3-2-1-150-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-150-13

Määruse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi Kalju Kiviranna vastu

põhivõla 8072 euro 35 sendi ja viivise 2010 euro 2 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-31856

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalju Kiviranna määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood 10421629)

Kostja Kalju Kivirand, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-31856 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt 31. juulil 2013 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot ja

3. septembril 2013 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot Advokaadibüroole Natalia

Lausmaa.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 6. juulil 2011 Harju Maakohtule hagi Kalju Kiviranna

(kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista elektrienergia võla 8072 eurot 35 senti ja viivise

2010 eurot 2 senti.

Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud kostja kinnisasja elektrienergiaga varustamiseks võrgu- ja

elektrilepingu. Mõõtesüsteemi kontrollimisel 2. oktoobril 2009 avastati, et kostja tarbimiskohas

kasutatakse elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult, kuna arvesti ja peakaitsme vahele on

ehitatud mõõtmata ahel, millega varustatakse kostja elamut elektriga. Elektrituruseaduse (ELTS) § 68

lg 2 alusel on kostja kohustatud hüvitama võrguettevõtjale ja müüjale ebaseaduslikult kasutatud

elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse, mis määratakse majandus- ja kommunikatsiooniministri

15. mai 2007. a määrusega nr 34 kinnitatud korra (kord) § 4 lg 2 p 1 alusel. Kostjale esitati

11. oktoobril 2010 elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamise eest arve 9015 euro

99 sendi saamiseks. Tüüptingimuse alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% päevas.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei ole elektrienergiat ebaseaduslikult kasutanud. Kontrollimisel ei tuvastatud, et väidetavalt

ebaseadusliku ühenduse kaudu varustatakse elektriga kostja kinnistul asuvat elamut. Mõõtekappi on

ühendatud kahe kõrvuti asetseva elamu elektriühendus, mistõttu on võimalik, et ühenduse on loonud

ja seda kasutab muu isik. Ebaseadusliku elektritarbimise hulga arvutamise metoodika tulemusena

saadud elektrienergia tarbimise hulk ei moodusta tegelikku väidetavale ebaseaduslikule

elektritarbimisele vastavat hulka.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. jaanuari 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 8072 eurot 35 senti ning viivise hagi esitamise seisuga 2010 eurot 2 senti ja alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni päevas 0,1% tasumata põhinõudest, kuid mitte rohkem kui

põhinõue. Menetluskulud jäid kostja kanda.

4. Kostja esitas 13. veebruaril 2013 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi palus kostja anda talle menetlusabi

apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2013. a määrusega kostja taotluse käiguta,

kohustades teda esitama viie päeva jooksul määruse kättetoimetamisest vormikohase taotluse, teatise

majandusliku seisundi ja tõendite kohta. Määrus toimetati kostja esindajale elektroonilise andmebaasi

kaudu kätte 27. veebruaril 2013. Kostja esindaja esitas 4. märtsil 2013 ringkonnakohtule

menetlustähtaja pikendamise taotluse, paludes pikendada vormikohase taotluse esitamise tähtaega

9. märtsini 2013, kuna kostja viibib kinnipidamiskohas. 7. märtsil 2013 esitas kostja menetlusabi

taotluse, märkides oma vara ja kohustused ning selgituse, et tõendeid ei ole võimalik esitada

kinnipidamisasutuses viibimise tõttu.

6. Ringkonnakohus keeldus 13. märtsi 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja

jättis kostja menetlusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p-le 6 ning § 181 lg 1 p-le 2 tuginedes, et pole piisavat alust eeldada, et

menetlus oleks edukas. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse,

milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti rahuldamata tema

menetlusabi taotlus.

7. Riigikohus tühistas 12. juuni 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13 ringkonnakohtu

määruse osas, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kuna ringkonnakohus asus

kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel hindama tõendeid, ning saatis asja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

8. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

17. juuni 2013. a määrusega TsMS § 3401 lg 2 alusel käiguta ja andis kostjale tähtaja puuduse

kõrvaldamiseks, kohustades teda maksma riigilõivu 425 eurot kahekümne päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest. Ringkonnakohus hoiatas kostjat, et puuduse tähtajaks kõrvaldamata jätmisel

jäetakse kaebus menetlusse võtmata.

9. Kostja esitas 28. juunil 2013 ringkonnakohtule menetlusabi taotluse ja andmed enda ja oma

pereliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta, paludes ennast kogu riigilõivu tasumisest

vabastada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuli 2013. a määrusega kostja menetlusabi taotluse

rahuldamata ning andis talle riigilõivu tasumiseks tähtaja kakskümmend päeva määruse jõustumisest.

Määruse põhjenduste kohaselt lahendas ringkonnakohus 13. märtsil 2013 kostja menetlusabi taotluse,

jättes selle rahuldamata. Kuna kostja ei vaidlustanud menetlusabi andmisest keeldumist, on määrus

selles osas jõustunud ning kostja ei saa ringkonnakohtult uuesti menetlusabi taotleda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega anda talle menetlusabi.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostja ei või uuesti menetlusabi taotleda. 13. märtsil 2013

otsustas ringkonnakohus jätta menetlusabi andmata põhjusel, et kaebust ei võeta perspektiivituse tõttu

menetlusse. Riigikohus leidis 12. juuni 2013. a määruses, et ringkonnakohus ei võinud jätta

apellatsioonkaebust menetlusse võtmata perspektiivituse tõttu. Seega on menetluslik olukord

muutunud ning ringkonnakohus peab hindama, kas hageja vajab menetlusabi. Kostjal ei ole võimalik

korraga nõutud riigilõivu tasuda, kuna ta viibib kinnipidamisasutuses ning tal ei ole töötasu

vms sissetulekut. Ringkonnakohus ei võimaldanud kostjal tasuda riigilõivu osade kaupa.

12. Hageja ei ole määruskaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb ringkonnakohtu

määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi samale

ringkonnakohtule.

14. Ringkonnakohus jättis kostja menetlusabi taotluse rahuldamata põhjendusega, et ringkonnakohtu

13. märtsi 2013. a määrusega on jäetud tema menetlusabi taotlus rahuldamata ja kostja ei saa

menetlusabi uuesti taotleda. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.

Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2013. a määrusega nii kostja menetlusabi taotluse rahuldamata kui

ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata menetluse perspektiivituse tõttu (TsMS § 181 lg 1 p 2 ja

§ 637 lg 1 p 6). Riigikohus tühistas 12. juuni 2013. a määrusega ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a

määruse üksnes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise osas, sest kostja ei olnud

menetlusabi andmisest keeldumist vaidlustanud.

Kuna Riigikohus tühistas ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

määruse, ei olnud ringkonnakohtul alust jätta kostja menetlusabi taotlust rahuldamata ainuüksi

seetõttu, et varasema määrusega jäeti kostja taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus ei hinnanud

13. märtsi 2013. a määruse tegemisel kostjale menetlusabi andmise võimalikkust TsMS § 181 lg 1

p 1, § 182 lg 2 ja § 186 järgi. Selle määrusega keelduti kostjale menetlusabi andmast ainuüksi

põhjusel, et hagi tõendatuse tõttu puudub piisav alus eeldada menetluse edukust (TsMS § 181 lg 1

p 2).

Kuivõrd Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse, millega keelduti apellatsioonkaebust

menetlemast menetluse perspektiivituse tõttu, on menetluslik olukord muutunud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei piira menetlusabi taotlemist juhul, kui kõrgema astme kohus on

tühistanud lahendi, milles toodud põhjendused olid menetlusabi andmisest keeldumise aluseks.

Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda kostjale menetlusabi andmast, kontrollimata, kas

menetlusabi andmise tingimused on täidetud, kas esinevad abi andmise piirangud ning kas kostja

majanduslik seisund võimaldab talle menetlusabi anda (TsMS § 181 lg 1 p-d 1 ja 2, § 182 lg 2,

§ 186).

15. Kuna kostja on esitanud taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel

ning menetlusabi andmise otsustamisel tuleb mh hinnata apellatsioonimenetluse edukust, tuleb asi

saata uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta

rahuldamata, peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 andma talle tähtaja riigilõivu

tasumiseks.

16. Menetlusabi andmise taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamisega seotud menetluskulud

jaotatakse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1).

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud

tagastada kautsjoni oma esindaja advokaadibüroo pangakontole.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik