3-2-1-73-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Elion Ettevõtted Aktsiaseltsi hagi Külli Kuldkepi vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-10616

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Külli Kuldkepi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1682 eurot 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Elion Ettevõtted Aktsiaselts (registrikood 10283074)

Kostja Külli Kuldkepp, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-10616

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Külli Kuldkepi kassatsioonkaebuselt 13. jaanuaril 2014 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Külli Kuldkepi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elion Ettevõtted Aktsiaselts (hageja) esitas 6. märtsil 2013 Külli Kuldkepi (kostja, täitemenetluses

sissenõudja) vastu Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 052/2013/159

sundtäitmine lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt edastas kohtutäitur 25. veebruaril 2013 hagejale nimetatud täiteasjas

täitmisteate, mille kohaselt oli kostja algatanud hageja vastu täitemenetluse Tööinspektsiooni Põhja

Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 20. novembri 2012. a otsuse nr 4.4-2/2197 täitmiseks,

s.o 1682 euro 73 sendi saamiseks. Koos kohtutäituri tasuga nõuti hagejalt kokku 1910 eurot 9 senti.

Sundtäitmine on lubamatu, sest hageja on oma kohustuse kostja vastu täitnud.

Töövaidluskomisjon tunnistas 20. novembri 2012. a otsusega koondamise tõttu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühiseks, lõpetas töölepingu ja mõistis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest hagejalt kostja kasuks välja hüvitise, mis vastas kostja kolme kuu keskmisele töötasule. Kuna

hageja oli tasunud kostjale töölepingu lõpetamisel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses

koondamishüvitist, oli hagejal õigus nõuda kostjalt alusetult makstud koondamishüvitis tagasi.

Hageja esitas pärast töövaidluskomisjoni otsuse saamist kostjale nõude tagastada alusetult saadu ja

saatis tasaarvestusettepaneku (21. ja 29. novembril 2012 e-kirjaga ning 10. detsembril 2012 tähitud

kirjaga). Kostja ei esitanud tasaarvestamise ettepanekule vastuväiteid ning pärast vastuväidete

esitamise tähtaja möödumist luges hageja kostja nõude osaliselt tasaarvestatuks ja maksis kostjale

pärast nõuete tasaarvestamist 2674 eurot 98 senti. Hilisemast kirjavahetusest hagejaga nähtub, et

kostja sai tasaarvestusavalduse kätte ja oli selle sisust teadlik.

Hagejal oli õigus poolte nõuded tasaarvestada, sest töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-s 1 nimetatud

koondamishüvitis ja TLS § 109 lg 1 alusel töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu makstav

hüvitis on erinevad hüvitised. Töövaidluskomisjon mõistis hagejalt TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme

kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise ega võtnud seisukohta hageja makstud koondamishüvitise

kohta. Tasaarvestus ei olnud töövaidluskomisjoni esitatud nõude esemeks ja selle kohta ei võetud

otsuses seisukohta. Seega oli hagejal õigus nõuded tasaarvestada.

Hageja ei pidanud tühise tehingu alusel makstud koondamishüvitist nõudma töövaidlusorgani kaudu,

tal oli õigus tasaarvestada vastastikused nõuded kattuvas ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1

alusel ning kostja nõue hageja vastu lõppes VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega. Kostja ei ole

käitunud heas usus.

Kui 21. novembri 2012. a tasaarvestusavaldus ei peaks kehtima, on hagejal VÕS § 200 lg 2 järgi

õigus protsessuaalsele tasaarvestusele.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Töövaidluskomisjoni otsuse tegemisel arvestati kõiki asjaolusid, sh seda, et hageja maksis töölepingu

lõpetamisel kostjale hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses

taotles hageja vähendada TLS § 107 lg 2 alusel väljamakstud hüvitist ühe keskmise kuutasu võrra,

kuid töövaidluskomisjon ei teinud seda. Hageja töövaidluskomisjoni otsust ei vaidlustanud ja see on

jõustunud. Seega ei saa hageja enam kostjalt makstud hüvitist tagasi nõuda.

Hageja nõude esitamise tähtaeg oli hagi esitamise ajaks individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi lõppenud.

Kostjale tasutud hüvitise tagasinõudmine on vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle

sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3), sest töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eelset olukorda ei

ole võimalik kahepoolselt ennistada.

Hageja peab maksma kostjale nii töölepingu ülesütlemise eest hüvitist (TLS § 100 lg 1) kui ka

töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitist (TLS § 109 lg 1). Seega ei saa hageja nõuda

makstud hüvitist tagasi ega oma nõuet kostja nõudega tasaarvestada.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. augusti 2013. a otsusega hagi, tunnistas sundtäitmise lubamatuks ja

jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja ütles kostjaga sõlmitud

töölepingu 28. augustil 2012 üles ja tasus kostjale koondamishüvitisena ühe kuu keskmise töötasu

(2298 eurot 85 senti). Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon tuvastas

20. novembri 2012 otsusega, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, lõpetas töölepingu ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses (5754 eurot). Hageja tasus kostjale

3455 eurot 15 senti.

Kuna hageja, uskudes töölepingu ülesütlemise kehtivusse, tasus kostjale TLS § 100 lg 1 järgi

koondamishüvitist, kuid töövaidluskomisjon tuvastas, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, langes

alus ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise maksmiseks ära ja hagejal tekkis alates

töövaidluskomisjoni otsusest kostja vastu alusetu rikastumise nõue (VÕS § 1028 lg 1)

koondamishüvitise tagasisaamiseks. Töövaidluskomisjon lõpetas töölepingu TLS § 109 lg 1 alusel ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Pooled ei vaidle

selle üle, et töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisel tekkis kostjal nõue hageja vastu kolme kuu

keskmise töötasu saamiseks. Hageja tasus kostjale töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud

summa, millest oli maha arvatud kostjale makstud koondamishüvitis.

Hagejal oli õigus nõuded VÕS § 197 järgi tasaarvestada, sest hagejal oli õigus täita kostjale

töövaidluskomisjoni otsusega tunnustatud nõue ning ühtlasi oli hagejal sissenõutavaks muutunud

alusetu rikastumise nõue kostja vastu. VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud alates

töövaidluskomisjoni otsuse jõustumisest, milles tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus.

Hageja tegi VÕS § 198 järgi kostjale tasaarvestusavalduse. Kostja ei ole väitnud, et ta pole hageja e-

kirja ega tähtkirja teel saadetud tasaarvestusavaldusi kätte saanud.

Õige ei ole kostja arusaam, et töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et hagejal ei ole õigust saada

alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kostjale tasutud koondamishüvitist. Nimetatud küsimus ei

olnud töövaidluskomisjoni vaidluse esemeks. Töövaidluskomisjon otsustas vaid, et töölepingu

ülesütlemine oli tühine, ja kohustas hagejat tasuma kostjale kolme kuu keskmise töötasu.

Töövaidluskomisjoni otsusest ei saa järeldada, et selles on vaikimisi võetud seisukoht hageja alusetu

rikastumise nõude kohta. Töövaidluskomisjon ei olnud kohustatud seda tegema, kuna lahendati

üksnes hageja nõuet lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks. Ekslik on

kostja järeldus, et kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud, ei saa hageja enam tasaarvestusele

tugineda.

Kuna alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ei kohaldu ITVS §, ei olnud nõude esitamise tähtaeg

lõppenud.

Kostjale töölepingu lõpetamisel tasutud hüvitise tagasinõudmine ei ole vastuolus tehingu tühisust

ettenägeva sättega ega sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2 p 3). Kostja ei toonud välja, millise

tehingu tühisust ettenägeva sätte või sellise sätte eesmärgiga on koondamishüvitise tagasinõudmine

vastuolus, ega asjaolusid, millest nähtuks tehingu tühisus.

Kuna sundtäidetav nõue on tasaarvestatud, on töövaidluskomisjoni otsuse täitmine TMS § 221 lg 1

järgi lubamatu.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud

jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et hageja tehtud

tasaarvestus oli seaduslik ja põhjendatud. Maakohus andis hinnangu kõigile kostja väidetele ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata.

Lisaks leiab kostja apellatsioonkaebuses, et TLS § 109 lg-l 1 põhinev töövaidluskomisjoni otsusest

tulenev hageja täiendav (hüvitise) maksekohustus põhineb asjaolul, et hageja rikkus töölepingu

ülesütlemisele seadusega ettenähtud korda, millest tulenevalt said kahjustada kostja õigused, ja

seetõttu on hageja kohustatud tasuma kostjale hüvitist. Järelikult on hagejal kostja vastu kaks

erinevatel õiguslikel alustel põhinevat eraldiseisvat maksekohustust: töölepingu lõppemise eest

ülesütlemise (koondamise) hüvitis ühe kuu keskmise töötasu summas TLS § 100 lg 1 alusel ja

töölepingu ülesütlemise korra rikkumise eest hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas TLS § 109

lg 1 alusel. Kostja selline seisukoht ei tulene töölepingu seadusest ega võlaõigusseadusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha

asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on koondamishüvitise tagasinõudmine vastuolus

töölepingu seaduse mõttega. VÕS § 1028 lg 2 p 3 järgi ei või saadut tagasi nõuda, kui

tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. TLS § 109

lg-s 1 nimetatud hüvitise maksmise korral ei kaota töötaja õigust saada ka koondamishüvitist, sest see

oleks vastuolus TLS § 104, § 107 lg 1 ja § 109 lg-te 1 ja 3 mõttega ning viiks töötajale ebasoodsa

olukorrani.

Koondamishüvitise tagasinõudmine on ka hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.

Kostja ei ole alusetult rikastunud, sest tühine tööleping ei jäänud kehtima. Kuna tööandja ei

tagastanud tühise tehingu alusel saadut, st töösuhe ei jätkunud, ei tule ka töötajal saadud

koondamishüvitist tagastada. Ebaseadusliku koondamise korral ei ole olukorra ennistamine võimalik.

Tööandja ei saanud oma nõuet töötaja nõudega tasaarvestada, sest TLS § 109 lg 1 alusel makstav

hüvitis on täiendav hüvitis koondamishüvitisele.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud asusid õigesti

seisukohale, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt koondamishüvitis tagasi ja see tasaarvestada kostja

nõudega hageja vastu. Kostja teistsugused käsitused ei ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea

vajalikuks neid korrata.

10. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus asusid õigesti ja

põhjendatult seisukohale, et hagejal oli töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise tõttu õigus

nõuda kostjalt talle alusetult makstud koondamishüvitis VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi.

Töövaidluskomisjon tuvastas 20. novembri 2012. a otsusega, et kostjaga töölepingu erakorraline

ülesütlemine koondamise tõttu oli tühine. TLS § 107 lg 1 järgi loetakse töölepingu tühisuse

tuvastamise korral, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Muid töölepingu ülesütlemise tühisuse

tagajärgi ei ole töölepingu seaduses otseselt sätestatud. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul

algusest peale õiguslikke tagajärgi ning selle alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete järgi,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb ka töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tühise

ülesütlemise tõttu saadu tagastada. Eelkõige puudutab see TLS § 100 alusel makstud hüvitisi.

Iseenesest on õige kostja arusaam, et teatud olukorras ei või tühise tehingu alusel üleantut tagasi

nõuda. VÕS § 1028 lg 2 p 3 järgi ei või tühise tehingu alusel täitmisena saadut tagasi nõuda, kui see

oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. Kolleegiumi arvates sellist

vastuolu töölepingu seadusest ei tulene. Töölepingu seaduse mõttest ega TLS §-dest 100 ja 109 ei

tulene tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu

ülesütlemise hüvitist (TLS § 100 lg 1) kui ka töösuhte kohtus või töövaidluskomisjonis lõpetamise

hüvitist (TLS § 109 lg-d 1 ja 2), nagu arvab kostja.

Töölepingu ülesütlemise tühisuse korral jätkub TLS § 107 lg 1 järgi töösuhe, kui seda ei lõpetata

TLS § 107 lg-s 2 sätestatu kohaselt. Töölepingu lõpetamise puhuks on aga töötajale TLS §-s 109 ette

nähtud eraldi hüvitis. Riigikohus on asunud seisukohale, et TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis

hõlmab erinevaid kahju liike ning sisaldab kohtu või töövaidlusorgani kaalumisruumi töötajale

tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32). Kolleegiumi arvates saab kohus viidatud sätte alusel

hüvitist välja mõistes arvestada kõiki olulisi asjaolusid, et tagada töötajale töölepingu lõpetamisega

kaasnevate negatiivsete tagajärgede hüvitamine. Seetõttu ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse

korral tühise ülesütlemise tõttu makstud hüvitise tagasinõudmine töölepingu lõpetamise korral

töölepingu mõtte ega tühisust ettenägeva sättega vastuolus ega hea usu põhimõttest tulenevalt

vastuvõetamatu, nagu leiab kostja.

11. Kuna hagejal oli õigus nõuda kostjalt alusetult makstud koondamishüvitis tagasi ja kostjal oli

töövaidluskomisjoni otsuse järgi õigus saada hagejalt töölepingu lõpetamise eest hüvitist, asusid

kohtud õigesti seisukohale, et hagejal oli õigus need nõuded tasaarvestada.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja edastas pärast töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist kostjale

tasaarvestusavalduse. Iseenesest saanuks hageja esitada juba vaidluses töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemise üle tasaarvestusavalduse juhuks, kui töövaidluskomisjon tuvastab ülesütlemise tühisuse

ja mõistab hagejalt kostja kasuks töölepingut lõpetades välja hüvitise. Kolleegiumi arvates ei tähenda

aga tasaarvestusavalduse hilisem esitamise seda, et hageja ei oleks saanud täitemenetluses enam

sundtäitmisele tasaarvestuse tõttu vastu vaielda. Kuigi kohtulahendi puhul on TMS § 221 lg 2 järgi

tasaarvestuse vastuväide lubatud üksnes siis, kui alus, millel see põhineb, on tekkinud pärast

kohtulahendi jõustumist, oli praeguses asjas tegemist töövaidluskomisjoni otsusega.

Seega esitas hageja põhjendatult töövaidluskomisjoni otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi, sest sissenõutavas osas oli hageja poolte vastastikused nõuded tasaarvestanud.

12. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171

lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja, s.o kostja kanda. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on

käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest

maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve