3-2-1-190-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-190-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Tõnis Vahi hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-1810

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnis Vahi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tõnis Vahi, esindaja vandeadvokaat Annemarie

Kunila

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

juhatuse liige Rait Pallo

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-1810 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Tõnis Vahile (konto nr 10010432833016, AS SEB Pank) 7. oktoobril 2013 tasutud

kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõnis Vahi (hageja) esitas 13. jaanuaril 2012 Harju Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja)

vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjades nr 022/2010/8937 ja

022/2010/8938. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja Liina Lemming (kaaslaenaja) 31. mail 2006 kostjaga laenulepingu

(laenuleping). Samuti sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingud korteriomandile ja kinnistule,

milles oli kokku lepitud kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. 16. juunil 2010 esitas kostja

hagejale kirja pealkirjaga „Lepingu ülesütlemine", milles märkis, et kaaslaenaja ei ole oma kohustusi

täitnud ja hagejal tuleb kogu võlg koos viivisega tasuda 1. juuliks 2010, vastasel juhul loetakse leping

ennetähtaegselt lõppenuks. Samasisulised meeldetuletused esitas kostja hagejale 2. juulil, 4. augustil

ja 25. augustil 2010. 20. oktoobril 2010 esitas kostja kohtutäiturile avalduse, mille alusel algatati

täitemenetlused nr 022/2010/8937 ja 022/2010/8938.

Laenulepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega ja tühine, seega ei ole kostja nõue

sissenõutav. Kostja tegevus on vastuoluline, kuna tema saadetud kirjadest ei ole võimalik aru saada,

kas tegemist on laenulepingu ülesütlemise avaldusega või meeldetuletusega laenu tasumiseks.

Olukorras, kus kostja saatis hagejale igal kuul samasisulisi teateid, milles märkis, et ütleb lepingu kuu

aja möödudes üles, ei saanud hageja ette näha, kas leping ka tegelikult üles öeldakse või saadetakse

uus meeldetuletus. Seetõttu ei saa pidada kostja kirju ülesütlemisavaldusteks. Hageja on soovinud

saavutada kostjaga kompromissi, kuid kostja on sellest keeldunud, märkides, et kaaslaenaja, kes on

kostja töötaja, ei soovi lepingust tulenevaid kohustusi täita. Üksnes enda töötaja kui ühe laenusaaja

huvide arvestamine on ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kaaslaenajale anti laenu

soodustingimustel, tema töötasust piisanuks laenumaksete tegemiseks. Soodustingimustel laenu

andes võttis kostja endale riski, et seda ei pruugita tasuda. Hagejal on sissetulek ja ta on võimeline

laenumakseid tasuma.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel täitis hageja laenulepingut nõuetekohaselt 1. oktoobrini 2008, seejärel hakkas kogunema

võlgnevus, mida hageja tasus jaokaupa, likvideerides võlgnevuse 6. veebruariks 2009. Võlgnevus

tekkis taas 1. märtsist 2009. Sisuliselt oli hageja enne laenulepingu ülesütlemist võlgnevuses üle

aasta. Pärast lepingu ülesütlemist on hageja teinud neli makset põhivõla katteks, kokku 638 eurot

1 sent, viimane laekumine oli 19. oktoobril 2010. Kaaslaenaja kontolt peeti laenu põhiosa katteks

31. juulil 2012 kinni 951 eurot 70 senti, ka tasub kaaslaenaja kostjale põhivõla katteks 200 eurot

kuus. 1. augusti 2012. a seisuga on laenulepingust tulenev võlgnevus 106 538 eurot 34 senti. Kuna

tegemist on eluasemelaenuga, andis kostja hagejale võla tasumise võimaldamiseks korduvalt

täiendavaid tähtaegu. Kuna hageja kohustusi ei täitnud, ütles kostja lepingu 24. augustil 2010 üles,

millest teavitas 25. augusti 2010. a kirjaga hagejat. Mõistlik isik oleks pidanud kostja saadetud

kirjadest järeldama, et kostja ei aktsepteeri lepingu rikkumist ja pärast igat kirjalikku hoiatust on

kostjal õigus leping üles öelda. Kostja ei andnud laenu soodustingimustel.

3. Harju Maakohus tagas 13. jaanuaril 2012 hageja avaldusel hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas

nr 022/2010/8938 kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.

4. Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et kostja ütles 24. augustil 2010 laenulepingu üles. Kostja andis hagejale 16. juuni,

2. juuli ja 4. augusti 2010. a kirjades lepingu ülesütlemisest täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kõik

kirjad sisaldavad hoiatust, et kui hageja tähtaja jooksul kohustusi ei täida, loeb kostja lepingu

ennetähtaegselt ülesöelduks ja nõuab võla sisse täitemenetluses. 25. augustil 2010 saatis kostja

hagejale teatise, milles märkis, et kaaslaenaja ei ole laenulepinguga võetud kohustusi kohaselt täitnud

ja palus tasuda kogu võla hiljemalt 23. septembriks 2010. Õige on kostja tõlgendus

ülesütlemisavaldustele ja teatisele, mille kohaselt luges kostja laenulepingu 24. augustil 2010

ennetähtaegselt ülesöelduks, kuna hageja võlga 19. augustiks 2010 ei tasunud. Ainuüksi asjaolu, et

kostja on andnud hagejale korduvalt võimalusi laenulepingu täitmiseks, ei muuda ülesütlemist

kehtetuks. Kostja kolm ülesütlemisavaldust ei olnud vastuolulised. Kostja soovis laenulepingu üles

öelda, kui hageja ja kaaslaenaja lepingust tulenevaid kohustusi ei täida. Kostja ei oleks pidanud

hagejale saatma kolme ülesütlemisavaldust, vaid piisanuks ühest. Kolme avalduse edastamisega sai

hageja enda jaoks soodsamad tingimused, s.o täiendava tähtaja tekkinud võla tasumiseks. See ei

kahjustanud hageja õigusi.

Kostja on arvestanud pika aja jooksul, et hagejal olid makseraskused, ja võimaldanud pika aja jooksul

ka hagejal probleemile lahendust leida. Hageja väide, et tema makseraskused olid ajutised, ei ole

usutav, kuna hageja ei ole praeguseni asunud võlga kostjale tasuma. Asjakohatud on ka hageja väiteid

selle kohta, et kostja on lepingu ülesütlemisel arvestanud vaid kaaslaenaja soove ja lõpetanud lepingu

hageja soove arvestamata ning seetõttu on laenulepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega.

Samuti on kostja väljendanud valmisolekut mõistlike kokkulepete sõlmimiseks, kuid hageja ei ole

selliseid ettepanekuid teinud.

Hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetluses nr 022/2010/8937 tuleb jätta

rahuldamata, kuna see täitemenetlus on alustatud kaaslaenaja suhtes, kes ei ole praeguse menetluse

osaliseks.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse tühistamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenuleping öeldi kehtivalt üles ja et hageja ei ole kohtu ette

toonud asjaolusid, mille alusel saaks täitemenetlused lubamatuks tunnistada. See, et kostja andis

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks mitu täiendavat võimalust, ei muuda ülesütlemist

tühiseks ega kostja käitumist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Tarbijakrediidi puhul tuleb anda

vähemalt üks täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Mitme täiendava tähtaja andmine on

laenusaajale soodsam. 4. augusti 2010 kirjast nähtub selgelt, et kostja andis hagejale veel täiendava

tähtaja kohustuste täitmiseks. 25. augusti 2010 kirjast nähtub selgelt, et kostja nõudis hagejalt juba

kõikide maksete korraga tasumist, mis viitab üheselt sellele, et laenuleping öeldi üles. Maakohus

tuvastas õigesti ka selle, et kostja ei ole kaaslaenajat eelistanud selliselt, et see saaks tingida

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise.

Maakohus jättis täiteasja nr 022/2010/8937 osas esitatud hagi valedel põhjendustel rahuldamata.

Hageja on mõlemas täitemenetluses, mille kohta täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitati,

võlgnik. Hüpoteek ei koorma kaasomandiosasid, vaid vaidlusalust korteriomandit tervikuna,

st täitemenetlus oli algatatud nii hageja kui ka kaaslaenaja vastu. Ka see nõue tuleb jätta rahuldamata

samadel põhjustel, mille alusel jättis maakohus täitemenetluse täiteasjas nr 022/2010/8938

lubamatuks tunnistamata. Hageja tugines mõlema täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagemisel

samadele asjaoludele. Hageja sai ka üksi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi

ringkonnakohtule või maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates on kohtute otsused põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud

apellatsioonkaebuse väiteid, et korduvalt kohustuste täitmiseks tähtaja andmine võib olla võlgniku

jaoks eksitav ja vastuolus hea usu põhimõttega, kui igas teatises viidatakse, et leping loetakse üles

öelduks. Lepingu lõpetamise hoiatus ja sellekohane tahteavaldus peab olema võlgniku jaoks üheselt

mõistetav ja selge. Korduvate teadetega jättis kostja hagejale mulje, et lepingut ei öelda üles. Samuti

ei ole ringkonnakohus analüüsinud hageja väidet, et arvestades hageja võla suurust 24. augusti 2010

seisuga võrreldes laenu kogusuurusega, ei olnud kostjal põhjust arvata, et hageja lepingut edaspidi ei

täida. Laenusumma (intressita) oli 95 929 eurot, hageja laenu põhiosa võlg (intressita) oli 4. augusti

2010 seisuga 2429 eurot 21 senti. Hageja teavitas kostjat, et ta makseraskused olid ajutised ja et ta on

omandanud arboristi kutse, mis parandab ta majanduslikku olukorda.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse tühistamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eeldusi (I),

seejärel laenulepingu ülesütlemist (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III).

I

11. Hageja hagi esemeks on tunnistada lubamatuks sundtäitmine kahes täiteasjas. Sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslikuks aluseks on täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1 (vt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olemuse kohta nt Riigikohtu

28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 15).

12. Hageja suhtes alustati täitemenetlust mitte tema kui isikliku võlgniku vastu, vaid kinnisasjadele

seatud hüpoteekide realiseerimiseks. Tegemist on kinnisasjaga seotud asjaõigusliku

realiseerimisnõudega, mille alusel sundtäitmise korraldamise võimaluse annab TMS § 2 lg 1 p-st 19

tulenevalt kohese sundtäitmise kokkulepe. Hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole suunatud

mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla saamisele, vaid täitmine piirdub koormatud

kinnisasjaga (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Esitatud

asjaoludel ei ole kostjal hageja suhtes tagatud nõude maksmiseks isiklikult kohustavat

täitedokumenti, eelkõige kohtulahendit.

13. Tuvastatud asjaolude järgi (vt ringkonnakohtu otsuse p 7) on täitemenetlust alustatud kummagi

hüpoteegiga koormatud kinnisasja suhtes eraldi, mida võib õigustada see, et ühe omanik on hageja

üksi ja teine kuulub tema ja kaaslaenaja kaasomandisse.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka

üksnes üks kinnisasja kaasomanik, kui sundtäitmine puudutab kaasomandis olevat kinnisasja

tervikuna. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise korral kehtib selline kohtulahend kõigi

kaasomanike kasuks, st täitur ei saa sel juhul sundtäitmist jätkata teise kaasomaniku suhtes, kui

kinnisasi oli koormatud sundtäitmise aluseks oleva õigusega (hüpoteegiga) tervikuna. Olukord oleks

erinev, kui kaaskoormatud olnuks kaasomanike mõttelised osad kinnisasjast eraldi.

14. Hüpoteek ei anna ka kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul hüpoteegipidajale abstraktset

õigust täitemenetluses kinnisasi müüa, vaid seda saab asjaõigusseaduse § 325 lg-st 1 ja § 352 lg-st 1

tulenevalt teha üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hüpoteegi alusel saab

täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks, st tagatud nõude võlgnik

peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17).

15. Täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks võib alustada ka siis, kui sissenõutavaks on muutunud

üksnes osa hüpoteegiga tagatud nõudest, mh üksnes sissenõutavaks muutunud laenumaksete

sissenõudmiseks laenulepingut üles ütlemata. Kuna hüpoteegi realiseerimise asjaõiguslik nõue on

terviklik, ei ole hüpoteegipidajal vähemalt kinnisasja omandaja nõusolekuta võimalik hüpoteegi

alusel täitemenetlust korraldada üksnes mõne hüpoteegiga tagatud nõude või nõude osa

rahuldamiseks selliselt, et hüpoteek säiliks ja tagaks sissenõutavaks muutumata nõudeid ka edaspidi

(vt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 18).

Täitemenetluse võib läbi viia kogu tagatud nõude (kõigi tagatud nõuete) rahuldamiseks.

Sissenõutavaks muutumata nõuete rahuldamisel tulemi arvel saab kohaldada vastavalt TMS § 107 lg-

d 3–5, st edasilükkava tingimusega nõude rahuldamise sätteid ning hoiustada saadud raha nõude

sissenõutavaks muutumata ulatuses kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni (vt Riigikohtu

28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 20).

16. Eelnev (vt käesoleva otsuse p 15) ei tähenda siiski, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kui tuvastatakse, et vähemalt mingis osas on hüpoteegiga tagatud

nõue sissenõutav. Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga,

mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha

väljamaksmise sissenõudjale). Küll ei ole alust keelata osaliselt tagatud sissenõutava nõude

olemasolul nt kinnisasja aresti ega müüki.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine lepinguks oleva täitedokumendi alusel

tähendab materiaalõigusliku vaidluse avamist täitedokumendi üle. Täitemenetluses võlgnikuna

(sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab selle hagiga panna maksma kõik oma vastuväited

täitedokumendi järgsele võlale. Selle hagi alusel tuleb kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg,

millised on kõrvalnõuded ning kas ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete suurus tuleb

selgeks teha ka siis, kui need ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna eelkõige tulemi

arvel viivise väär tasutuks lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga, taotleda võib ka viivise

alandamist (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 15–19). Samuti

tuleb hinnata võlgniku võimalikku tasaarvestust ja nõude lõppemist (vt Riigikohtu 28. septembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 25).

17. Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi

nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue

(sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda

tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt Riigikohtu

29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16).

Seega on kostja ülesanne tõendada kohtumenetluses, et tal on nõue, mille ulatuses ta võib

täitemenetlust korraldada. Kostja peab esitama ka võlaarvestuse, mh kõrvalnõuete osas ja näitama

detailselt, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab.

18. Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks

esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited

täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus.

II

19. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et

laenuleping lõppes 24. augustil 2010, samuti ei ole õigesti kohaldatud ülesütlemist reguleerivaid

võlaõigusseaduse sätteid. Kuna nõuetekohaselt ei ole tuvastatud laenulepingu lõppemine ja selle aeg,

ei pruugi olla õigesti arvestatud ka kostja väidetav laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud

nõue.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid

hinnata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada nõuetekohaselt asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud ja täita ka selgitamiskohustust (vt käesoleva otsuse p-d 17, 18).

20. Pooled ei vaidle, et iseenesest oli hüpoteegiga tagatud laenulepingu järgi täitemenenetluse

alustamisel laenusaajatel kostja ees sissenõutavaks muutunud võlg. Poolte vaidlus on olnud eelkõige

selles, kas see võlg hõlmab (põhinõudena) üksnes tasumata jäänud laenumakseid või on kostja

ülesütlemise tõttu sissenõutavaks muutunud kogu laenu tagastamise kohustus.

Eelneva pinnalt on iseenesest selge, et kostjal on õigus täitemenetlus korraldada vähemasti

sissenõutavaks muutunud laenumaksete osas (vt käesoleva otsuse p-d 14–16). Küll tuleb aga selgeks

teha, kui suur on kostja hüpoteegiga tagatud nõue, mille rahuldamiseks täitemenetlus toimub.

21. Vaidlust ei ole, et kostja on edastanud hagejale 16. juunil, 2. juulil ja 4. augustil 2010 kirjad, mis

on pealkirjastatud kui „Lepingu ülesütlemine" (I kd, tl 36-38) ning milles teavitatakse hagejat

kaaslaenaja kui laenusaaja võlgnevuse suurusest ja antakse iga kord täiendav tähtaeg võla

maksmiseks. Nendes kirjades sisalduvad identsed laused: „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata

jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt lugema lõppenuks Laenusaajaga sõlmitud

lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid

ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud intresside ja viivistega vastavalt lepingu

tingimustele. Juhul kui Laenusaaja ei ole nimetatud tähtajaks täitnud eelpool nimetatud lepingutest

tulenevaid kohustusi ja tasunud kõiki täitmata kohustusi katvat summat (tasumise päeva seisuga), siis

on Swedbank sunnitud asuma rakendama kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma

nõuete rahuldamiseks sh täite- ja/või kohtumenetluse kaudu."

25. augustil 2010 edastas kostja hagejale dokumendi, mis oli pealkirjastatud kui „Teatis" (I kd, tl 39).

Selles teavitatakse hagejat, et kaaslaenaja ei ole täitnud laenulepinguga võetud kohustusi, kostja on

laenulepingu lõpetanud 24. augustist 2010 ja et kaaslaenaja võlgnevus on 1 470 656 krooni 27 senti.

Samuti palutakse hagejat tasuda see võlgnevus hiljemalt 23. septembriks 2010 ja lisatud on

varasemate kirjadega identne lause hoiatusega nõuete rahuldamiseks täite- või kohtumenetluse

alustamise kohta.

22. Kolleegiumi arvates ei ole kohtute järeldused, kuidas nad eespool viidatud avaldustest järeldasid

laenulepingu lõppemise hageja suhtes 24. augustil 2010, arusaadavad. Lepingu lõppemist tuvastades

ei ole kohtud kindlaks teinud, et kostja oleks öelnud laenulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 4

teist lauset järgides ühiselt üles mõlema laenusaaja suhtes. Samuti ei ole kohtud kontrollinud

VÕS § 416 lg 1 (enne 1. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste täitmist ülesütlemise eeldusena.

Tuvastatud asjaoludel on laenuleping tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Tarbijakrediidilepingut

puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete

täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).

23. Kohtute seisukohad ei ole arusaadavad ka kostja 16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a avalduste,

milles igaühes anti hagejale tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, tõlgendamise kohta kogumis. Ühelt poolt

leiti, et lepingu ülesütlemiseks piisanuks vaid ühest avaldusest, teisalt leiti, et vähemalt esimesed kaks

avaldust lepingut ei lõpetanud.

Lepingu ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava

tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg 1 esimene lause). Kui juba 16. juuni 2010. a avaldus oli ülesütlemisavaldus, tõi see avalduses

märgitud ajal kaasa lepingu lõppemise, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused olid

täidetud. Toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta,

mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Tahteavaldust ei loeta TsÜS § 72 järgi tehtuks, kui enne

tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus.

24. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kaaslaenaja sõlmisid laenu võtmiseks laenulepingu ühiselt,

st ka laenu tagastamise kohustus oli neil ühine, st tegu on vähemalt eelduslikult solidaarvõlgnikega

(VÕS § 65). Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu

VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab

lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane

ülesütlemise avaldus.

16. juuni, 2. juuli ja 4. augusti 2010. a avaldused on tehtud hageja suhtes, kuid arusaamatuks jääb,

kuidas pidi hageja järeldama neist enda suhtes lepingu lõpetamist, kui avalduses räägitakse lepingu

lõpetamisest kaaslaenaja suhtes. 25. augusti 2010. a teatises on üksnes konstateeritud laenulepingu

ülesütlemist kaaslaenaja suhtes. Põhjendamata on ka maakohtu järeldus, nagu võinuks kostja

meelevaldselt laenulepingu üles öelda 24. augustil 2010, kui hageja ei olnud võlgnevust tasunud

4. augusti 2010. a avalduse järgseks maksetähtpäevaks, 19. augustiks 2010. Ka ei saa pidada

põhjendatuks seisukohta, et lepingut saab üles öelda selliselt, et ülesütlemine selgub alles tagantjärele

(25. augustil 2010).

25. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta

ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise

nõude osas) (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416

lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul

möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist.

26. Kohtud ei ole tuvastanud VÕS § 416 lg 1 (enne 1. juulit 2011 kehtinud redaktsioonis) eelduste

täitmist ülesütlemise eeldusena. Viidatud sätte järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava

krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab

kogu võla tasumist.

Viidatud sätte järgi ei ole tähtsust, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust.

Varasemad likvideeritud võlgnevused ei lähe seejuures arvesse.

27. Hüpoteegiga tagatud võla kindlakstegemisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on võlga

tasunud või tasub täitemenetluse ajal jätkuvalt kaaslaenaja.

Kui kostja on aga ainuüksi kaaslaenaja suhtes nõudest loobunud, ei vabasta see siiski hagejat

VÕS § 66 lg 1 järgi ei täielikult ega osaliselt vastutusest kostja ees. See ei vabasta omakorda aga

kaaslaenajat võimalikust vastutusest hageja ees.

28. Kassatsioonimenetluses ei tugine hageja enam sellele, et kostja on eelistanud kaaslaenajat ega

pidanuks talle soodustingimustel laenu andma, milles saab vähemasti kaudselt näha tuginemist

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele (vastutustundliku laenamise kohustuse ja selle

rikkumise tagajärgede kohta vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-

d 24, 25; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 20–22).

Kolleegium märgib, et isegi kui kostja laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkus,

ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja ei ole esitanud rikkumisest

tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega esitanud muid

vastunõudeid.

29. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kostja kui krediidiandja oleks rikkunud VÕS § 416

lg 2 järgset kohustust pakkuda talle koos VÕS § 416 lg 1 järgse täitmiseks antava täiendava tähtaja

andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.

Maakohus leidis, et kostja on arvestanud pika aja jooksul, et hagejal olid makseraskused, ja

võimaldanud pika aja jooksul ka hagejal probleemile lahendust leida, samuti ei ole hageja teinud

aktsepteeritavaid ettepanekuid asja lahendamiseks.

Kuigi hageja on soovinud menetluses esitatud väidetel laenulepingu täitmist jätkata, ei ole kostja

lepingu lõppemise korral selleks kohustatud. Laenumaksete tasumata jätmise tõttu laenulepingu

ülesütlemist ei muudaks olematuks ka enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste

tagantjärele täitmine.

30. Hageja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et kostja käitumine laenulepingust

tulenevate nõuete esitamisel oleks olnud hageja suhtes kuidagi pahatahtlik või muul põhjusel hea

usuga vastuolus. Kui laenusaaja ei tasu laenumakseid, on laenuandjal õigus leping seaduses ja

lepingus ettenähtud alustel ja korras lõpetada.

Isegi kui lepingu ülesütlemine olnuks vastuolus hea usu põhimõttega, ei toonuks see kaasa

lõpetamisavalduse tühisust, küll võinuks avalduse esitajal olla keelatud hea usu põhimõtte järgi

avaldusele tugineda.

III

31. Kohtud ei ole hagi rahuldamata jättes järginud TsMS § 386 lg 4 esimesest lausest ja § 442 lg-st 5

tulenevat kohustust lahendada hagi tagamisega seatud küsimused ja hagi tagamine täitemenetluse

peatamise kohta tühistada. Asja uuel lahendamisel tuleb lahendada ka hagi tagamine.

32. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

33. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve