3-2-1-113-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-113-14

Määruse kuupäev

Tartu, 5. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

S. K avaldus ainuhooldusõiguse saamiseks või lapsega

suhtlemise korra määramiseks ja K. K avaldus

ainuhooldusõiguse saamiseks ning isa ja lapse suhtlemise

korra määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-28229

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K määruskaebus

S. K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (isa) S. K, esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Avaldaja (ema) K. K, esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider

Puudutatud isik (laps) C. D. K, määratud esindaja

vandeadvokaat Eva Tibar

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. jaanuari 2014. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

9. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-28229 S. K ja C. D. K suhtlemise korra määramise

ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Rahuldada K. K määruskaebus.

3. Tagastada K. K määruskaebuselt 2. mail 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

Advokaadibüroo Siiri Schneider OÜ kontole (EE511010022038238003).

4. Rahuldada S. K määruskaebus.

5. Tagastada S. K määruskaebuselt 24. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

OSAÜHINGU ADVOKAADIBÜROO LAUS & PARTNERID kontole (EE

571010002031399008).

6. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. K (avaldaja I, isa) esitas 19. juulil 2012 Harju Maakohtule avalduse C. D. K (laps) vanemate

ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks.

Avalduse kohaselt sündis laps 16. augustil 2009. Laps elab emaga Eestis kolmetoalises korteris, mille

kõik kulud kannab isa, samuti annab isa lapse ülalpidamiseks iga kuu 800 eurot. 2011. aastal lapsega

Saksamaal vanavanemaid külastades selgus, et laps ei ole eakohaselt arenenud, tal on käitumishäired

ja ta vajab ravi, mida kinnitavad erialaspetsialistide arvamused. Ema ei ole lapsele ravi taganud ja on

keeldunud last Saksamaale ravile lubamast, ohustades sellega lapse tervist. Ema on möönnud, et ta ei

tule lapse hüsteerilise käitumisega toime ning isa on teinud talle ettepaneku, et ta võtab lapse enda

juurde Šveitsi elama. Ema on olnud nõus, et laps võiks kooliealisena asuda elama isa juurde, kuid

lapse huvides peaks ta juba enne kooli algust kasvama keskkonnas, kus ta kooli läheb. Kuna ema ei

taga lapse heaolu ja tervist, tuleb lapse ainuhooldusõigus anda üle isale. Samuti takistab ema isal ja

lapsega suhelda.

2. Menetluse kestel palus isa korduvalt kohaldada esialgset õiguskaitset ja lubada lapsega sõita

erineva pikkusega ajavahemikeks Saksamaale ja Šveitsi nii lapsele ravi võimaldamiseks kui ka

lapsega suhtlemiseks, sh võimaldamaks Saksamaal elavatel vanavanematel lapsega suhelda. Need

taotlused jäid rahuldamata. Kohus lubas esialgse õiguskaitse korras isal lapsega kohtuda Tallinnas.

3. K. K (avaldaja II, ema) vaidles isa avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Isa senine

käitumine kinnitab, et ta ei ole tegelikult lapsest huvitatud, tal ei ole aega lapsega tegeleda ning

ainuhooldusõiguse korral jääks laps Saksamaale vanavanemate kasvatada. Emal on lapsega tihe

emotsionaalne side, ta ei ole lapse tervist ohtu seadnud ning lapsel on Eestis hea elada ja üles

kasvada.

4. Ema esitas 9. novembril 2012 maakohtule avalduse, milles palus vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetada ja anda lapse ainuhooldusõigus emale või lõpetada ühine hooldusõigus üksnes lapse elu ja

viibimiskoha määramise osas ja anda emale ainuotsustusõigus määrata lapse elu- ja viibimiskoht.

Avalduse kohaselt on lapsel oluline side Eestiga, kus ta on elanud ja sündinud. Lapse elukohta ei ole

põhjendatud muuta ning seetõttu tuleks emale anda ainuhooldusõigus.

5. Isa vaidles ema avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Isa esitas 10. detsembril 2013 alternatiivse taotluse juhuks, kui kohus ei rahulda taotlust

ainuhooldusõiguse saamiseks. Isa palus sel juhul säilitada vanemate ühise hooldusõiguse ja määrata

kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord nii, et isal on õigus lapsega igal ajal Tallinnas kohtuda, kui ta

teatab sellest emale ette vähemalt ühe nädala. Kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni või

kooliminekuni võib laps iga kahe kuu tagant reisida kuni kümneks päevaks isa elukohta. Lapse

koolimineku järel reisib laps isa elukohta koolivaheaegadel vastavalt koolivaheaja pikkusele,

v.a suvevaheajal, mil laps reisib vähemalt üheks kuuks isa elukohta. Vanemad lepivad lapse reisid

enne kokku lapse huve silmas pidades. Haiguse, tööülesannete vm asjaoludel ära jäänud kohtumised

asendatakse vanemate kokkuleppel esimesel võimalusel. Lapse ema ei või takistada lapsel isaga

suhelda ja reisida. Vanematel on õigus suhelda lapsega telefoni või arvuti vahendusel ajal, mil laps

viibib teise vanema juures.

Isa tegi ka emale alternatiivses nõudes sätestatud tingimustega kompromissiettepaneku.

7. Ema esitas 17. detsembril 2013 avalduse täienduse, milles palus lisaks ainuhooldusõiguse

saamisele määrata kindlaks ka isa ja lapse suhtlemise kord. Ema palus määrata kindlaks isa ja lapse

suhtlemise korra, mille kohaselt on isal õigus kohtuda lapsega neljal päeval kuus tingimusel, et isa

võtab lapse tema elukohast hommikul kell 10.00 ja toob tagasi sama päeva õhtul kell 19.00, teatades

kohtumise kuupäevadest emale e-kirjaga vähemalt kaks nädalat ette. Samuti täpsustas ema oma

alternatiivset nõuet ainuotsustusõiguse saamise osas, soovides saada ainuotsustusõigust ka lapsele

hariduse andmise küsimustes.

8. Lapsele määratud esindaja toetas lapse senise elukoha säilimist lapse turvalisuse tagamiseks.

Arvamustes isa esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluste kohta ei toetanud esindaja lapse

terviseuuringuteks või raviks välisriiki viimist, kuid leidis, et vanemad võiksid leppida kokku isa ja

lapse suhtlemise korras, sh kohtumenetluse ajaks ning süvendada isa ja lapse emotsionaalset sidet.

Esindaja toetas isa ja lapse suhtlemist Tallinnas, kuid ei toetanud lapse välisriiki viimist, sest lapse

emast ja kodust pikemaks ajaks eraldamine võib erinevate suhtluskeelte tõttu kahjustada lapse

turvatunnet. Aja jooksul on kindlasti põhjendatud ka isa ja lapse suhtlemine isa kodumaal, kuid see

eeldab lapse valmisolekut. Asjaolu, et kolmeaastane laps ei saa külastada pikemalt isa sünniriiki, ei

saa põhimõtteliselt kahjustada isa ja lapse suhet ega lapse arengut. Kuna ei ole teada isa elukoht, ei

ole tema taotlus lapse oma elukohta viimiseks põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud taotlus lubada

lapsel esialgse õiguskaitse korras vanavanemaid külastada, sest puudub õiguslik alus sellist olukorda

reguleerida. Isaga praegu Eestist lahkumine ei oleks lapsele turvaline, sest nende suhtlus on olnud

vähene ja laps võõrastab nii isa kui ka isapoolseid vanavanemaid ning isal puudub kogemus lapsega

hakkama saada.

17. detsembri 2013. a kohtuistungil oli esindaja seisukohal, et kuni lapse kooliminekuni võiks isa ja

lapse kohtumised toimuda lapse elukohariigis, sh tuleks määrata sisseelamise periood, mil isa viibiks

Eestis lapsega koos ka öösiti. Alates lapse kooliminekust võiks laps koolivaheaegadel isaga reisida.

9. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (linnaosavalitsus)) toetas lapse Eestisse elama

jäämist, sest lapse emast eraldamine ja toimetamine võõrasse keskkonda mõjuks lapse psüühikale

halvasti. Põhjendatud on emale hooldusõiguse andmine. Isal on alati võimalus lapsega Eestis suhelda.

Arvamustes isa esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluste kohta ei toetanud linnaosavalitsus lapse

terviseuuringuteks või raviks välisriiki viimist, kuid toetas algul isa ja lapse koos reisimist

Saksamaale või Šveitsi kuni kaheks nädalaks, kui lapsele on tagatud võimalus suhelda sel ajal ka

emaga. Hiljem leidis linnaosavalitsus, et väikese lapse emast pikemaks ajaks eraldamine ja võõrasse

keelekeskkonda toimetamine ei ole lapse huvides. Isal oleks mõistlik külastada last tihedamini

Tallinnas lapsele tuttavas keskkonnas, et lapsel tekiks isa vastu usaldus. Tulevikus on kindlasti

põhjendatud ka isa ja lapse suhtlemine isa kodumaal.

17. detsembri 2013. a kohtuistungil toetas linnaosavalitsus lapse esindaja pakutud kompromissi, sest

lapse ja isa side ei ole tugev ning isa ei ole kasutanud kõiki võimalusi lapsega Eestis suhelda. Esialgu

peaks isa suhtlema lapsega Tallinnas ja vastavalt asjaolude kujunemisele võiks laps reisida isaga ka

enne kooliea saabumist.

10. Harju Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2014. a määrusega avaldused osaliselt.

Maakohus jättis vanematele ühise hooldusõiguse, kuid andis emale ainuotsustusõiguse lapse viibimis-

ja elukoha ning hariduse küsimustes, ning määras kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra. Vanemate

menetluskulud jättis maakohus kummagi vanema enda kanda ning lapsele määratud esindaja kulud

riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole põhjendatud viia last elama teise keskkonda, kus tal

on keelelised raskused ja puudub talle kõige lähedasem isik, ema, kellelt leida tuge ja turvalisust.

Lapse isa on lapsega kohtunud kuni viis korda aastas. Isa hoolib lapsest, kuid töökohustused ei

võimalda tal lapsega sagedamini Eestis kohtuda. Isa kohtusse pöördumine aktiviseeris lapse ema

pöörama rohkem tähelepanu lapse tervise ja arengu probleemidele. Laps tunneb isa ning probleemi

isaga vaba aja veetmisel ei teki. Probleemiks on hetkel suhtluskeel, sest laps ei oska saksa ega inglise

keelt. Samas väitis isa, et ta tegi algust vene keele õppimisega. Kohus ei ole veendunud, et isa suudab

last kasvatada ja temaga pidevalt tegeleda, sest tal puuduvad sellealased oskused ja kogemused. Isa

tegeleb äriasjadega ning soovib palju reisida, kuid laps vajab iga päev vanema lähedust ja hoolt.

Seega on lapse huvides, et tema elukohaks jääb tema praegune elukoht. Vanemate ühise

hooldusõiguse täielik lõpetamine ei ole samuti põhjendatud, kuid lapse emale tuleb anda

otsustusõigus lapse viibimis- ja elukoha ning hariduse küsimuses.

Vanemad soovisid määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra. Põhjendatud on määrata

suhtluskord, mille kohaselt on isal õigus igal ajal lapsega Tallinnas kohtuda tingimusel, et ta võtab

lapse ema elukohast hommikul kell 10.00 ja toob tagasi sama päeva õhtul hiljemalt kell 19.00, kui

vanemad ei lepi kokku teisiti. Lapsega suhtlemise kuupäevadest on isa kohustatud lapse emale e-posti

teel teatama vähemalt kaks nädalat ette. Alates lapse seitsmeaastaseks saamisest võib isa reisida koos

lapsega lapse koolivaheajal oma elukohta vastavalt koolivaheaja pikkusele, v.a suvevaheaeg, mil isa

võib lapsega reisida vähemalt üks kuu. Enne igakordset reisi tuleb isa vähemalt kaheks päevaks

Tallinnasse, et viibida koos lapsega. Lapse ja isa täpsad reisiajad lepitakse vanemate vahel enne

kokku lapse huve silmas pidades.

Laps on praegu eas, kus võõrasse keelekeskkonda sattudes võib ema puudumine tekitada lapses

hirmu ja hingelisi üleelamisi. Nii väike laps ei suuda veel enda eest hoolt kanda ja ohtudest hoiduda.

Arvestades isa ja lapse seniseid kohtumisi Tallinnas (kuni viis korda aastas), ei ole mõistlik seda

piirata ühele korrale kuus. Kui vanematele ei sobi mingil põhjusel kohtu määratud aeg, võivad nad

kellaaegades teisiti kokku leppida. Kui lapse ja isa suhe on arenenud selliseks, et laps soovib ise jääda

ööbima isa juurde Tallinnas ning sellega ei kaasne ohtu lapsele, on vanematel võimalus

suhtlemiskorda alati kokkuleppel muuta.

11. Isa esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määratud suhtluskorra ja määrata see

vastavalt isa esitatud taotlusele.

Ema, lapsele määratud esindaja ja linnaosavalitsus vaidlesid isa määruskaebusele vastu ja palusid

jätta selle rahuldamata.

12. Ema esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus

määras, et isa võib lapsega igal ajal Tallinnas kohtuda, ning menetluskulude jaotuse osas.

Isa ja linnaosavalitsus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Lapsele

määratud esindaja toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada.

13. Harju Maakohus jättis kaebused rahuldamata ja edastas need tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. aprilli 2014. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6

alusel kordamata.

Vastuseks isa määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus põhjendas, miks tuleb isa ja

lapse suhtlemist kellaajaliselt piirata, sh välistada lapse ööbimine isa juures. Maakohus andis

ainuotsustusõiguse lapse viibimis- ja elukoha osas emale, märkides, et laps on elanud sünnist saati

koos emaga ja vajab stabiilsust. Seetõttu ei ole lapse huvides ööbida koos isaga ilma vanemate

sellekohase kokkuleppeta. Maakohtu määratud kellaajaline piirang on põhjendatud lapse päevakava,

sh lasteaias käimise vajadust arvestades.

Maakohus põhjendas, miks võib isa lapsega reisida isa elukohta alles pärast lapse seitsmeaastaseks

saamist. Sellega ei ole maakohus piiranud lapse liikumisvabadust. Maakohus andis

ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha osas üle emale. Perekonnaseaduse (PKS) § 124 lg 1 järgi on

hooldajal õigus lapse viibimiskohta määrata. Määruskaebuses on õigesti märgitud, et emal on

edaspidi õigus lapsega reisida. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (LaKS) § 30 lg 2 kohaselt on lapsel

või tema vanematel õigus perekonna kokkusaamise eesmärgil vabalt lahkuda Eesti Vabariigist või

Eesti Vabariiki sisse sõita vastavalt kehtestatud korrale. Ekslik on määruskaebuse väide, mille

kohaselt juhul, kui ema kolib lapsega elama teise riiki, välistaks maakohtu määrus isa ja lapse

suhtlemise täielikult, kuna praegu on neil lubatud suhelda üksnes Tallinnas. Kui vanemad ei lepi

kokku teisiti, tuleneb maakohtu määrusest emale kohustus korraldada omale viibimiskoht Tallinnas

lapse üleandmiseks ja vastuvõtmiseks.

Vastuseks ema määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohtu määruse resolutsioon on selge

ja täidetav ning isa õigus kohtuda lapsega iga päev ei ole ebamõistlik, arvestades asjaolu, et isa peab

enne kokkusaamistest emale teatama. Arvestades isa senist maakohtu määruses kirjeldatud suhtlemist

lapsega, puudub alus arvata, et isa asuks määratud suhtlemisõigust teostama vastuolus lapse

huvidega.

Maakohtu määratud menetluskulude jaotus on põhjendatud. Vanemate avaldused rahuldati osaliselt.

TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

Kohus võib otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see

on asjaolusid arvestades õiglane. Maakohus on märkinud, et isa kohtusse pöördumine aktiviseeris

ema pöörama rohkem tähelepanu lapse tervise ja arengu probleemidele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Isa esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse täielikult ja maakohtu

määruse suhtlemise korra määramise osas ning teha uue määruse, millega määrata isa taotletud

suhtlemise kord, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus määruse olulises osas põhjendamata.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb isa ja lapse suhtlemist Tallinnas ajaliselt piirata, sh välistada

lapse ööbimine isa juures. Puuduvad igasugused kaalutlused kellaaegade valiku osas. Samuti on

selline suhtlemise kord põhjendamatu, sest suhtlemise kord tuleb määrata selliselt, et vanem ja laps

saaksid ka tegelikult sel ajal suhelda. Kui isal ei ole võimalik lapsega piisavalt suhelda, siis ei saa

tekkida ka piisavat emotsionaalset sidet. Vanema ja lapse suhtlemise ajaline piiramine oleks

põhjendatud, kui vanem avaldaks lapsele kahjulikku mõju, kuid praegusel juhul ei ole kohtud seda

tuvastanud. Ainuüksi lapse stabiilsuse tagamise huvides ei ole selline piirang põhjendatud.

Kohtud ei ole põhjendanud ka seda, miks ei ole lapse huvides reisida isaga isa või tema vanemate

elukohta väljaspool Eestit. Kohtud on lähtunud üldisest eeldusest, et lapse huvides ei ole reisida

võõrasse keelekeskkonda sellises vanuses. Kohtud ei ole seejuures tuginenud ühelegi konkreetsele

tõendile, millest nähtuks tegelik kahjulik mõju avaldajate lapsele. Kohtud ei ole põhjendanud, mille

alusel nad järeldavad, et lapsel tekib isaga reisides hirm ja hingelised üleelamised.

Kohtud on põhjendamatult piiranud lapse liikumisõigust, kui ei ole lubanud lapsel isaga väljapoole

Eestit reisida. Ringkonnakohus ei ole sellele väitele vastanud.

16. Ema esitas määruskaebuse, milles palus muuta maa- ja ringkonnakohtu määruses sätestatud isa ja

lapse suhtlemise korda ning menetluskulude jaotust. Ema palus määrata, et isal on õigus suhelda

lapsega neljal päeval kalendrikuus, ja jätta menetluskulud isa kanda või saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud põhjendamatult määramata isa ja lapse suhtlemise

päevade arvu kalendrikuus ja sellisena ei ole kohtu määratud suhtlemiskord selge ega täidetav, kuna

isa võib lapsega suhelda 1–31 päeva kuus. Kuna vanemad esitasid avalduse suhtlemise korra

määramiseks, peab kohus määrama mõistliku päevade arvu.

Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta isa kanda, sest isa taotles viiel korral

põhjendamatult esialgse õiguskaitse kohaldamist ning vaidluse põhiküsimuses (ainuhooldusõiguse

üleandmine) jäi isa avaldus rahuldamata, kuid ema avaldus ainuotsustusõiguse osaliseks saamiseks

rahuldati.

17. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtu määratud kellaajad

arvestavad lapse päevakava ja vajadusi ning isa ei ole taotlenud teistsuguste kellaaegade määramist.

Kuna emal on õigus määrata lapse viibimiskoht, ei ole isa juures ööbimine ilma vanemate

kokkuleppeta põhjendatud. Selline suhtlemise kord ei süvenda lõhet isa ja lapse vahel, selle põhjustab

hoopis isa enda käitumine, kui ta ei käi last vaatamas. 2014. a suvel ei ole isa last kordagi vaatamas

käinud ja laps on isast võõrdunud. Kuna isa ei ole lapsega piisavalt suhelnud, ei ole neil tekkinud

lähedasi isiklikke suhteid ning seetõttu ei ole isa ja lapse koos reisimine põhjendatud. Lapse teise

keelekeskkonda üleviimine ei ole lapse huvides ja seda on kinnitanud ka lasteaia esitatud tõend. Laps

saab reisida talle lähedase isiku, s.o emaga. Isa ei ole praegu isik, kes suudaks tagada lapse huvide

kaitse lapse reisimise ajal. Isa taotletud suhtlemise kord ei ole üheski punktis põhjendatud.

18. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse huvides on kohtuda

isaga Tallinnas igal ajal. Neli päeva kalendrikuus on selgelt ebamõistlik piirang ja süvendab lõhet isa

ja lapse vahel. Menetluskulude jätmine isa kanda ei ole põhjendatud. Pigem tuleks need jätta ema

kanda, kes ajendas lapse tervist ohustades isa kohtu poole pöörduma.

19. Lapsele määratud esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Määruse kohaselt saavad vanemad alati kokku leppida pikemaajalistes kohtumistes, kui see on lapse

huvides. Olukorras, kus laps vaevu tunneb oma isa, ei ole põhjendatud lapse ööbimine isa juures

mõnes Tallinna hotellis. Kuna isa ei ole lapsega seni piisavalt suhelnud, ei ole põhjendatud ka lapse

reisimine isaga pikemaks ajaks välisriiki.

Ema määruskaebusele ei ole esindaja vastanud.

20. Linnaosavalitsus ei toetanud määruskaebusi ja palus jätta need rahuldamata. Isa ja lapse Tallinnas

kohtumise päevade arvu piiramine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud lapse viimine isa

elukohta või vanavanemate elukohta Saksamaal, sest seal on lapsele võõras keelekeskkond ning

vanemaga suhtlemine raskendatud. Isa peaks kasutama oma õigust ja kohtulahendiga antud võimalust

lapsega Tallinnas suhelda ning last lapsele tuttavas keskkonnas tihedamini külastama, et lapsel tekiks

isa vastu usaldus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et määruskaebused tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tuleb suhtlemise korra ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ning asi saata

tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas ei ole menetlusosalised

maakohtu määrust vaidlustanud ning selles osas on see jõustunud.

Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras

üksnes osas, mille peale on kaevatud. Vanemad vaidlevad kassatsioonimenetluses isa ja lapse

suhtlemise korra määramise ja menetluskulude jaotamise üle.

22. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on asja lahendades pidanud lapse ema kohtumenetluses

ekslikult puudutatud isikuks.

Asja materjalidest nähtub, et isa esitas 19. juulil 2012 Harju Maakohtule avalduse vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks ning 10. detsembril 2013 alternatiivse

nõude määrata isa ja lapse suhtlemise kord, kui kohus otsustab jätta isale ainuhooldusõiguse andmata.

Ema esitas 9. novembril 2012 omakorda avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse saamiseks või lapse elu- ja viibimiskoha osas ainuotsustusõiguse saamiseks,

tasudes avalduselt ka riigilõivu. Maakohus võttis 14. novembri 2012. a määrusega ema avalduse

menetlusse. Pärast isa alternatiivse nõude esitamist täiendas ema 17. detsembril 2013 oma avaldust ja

palus lisaks hooldusõiguse muutmisele määrata ka isa ja lapse suhtlemise korra.

Seega on mõlemad vanemad esitanud kohtule avalduse nii vanemate ühise hooldusõiguse

muutmiseks kui ka isa ja lapse suhtlemise korra määramiseks. Maakohus on mõlemad avaldused

menetlusse võtnud. Seega tuleb mõlemat vanemat käsitada menetluses avaldaja, mitte puudutatud

isikuna TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes, nagu nähtub maa- ja ringkonnakohtu määrusest.

Kolleegiumi arvates ei ole see aga oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 697 mõttes, mis

tooks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maa- ja ringkonnakohtu määrust tühistada.

Kolleegium selgitab, et hooldusõiguse muutmine ja lapsega suhtlemise korraldamine lahendatakse

TsMS § 475 lg 1 p 8 ja TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. TsMS § 476 järgi algatab kohus

hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib

menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS § 137 lg 1 järgi otsustab kohus vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel. Lapsega suhtlemise

korra määrab kohus PKS § 143 lg 2¹ järgi vanema nõudel, kuid PKS § 143 lg 5 järgi võib kohus

suhtlemiseks vajalikke meetmeid kohaldada ka omal algatusel. Kui kohtule esitatakse avaldus

hooldusõiguse muutmiseks ja/või suhtlemise korra määramiseks, peab kohus avalduses esitatud

nõuded TsMS § 438 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1, § 478 lg-ga 1 ja § 463 lg-ga 2

lahendama.

Kuna praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud muutmata maakohtu määruse, millega maakohus

rahuldas osaliselt ema avalduse ja lahendas tema nõuded, ei ole kolleegiumil alust tühistada

kohtumäärusi üksnes sel põhjusel, et ema on kohtulahendil märgitud puudutatud isikuna. Küll tuleb

maakohtul asja uuesti läbi vaadates arvestada ülal märgitud põhjendusi ja puudus kõrvaldada.

23. Maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb isa ja lapse suhtlemise korra osas tühistada seetõttu, et

maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul isa ja lapse suhtlemise küsimust menetledes selgitanud välja

kõiki olulisi asjaolusid ega teinud kõike endast sõltuvat, et vanemad lahendaksid isa ja lapse

suhtlemise küsimuse kokkuleppel, pidades silmas lapse huve.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus teeb hagita menetluses TsMS § 435 lg 1 järgi koosmõjus

TsMS § 477 lg-ga 1, § 478 lg-ga 1 ja § 463 lg-ga 2 määruse alles siis, kui asja on ammendavalt

arutatud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.

Hagita asjas ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud taotluste

ega asjaoludega. TsMS § 5 lg 3 järgi selgitab kohus hagita asjas üldjuhul ise asjaolud ja kogub selleks

vajalikud tõendid. Kohus peab TsMS § 477 lg 7 järgi kontrollima, et avaldus vastaks seadusele ja

oleks tõendatud, sh peab kohus nõudma tõendite esitamist või koguma neid vajadusel ise. Kuna

suhtlemise reguleerimine on hagita asi ja kohus võib PKS § 143 lg 5 järgi rakendada suhtlemise

korraldamiseks lapse huvide tagamiseks meetmeid ka omal algatusel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist

korraldades teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja

vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele PKS § 123 lg 1 tähenduses.

24. Lisaks peab kohus last puudutavas menetluses TsMS § 561 lg 1 järgi nii vara kui võimalik ja igas

menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Selleks peab kohus

asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada

perenõustaja abi. Kohus võib last puudutava menetluse TsMS § 561 lg 2 järgi ka peatada, kui sellega

ei kaasne lapse huvisid ohustavat viivitust ning kui asjaosalised on valmis laskma ennast

kohtuväliselt nõustada või kui kohtu arvates on muul põhjusel väljavaateid lahendada asi asjaosaliste

kokkuleppel.

Ka TsMS § 4 lg 4 järgi peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle

osa lahendataks kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks mh esitada

pooltele kompromissilepingu kavandi või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile

ettepanek vaidlus kohtuväliselt lahendada või lepitaja poole pöörduda. Kui kohtu hinnangul on see

kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta

kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukoha juurde, et kohus võib vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises

lepitusmenetluses eelkõige juhul, kui vanemad vaidlevad hooldusõiguse muudatuste või lapsega

suhtlemise korraldamise üle TsMS § 550 lg 1 p 2 mõttes (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 30–31).

25. Ülalmärgitu kohaselt peab kohus vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma

uurimispõhimõttest ning tegema kõik endast oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja

kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga

määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks peab kohus arutama vanematega kõiki lapsega

suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi

tegema ning selgitama, mil viisil ta kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad

lepitamatutele erimeelsustele. Kolleegiumi arvates on last puudutavates vaidlustes väga oluline

pakkuda vanematele võimalust saada last puudutavate küsimuste lapse huvides lahendamiseks abi

erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus

erimeelsuste ületamiseks.

Praeguses asjas on maakohus menetlenud küll ammendavalt hooldusõiguse muutmise küsimust ning

lahendanud menetluse kestel korduvalt esialgse õiguskaitse korras lapse välisriiki lubamise küsimust,

kuid toimiku materjalidest nähtub, et isa esitas lapsega suhtlemise korraldamiseks avalduse alles

10. detsembril 2013. Vahetult pärast seda toimus 17. detsembril 2013 kohtuistung, kus ema esitas

avalduse, milles palus määrata isa ja lapse suhtlemise teisiti. Toimikust nähtub, et istungil arutati isa

ja lapse suhtlemise korda ning kohus küsis kompromissi sõlmimise võimalikkuse kohta, kuid

kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks suunanud pooli lapse huvides erimeelsusi

lahendama ja lapsega suhtlemises kokku leppima, sh juhtinud tähelepanu võimalusele kasutada

perenõustaja abi või suunanud vanemaid osalema lepitusmenetluses, et erimeelsused ületada (III kd,

tl 176–181). Selle asemel tegi maakohus 24. jaanuaril 2014 määruse, millega määras suhtlemise

korra.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ülalmärgitust juhindudes lapsega suhtlemise korraldamine

uuesti lahendada.

26. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et suhtlemise korra määramise eesmärk on tagada

eelkõige lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada lahus elava vanemaga lähedased

suhted.

LaKS § 28 järgi on lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, õigus säilitada isiklikud

suhted ja kontakt mõlema vanema ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last.

Seda ei muuda ka asjaolu, et vanem elab välisriigis. Ka lapsel, kelle vanemad elavad eri riikides, on

LaKS § 30 lg 1 järgi õigus isiklikele kontaktidele ja suhetele mõlema vanemaga. Samuti tuleneb

PKS § 143 lg 1 esimesest lausest lapse õigus suhelda isiklikult mõlema vanemaga.

Ülalmärgitut arvestades on üldjuhul lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh ka selle

vanema tavapärases elukeskkonnas, et laps saaks osa ka lahus elava vanema elust, keelest ja

kultuurist. Seetõttu ei ole kolleegiumi arvates isa soov suhelda lapsega lisaks lapsele tuttavale

elukeskkonnale ka isa elukeskkonnas iseenesest lapse huvidega vastuolus ega lapsele eelduslikult

kahjulik, kuid sellist suhtlemist määrates tuleb arvestada, et reisimine lahus elava vanemaga

suhtlemiseks ei muutuks lapsele ülemäära koormavaks. Seetõttu tuleb kohtul kõiki asjaolusid ja

vanemate õigustatud huve kaaludes igal üksikjuhtumil hinnata, kas ja millises ulatuses vastab lapse ja

vanema välisriigis suhtlemine asjast puudutatud lapse huvidele PKS § 123 lg 1 tähenduses.

27. Praeguses asjas on maakohus märkinud, et laps tunneb isa ja tal ei teki probleeme isaga vaba aega

veetes, kuid probleemiks on ühise suhtluskeele puudumine. Samuti on maakohus nentinud, et

tulenevalt lapse vanusest võib võõrasse keelekeskkonda sattumine tekitada lapses hirmu ja hingelisi

üleelamisi, kuid maakohtu määruse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, mille alusel jõudis

maakohus sellele järeldusele.

Kolleegiumi arvates tuleb lapse huve silmas pidades välisriigis suhtlemise küsimust lahendades

lähtuda eelkõige asjast puudutatud lapse arengutasemest, isikuomadustest, läbisaamisest teise

vanemaga jm olulistest asjaoludest, et selgitada, kas lapsel on turvaline lahus elava vanemaga

välisriigis suhelda. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus neid asjaolusid piisavalt välja selgitanud ega

põhjendanud, miks kõiki asjaolusid arvestades on lapse huvides suhelda isaga kuni seitsmeaastaseks

saamiseni üksnes Eestis.

Kui kohtu arvates vajab laps isaga välisriigis suhtlemiseks või Eestis isaga pikemateks

suhtlusperioodideks, sh isa juurde ööbima jäämiseks kohanemisaega, saab kohus suhtlemist

korraldades seda arvestada ja määrata astmelise suhtlemise korra, mille järgi muutuvad isa ja lapse

kohtumised järk-järgult pikemaks ning mõne aja möödudes saavad isa ja laps ka koos reisida ning

välisriigis suhelda.

28. Lisaks märgib kolleegium, et maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord, mille

ringkonnakohus jättis muutmata, ei ole osaliselt selge ega täidetav.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et vältimaks vanemate olemasolevaid ja

tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist

reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja

sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud

aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi

sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku

(vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21–22).

Kuigi ka vanema aspektist on suhtlemise korraldamise eesmärk ühest küljest tagada vanemale

võimalus tunda oma last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted, tuleb lapsega

suhtlemist reguleerides mh arvestada ka vanema kohustust lapsega suhelda.

PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on vanemal lisaks õigusele ka kohustus lapsega suhelda ning sellest

tulenevalt on suhtlemise korraldamine vajalik ka selleks, et lapsest lahus elav vanem osaleks lapse

eest hoolitsemisel ja tema kasvatamisel. Seega tuleb lapsega suhtlemist reguleerides pidada silmas ka

seda, et ühest küljest õigustatud vanem on samas ka kohustatud suhtlemise korda täitma ja osalema

lapse arendamisel.

Seetõttu ei ole üldjuhul põhjendatud sätestada lapsega suhtlemist korraldades üksnes isa võimalus

lapsega igal ajal vastavalt oma soovile suhelda, kui sellest on ette teatatud. Kuna isal on ka kohustus

lapsega suhelda, peab kohtulahendist selgelt tulenema, millal ja kui tihti peab isa tagama lapsele

võimaluse temaga koos ega veeta.

29. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, tuleb kummagi vanema esitatud määruskaebus rahuldada ja

asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Mõlema määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

määruskaebustelt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, mille

kaudu on kumbagi menetlusosalist kassatsiooniastmes vandeadvokaat esindanud.

Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada, sh saab maakohus arvestada kummagi vanema kassatsiooniastmes esitatud

väiteid menetluskulude väära jaotuse kohta.

Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull