3-2-1-144-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-144-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi GMP Grupp hagi R. R vastu 5752 euro ja

5 sendi ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-6534

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi GMP Grupp kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5752 eurot 5 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts GMP Grupp (registrikood 10109324),

esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi

Kostja R. R, esindaja vandeadvokaat Anton Sigal

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-6534 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsi GMP Grupp kassatsioonkaebuselt 15. juulil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot Aktsiaseltsi GMP Grupp arvelduskontole nr 1120107390 (Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts GMP Grupp (hageja) esitas 13. veebruaril 2012 Harju Maakohtule hagi R. R (kostja)

vastu võla ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. juunil 2008 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt

laenu 100 000 kooni. Laenu tagastamise tähtpäev oli 2. juuli 2008. Lepingu punkti 2.2 järgi kohustus

kostja tasuma intressi 5% kuus. Kostja on hagejale tasunud 15 000 krooni, millest intresside katteks

läks 5000 krooni ja laenu katteks jäi 10 000 krooni. Seega on kostja põhivõlg hageja ees

90 000 krooni ehk 5752 eurot 5 senti.

Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, kuna kostja tasus 11. veebruaril 2009 laenulepingu katteks

sularahas intressi 5000 krooni, seega katkes aegumine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158

alusel ja hakkas uuesti kulgema. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 11. veebruaril 2012, mis oli

laupäev, ja seega lõppes tähtaeg 13. veebruaril 2012, mil hagi on kohtusse esitatud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, kuna nõue on aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 2. juulil

2008. Hagi esitamise seisuga, s.o 13. veebruariks 2012 oli nõude sissenõutavaks muutumisest

möödunud rohkem kui 3 aastat. Hageja nõue aegus 2. juulil 2011. Kostja arvates on väär ka hageja

väide, et kostja tasus 11. veebruaril 2009 intresse.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 5752 eurot 5 senti, 13. veebruari 2012. a seisuga viivise 1432 eurot 15 senti ja alates

14. veebruarist 2012 põhivõlalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu ning sellest tulenev laenu tagastamise

kohustus oli seni 90 000 krooni ulatuses täitmata. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat laenu

tagastamise kohustust, olles seni viivituses VÕS § 100 ja § 396 lg 1 mõttes.

Esitatud laenulepingu järgi muutus kohustus sissenõutavaks 2. juulil 2008. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2

järgi katkeb aegumine ja hakkab uuesti kulgema, kui kohustatud isik aegumistähtaja kestel nõuet

tunnustab, milleks on kas võlgnevuse osaline tasumine, intressi maksmine, tagatise andmine või muu

tegu.

Maakohus asus seisukohale, et hageja on raamatupidaja ütlustega ning kassa sissetuleku orderiga

tõendanud, et ta sai kostjalt 11. veebruaril 2009 sularahas 5000 krooni laenuintressi katteks. Seega on

kostja teinud teo, millega ta on võlga tunnistanud. Eeltoodu tõttu katkes nõude aegumine ja hakkas

TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi 11. veebruaril 2009 uuesti kulgema. Kolmeaastane nõude aegumise

tähtpäev saabus seega 11. veebruaril 2012, kuid kuna see oli laupäev, siis lõppes tähtaeg tegelikult

TsÜS § 136 lg 8 alusel 13. veebruaril 2012 kell 24.00. Hagi on kohtusse esitatud 13. veebruaril 2012,

seega aegumistähtaja jooksul. Eeltoodu tõttu ei rahuldanud kohus kostja taotlust kohaldada aegumist.

Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust ja on siiani viivituses, siis on

hagejal õigus nõuda lepingu täitmist ja täitmisega viivitamise eest viivist. Maakohus leidis, et hagi on

tõendatud ja põhjendatud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsust tehes

rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on tuginenud asjaolule, et kostja tasus intressi sularahas,

kuid ta ei ole esitanud piisavaid ja usaldusväärseid tõendeid oma väite tõendamiseks. Maakohus

rikkus tõendite hindamise kohustust, samuti selgitamis- ja otsuse põhjendamiskohustust, sest esitatud

tõendite alusel ei olnud võimalik hageja nõuet rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

Maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel valesti TsÜS § 136 lg-t 8, kui leidis, et 13. veebruaril

2012 esitatud hagiavaldus oli esitatud aegumistähtaja jooksul. Kostja maakohtus esitatud aegumise

vastuväide on põhjendatud ja kuigi kostja ei vaidlustanud kaebuses maakohtu põhjendusi aegumise

vastuväite kohta, peab ringkonnakohus kohaldama materiaalõigust sõltumata kaebuse väidetest.

TsMS § 654 lg-s 5 on sätestatud, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse,

tuleb tal võtta seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

Kostja vaidlustas kaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni täies ulatuses. Ringkonnakohus ei näinud

tõendite ümberhindamiseks alust.

Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus

kohaldas aegumistähtaja arvutamisel ebaõigesti materiaalõiguse normi. Nimelt kohaldas maakohus

TsÜS § 136 lg-t 8 ja asus seisukohale, et kuna aegumistähtaja viimane päev, 11. veebruar 2012 langes

laupäevale, aegus nõue järgmisel esmaspäeval, 13. veebruaril 2012 kell 24.00. TsÜS § 136 lg 8

kohaldub juhul, kui riigipühale või muule puhkepäevale satub tahteavalduse tegemiseks või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev. Aegumise näol on tegemist seaduses sätestatud tähtajaga,

mille jooksul on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud lahendi punkti 14 viimases lõigus rõhutanud, et aegumistähtaja

lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Seega, kuna pärast katkemist

hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 135 lg 1 alusel uuesti kulgema järgmisest päevast (s.o 12. veebruarist

2009), siis lõppes kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 136 lg 2 alusel 11. veebruaril 2012. Hageja esitas

hagiavalduse kohtusse 13. veebruaril 2012 kell 20.58, seega pärast aegumistähtaja lõppemist. Kostja

aegumise vastuväide oli seega põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse

maakohtu otsus.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus ei

küsinud hageja arvamust asjas olulise asjaolu kohta ning rikkus sellega oluliselt TsMS § 348 lg-t 3

ning § 351 lg-t 2. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist

olukorras, kus intressi tasumine 11. veebruaril 2009 on tõendatud ja aegumistähtaja uuesti kulgema

hakkamine tuvastatud. Kohus ei andnud hagejale võimalust esitada nõude võimaliku aegumise kohta

selgitusi, arvamusi või tõendeid.

Ringkonnakohtu otsus on rajatud asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Ringkonnakohus tühistas

üllatuslikult maakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu, andmata seejuures

hagejale võimalust tõendada, et aegumine oli aegumistähtaja jooksul peatunud.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on kohaldamata jätnud

asjasse puutuvad TsÜS § 167 lg 2 ja § 168 lg 2. Seetõttu ei ole kohus saanud anda kohast õiguslikku

hinnangut olulisele asjaolule, vaid on andnud menetluses tuvastatud asjaoludele väära õigusliku

hinnangu, leides, et hageja nõue on aegunud.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

Kostja leiab, et aegumist on kohaldatud kostja esitatu alusel. Hagejal oli võimalus esitada aegumise

alguse ja lõpu kohta seisukohad ja hageja kasutas seda võimalust. Hageja avaldas kohtule, et

aegumine katkes 11. veebruaril 2009 ning kulges seejärel katkematult. Ringkonnakohus lähtus täpselt

poolte avaldatud asjaoludest ning käsitles pooltest erinevalt ainult õiguslikku küsimust, milline on

puhkepäeva mõju aegumisele. Kohus ei või ise juhtida tähelepanu vastuväidetele, mis võivad ühe

poole seada soodsamasse olukorda. Isegi kui kohus leiab, et hagejale tuli anda võimalus muuta oma

seisukohta ning viidata aegumise peatumisele, tuleks kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuna

selline peatumine on tõendamata.

8. 26. novembri 2013. a määrusega andis kassatsioonkaebust läbi vaadanud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 2. juunil 2008 laenulepingu, millega kostja sai hagejalt

laenu 100 000 krooni, ning laen tuli tagastada 2. juuliks 2008. Pooled vaidlevad selle üle, kas

vaidlusalune nõue on aegunud.

Maakohus rahuldas hagi ja leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus luges tõendatuks, et

11. veebruaril 2009 maksis kostja hagejale laenulepingu järgi 5000 krooni intresse ning sellega katkes

nõude aegumine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel. Nõude aegumine hakkas aegumise katkemisest

arvates uuesti kulgema. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev

kolmeaastane nõude aegumise tähtpäev saabus 11. veebruaril 2012, kuid kuna see oli laupäev, siis

nõude aegumise tähtaeg lõppes järgmisel tööpäeval, st esmaspäeval, 13. veebruaril 2012. Seejuures

kohaldas maakohus TsÜS § 136 lg-t 8, mis näeb ette, et kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse

täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev

saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu järeldusega, et aegumine katkes 11. veebruaril 2009. Samas jättis ringkonnakohus

hagi rahuldamata põhjusel, et maakohus kohaldas aegumistähtaja arvutamisel vääralt materiaalõiguse

normi. Ringkonnakohus tugines Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-

47-12 tehtud otsuse p-le 14, mille kohaselt ei mõjuta aegumise tähtaja lõppemist asjaolu, kas see

langeb töö- või puhkepäevale. Kuna pärast aegumise katkemist hakkas aegumistähtaeg TsÜS § 135

lg 1 alusel kulgema uuesti järgmisest päevast (alates 12. veebruarist 2009), siis kolmeaastane tähtaeg

möödus TsÜS § 136 lg 2 alusel 11. veebruaril 2012. Hagiavaldus esitati aga kohtule 13. veebruaril

2012, seega hilinenult.

11. Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et ringkonnakohus ei arutanud pooltega nõude aegumist

ning seetõttu ei ole hageja saanud esitada menetluses oma arvamust selle kohta, kas ja millal hageja

nõue võis aeguda, kui lähtuda sellest, et aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 12. veebruaril 2009.

Samuti leidis hageja, et aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmine oli tema jaoks äärmiselt üllatuslik.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse sellekohase väitega. Toimiku materjalidest nähtub, et

ringkonnakohtu istungil märkis hageja esindaja, et küsimus on selles, kas nõue on aegunud. Samuti

on kostja toetunud apellatsioonkaebuses aegumise vastuväitele. Seetõttu ei ole alust järelduseks, et

ringkonnakohtus hageja nõude aegumist ei arutatud ja et hageja jaoks oli tegemist üllatava otsusega.

12. Hageja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kohtud tuvastasid, et hageja

nõude aegumine katkes 11. veebruaril 2009. Tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1 hakkas aegumine uuesti

kulgema ja seda katkemise päevale järgneval päeval, s.o 12. veebruaril 2009 (TsÜS § 135 lg 1).

TsÜS § 136 lg 2 alusel saabus kolmeaastase aegumistähtaja viimane päev ehk tähtpäev 11. veebruaril

2012, mis oli laupäev. Kolleegium muudab 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse

p-s 14 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või

puhkepäevale. Kolleegium leiab, et hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav

ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka TsÜS § 136 lg-t 8,

mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel

riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel

tööpäeval. Seega möödus aegumistähtaeg kohtute tuvastatud asjaoludel järgmisel tööpäeval

ehk 13. veebruaril 2012 kell 24.00.

13. Kolleegium ei võta seisukohta kassatsioonkaebuse väite kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud

kohaldama TsÜS § 167 lg-t 2 ja § 168 lg-t 2, sest hageja andis 3. jaanuaril 2012 kostjale täiendava

tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole menetluses varem väitnud, et ta on andnud kostjale

kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. TsMS § 688 lg 3 järgi arvestab Riigikohus kassatsiooninõude

põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsustega.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja apellatsioonkaebuse väiteid

sisuliselt.

15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu