3-2-1-134-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi Sirje Suurvälja vastu 63 911 euro

64 sendi saamiseks ning Raimond Kesa vastu 63 911 euro

64 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-12278

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raimond Kesa ja Sirje Suurvälja kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

127 823 eurot 28 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

juhatuse liige Allan Parik

Kostjad Sirje Suurväli ja Raimond Kesa, mõlema esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-11-12278

muutmata, kuid muuta ja täiendada selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades Sirje Suurvälja ja Raimond Kesa

kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 31. mail 2013 tasutud kautsjon 1278 (üks tuhat kakssada

seitsekümmend kaheksa) eurot 24 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 18. märtsil 2011 hagi Sirje Suurvälja (kostja I) ja Raimond Kesa

(kostja II) vastu, paludes hageja kasuks välja mõista kostjalt I 63 911 eurot 64 senti ning kostjalt II

63 911 eurot 64 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Rae Kodu (laenusaaja) 21. märtsil 2007 laenulepingu

(laenuleping I), mille kohaselt oli laenu suuruseks 10 000 000 krooni. Laenulepingu I järgi oli intress

panga Eesti krooni laenude baasintress + 1,4% aastas, tagastamise tähtaeg oli 21. märts 2008, intressi

tuli tasuda iga kuu 21. kuupäeval. Laenusaaja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt. 18. märtsi 2011. a

seisuga on laenulepingust I tulenev võlgnevus kokku 604 208 eurot 96 senti.

Hageja ja OÜ Bluecom (pankrotis, endine ärinimi OÜ Salu Elamud) sõlmisid 23. veebruaril 2006

laenulepingu (laenuleping II), mille kohaselt oli laenu suuruseks 3 000 000 krooni. Laenulepingu II

järgi oli intress panga Eesti krooni laenude baasintress + 2,4% aastas, tagastamise tähtaeg oli

23. veebruar 2007, intressi tuli tasuda iga kuu 21. kuupäeval. 2. juunil 2006, 8. septembril 2006,

8. juunil 2007, 31. augustil 2007, 27. augustil 2007, 30. septembril 2007 ning 28. septembril 2007

sõlmisid lepingupooled lepingu lisad, mille järgi suurendasid laenu 12 925 000 kroonini,

intressimääraks oli panga Eesti krooni laenude baasintress + 3,1% aastas, laenu tagastamise tähtaeg

oli 1. veebruar 2008, samuti muudeti maksegraafikut. Laenusaaja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt.

10. veebruaril 2009 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Bluecom pankroti. 17. juuni 2011. a seisuga

on laenulepingust II tulenev võlgnevus kokku 370 580 eurot 32 senti.

21. märtsil 2007 sõlmisid hageja ja kostja I käenduslepingu, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt

OÜ-ga Rae Kodu laenulepingust I tulenevaid nõudeid kuni 1 000 000 krooni ulatuses. 8. juunil 2007

sõlmisid hageja ja kostja I lepingu lisa 1, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt OÜ-ga Bluecom

laenulepingust II tulenevaid nõudeid.

21. märtsil 2007 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt tagas käendaja

solidaarselt OÜ-ga Rae Kodu laenulepingust I tulenevaid nõudeid kuni 1 000 000 krooni ulatuses.

8. juunil 2007 sõlmisid hageja ja kostja II lepingu lisa 1, mille kohaselt tagas käendaja solidaarselt

OÜ-ga Bluecom laenulepingust II tulenevaid nõudeid.

Kostjad ei ole olenemata meeldetuletustest ja kostjaga II peetud läbirääkimistest võlgnevust tasunud.

Nõuded ei ole aegunud, kuna kuni OÜ Bluecom pankroti väljakuulutamiseni olid nõuded tagatud

pandiga (hüpoteek Tallinnas Veerenni 49/1, Veerenni 49/2, Veerenni 51/1 ja Varre 3 asuvatel

kinnistutel), mistõttu oli sellel ajal aegumine peatunud ning aegumine algas 10. veebruaril 2009.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ega tunnistanud esitatud nõudeid. Nad leidsid, et lepingust II tulenev

nõue on aegunud, kuna muutus sissenõutavaks 1. veebruaril 2008 ja hagi on esitatud 18. märtsil 2011.

Seega on aegunud ka nõue kostjate kui käendajate vastu. Aegumine ei ole peatunud ka

pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, kuna need ei ole alanud. Hageja ja kostja II on plaaninud pidada

läbirääkimisi, kuid toimunud neid ei ole. Samuti leidsid kostjad, et esitatud nõuded on täidetud, kuna

Heino Randmaa kui üks solidaarkäendajatest tasus 1 000 000 krooni.

3. Harju Maakohus jättis 9. jaanuari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja sõlmis nelja isikuga, sh mõlema

kostjaga käenduslepingu, mille järgi käendaja käendas põhivõlgnike laenulepingust tulenevaid

kohustusi kuni 1 000 000 krooni ulatuses.

Võlausaldaja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste

täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii

solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Kui ühiselt (nt samas

lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt

piiritletud kohustuse erinevaid osasid, tuleb eeldada, et sooviti käendada solidaarselt. Seega tuleb

eeldada sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust. Samas ei välista VÕS § 150

käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja

nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.

Nimetatud tõlgendus eeldab aga üheselt mõistetavat alust, nt käenduslepingu tekst, lepingute

sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Laenulepingu I p-dest 7.1.2–7.1.5 ning

laenulepingu II lisakokkuleppe nr 3 p-st 2 nähtub, et neli käendajat, sh kostjad, vastutavad lepingute

täitmise eest käendajatena samadel tingimustel. Samas ei nähtu nimetatust sõnaselgelt, et käendajad

vastutavad osavõlgnikena. Ka käenduslepingutest ei nähtu käendajate osavastutus. Seega olukorras,

kus sõnaselgelt ei ole kohustuse osade käendamine käenduslepingutes välja toodud, tuleb lähtuda

üldreeglist ning lugeda esitatud lepingud sõlmituks solidaarvastutusel VÕS § 150 mõttes. Kuna

Heino Randmaa on käenduslepingust tuleneva kohustuse täitnud, on käendajad, sh kostjad, samuti

kohustuse täitnud. Seetõttu puudub vajadus anda hinnang kostjate esitatud nõude osalise aegumise

vastuväitele.

4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista välja hageja kasuks kostjalt I 63 911 eurot

64 senti ning kostjalt II 63 911 eurot 64 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja leidis, et käenduslepingute sõlmimise eesmärk oli võimaldada hagejal esitada nõue iga kostja

vastu selle kostja suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses. Iga kostja vastutab tema suhtes kehtiva

vastutuse piirmäära ulatuses hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, mitte aga solidaarselt teiste

käendajatega. Seega on hagejal õigus nõuda igalt käendajalt 1 000 000 krooni ehk 63 911 euro

64 sendi tasumist.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud palusid

kostjad jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. mai 2013. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja

63 911 eurot 64 senti ning kostjalt II 63 911 eurot 64 senti. Maa- ja ringkonnakohtus kantud poolte

menetluskulud jättis ringkonnakohus võrdsetes osades kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines hageja asjaolule, et põhivõlgniku suhtes peatus aegumine

alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni pankroti väljakuulutamiseni asjaolu tõttu, et hageja

nõue põhivõlgniku OÜ Bluecom vastu oli pandiga tagatud (VÕS § 149 lg 5 ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 162). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda VÕS § 149 lg 5 tõlgendamine

koostoimes TsÜS §-ga 162 sellise järelduseni jõuda. Hageja käsitlusest jääb arusaamatuks, millal

nõude aegumine sellisel juhul peatub. Aegumine ei saa peatuda nõude sissenõutavaks muutumisega

ja lõppeda pankroti väljakuulutamisega, kui käendaja ei tee sissenõudjale VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud

tahteavaldust. TsÜS § 162 eeldab kokkulepet õigustatud ja kohustatud isikute vahel, sellist

kokkulepet ei ole asjas tuvastatud.

Hageja on ise tuginenud käenduslepingute p-s 4.7 sätestatule, mille kohaselt oli pangal õigus juhul,

kui panditud vara väärtus on väiksem võlaõigusliku lepingu alusel tekkinud panga nõudest

põhivõlgniku vastu, esitada nõue käendajate vastu, sh esitada hagi kohtusse ka enne nõude

rahuldamist pandi eseme arvel. Hageja esitatud väited OÜ Bluecom tagatiste väärtuse kohta hageja

nõuet ületavas ulatuses (vt I kd, tl 192) on vastuolus asjas esitatud laenulepingust tuleneva nõudega.

Hageja, võttes aluseks või usaldades põhivõlgniku väiteid vara väärtuse kohta, ei saa seetõttu

tugineda vaidluses sellele, milliseid võimalikke vastuväiteid oleks käendajad esitanud.

Samuti ei ole võimalik hageja esitatud kirjavahetusest kostja R. Kesaga ja väljatrükkidest külastuste

raamatust teha järeldust, et pooled pidasid läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 mõttes. E-kirjades ei ole

peetud läbirääkimisi nõude ega asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Kirjades ootab üks pool

konstruktiivseid lahendusi või ettepanekuid, kumbki pool neid ei esita, mingi konkreetse käendaja

kohustustega seotud asjaolu üle ei arutleta. Pigem tunneb käendaja muret maksehäire infos kajastuva

üle, lubab esitada lõpliku pakkumise, kuid selle tegemist ei nähtu. Hageja on tuginenud asjaolule, et

laenu tagastamise tähtpäevaks põhivõlgnikule OÜ-le Bluecom oli 1. veebruar 2008. Hageja ei ole

esile toonud, milliseid täiendavaid tähtaegu ta kostjatele andis nõude täitmiseks (I kd, tl 96). Seetõttu

ei ole need kontrollitavad ega ole võimalik väita, et nõude aegumine käendajate vastu peatus

TsÜS § 167 lg 2 alusel.

Lisaks tugines hageja 8. oktoobril 2012 täiendavas seisukohas asjaolule, et esitas 31. oktoobril 2008

avalduse kohtutäiturile täitemenetluse algatamiseks OÜ Bluecom vastu, paludes pöörata sissenõude

võlgnikule kuuluvatele ja OÜ-ga Bluecom sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kahele kinnistule. Hageja tugineb aegumise

katkemisele ja viitab Riigikohtu asjas nr 3-2-1-153-10 tehtud lahendi p-s 13 antud tõlgendusele, mille

kohaselt hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise

tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude

aegumise katkemine. Avaldusega täitemenetluse alustamiseks on tõendatud, et hageja esitas

31. oktoobril 2008 täitemenetluse algatamise avalduse. Ringkonnakohtu hinnangul leiab hageja

põhjendatult, et hageja nõude aegumine OÜ Bluecom vastu katkes alates 31. oktoobrist 2008 ja algas

uuesti nimetatud kuupäevast. Seega ei ole põhjendatud kostjate väited, et hageja nõuded kostjate

vastu OÜ-ga Bluecom sõlmitud laenulepingu alusel aegusid 2. veebruaril 2011. Nimetatud nõuded

oleksid aegunud 31. oktoobril 2011 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 159 lg 1). Kuivõrd hagi esitati 18. märtsil

2011, ei ole hageja nõue kostjate vastu aegunud. Kostjad ei ole väitnud, et hageja nõue käendajate

vastu, mis tulenes OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud laenulepingust, oleks aegunud. Seetõttu ei analüüsi

kohus hageja väiteid aegumise kohaldamise osas nimetatud äriühinguga sõlmitud laenulepingust

tulenevalt.

Hagi esitamise seisuga võlgnes OÜ Rae Kodu hagejale laenulepingu I alusel põhivõlgnevusena

358 584 eurot 40 senti, intressina 3673 eurot 14 senti ja viivisena 241 951 eurot 42 senti. Hagi

esitamise seisuga võlgnes OÜ Bluecom hagejale laenulepingu II alusel põhivõlgnevusena

254 136 eurot 25 senti, intressina 1677 eurot 20 senti ja viivisena 139 766 eurot 87 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti materiaalõigust, kui leidis, et kostjad

vastutavad solidaarvõlgnikena. Maakohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendamata, samuti ei ole

maakohus hinnanud hageja hagiavalduse 1. augusti 2011. a täienduses esitatud väiteid, mis seostuvad

kaaskäendaja täidetud nõudega (I kd, tl 93). Kuna poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel ei olnud

võimalik kindlaks teha, tuli lähtuda sarnase mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Riigikohus

on asjas nr 3-2-1-136-12 tehtud lahendi p-s 17 märkinud, et erinevateks tõlgendusteks saavad aluse

anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse

ulatus. Hageja esile toodud asjaoludest, s.o käenduslepingute eraldi sõlmimine iga kostjaga,

käenduslepingute p-st 4.4 tulenev täitmise ulatus (s.o põhivõlgniku põhi- ja kõrvalkohustused),

põhivõlgnike kohustuste suurus 23 miljonit krooni ning tagatiste ebapiisav suurus võimaldab väita, et

kostjad vastutavad igaüks käenduse maksimumsumma, ühe miljoni krooni ulatuses. Majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev mõistlik isik ei oleks andnud 23 miljoni krooni suurust ja hüpoteekidega

täielikult tagamata laenu kostjate väidetud tingimustel. Kuivõrd maakohus leidis põhjendamatult, et

kostjad vastutavad ühe miljoni krooni ulatuses solidaarselt, on ekslik ka kohtu järeldus, et

kaaskäendaja on täitnud kostjate kohustuse. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tuvastanud kostjate vastutuse hageja ees

osavõlgnikena ning ebaõigesti jätnud VÕS § 150 ja § 67 lg 1 kohaldamata. Käenduslepingute sisust

ning nende sõlmimise asjaoludest ei tulene, et kokku oleks lepitud käendajate osavastutuses, mistõttu

kehtib eeldus, et käendajate vastutus hageja ees oli solidaarne. Nii käenduslepingute sõlmimise aegne

kohtupraktika kui ka VÕS § 150 tõlgendus erialakirjanduses määratles käendajate vastutuse

kaaskäendajatena, mistõttu ei saa tekkida kahtlust selles, kuidas tuli käenduslepingute sõlmimise ajal,

21. märtsil 2007 käendajate vastutuse ulatust mõista. Ka hilisem kohtupraktika kinnitab kostjate

solidaarvastutust teiste käendajatega hageja ees, mistõttu on ringkonnakohtu lahend oluliselt

seadusega vastuolus. Käendajate osavastutuse saanuks kaasa tuua üksnes see, kui erinevates

käenduslepingutes oleksid käendajad käendanud erinevaid kohustusi või sama kohustuse erinevaid

osasid ning selles oleksid AS SEB Pank ja käendajad sõnaselgelt kokku leppinud. Eeltoodust

tulenevalt on väär ringkonnakohtu arvamus, et mõistlik isik oleks käenduslepingute sõlmimise ajal

pidanud aru saama nende sisust viisil, mis olnuks vastuolus nii kehtiva seaduse teksti, seaduse

autorite antud tõlgenduse kui ka kohtupraktikaga.

Ringkonnakohtu otsus käendajate vastutuse liiki käsitlevas osas on ka olulisel määral põhjendamata.

Nii käenduslepingute p 4.4 kui ka 4.6 kopeerivad VÕS § 142 lg-t 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 sõnastust

ning sätestavad käendaja vastutuse üldised alused – käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga

tagatava lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Seega ei ole tegemist kokkuleppega, mis

sisaldab käendajate osavastutuse sätestamist, samuti ei piiritle käenduslepingu p-d 4.4 ja 4.6

põhivõlgniku kohustuse osa, mida käendaja käendas. Asjas on hoopis tõendatud, et 2007. a lõpus

hindas professionaalne kinnisvarahindaja tagatisvara väärtuseks 51–53 miljonit krooni. Asjaolu, et

2008 alanud panganduskriis tõi kaasa kinnisvara väärtuse järsu languse, mistõttu ei katnud hilisemas

täitemenetluses müüdud vara väärtus AS-i SEB Pank nõudeid, ei saanud mõjutada AS-i SEB Pank

laenuotsuseid 2007. aastal. Seega on ringkonnakohus põhjendamatult käsitlenud hilisema

täitemenetluse käigus kinnistute müügist saadud tulemit selliselt, nagu oleks see peegeldanud AS-

i SEB Pank arusaama tagatisvara väärtusest käenduslepingute sõlmimise ajal. Ka hageja ise on

13. aprilli 2012. a menetlusdokumendis kinnitanud, et ta ei pööranud varem käendajate vastu nõuet

just sellel põhjusel, et pidas tagatisvara väärtust piisavaks. Loogiliselt ei ole seletatav, miks pidanuks

käendajad käendama kokku 4 000 000 Eesti krooni ulatuses OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom

(pankrotis) kohustusi, mille suurus oli 22 925 000 Eesti krooni. Järeldades, et kostjad vastutavad

hageja ees osavõlgnikena koos Heino Randmaa ja Rene Tammoga, on ringkonnakohus jätnud

täielikult tuvastamata selle, milliste OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom (pankrotis) kohustuste eest iga

käendaja siiski vastutab.

Seadusega on oluliselt vastuolus ringkonnakohtu järeldus, et hageja hüpoteekide sundtäitmisele

pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega OÜ Bluecom (pankrotis), s.o põhivõlgniku suhtes

katkestas hageja nõude aegumise käendajate suhtes. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-12-10 leiti, et

võlausaldaja nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu aeguvad eraldi, mistõttu saab käendaja vastu

esitatava nõude aegumistähtaeg peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide

vahel. Käendaja saab võlausaldaja nõudele esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, mis ei ole

samastatav VÕS § 149 lg-s 1 sätestatud põhivõlgniku vastuväitega. Asjaolud, mis võivad mõjutada

aegumistähtaja peatumist või katkemist võlausaldaja suhetes põhivõlgnikuga, ei mõjuta nõude

aegumistähtaja kulgemist käendajate suhtes. Solidaarvõlgnikuna on Heino Randmaa täitnud just

OÜ Rae Kodu kohustuse hageja ees. Isegi kui käendajad oleksid käendanud kahte erinevat kohustust

(s.o OÜ Rae Kodu ja OÜ Bluecom (pankrotis) kohustusi eraldi) piirsumma ulatuses, oleks igal juhul

OÜ Rae Kodu kohustus täidetud ning OÜ Bluecom (pankrotis) kohustuse täitmiseks esitatud hagi

aegunud.

Ringkonnakohus on rikkunud kostjate kaebeõigust, lahendades esimest korda hageja nõude aegumise

ringkonnakohtu otsusega. Kostjate hinnangul pidanuks ringkonnakohus seetõttu saatma asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule ega oleks ise saanud uue otsuse tegemisega aegumist esimest korda

lahendada.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostjate kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes muu hulgas selle üle, kas hageja nõue kostjate vastu, mis

tuleneb laenulepingust II, on aegunud.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõude aegumine põhivõlgniku OÜ Bluecom ja ka käendajate vastu

katkes alates 31. oktoobrist 2008, kui esitati avaldus täitemenetluse algatamiseks OÜ Bluecom vastu.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga.

Kostjad on põhjendatult leidnud, et väär on ringkonnakohtu järeldus, et hageja hüpoteekide

sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega OÜ Bluecom (pankrotis),

s.o põhivõlgniku suhtes, katkestas hageja nõude aegumise käendajate suhtes. Riigikohus on

18. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et nõude tunnustamine

pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde.

Võlausaldaja nõuete aegumistähtaeg põhivõlgniku ja käendaja vastu on erinev ka TsÜS § 159 lg 1

järgi, st ka aegumise katkemine põhivõlgniku suhtes täitedokumendi täitmiseks esitamisega ei mõjuta

käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Ringkonnakohus tuvastas, et laenulepingust II tulenevate

kohustuste täitmise tähtpäev oli 1. veebruar 2008 ning hageja esitas kostjate vastu nõude alles

18. märtsil 2011, st rohkem kui kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist (TsÜS § 146

lg 1). Seega on käendajate vastu esitatud nõue, mis puudutab põhivõlgnikuga OÜ Bluecom sõlmitud

laenulepingust II tulenevate nõuete täitmise eest vastutamist, ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude

järgi aegunud.

Kuna aga laenulepingust I tulenev võlgnevus oli 18. märtsi 2011. a seisuga 604 208 eurot 96 senti

(ületas seega kordades käendajate vastutuse maksimummäära), ei muuda laenulepingust II tuleneva

nõude aegumine käendajate vastu ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldust kostjatelt kui käendajatelt

kummaltki 63 911 euro 64 sendi väljamõistmise osas (vt otsuse p 13).

11. Kolleegium ei nõustu kostjate seisukohaga, et ringkonnakohus, lahendades hageja nõude

aegumist esimest korda ringkonnakohtu otsusega, pidanuks seetõttu saatma asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule ega saanud ise uue otsusega aegumist esimest korda lahendada.

Kolleegium märgib, et poolel on TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist

ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Praegusel juhul on

kostjad aegumisele tuginenud aga juba maakohtus. Hagejal oli võimalik maakohtus esitada oma

vastuväited ka aegumise kohaldamisele ning hageja on seda ka teinud. Samuti on kostjad saanud

võimaluse hageja vastuväidetele vastata.

12. Kolleegiumil ei ole alust muuta ringkonnakohtu järeldust, et praegusel juhul oli käendajate puhul

tegemist osavõlgnikega. Riigikohus on 27. novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 tehtud otsuse

p-s 17 leidnud, et kohustust käendanud isikute vastutus on võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse

põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte

kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas

lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks

nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid),

tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda

solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka

Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Erinevateks tõlgendusteks

saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava

kohustuse suurus.

Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud tõendid ja esiletoodud asjaolud – käenduslepingute eraldi

sõlmimine iga kostjaga, käenduslepingute p-st 4.4 tulenev täitmise ulatus (s.o põhi- ja

kõrvalkohustused), põhivõlgnike kohustuste ulatus 23 miljonit krooni ning tagatiste ebapiisav suurus

– võimaldavad lugeda tuvastatuks, et kostjad vastutavad igaüks käenduse maksimumsumma

1 miljoni krooni (63 911 euro 64 sendi) ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus

asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

13. Kuivõrd kostjad vastutavad VÕS § 63 lg 1 tähenduses osavõlgnikena OÜ-ga Rae Kodu sõlmitud

laenulepingust I tuleneva kohustuse täitmise eest ning 18. märtsi 2011. a seisuga oli laenulepingust I

tulenev võlgnevus kokku 604 208 eurot 96 senti, vastutavad kostjad käenduslepingutega kokku

lepitud maksimumsummade ulatuses, st mõlemad eraldi 63 911 euro 64 sendi ulatuses.

14. TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 4 alusel tuleb jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes

võrdsetes osades kostjate kanda.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostjate kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu