3-2-1-195-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-195-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Tallinna Küte hagi Peterburi Maja OÜ ja osaühingu

HAVELI INVEST vastu 82 433 euro 18 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-64181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Tallinna Küte kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

82 433 eurot 18 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Tallinna Küte (registrikood 10811060), esindaja

vandeadvokaat Ott Saame

Kostja osaühing HAVELI INVEST (registrikood 10545025),

esindaja vandeadvokaat Maret Hallikma

Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel Aarne Kuusk,

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2013. a otsuse (tsiviilasjas nr 2-11-64181)

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata riigituludesse AS-i Tallinna Küte 22. oktoobril 2013 tasutud kautsjon

824 (kaheksasada kakskümmend neli) eurot 33 senti.

4. Jätta osaühingu HAVELI INVEST menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS-i Tallinna Küte

kanda. Jätta Peterburi Maja OÜ menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus AS-i Tallinna

Küte kanda. Jätta AS-i Tallinna Küte ja Aarne Kuuse menetluskulud kõigis kohtuastmetes

nende endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Küte (hageja) esitas 29. detsembril 2011 Harju Maakohtule Peterburi Maja OÜ

(kostja I) vastu hagi, milles palus kostjalt I enda kasuks välja mõista põhivõla 82 433 eurot 18 senti,

viivise 16 128 eurot 9 senti ja alates 29. detsembrist 2011 kuni kohustuse täitmiseni viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras.

15. juunil 2012 kaasas Tallinna Ringkonnakohus hageja taotlusel menetlusse kolmanda isikuna

hageja poolel Aarne Kuuse (kolmas isik).

4. oktoobril 2012 palus hageja kaasata menetlusse täiendava kostjana osaühingu HAVELI INVEST

(kostja II), mida Harju Maakohus 22. oktoobri 2012. a määrusega ka tegi, tuginedes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 208 lg-le 2.

2. Hageja väitel sõlmisid hageja, Peterburi Ärikvartal OÜ (PÄK) ja Aktsiaselts Viimsi Keevitus

liitumislepingu Tallinnas Väike-Paala 1 asuva tarbijapaigaldise ühendamiseks aktsiaseltsi Tallinna

Soojus kaugküttevõrguga, mida opereerib hageja (liitumisleping). Liitumislepingu p 5.5 järgi

kohustus PÄK tasuma hagejale liitumistasu 1 289 799 krooni (82 433 eurot 18 senti) (sh käibemaks).

Hageja on oma kohustused täitnud, objektil on välja ehitatud kaugküttevõrgu osa ja hoone on

kaugküttevõrguga ühendatud, kuid PÄK liitumistasu ei maksnud. 16. juulil 2009 võõrandas PÄK

talle kuulunud ja liitumislepingu objektiks olnud kaasomandiosa Väike-Paala 1 kinnisasjast

(kinnisasi) kostjale I. Kaasomandiosa võõrandamisel läksid kinnistu omandajale üle ka

liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kaugkütteseaduse (KKütS) § 10 lg 6 kohaselt ei

loeta omanikuvahetust kaugküttevõrguga liitumiseks ning uue omaniku suhtes jääb liitumise

õiguslikuks aluseks KKütS § 11 järgi eelmise omanikuga sõlmitud liitumisleping, mis kehtib samadel

tingimustel ka uue omaniku suhtes. Liitumistasu maksmise kohustus on üheks liitumistingimuseks,

mis seeläbi uuele omanikule üle läheb. Alternatiivselt leidis hageja, et liitumistasu maksmise

kohustus läks PÄK-ilt kostjale I üle ettevõtte üleminekuga. Hageja nõudis kostjalt I rahalise

kohustuse täitmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel. Viivist nõudis hageja VÕS § 113 lg 1

alusel seadusjärgses suuruses alates kohustuste kostjale I ülemineku päevast, s.o 24. juulist 2009.

28. detsembri 2011. a seisuga on hageja viivisenõue 16 128 eurot 9 senti.

Kuna kostja II omandas vaidlusaluse mõttelise osa kinnistust kostjalt I, võib liitumistasu maksmise

kohustus olla üle läinud kostjalt I ka kostjale II. Liitumislepingust tulenevad kohustused on kinnisasja

igakordse omaniku kohustused. Hageja saab ka kostja II suhtes tugineda nõude rahuldamise alusena

KKütS § 10 lg-le 6. See kehtib ka kinnisasja omandamise korral täitemenetluses. Lisaks oli kostja II

juhatuse liikmetele mõttelise osa omandamisel teada, et liitumistasu on maksmata.

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.

Kostjad leidsid, et liitumistasu maksmise kohustus on lepingust tulenev võlaõiguslik kohustus, mis

kehtib üksnes lepingupoolte vahel. See kohustus ei ole kummalegi kostjale üle läinud, kuna kostjad ei

ole avaldanud kohustuse ülevõtmiseks tahet. Samuti ei läinud see kohustus üle kinnisasja

võõrandamisega. Hageja on juba esitanud liitumistasu nõude PÄK-i pankrotimenetluses.

Kostja I väitel ei ole talle kinnisasja mõttelise osa ostmisega läinud üle ettevõtet. Lisaks müüs

kohtutäitur kinnisasja mõttelise osa 31. juulil 2012 enampakkumisel kostjale II. Seetõttu ei puuduta

vaidlus kostjat I ja ta ei saa olla asjas kostjaks.

Kostja II väitel ei saa tema suhtes VÕS § 181 järgi ettevõtte ülemineku sätteid kohaldada, kuna ta

omandas kinnisasja mõttelise osa täitemenetluses. Isegi kui liitumistasu maksmise kohustus läheb

kinnisasja igakordsele omanikule üle, lõppes hageja nõue, kuna ta ei teavitanud kohtutäiturit

täitemenetluses enda õigustest kinnisasja suhtes ja rikkus sellega täitemenetluse seadustiku § 153 lg 1

p-st 6 tulenevat teavitamiskohustust.

4. Kolmas isik leidis, et hagi tuleks rahuldada, ja nõustus hageja põhjendustega.

5. Harju Maakohus jättis 28. märtsi 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et liitumislepingust ei tulene kostjatele kohustust maksta liitumistasu. Lepingu p 5.5

kohustab tasu maksma liitujat, kelleks oli PÄK. Hageja on ka ise väljendanud sellist arusaama,

esitades nõudeavalduse PÄK-i pankrotimenetluses. Kohustuse üleandmise vajadust on hageja lepingu

sõlmimisel ette näinud. Seda kajastab liitumislepingu p 8.5, mille järgi kohustus liituja

liitumislepingu esemeks oleva hoone võõrandamisel tagama liitumislepingust tuleneva kohustuse

üleandmise uuele omanikule. Tasu maksmise kohustust ei ole kohustuste üleandmise sätete alusel üle

antud.

Kaugküttevõrguga ühendamise tasu maksmise kohustus ei saanud ka seaduse alusel üle minna.

KKütS § 10 lg 6 reguleerib olukorda, kus võrguga ühendatud tarbijapaigaldise või selle omaniku

vahetumine ei ole uus liitumine kaugküttevõrguga, ning kinnistu soojusega varustamiseks nõutav

liitumine kehtib jätkuvalt senistel tingimustel ja sama liitumispunkti kaudu. Uue omaniku suhtes jääb

kehtima eelmise omaniku tehtud liitumine. KKütS-i järgi ei ole liitumislepingust tulenevad

kohustused kinnistu igakordse omaniku kohustused. Liitumise õiguslikuks aluseks on KKütS § 11

tähenduses tarbijapaigaldise omanikuga sõlmitud liitumisleping, mis annab igakordsele omanikule

õiguse olla liitunud kaugküttevõrguga ja seeläbi tarbida vastavaid teenuseid, kuid seadusest ei tulene,

et kehtima jäänud liitumise eest on hagejal õigus nõuda liitumistasu. Seadusest ei tulene eelmise

liituja tasumata liitumistasu maksmise kohustust. Pigem nähtub KKütS § 12 lg 1 kontekstist, et

hagejal on KKütS § 12 alusel õigus nõuda põhjendatud liitumistasu võrguga liitujalt. Seega on

seaduse mõtte järgi teenuse osutamise eelduseks, et liituja maksab liitumistasu, ning omaniku

vahetumisel kohustub uus omanik tasuma liitumistasu vaid KKütS § 10 lg-s 6 sätestatud eeldustel.

Hageja ei ole tõendanud, et kinnistu müük PÄK-ilt kostjale I oli ettevõtte üleminek. Kuivõrd

liitumistasu maksmise kohustuse üleminek kostjale I ei ole tõendatud, ei ole võimalik liitumistasu

välja mõista ka kostjalt II.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja rahuldada hagi kostja II või

kostja I vastu ning vastavalt jätta menetluskulud kostja II või kostja I kanda.

Kolmas isik toetas apellatsioonkaebust.

Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. septembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Samuti tagastas ringkonnakohus hageja esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ekslik on hageja seisukoht, et

võrguettevõtjal on KKütS § 10 lg 6 alusel endise liitumise kehtima jäämisel õigus nõuda esialgsest

liitumislepingust tulenevate kohustuste täitmist, sh liitumistasu maksmist, igakordselt

tarbijapaigaldise omanikult. Nimetatud sätte kohaldamiseks vajalikud eeldused liitumistasu

saamiseks ei ole hagiavalduses esile toodud. Kaugküttevõrguga ühendamise tasu võlg on tavaline

võlaõiguslikust liitumislepingust tulenev kohustus, mida on võimalik välja nõuda üksnes teiselt

liitumislepingu poolelt. Sellise võla ülemineku aluseks saaks olla üksnes tehing (kohustuse

ülevõtmine) või seadus. Kaugküttevõrguga ühendamise tasu maksmise kohustus tuleneb PÄK-i ja

hageja sõlmitud liitumislepingust, mistõttu hageja saab selle tasu maksmise nõude esitada üksnes

oma lepingupoole vastu. Pooled ei vaidle, et hageja on esitanud nõude PÄK-i pankrotimenetluses.

Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väited ettevõtte ülemineku kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti kostja II

vastu rahuldamata, ja hagi kostja II vastu rahuldada.

Hageja arvates on ekslik kohtute järeldus, et seaduse mõtte järgi on teenuse osutamise eelduseks küll

see, et liituja maksab liitumistasu, kuid omaniku vahetumisel on uus omanik kohustatud tasuma

liitumistasu vaid KKütS § 10 lg-s 6 sätestatud juhtudel. Tarbijapaigaldis, mis liitumislepingu alusel

liideti kaugküttevõrku, on kinnisasja oluline osa. Seega läks tarbijapaigaldise omand koos kinnistu

mõttelise osa omandiga üle esmalt kostjale I ja seejärel kostjale II. Seeläbi on kostja II saanud

liitumise kaugküttevõrguga vastavalt liitumislepingule. Kohtud tõlgendasid valesti KKütS § 10 lg-t 6.

Selle sätte eesmärgiks on välistada võrguettevõtja võimalus nõuda liitumistasu korduvalt, mitte

välistada liitumistasu nõudmist kinnistu igakordselt omanikult olukorras, kus liitumistasu ei ole

tasutud. Liitmisega kaasneb tarbijapaigaldise koormamine võrguettevõtja õigustega ning

liitumistingimused on igakordsele omanikule siduvad. KKütS §-de 10 ja 11 mõttest tuleneb, et

esialgse liituja sõlmitud liitumisleping ja liitumistingimused on siduvad ka järgmistele tarbijatele.

9. Kostja II vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

10. Kolmas isik toetab kassatsioonkaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691

p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

12. Kolleegium käsitleb esmalt olulisi asjaolusid ja vaidluse eset (I). Seejärel analüüsib kolleegium

liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku võimalusi (II) ja lõpetuseks teeb

menetluslikud otsused (III).

I

13. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

· hageja opereerib kaugküttevõrku (st on võrguettevõtja KKütS § 2 p 10 mõttes), millega on

ühendatud vaidlusalusel kinnistul asuv tarbijapaigaldis;

· tarbijapaigaldise ühendamiseks hageja opereeritavasse kaugküttevõrku on hageja sõlminud PÄK-

iga liitumislepingu;

· hageja on oma kohustused liitumislepingu järgi täitnud, objektil on välja ehitatud kaugküttevõrgu

osa ja hoone on kaugküttevõrguga ühendatud;

· liitumislepingu järgi pidi PÄK maksma hagejale liitumistasu 82 433 eurot 18 senti

(1 289 799 krooni, sh käibemaks), kuid ei ole seda teinud, välja on kuulutatud PÄK-i pankrot ja

hageja on esitanud liitumistasu nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks;

· kinnisasi, millel asub liitumislepingu alusel hageja opereeritavasse kaugküttevõrku ühendatud

tarbijapaigaldis, on kaasomandis;

· PÄK on talle kuulunud kinnisasja kaasomandiosa võõrandanud kostjale I, täitemenetluses

kostja I vastu on kohtutäitur müünud sama kaasomandiosa enampakkumisel kostjale II.

14. Hageja nõuab tasumata liitumistasu põhivõla 82 433 eurot 18 senti maksmist liitumislepingu

alusel ja viivist sellelt. Tegu on lepingu täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. Viivisenõude

aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1, tulevase viivise osas ka TsMS § 367.

15. Hageja esitas haginõude esmalt kostja I kui kinnistu mõttelise osa omandaja vastu, seejärel ka

kostja II kui sama mõttelise osa järgmise omandaja vastu. Kohtud on neid nõudeid koos menetlenud.

Hageja avaldustest saab järeldada, et ta nõuab raha väljamõistmist kostjatelt alternatiivselt, st kas

kostjalt I või kostjalt II (vt mh II kd, tl 270–271, 367–368). Hageja ei ole nõudnud raha

väljamõistmist kostjatelt osadena või solidaarselt. Riigikohus on varem põhimõtteliselt

aktsepteerinud võimalust esitada hagi alternatiivsete kostjate vastu (vt Riigikohtu 3. aprilli 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 23). Siiski pidanuks kohus kolleegiumi arvates selgeks tegema,

kummalt kostjalt hageja raha väljamõistmist primaarselt nõuab. Samuti on jäänud ebaselgeks hageja

positsioon selles osas, kas tema arvates vastutab liitumistasu maksmise eest ka PÄK.

Kolleegium märgib, et kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I

toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku seisundit ja vastupidi (vt ka Riigikohtu

3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 24).

16. Kohtud jätsid hagi rahuldamata mõlema kostja suhtes. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust

üksnes kostja II osas.

Seega on hagi rahuldamata jätmine kostja I osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Kostja I ei ole seega ka kassatsioonimenetluses enam menetlusosaline

TsMS § 680 lg 2 mõttes, sisuliselt on kostja I seega asendunud menetluses kostjaga II. Seetõttu jääb

tähelepanuta ka kostja I esitatud seisukoht kassatsioonkaebuse kohta. Riigikohus saatis

kassatsioonkaebuse kostjale I vastamiseks ekslikult.

II

17. Hageja väitel on PÄK-i kohustus tasuda liitumistasu läinud üle kostjale I ja seejärel võis üle

minna kostjale II. Kohustuse ülemineku alusena on hageja tuginenud seadusele, eelkõige KKütS §-

dele 10 ja 11 ning VÕS § 182 lg-le 2 (ettevõtte ülemineku kohta).

18. Hageja ei väida kassatsioonimenetluses, et liitumistasu maksmise kohustus läks PÄK-ilt

kostjatele üle liitumislepingu enese alusel või et kostjad oleksid selle kohustuse tehingu alusel üle

võtnud (VÕS § 175) või kohustusega ühinenud (VÕS § 178) või et lepingust tulenevad õigused ja

kohustused oleks neile üle antud (VÕS § 179). Samuti ei väida hageja enam, et liitumistasu maksmise

kohustus läks kostjale I üle ettevõtte ülemineku tõttu (VÕS § 182 lg 2).

Seega on hageja ainsaks väiteks kassatsioonimenetluses, et liitumistasu maksmise kohustus läks

kostjatele üle KKütS-i alusel.

19. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et liitumislepingust tulenevad õigused lähevad

tarbijapaigaldise omaniku vahetumisega omandajale üle, kohustused aga mitte. Sellest järeldub ekslik

seisukoht, et kostjad võivad kasutada liitumislepingust tulenevaid hüvesid (tarbida soojust), kuid

hagejale ei pea liitumise tõttu kantud kulusid keegi hüvitama.

Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta.

20. Riigikohus on leidnud, et soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja

vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea

soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu

30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20).

Kolleegium täpsustab seda seisukohta ja selgitab, et KKütS § 10 lg 6 näeb küll põhimõtteliselt ette, et

tarbijapaigaldise omaniku vahetumise korral lähevad liitumislepingust tulenevad õigused ja

kohustused üle tarbijapaigaldise omandajale, kuid seda vaid juhul, kui liitumistasu on makstud. Sel

juhul ei pea kinnisasja, millel tarbijapaigaldis asub, omandaja sõlmima uut liitumislepingut, vaid

pooled saavad jätkuvalt tugineda varem sõlmitud liitumislepingule. Erandiks on KKütS § 10 lg 6

järgi olukord, kui muutub liitumispunkti asukoht, taotletakse tehniliste tingimuste muutmist või ei ole

säilinud tehnilist võimalust tarbijapaigaldise ühendamiseks.

KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma

kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et

tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. Kolleegium järeldab sellest, et

KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud.

21. Kolleegiumi arvates saab KKütS § 10 lg-t 6 kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast

mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise

õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta

kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20).

Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et liitumistasu ei ole hagejale makstud. Seega ei läinud kostjatele

eelneva põhjal üle ka liitumislepingust tulenevad õigused ega kohustused ja hagejal ei ole õigust

nõuda liitumislepingu pooleks mitteolevatelt kostjatelt liitumistasu. Liitumistasu saab liitumislepingu

alusel nõuda üksnes PÄK-ilt. Kui viimane ei ole liitumistasu maksnud, võib hageja liitumislepingu

VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. Kui PÄK on pankrotis ja haldur liitumislepingu täitmist ei

taga, võib hageja lepingu üles öelda pankrotiseaduse § 46 lg 5 teise lause järgi.

Seega on liitumistasu väljamõistmise hagi rahuldamata jätmine õige.

23. KKütS § 16 lg 1 p-st 3 tulenevalt on tarbijal õigus saada soojust üksnes kehtiva soojuse

müügilepingu alusel. Soojuse müügileping sõlmitakse KKütS § 11 lg 4 järgi aga liitumislepingu

alusel. Seega on kehtiv liitumisleping seadusliku soojuse tarbimise aluseks.

Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise

omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal seega ka alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega

soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda

võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu

maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi.

24. Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse

või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema

omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule.

III

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

26. Kuna hagi ja hageja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, jäävad kostjate menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi ka kostja II menetluskulud Riigikohtus hageja

kanda. Kuna kostja I ei ole kassatsioonimenetluse osaline (vt käesoleva otsuse p 16), ei ole alust jätta

tema võimalikke menetluskulusid Riigikohtus hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad nende

endi kanda. TsMS § 167 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda, kuid see ei välista

ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel (vt kolmanda

isiku menetluskulude hüvitamise kohta ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-182-13, p-d 11–14).

Kostjad võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse

jõustumisest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu