34 000 krooni,

millest on maha arvanud igakuised kulutused 15 000 krooni. SMS-l oli esitatud andmete põhjal ja hea

usu põhimõttest lähtuvalt põhjendatud ootus, et esitatud andmed on tõesed. Kostja täidetud

küsimustik ja menetluse käigus avaldatud seisukohad annavad selguse selles, et kostja ei sõlminud

laenulepingut oma kogenematuse tõttu.

Laenulepingu p 4.1 ei ole tüüptingimusena tühine, kuivõrd lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei ole see teist lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustanud. Tüüptingimus vastab koguhinnangut arvesse võttes headele kommetele. Seetõttu tuleb

kostja esitatud vastuhagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise tingimused ei ole täidetud. Kohaldatud võlaõigusseaduse ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega või on Euroopa

Kohus püstitatud küsimustele vastanud. Eelotsuse küsimise taotlus on taotlus õigust tõlgendada ja

kohaldada, millega kohus ei ole seotud.

TsÜS § 86 lg-t 3 tuleb rakendada TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 abisättena. TsÜS § 86 lg 3 näeb

tarbijakrediidilepingute heade kommete osas ette erisuse, millest tuleneva eelduse peab ümber

lükkama laenuandja, s.o hageja. Hageja on TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevad eeldused ümber lükanud.

Kuna kostja on rikkunud kohustust tasuda laenu, tuleb tagastamata krediidisumma temalt välja

mõista. Intressinõude tühisust ei ole kohus tuvastanud, ka see tuleb nõutud suuruses kostjalt välja

mõista. Laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja viivise rakendumine oli tingitud kostja enda

käitumisest võlasuhtes. Võttes arvesse kohtu ette toodud asjaolusid ja menetluses esitatud seisukohti,

ei saa kokkulepet viivisemäära kohta VÕS § 42 lg-s 1 ja VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ette nähtud alustel

tühistada. Võlgnik peab VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatu tõttu

arvestama sellega, et tal on kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Kostja arvates on maakohus valesti kohaldanud TsÜS § 86 lg-d 1−3 ning VÕS § 113 lg-t 1 ja § 415

lg-t 1.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel

25. märtsi 2014. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

Määruse järgi on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. Maakohus ei ole andnud luba otsuse

edasikaebamiseks ega ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt

rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus keeldus alusetult tema määruskaebust menetlemast. Maakohus ei

menetlenud asja lihtmenetluses. Maakohus ei teinud märget lihtmenetluse kohta ei asja menetlusse

võttes ega ka otsuses. Otsuses on viide apellatsiooniõigusele.

Maakohus jättis TsÜS § 86 lg 3 alusetult kohaldamata ja vastuhagi rahuldamata, kuigi krediidi

kulukuse määr oli laenulepingus 999,99% aastas, olles Eesti Panga avaldatud määrast (27,86%)

35,89 korda suurem. Riigikohus on leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga

avaldatud määra üle kuue korra, on põhjust eeldada laenuvõtja sundolukorda ja seda ei ole vaja eraldi

tõendada. Tühist lepingut ei pea täitma ega maksma selle eest intressi ja viivist. Alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hageja esitanud.

9. Hageja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

10. Kostjale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Natalia Lausmaa on palunud määrata

kostjale riigi õigusabi osutamise tasuks kolme tunni eest 216 eurot (sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt lihtmenetluse tingimuste täitmist ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel

analüüsib kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise seaduslikkust (II) ja

lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III).

I

13. Hageja nõuab kostjalt 370 euro 66 sendi väljamõistmist. See on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ja

§ 133 järgi ka hagi hind. Sellest lähtudes on tegu lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause

mõttes.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik ja et asja

lihtmenetluses läbivaatamise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust (vt viimati Riigikohtu 15. oktoobri

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 13). Pealegi on maakohus nt 27. novembri 2012. a

määruses hagiavalduse menetlusse võtmise kohta märkinud (seda tekstis esile tõstes), et asja

arutatakse lihtmenetluses (I kd, tl 77).

14. Riigikohtu menetluses ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid:

• SMS ja kostja sõlmisid 20. juulil 2009 interneti vahendusel teenuse kasutamise lepingu, mille

alusel võimaldas SMS kostjal võtta kiirlaenu;

• kostja laenutaotluse alusel väljastas SMS talle 20. juulil 2009 laenuna 191 eurot 73 senti

(3000 krooni) 180 päevaks (st laen tuli tagastada hiljemalt 20. jaanuaril 2010) koguintressiga

172 eurot 56 senti, st 0,73% päevas (265,43% aastas);

• lepingujärgne krediidi kulukuse määr on 999,99% aastas;

• kostja on tasunud laenu tagastamiseks 92 eurot 67 senti;

• laenulepingu p 4.1 on käsitatav tüüptingimusena;

• SMS on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale.

II

15. Lihtmenetluses esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada

lahendit.

16. Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra

märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu

31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-12, p 9).

17. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus aga kostja apellatsioonkaebust menetlemast

alusetult, sest maakohus võis eelkõige olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

18. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu otsuse õiguslikud põhjendused on raskesti mõistetavad

ning kohati ebaselged ja vastuolulised.

Nimelt on maakohus lähtunud asja lahendamisel eelkõige võlaõigusseaduse tüüptingimusi

reguleerivatest sätetest (VÕS § 42 lg 1 2009. a juulis kehtinud redaktsioonis), sisustades neid kohati

paralleelselt TsÜS § 86 kriteeriumitega. Lõppkokkuvõttes on raske aru saada, millist sätet maakohus

kohaldas. Kolleegium märgib, et TsÜS § 86 lg 1 järgi toob heade kommete vastaselt kõrge intressi

kokkulepe kaasa kogu krediidilepingu tühisuse. VÕS § 42 kontekstis intressi kui tasu suurust krediidi

eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi ei hinnata, kuna see puudutab nii lepingu

põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. Sama kehtis ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud

VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi. Seega ei ole laenuintressi suuruse määramisel VÕS §-l 42 tähendust.

19. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu

vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete

vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on

võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis,

kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda.

Praeguses asjas on lepingujärgne krediidi kulukuse määr maakohtu otsuse järgi 999,99% aastas, mis

ületas 2009. a juulis Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra enam kui kuus korda.

20. Kui tarbijakrediidileping ei peaks TsÜS § 86 lg 1 alusel erandlikult siiski osutuma tühiseks, tuleb

asja uuel läbivaatamisel TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 kohaldamisel arvestada ka Riigikohtu 5. märtsi

2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 esitatud muude õiguslike seisukohtadega. Muu hulgas

tuleb arvestada, et asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise

eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja

teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta (vt viidatud määruse p 19).

21. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et laenulepingu tühisuse tuvastamisel ei saa hagi rahuldada, kuna

hageja ei ole esitanud nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohus on olnud seisukohal, et

hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist ei välista see, kui kohus leiab, et laenuleping

on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka

sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

Kolleegium selgitab, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine,

on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel

TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi

laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud

suuruses (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

22. Kolleegiumi arvates tuleb apellatsioonkaebuse läbivaatamisel kaaluda kostja vastuhagi läbi

vaatamata jätmist osas, milles kostja palub tuvastada lepingu ja nõuete tühisuse, kuna need asjaolud

tehakse kindlaks haginõude lahendamisel (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-162-13, p 48). Kolleegium ei saa jätta vastuhagi ise läbi vaatamata, kuna lahendab üksnes

määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale.

Põhjendatud võib kostja vastuhagi menetlemine olla vaid osas, mis puudutab enamtasutu tagastamist.

Küll märgib kolleegium, et rahalise nõude suurus tuleb kostjal endal selleks kindlaks määrata (vt ka

Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 18). Kuna kostja on tasutud summad

esitatud asjaoludel arvestanud laenu põhisumma katteks, mille tagastamiseks ei ole hagejal kohustust,

kuna see tuleb nagunii maksta, võib siiski ka see vastuhaginõue olla alusetu.

23. Kolleegium märgib, et Riigikohus on sarnast tsiviilasja lahendades (hageja on sama, kes

praeguses asjas) viidanud sellele, et hageja võis olla toime pannud kelmuse katse, kui esitas

maksekäsu kiirmenetluses kohtule tahtlikult valeandmeid võla suuruse kohta (vt Riigikohtu 5. märtsi

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24).

Ka praeguses asjas on hageja maksekäsu kiirmenetluses nimetanud oma põhinõudena märksa

suurema summa (765 eurot) kui hagis (99 eurot 5 senti). TsMS § 481 lg 21 järgi ei kohaldata

maksekäsu kiirmenetlust kõrvalnõuetele (eelkõige viivis, intress, lepingu tasu, lepingu pikendamise

tasu, võlanõude menetlemisega seotud tasud, nt meeldetuletuskirjade eest jms) ulatuses, mis ületab

põhinõuet. TsMS § 45 lg 6 esimese lause järgi, kui menetlusosalise või muu isiku käitumises

ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Hageja

korduv tegevus viitab süsteemsusele ning selle tõkestamise vajadusele laiemalt. Seetõttu peab

kolleegium vajalikuks edastada pädevale asutusele kuriteoteate.

III

24. Riigikohus vabastas kostja 21. mai 2014. a määrusega kautsjoni tasumisest ja rahuldas taotluse

saada riigi õigusabi hilisema hüvitamiskohustusega.

25. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat N. Lausmaa taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb

rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 216 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel.

Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

26. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu