3-2-1-26-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas

Tärno vastu kahjuhüvitise või alternatiivselt alusetult

saadud raha eest intressi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-40785

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

230 083 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OAO Bank Sankt-Peterburg (Venemaa registrikood

1027800000140, asukoht Maloohtinskij Prospekt 64a, 195112

Sankt-Peterburg, Vene Föderatsioon), esindajad vandeadvokaat

Indrek Leppik ja vandeadvokaat Martti Peetsalu

Kostja kohtutäitur Urmas Tärno, esindaja vandeadvokaat Gerly

Kask

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. mai 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40785 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Urmas Tärnole kassatsioonkaebuselt 18. detsembril 2013 tasutud kautsjon

1506 (üks tuhat viissada kuus) eurot ja 95 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OAO Bank Sankt-Peterburg (hageja) esitas 10. oktoobril 2012 Harju Maakohtule kohtutäitur Urmas

Tärno (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepinguvälise kahju hüvitisena

150 695 eurot 88 senti ja seadusjärgse viivise 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni

kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista intressi alusetult saadud raha

eest 6% aastas arvutatuna 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni kohustuse

täitmiseni.

Hageja väitel müüs kostja 30. aprilli 2010. a enampakkumisel laeva OMG Tosno (laev).

Täitemenetlusega oli ühinenud ka hageja kui sissenõudja. Laeva müügist saadi 1 724 331 eurot

16 senti. Kostja tegi täitemenetluses mitu täitekulu otsust, millega mõisteti võlgnikult mh välja suured

sadamatasud (täitekulude otsused kokku 734 694 eurot 65 senti). Hageja vaidlustas sadamatasu

puudutava täitekulude otsuse kohtus.

9. novembril 2010 pöördus hageja kostja poole, et see maksaks hagejale kui hüpoteegiga tagatud nõude

sissenõudjale välja selle osa laeva müügist saadud rahast (989 636 eurot 52 senti), mille üle kellelgi

vaidlust ei ole, st mis tuleks välja maksta ka siis, kui täitekulu otsused jääksid kehtima. 22. novembril

2010 tegi kostja otsuse täitemenetluse peatamise kohta, st ei rahuldanud hageja taotlust raha välja

maksta. Kohtutäituri 9. novembri 2010. a otsus tühistati kohtumenetluses. Riigikohus leidis 12. aprilli

2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12, et hagejal kui ainsal sissenõudjal oli õigus nõuda

väljamakse tegemist enampakkumise tulemi vaidlustamata osas, kostjal ei olnud õiguslikku takistust

keelduda selle osa väljamaksmisest.

Seega on kostja õigusvastaselt keeldunud hagejale väljamakse tegemisest. Kostja on avalike ülesannete

täitmisel tekitanud hagejale kahju (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1). Hageja kahju seisneb

viivises, mida hageja nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgses määras. Hageja esitas taotluse

väljamakse tegemiseks 9. novembril 2010. Kostjal oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg-st 1

tulenev kohustus kanda raha üle hiljemalt 19. novembril 2010. Kuna sellele päevale järgnes

nädalavahetus, siis arvestas hageja viivist alates 22. novembrist 2010 väljamaksmisele kuulunud

summalt (989 636 eurot 52 senti).

Kuna kostja ei ole hagiavalduse esitamise hetkeni hageja palutud väljamakset teinud ja kahju on jätkuv,

siis palus hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise kahju hüvitisena arvestatuna 989 636 eurolt

52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012.

Kostja käitumise õigusvastasus on tuvastatud varasemas kohtumenetluses, eespool viidatud määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12. Õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

Kohtutäitur on olnud raskelt hooletu, sest tal ei olnud ühtegi seadusest tulenevat takistust väljamakse

tegemiseks. Seega on kahju tekitatud süüliselt.

Alternatiivselt nõudis hageja alusetult saadud raha eest intressi 6% aastas, kokku 112 086 eurot 59 senti

arvestatuna alates 22. novembrist 2010 kuni 10. oktoobrini 2012. Kuna hagejale tekib jätkuvalt kahju,

sest kostja ei ole väljamakset teinud, siis palus hageja mõista välja ka intressi kuni kohustuse

täitmiseni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub täitedokument, mida oleks saanud täita laeva suhtes

toimunud täiteasjas, ning tema õiguste rikkumine täitemenetluses on välistatud. Viivise nõuet ei saa

samastada kahju hüvitamise nõudega, kuna viivise nõude koosseis erineb kahju hüvitamise omast.

Selleks, et hagejal tekkinuks kahju täitemenetlusest saadud tulemi väljamaksmisega viivitamise tõttu,

pidanuks hageja tõendama, et selle tulemi võrra jäi hagejal puudu rahalisi vahendeid oma äritegevuse

tarbeks. Sisuliselt nõuab hageja mitte kahju hüvitamist RVastS § 2 lg 1 p 5 alusel, vaid on esitanud

VÕS § 113 järgse viivise nõude, mida RVastS § 2 ette ei näe.

Kostja tegevus ei ole olnud süüline. Kostja tegevus, mis küll tunnistati õigusvastaseks Riigikohtu

määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12, vastas tegelikult enne seda kuupäeva eksisteerinud praktikale

TMS rakendamisel samas küsimuses. Kostja võib olla tegutsenud õigusvastaselt, kuid sellest ei piisa

süü tuvastamiseks. Asjaolust, et Harju Maakohus muutis varasemat määrust (kohustus laeva müügist

saadud raha deponeerida), mida kostja kohtutäiturina täitis, sai kostja teada alles Riigikohtu 18. aprillil

2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse põhjendustega tutvudes, mistõttu on kahju arvutamise

algusaeg määratud ebaõigesti. Hageja saaks kahju arvutamist alustada 18. aprillist 2012.

Täiendavas vastuses leidis kostja, et tema käitumine ei olnud õigusvastane. Mitte ühegi jõustunud

lahendiga (lahendi resolutsiooniga) ei ole kohustatud kostjat väljamakseid tegema ega ole tuvastatud

kostja teo õigusvastasus.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. mai 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

150 695 eurot 88 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras arvestatuna 989 636 eurolt 52

sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni 989 636 euro 52 sendi tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on hagejat kui sissenõudjat (hüpoteegipidajat) laeva suhtes

toimunud täiteasjas tunnustanud nii kostja kui ka kohtud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas

nr 2-10-60584, Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-38-12 ja 3-2-1-176-11).

Viivis väljendab võlgniku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega tekitatud kahjunõuet (Riigikohtu

16. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05

tehtud otsuses asunud seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet,

mille võib raha maksmisega viivitamise korral alati esitada, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest

tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka sanktsiooniline iseloom.

Seega on viivis hüvitis selle kahju eest, mis eeldatavalt alati tekib raha maksmisega viivitamise korral.

Samas on viivis suunatud ka sellele, et tagada rahaliste kohustuste nõuetekohast täitmist.

Seega on võlgniku rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral eeldatav, et võlausaldaja on saanud

sellise viivitamise tagajärjel rahalist kahju, ning sellise kahju minimaalse suuruse kindlaksmääramise

lihtsustamiseks näeb VÕS § 113 lg 1 ette viivitusintressi (viivise) arvutamise korra. Seadusjärgne viivis

(VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1) ei ole midagi muud kui võlgniku viivitamisega tekitatud kahju minimaalne

väljendus, mis tasaarvestatakse kahju hüvitisega. Kui hageja nõuab raha maksmisega viivitamisest

tekitatud kahju hüvitamist nn seadusjärgse viivise ulatuses ja kahjuhüvitis piirdub viivisega, ei pea

võlausaldaja seda kahju eraldi tõendama, kui aga suuremas ulatuses, kui seda katab viivis, tuleb

viivisest suuremat kahju tõendada.

Kuna viivise puhul on sisuliselt tegemist kahjunõudega, siis ei ole selle nõudmine välistatud ka

RVastS § 2 lg 1 p 5 alusel. Eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud Riigikohtu otsuse p-

des 22−24 on Riigikohus selgitanud, et viivist võib nõuda ka avalik-õiguslikus suhtes ja et

riigivastutuse seadus ei keela viivisenõude esitamist haldusorgani vastu. Seega on võimalik nõuda

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist ka avalik-õiguslikus suhtes, mistõttu ei ole

asjakohased kostja arutlused, et RVastS § 2 lg 1 p 5 ning § 7 lg-d 1 ja 4 ei võimalda käsitada kahju

hüvitamise nõuet viivisenõudena.

Õigustatud ja põhjendatud on hageja selgitused, et Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a

määrusega nr 2-10-60584 ja Riigikohtu 18. aprilli 2012 määrusega samas tsiviilasjas on piisavalt

tuvastatud, et kostja keeldus täitetoimingu tegemisest ebaseaduslikult. Seega on kohtutäitur olnud oma

tegevuses raskelt hooletu, sest tal ei olnud väljamakse tegemiseks ühtegi seadusest tulenevat takistust.

Kuna kohtutäitur täidab avalik-õiguslikku funktsiooni ja tema ülesanne on täitemenetluse

korraldamine, siis ta peab teadma ja järgima täitemenetluse regulatsiooni, rikkumata seejuures

põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt sissenõudja õigusi. Kohtutäituri tegevusetus on süüline, kui ta

jätab seaduses sätestatud kohustused täitmata. Paljasõnaline on kostja väide, et ta sai Harju Maakohtu

10. juuni 2011. a määrusest teada alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusest. Hageja on saatnud

kohtutäiturile 28. juunil 2011 teate, et vaatamata esialgse sissenõudja Bergen Bunkers AS-i

loobumisele hagist (millega oli põhjendatud Harju Maakohtu 10. juuni 2011. a määrusega selle raha

hoiustamise kohustuse tühistamine, mis saadi arestitud laeva müügist), ei loobu hageja täitemenetlusest

ja palub täitemenetlusega jätkata.

Maakohus märkis, et Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse p 15 kohaselt ei olnud kostja

jaotuskava koostamiseks takistusi.

Hageja on kahju õigesti kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 arvutanud 22. novembrist 2010, kuna hageja teata

kostjale nõude esitamise kavatsusest 9. novembril 2010. Maakohus leidis, et seadusjärgse viivise

vähendamine ei ole üldjuhul põhjendatud.

VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi peab hageja õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena

tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja

kahju vahel. Need elemendid on hageja nõude puhul täidetud. Asjas ei vaielda selle üle, et väljamakset

989 636 eurot 52 senti, mille saamiseks hageja on seaduse kohaselt õigustatud, ei ole kostja vaatamata

hageja põhjendatud nõudele teinud. Kohtud on tuvastanud, et kostja on keeldunud täitetoimingu

tegemisest ilma seadusliku aluseta. Kostja pole tõendanud, et ta pole kahju tekitamises süüdi

(VÕS § 1050 lg 1). Kuivõrd kostja on raha maksmisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda

kostjapoolse viivitamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitisena viivist ning kuivõrd hageja nõutud viivis

piirdub seadusjärgses määras viivisega (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1), tuleb viivisele vastavat kahju

eeldada, vaatamata sellele, millises vormis selline kahju võib avalduda. VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib

varaline kahju seisneda otseses varalises kahjus, aga ka saamata jäänud tulus. Hageja on pank, kelle

majandus- ja kutsetegevus on raha väljalaenamine, mistõttu hageja ei saanud raha oma

majandustegevuses kasutada. Kui kostja oleks teinud täitetoimingu, milleks ta on kohustatud, oleks

hagejale kahjulik tagajärg jäänud saabumata.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kahes kohtuastmes kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega täies ulatuses. Hagejal on õigus nõuda kahjuna

viivist. Seadusjärgne viivis on kahjuhüvitis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ja eeldatav

minimaalne kahju, mille hüvitamist võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata

tegelikust kahjust. Sissenõudja peab tõendama kahju tekkimist üksnes siis, kui ta nõuab viivist

seaduses sätestatud viivisemäärast rohkem.

Ekslik on kostja seisukoht, et viivist ei saa nõuda lepinguvälises võlasuhtes ja avalik-õiguslikus suhtes.

Pooltel oli kehtiv võlasuhe ning viivisenõude maksmapanek on seaduslik. Seda et hagejal on õigus

nõuda seadusjärgset viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest kahjuna avalik-õiguslikust

suhtest, on Riigikohtu halduskolleegium käsitlenud otsuses asjas nr 3-3-1-83-10, kus selgitas, et avalik-

õiguslikus suhtes kahju kannatanud isikul on õigus nõuda eraõiguses sätestatud seadusjärgses määras

viivist.

Tõik, et kostja on käitunud õigusvastaselt, st on peatanud täitemenetluse ja viivitanud hagejale rahalise

kohustuse täitmisega, on tuvastatud varasemates tsiviilasjades tehtud lahendites, milles leiti, et

kohtutäitur on õigusvastaselt viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, ja teda kohustati maksma

sissenõudjale 989 636 eurot 52 senti. Maakohtu tuginemine varasematele kohtulahenditele ja seal

tuvastatud asjaoludele on lubatav. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ka selles, et

seadusjärgse viivisenõude vähendamiseks ei ole alust.

Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et ei

arvestanud kostja väidetega hagi tagamise määruse tühistamise kohta. Ringkonnakohus kostjaga ei

nõustunud. Kostja peatas 9. novembril 2010 täitemenetluse ning põhjendas seda 22. novembril 2010

hagejale saadetud e-kirjas sellega, et peatab täitemenetluse ega saa jaotuskava koostada, kuna hageja

on vaidlustanud täitekulude väljamõistmise otsuse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja väited

hagi tagamise määruse kohta ei olnud aluseks täitemenetluse peatamisele, sest sellele kostja e-kirjas

hagejale ei tuginenud. Seega ei olnud Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus (millega kohustati

laeva müügist saadud raha deponeerima) kostjale takistuseks sissenõudjale väljamakse tegemisel.

Õiguslikku tähendust ei ole kostja väitel, et ta luges alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusest asjas

nr 3-2-1-38-12, et Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus on tühistatud Harju Maakohtu 10. juuni

2011. a määrusega, sest kostja ise ei pidanud maakohtu 19. augusti 2009. a määrust takistuseks

sissenõudjale väljamakse tegemisel. Ka edaspidi, kui hageja esitas kostjale Tallinna Ringkonnakohtu

21. novembri 2011. a määruse täitmise nõude, ei täitnud kostja kohtuotsuseid. Maakohus hindas

tõendeid õigesti, kui leidis, et kostja õigusvastane käitumine on kohtulahenditega tuvastatud. Kohtud

on tuvastanud, et kostja otsus peatada täitemenetlus oli õigusvastane. Harju Maakohus on 8. novembri

2012 määrusega nr 2-12-28338 tuvastanud kostja tegevusetuse ja kohustanud teda tegema 10 päeva

jooksul alates määruse jõustumisest sissenõudjale väljamakse. Sellega on tuvastatud kostja tahtlik

seadusrikkumine täitemenetluses. Tallinna Ringkonnakohus on 21. novembri 2011. a määruse

resolutsioonis tühistanud kostja otsuse, kohustanud jätkama täitemenetlust ja uuesti läbi vaatama

sissenõudja kaebuse. Riigikohus on 18. aprillil 2012 asjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse p-s 16

märkinud, et ringkonnakohtu määruse põhjendavast osast tuleneb sisuliselt seisukoht, et kohtutäitur on

jätnud kaebuse ebaõigesti rahuldamata, s.o tulem tuleks osaliselt jaotada ning kohtutäituri tegevusetus

on alusetu. Eeltoodud kirjalikke tõendeid hinnates on maakohus õigesti tuvastanud kostja õigusvastase

teo.

Kostja tegevus on süüline, sest ta ei teinud midagi selleks, et täitemenetlust korraldada ja tulem

osaliselt jaotada. Täitekuludest üle jääva tulemi osa jaotamiseks ei olnud takistusi. Täitekulude osalise

vaidlustamise korral oleks tulnud hiljem korraldada täiendav jaotamine, kui vaidlustatud täitekulud

peaksid olema nt osaliselt põhjendamatud. Eelnimetatut on maakohus hinnanud kostja raske

hooletusena täitemenetluses. Tingimustes, kus kostjal oli teada sissenõudjate arv, täitekulude suurus

(vaidlustamata osas), nõuete rahuldamise järjekord, ei olnud tal takistusi minimaalselt väljamaksmisele

kuuluva vaidlustamata summa maksmiseks. Hiljemalt 18. oktoobriks 2010 oli kostjal vaidlustamata

summa selgunud ja osaliseks tulemi jaotamiseks ei olnud takistusi. Õige on hageja viitamine asjaolule,

et pärast Bergen Bunkers AS-i hagist loobumist ja seda, kui hageja teatas kostjale 28. juunil 2011

loobumisest ja sellest, et täitemenetluses on üks sissenõudja ja et tulemi jaotamise üle ei vaielda, ei

jätkanud kostja täitemenetlust. Kostja tegi väljamakse täitemenetluse tulemist alles siis, kui jõustus

Harju Maakohtu 8. novembri 2012. a määrus, millega kohustati kostjat kandma raha sissenõudjale üle.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus valesti arvestanud viivise nõude

algusaega. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, kes tuvastas, et hageja on teatanud kostjale kahju

tekkimisest ning kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusest 9. novembril 2010 ning on arvestanud

viivist alates õigusvastase otsuse vastuvõtmisest 22. novembril 2010. Hageja on tõendanud, et tema

õigusi rikkus kostja tegevusetus ja jaotuskava koostamata jätmine, mis tõi kaasa kahju ja õiguste

rikkumise. Maakohtu käsitlus on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 ja § 82 lg-ga 3.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kaebuse järgi ei võimalda RVastS § 7 lg 3 ning § 8 lg 1 teine lause selle mõtte kohaselt kahjuhüvitise

asemel nõuda viivist. Viivisenõude saab esitada vaid koos varalise kahju hüvitamise nõudega.

Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei määrata tagajärjedelikti

korral (hagist tuleneb, et hageja kahju sai seisneda saamata jäänud tulus) hüvitamisele kuuluvat kahju

ega selle suurust kindlaks VÕS § 113 alusel, vaid VÕS § 127 jj alusel.

Lepinguvälise kahju hüvitamise asjas ei saa tekitatud kahju suurust arvutada välja seadusjärgse viivise

nõude ulatusega. Sarnaselt on Riigikohtu praktikas (lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08) eitatud kahju

suuruse samastamist intressinõudega; viivis ja intress on sarnased.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus nõuda viivist sõltumata tegelikust kahjust.

Selle vastu räägib RVastS § 8 lg 1 teine lause, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamisega taastada

rikkumiseelne olukord. Seega ei saa olla õige, et tegelik kahju oleks justkui tähtsusetu. Viivisega saab

aga hüvitada vaid oletuslikku kahju.

Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-83-10 oli VÕS § 113

järgne viivisenõue esitatud koos RVastS § 2 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega selliselt, et viivist

arvestati väljamõistetud kahjuhüvitiselt. Lahendis ei öeldud, et viivise nõude saab esitada kahjuhüvitise

nõude asemel.

Teo õigusvastasuse küsimuses ei saa tugineda vaid teistes tsiviilasjades tehtud lahendite põhjendavale

osale. Põhjendavale osale ei saa omistada siduvat tähendust.

Kostja süü on valesti tuvastatud. Kostja ei olnud enne Riigikohtu 12. aprilli 2012 lahendit teadlik

maakohtu 10. juuni 2011. a määrusest, millega muudeti esialgset määrust kohustuse kohta laeva

müügist saadud tulem hoiustada. Süü tuvastati seeläbi, milliseid väiteid kostja esitas teistes

menetlustes, st kohtute arvates oli määrav see, et kostja ei tuginenud oma teadmatusele tulemi

hoiustamise lahendi tühistamise kohta, kui ta tegi 22. novembril 2010 täitemenetluse peatamise otsuse.

Praeguses asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et maakohtu 10. juuni 2011. a määrus oleks kostjale

edastatud. Ringkonnakohus pidanuks sellise tõendi puudumist hindama.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Juhul kui Riigikohus peaks asuma seisukohale, et avalik-õiguslikus suhtes ei rakendu

VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäär, palub hageja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste

õigustloovate aktide andmata jätmine, millega on jäetud kehtestamata viivis avalik-õiguslikus suhtes

rahalise kohustuse täitmata jätmise eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus

tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegiumil tuleb vaidluses lahendada küsimused, kas avalik-õiguslikus suhtes (kohtutäituri

ametitegevuses korraldatud enampakkumisest saadud tulemi osa välja maksmata jätmisel) tekitatud

kahju hüvitis saab seisneda seadusjärgses viivises, kas kostja tegevus oli õigusvastane ja kas kostja süü

on õigesti tuvastatud.

11. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel

ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse

käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. KTS § 9 lg 8

kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on

sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta

ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11.

12. Riigivastutuse seaduses reguleerivad kahju hüvitamist § 7 jj. Praeguse vaidluse lahendamisel on mh

oluline RVastS § 7 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud

kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega

ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

Riigivastutuse seaduses ei ole õiguskaitsevahendina reguleeritud viivist, samas ei ole ka sätestatud

viivise nõudmise keeldu. Seega tuleb eelkõige RVastS § 7 lg 4 alusel leida vastus küsimusele, kas

avalik-õiguslikus suhtes on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist.

Kolleegium viitab, et sellele küsimusele on vastatud Riigikohtu 16. detsembril 2010 haldusasjas nr 3-3-

1-83-10 tehtud otsuses. Nimetatud otsuse p-des 20−24 on Riigikohus jaatanud viivise nõudmise õigust

RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 alusel (avalik-õigusliku regressinõude kontekstis). Kolleegium on

seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni

maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist.

13. Hagis esitatud esimese nõude kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena viivist, sest

kostja on keeldunud õigusvastaselt hagejale välja maksmast osa laeva müügist saadud rahast. Kahju

suuruse on hageja arvutanud VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel.

Maakohus ja ringkonnakohus on selle haginõude rahuldanud, tuginedes kahju olemasolu tuvastavas

osas eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud otsusele, mis omakorda viitab Riigikohtu

14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusele ja 18. novembril 2004 tsiviilasjas tehtud

otsusele nr 3-2-1-132-04. Nt viimati nimetatud otsuse p 15 kohaselt kaasneb rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisega VÕS § 113 järgi eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist.

Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega

viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist.

Kohtud ei ole tähele pannud praeguse asja erisust, mis on toonud kaasa mh VÕS § 113 lg 1 vale

kohaldamise. Kohtud on heitnud kostjale ette seda, et ta ei ole teinud hagejale laeva müügist saadud

tulemist väljamakset (vt kostja teo õigusvastasuse kohta lähemalt otsuse p-d 16 ja 17). Seejuures on aga

oluline, et kostjaks on kohtutäitur, kes ei ole hageja kui sissenõudjaga võlgniku-võlausaldaja suhtes.

Kohtutäitur korraldab erapooletult täitemenetlust, mis on suunatud võlausaldaja nõude rahuldamisele

võlgniku vara arvel. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi

sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri

rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese

lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise

kohustuse täitmisega.

14. Maakohus ei ole otsuse p-s 13 kirjeldatud õiguslikku olukorda hagejale selgitanud, rikkudes

selliselt TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust. Selle tõttu ei ole hageja täitnud temal lasuvat

tõendamiskoormust kahju olemasolu kohta. Hagiavalduse kohaselt seisneb hageja kahju selles, et

kostja õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud ta pangana kasutada talle kuuluvat vara (raha)

majandustegevuseks. Seega väidab hageja, et tal on jäänud tulu saamata. Avalik-õiguslikus suhtes on

kannatanul RVastS § 7 lg 3 alusel õigus nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist. Saamata jäänud tulu

mõiste on sätestatud VÕS § 128 lg-s 4.

Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on

põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Seega tuleks hagejal tõendada,

et temal kui pangal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata

(nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel.

Kolleegium on varem selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu

hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika).

15. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja kohaldas samuti valesti VÕS § 113 lg-

t 1. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja asi tagasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja

uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hagejale võimaluse esitada soovi korral täiendavaid

asjaolusid ja tõendeid saamata jäänud tulu kohta.

Kolleegium märgib lisaks hageja alternatiivse nõude kohta (alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 jj

alusel), et kohtutäituril ei tekkinud hageja kui sissenõudjaga sellist suhet, mis võimaldaks

soorituskondiktsiooni kohaldamist VÕS § 1028 jj alusel. Enampakkumisest saadud raha laekumist

kostja ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1

tähenduses.

16. Kostja teo õigusvastasuse kohta märgib kolleegium järgmist. Hageja on teo õigusvastasuse osas

kostjale ette heitnud TMS § 43 lg 1 rikkumist ja viidanud, et kostja käitumise õigusvastasus tuvastati

varasemates kohtumenetlustes. Seega on hageja tuginenud sellele, et kostja rikkus väljamakset

tegemata jättes seadust. Kohtud on piirdunud viitega varasemale kohtupraktikale.

RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju

tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kolleegium leiab, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb õigusvastasuse tuvastamisel kohtulahendis näidata ka see õigusnorm, mille

rikkumist kostjale ette heidetakse. Selleks normiks võib olla TMS § 43 lg 1, mille kohaselt kannab

kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud

raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on

kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). Lisaks märgib

kolleegium, et hagis on hageja lähtunud selle normi kohaldamisel (st rikkumise hetke määramisel)

mitte sellest ajast, mil kohtutäiturile laekus laeva müügist saadud raha, vaid sellest ajast, mil hageja

esitas 9. novembril 2010 kostjale tulemi osa väljamaksmise nõude. Selline hageja käsitlus on lubatav,

kuna see norm kaitseb teda ennast.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et teo õigusvastasuse osas ei saa tugineda vaid varasemate

lahendite põhjendavale osale, märgib kolleegium järgmist. Varasemates lahendites tsiviilasjas nr 2-10-

60584 oli tegemist kohtutäituri otsuse (peatada täitemenetlus, st mitte teha hageja taotletud

väljamakset) peale esitatud kaebuse lahendamisega hagita menetluses, mitte kahju hüvitamise nõudega.

Seega ei olnud selles menetluses otseselt vajalik tuvastada kostja käitumise õigusvastasus. Siiski tuli

lahendada küsimus, kas kohtutäituril oli õiguslik alus peatada täitemenetlus ja keelduda väljamakse

tegemisest. Kohtud, sh Riigikohus 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 (nr 2-10-60584) tehtud

lahendis leidsid, et kostjal ei olnud õiguslikku alust väljamaksest keelduda. Hoolimata sellest, et

menetluslikel põhjustel ei kohustatud kostjat kohtulahendite resolutsioonis tulemi osa välja maksma

(selleks kohustati kostjat tsiviilasjas nr 2-12-28338 tehtud lahendi resolutsioonis), on põhjendavast

osast selline järeldus üheselt nähtav. Praeguses asjas on kohtud analüüsinud varasemas menetluses

tehtud lahendite põhjendavaid osasid, ei ole avaldanud seisukohta, et need on otse siduvad, kuid on

sisuliselt õigesti leidnud, et nende põhjal on tuvastatav kostja õigusvastane käitumine.

18. Kostja on esitanud kassatsioonkaebuses ka väite, et tema süü ei ole õigesti tuvastatud. Avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud saamata jäänud tulus seisneva kahju korral peab kahju hüvitama kohustatud

isik RVastS § 13 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Sama tuleneb deliktilise

vastutuse korral üldjuhul (sõltumata kahju liigist) VÕS §-st 1050.

Ringkonnakohus on kostja süü kohta mh leidnud seda, et kostjal ei olnud takistust väljamakse

tegemiseks olukorras, mil talle oli teada sissenõudjate arv, täitekulude suurus (vaidlustamata osas) ja

nõuete rahuldamise järjekord. Ringkonnakohus leidis, et hiljemalt 18. oktoobril 2010 oli kostjale teada

vaidlustamata summa ja et pärast seda, kui hageja teatas kostjale 28. juunil 2011 sellest, et

täitemenetluses on üks sissenõudja, ei jätkanud kostja täitemenetlust. Lisaks on ringkonnakohus

leidnud, et kostja ei pidanud väljamakse tegemisel takistuseks Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a

määrust tulemi deponeerimise kohta.

19. Kui kostja käitumise õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, tuleb süü küsimuse üle

otsustamisel analüüsida seda, kas kostja oli TMS §-st 43 tuleneva kohustuse rikkumises süüdi ning

millisest ajast kostja tegevusetus süüliseks muutus. Sellele küsimusele vastamisel tuleb kolleegiumi

arvates esmalt selgitada, millal sai kostja teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks

puuduvad takistused. Takistuseks saab kõigepealt lugeda Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrust,

mille kohaselt ei võinud kohtutäitur teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima. Kolleegium on

seisukohal, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta

sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Piisav ei ole

ringkonnakohtu otsuses märgitud seisukoht, et kostja ei tuginenud täitemenetlust peatades 19. augusti

2009. a määrusele. Ekslik on eeldada, et kostja mittetuginemine deponeerimismäärusele 2010. a

novembris menetlust peatades tähendab seda, et kostja ei pidanud seda määrust takistuseks väljamakse

tegemisel.

20. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega kindlaks teha, millal sai või pidi kostja teada saama sellest, et

maakohtu deponeerimiseks kohustav määrus enam ei kehti.

Selle küsimuse üle otsustamisel võib olla määrav see, kas ja millal sai kostja kätte hageja ja/või kohtu

poolt talle edastatud hageja 28. juuni 2011. a kirja. Toimikus oleva kirja (I kd, tl 142) kohaselt teatab

hageja selles kohtutäiturile, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks

sissenõudjaks, ja palub täitemenetlusega jätkata. Toimikust on ka näha (I kd, tl 22), et hageja on

samasuguse infoga kirja samal kuupäeval saatnud ka maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-60584. Kuna

selles menetluses oli kostja vastustaja, saatis maakohus eelduslikult selle kirja kostjale teadmiseks

(tuleb märkida, et maakohus tegi viidatud tsiviilasjas määruse juba 30. juunil 2011).

Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus deponeerimise kohta

juba tühistatud (11. juunil 2011). Kuigi kirjas ei mainita deponeerimise tühistamist, tuleb analüüsida,

kas selle kirja põhjal tekkis kostjal kui kohtutäituril nt TMS § 8 alusel kohustus selgitada välja, kas

pärast algse sissenõudja loobumist (kes Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määruse kohaselt oli

taotlenud nii laeva müümist kui ka müügist saadud tulemi hoiustamist; seda määrust täitis samuti

kostja) ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline

keeld jätkuvalt edasi. Kui selline kohustus kostjal tekkis, sai see tekkida mõistliku aja jooksul pärast

28. juuni 2011. a kirja kättesaamist.

Nendele küsimustele ei ole kohtud vastanud, mh ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas ja millal sai

kostja kätte hageja 28. juuni 2011. a kirja. Ekslik võib olla seega ka kohtute seisukoht, millisest hetkest

alates saab lugeda kostjat süüliselt ja õigusvastaselt viivitanuks hagejale tulemi osa väljamaksmisega.

Mh on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 113 lg-t 2 ja VÕS § 82 lg-t 3. Esiteks ei ole praegu

tegemist kostja rahalise kohustusega ja teiseks tuleneb tähtaeg väljamakse tegemiseks täitemenetluses

TMS §-st 43.

21. Kolleegium märgib lisaks, et kostjat süüst vabastavaks asjaoluks ei saa pidada seda, et ta tugines

väljamaksest keeldudes varasemale kohtutäiturite praktikale. Pealegi ei ole kostja varasema praktika

kohta menetluses tõendeid esitanud, kuigi on lubanud seda oma esimeses vastuses hagile teha (I kd,

tl 99).

Kui kostja pidas väljamakse tegemisel probleemiks seda, et polnud teada, kas laeva sadamas seismise

tasud loetakse õiguslikult merivõlaga tagatud nõudeks või täitekuludeks, siis ka see asjaolu ei

takistanuks väljamakse tegemist. Merivõlaga tagatud nõue oleks laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 91

kohaselt rahuldatud enne laevahüpoteegiga tagatud nõuet. Hageja nõue on tagatud laevahüpoteegiga.

Ka siis, kui sadamatasud oleks loetud täitekuludeks (nii määratigi Riigikohtu 14. märtsil 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11 tehtud määruses), oleksid need rahuldatud enne hageja nõuet (LAÕS § 91,

TMS § 174 lg 2). Mõlemal juhul ei oleks seega hageja saanud nõuda nende kulude arvel endale

väljamakse tegemist, kuid see ei saanud mõjutada ülejäänud tulemi väljamaksmist hagejale, kes oli

ainus sissenõudja.

22. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel oleks pooltel eelkõige menetluskulude ja aja

kokkuhoiu huvides (tõendamismenetluse korraldamise asemel) mõistlik jõuda kompromissile.

TsMS § 4 lg 1 esimese lause kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et

asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu

hinnangul mõistlik.

23. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi vastavalt asja tulemusele

maakohtu otsustada.

24. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu