3-1-2-9-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-9-13

Otsuse kuupäev

15. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Anatoli Nikolajevi süüditunnistamises KrK §

101 p-de 5 ja 6, § 207 lg 1 ning § 207 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-47/99, Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari

2000. a kohtuotsus kriminaalasjas nr II-I-16/00 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

18. aprilli

2000.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anatoli Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta teistmisavaldus rahuldamata.

2. Jätta teistmisavalduse täiendus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anatoli Nikolajev tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsusega süüdi ja teda

karistati KrK § 101 p-de 5 ja 6 järgi eluaegse vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi üheaastase

vabadusekaotusega ja § 207 lg 2 järgi samuti üheaastase vabadusekaotusega. Liitkaristuseks mõisteti

A. Nikolajevile eluaegne vabadusekaotus. Karistuse kandmise alguseks loeti 20. aprill 1998.

1.1. Kriminaalkoodeksi § 101 p-de 5 ja 6 järgi tunnistati A. Nikolajev süüdi selles, et ta tappis

19. aprillil 1998 ajavahemikus 19.00 kuni 20.30 Kohtla-Järve linnas aadressil Xxxxx XX-XX asuvas

korteris püstolilaskudega oma elukaaslase J. E., lapseootel T. T. ning A. O. ja A. B.

1.2. Kriminaalkoodeksi § 207 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati A. Nikolajev süüdi selles, et ta kandis kaasas

ja kasutas 19. aprillil 1998 ebaseaduslikult püstolit TT ja kaheksat padrunit.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Nikolajevi

kaitsja advokaat Valli Murde ja kannatanu V. K. Kaitsja taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja

A. Nikolajevi õigeksmõistmist. Kannatanu taotles tsiviilhagi rahuldamist.

3. Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsusega tehti Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri

1999. a otsusesse täpsustused A. Nikolajevi alaealise poja edasise elu korraldamise ja kannatanu

V. K. tsiviilhagi osas. Sisuliselt jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kannatanu apellatsioon rahuldati

osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.

4. Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Nikolajev ja tema

kaitsja V. Murde. A. Nikolajev taotles kohtuotsuste tühistamist ja enda õigeksmõistmist, kaitsja aga

kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2000. a otsusega jäeti Viru Ringkonnakohtu

31. jaanuari 2000. a otsus muutmata ja selle peale esitatud kassatsioonid rahuldamata.

6. 10. septembril 2012 esitas A. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa teistmisavalduse,

milles taotleb Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a, Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari

2000. a ja Riigikohtu 18. aprilli 2000. a otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist Viru

Maakohtule uueks arutamiseks.

7. 3. detsembri 2012. a määrusega saatis Riigikohtu kriminaalkolleegium teistmisavalduse

KrMS § 370 lg 4 alusel Riigiprokuratuurile kontrollimiseks.

8. 10. juunil 2013 edastas Riigiprokuratuur Riigikohtule teistmisavalduse kontrollimise käigus

kogutud materjalidena tunnistajate I. S.-i, A. A. ja A. S.1 ülekuulamisprotokollid ning väljavõtte Ida-

Viru politseiprefekti 3. novembri 1997. a käskkirjast nr 41 toimikute loetelu ja nende

säilitustähtaegade kohta.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Kaitsja taotleb A. Nikolajevi kriminaalasja teistmist KrMS § 366 p 5 alusel ja esitas Riigikohtule

A. S.2 4. septembri 2012. a kirja. Selle kirja kohaselt olevat V. M. rääkinud A. S.2-le 1999. aastal, et

ta pidi J. E.-ga viimase tapmise päeval kokku saama. Kui V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja

juurde jõudis, nägi ta trepikojast väljumas kaht inimest, kellest kumbki polnud A. Nikolajev. Kui

V. M. seejärel korteri nr XX ukse taha jõudis ja selle avas, nägi ta nelja inimese laipa. V. M. lahkus

korterist ja helistas hiljem politseisse. 2000. aasta oktoobris leiti V. M. tapetuna. Kaitsja leiab, et

seega võis V. M. näha isikuid, kes panid toime J. E., T. T., A. O. ja A. B. tapmise. Seetõttu on kaitsja

hinnangul A. S.2 kirjast nähtuv info käsitatav uue asjaoluna, mis polnud kohtutel A. Nikolajevi

süüditunnistamise ajal teada ja mis toob seetõttu kaasa A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsuste

tühistamise. Kaitsja arvates tuleb kriminaalasja menetlus uuendada ja A. S.2 tunnistajana üle kuulata.

10. Lisaks märgib kaitsja, et A. Nikolajevi kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud I. S. kirjeldas

2012. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikule, kuidas kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid tema

suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks vägivalda, ja leiab, et teisteteva kriminaalasja

menetluses pandi toime kuritegu. See kuritegu on tänaseks aga aegunud. Kuna aegumise tõttu pole

võimalik kuritegu kohtuotsusega tuvastada, puudub KrMS § 366 p-s 3 sätestatud teistmise alus.

Pidades aga silmas, et A. Nikolajevile mõisteti karistuseks eluaegne vangistus, piirab nõue, mille

kohaselt tuleb kohtueelse menetleja ametniku kuritegu tuvastada kohtuotsusega, praeguses asjas

põhjendamatult süüdimõistetu põhiõigusi. Seetõttu tuleb KrMS § 366 tunnistada põhiseaduse

vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mille

ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole võimalik kohtuotsusega tuvastada, sest

see kuritegu on aegunud. Kohtueelse menetleja ametnike poolt I. S.-i vastu toimepandud kuritegu

võis mõjustada A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsuseid. Nimelt kuulati I. S. A. Nikolajevi

kriminaalasjas üle korduvalt. Kõikidel kordadel, st välja arvatud siis, kui kohtueelse menetleja

ametnikud tema suhtes vägivalda kasutasid, andis I. S. omavahel kokkulangevaid ütlusi. Juhul, kui

tunnistajat poleks sunnitud andma ühel korral muude ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, pidanuks

kohus lugema I. S.-i ütlused A. Nikolajevi käitumise kohta pärast laipade avastamist usaldusväärseks

ja neid kohtuotsuse tegemisel arvesse võtma. A. Nikolajevi käitumine pärast laipade avastamist,

milleks kohtuotsusega tuvastatu kohaselt olid vandumine, jalaga laua löömine, kapist raha võtmine,

amfetamiini ja telefoni äraviskamine ja korterist leitud passide kaasa andmine I. S.-ile, ei osuta

sellele, et just tema oleks kuriteo toime pannud.

11. Teistmisavaldusele esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross, kelle

hinnangul pole menetluse uuendamine A. Nikolajevi kriminaalasjas põhjendatud. Kokkuvõtlikult on

prokuröri seisukohad järgmised.

11.1. Ajalehes „Eesti Ekspress“ ilmunud artiklist ei nähtu ühtki uut asjaolu, mis ei olnud

kriminaalasja menetlevatele kohtutele kohtuotsuste tegemise ajal teada. Kohtud hindasid

A. Nikolajevi ja I. S.-i väiteid kohtuvälise menetleja ametnike poolse lubamatu surve kohta ning

leidsid, et need ei vasta tõele. Eeltoodust nähtuvalt puudub alus A. Nikolajevi kriminaalasja

teistmiseks isegi siis, kui kuriteo aegumistähtaeg ei oleks möödunud.

11.2. Kriminaalasja teistmiseks ei anna alust ka A. S.2 kiri, sest selles kajastatud kuuldused ei ole

käsitatavad uute asjaoludena KrMS § 366 p 5 mõttes. V. M. kuulati teistetava kriminaalasja käigus

tunnistajana üle ja tema ütlustele tugineti ka kohtuotsuste tegemisel.

12. Tuginedes KrMS § 3471 lg-le 2, esitas kaitsja 3. septembril 2013 teismisavalduse täienduse,

milles leiab, et alates 1. aprillist 2004 kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus sisalduv piirang, mille

kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes isikulise tõendiallika

usaldusväärsuse kontrolliks, ja asjaolu, et süüdistusest loobumine toob endaga kaasa õigeksmõistva

kohtuotsuse, väljendavad ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. A. Nikolajevit ei mõistetud

õigeks pärast prokuröri loobumist süüdistusest. Samuti tugineti tema süü tuvastamisel tema

puhtsüdamlikule ülestunnistusele ning tema ja mitmete tunnistajate kohtueelses menetluses antud

ütlustele.

Seega

on

A. Nikolajevi

suhtes

tehtud

kohtuotsused

vastuolus

kehtiva

kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega, mistõttu tuleb A. Nikolajev õigeks mõista või vabastada

karistuse kandmisest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 nimetab teistmise ühe alusena kriminaalasja õigeks

lahendamiseks muu olulise asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes

kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva

kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. A. S.2 4. septembri 2012. a kirjast sellist uut

asjaolu kolleegiumi hinnangul ei nähtu.

13.1. Teistmisavaldusele lisatud kirjas vahendab A. S.2 väidetavalt V. M.-i ütlusi selle kohta, et

19. aprillil 1998 nägi V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja trepikojast väljumas kaht inimest, kellest

kumbki ei olnud A. Nikolajev, ja seejärel avastas ta korterist nr XX nelja inimese surnukehad. Samas

sisaldavad kriminaalasja materjalid V. M.-i 20. aprilli 1998. a tunnistaja ülekuulamise protokolli,

milles V. M. kinnitas, et kui ta 19. aprillil 1998 kella 22.45 paiku koos V. L.-iga aadressil Xxxxx XX

asuva maja juurde jõudis, pidasid politseiametnikud neid kinni ja siis sai ta teada, et korteris on toime

pandud tapmine (vt I kd tl 93 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt on A. S.2 kirjas väidetavalt vahendatu

vastuolus V. M.-i poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütlustega.

13.2. Kriminaalkolleegium märgib, et olukord, kus isik on andnud kriminaalmenetluses tunnistajana

ütlusi ja kohtuotsuse jõustumise järel avaldab teavet, mis erineb oluliselt kriminaalmenetluses antust,

ei ole iseenesest vaadeldav muu olulise asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses. Vastasel korral oleks

loodud võimalus ühe ja sama kriminaalasja lõpmatuks menetlemiseks pelgalt ühe tunnistaja ütluste

järjepideva muutmise abil. See ei ole aga olnud teistmise aluste sätestamisel seadusandja eesmärgiks.

Vastupidi - juhuks, kui pärast kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et kohtuotsus rajaneb tunnistaja

valeütlusel, on KrMS § 366 p-s 1 nähtud ette eraldi teistmise alus. KrMS § 366 p 1 kohaselt on

teistmise aluseks kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise

kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest

tõlkest, dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest. Vaadeldes eeltoodust vaid tunnistaja

valeütlusega seonduvat, tuleb asuda seisukohale, et teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et

tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud

kohtuotsusega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud KrMS § 366 p-s 1 märgitud ega ka muus korras

asjaolu, et V. M. oleks andnud kriminaalmenetluse käigus valeütlusi.

13.3. Arvestades ülalmärgitut, ei ole A. S.2 kirjas sisalduv informatsioon käsitatav teabena

kohtuotsuse ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse kohta, mis tuleneks teise kohtuotsusega tuvastatud

tunnistaja valeütlusest, ega ka kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluna, mis ei

olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem

tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või A. Nikolajevi olukorra

kergendamise. Seega ei ole A. S.2 kirjas sisalduv teistmise aluseks ega saa kaasa tuua menetluse

uuendamist A. Nikolajevi kriminaalasjas.

14. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 3 näeb teistmise alusena ette kohtueelse menetleja

ametniku kuriteo, mis on toime pandud kriminaalasja menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega,

kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas. Kaitsja palub tunnistada

KrMS § 366 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja

ametniku kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole aegumise tõttu

võimalik kohtuotsusega tuvastada.

14.1. Kriminaalkolleegium on asunud varasemas praktikas seisukohale, et olukorras, kus kohtueelse

menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda

küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud

teistmise alusest saab rääkida eranditult vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses

kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas)

on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Veelgi enam - sellises olukorras ei saa teistmise alusena kõne

alla tulla ka muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. augusti 1996. a kohtuotsus asjas nr 3-1-2-2-96). Kolleegium ei näe võimalust viidatud lahendis

märgitud põhimõtetest irdumiseks ja märgib ühtlasi, et kuna seadusandja põhjendatud arusaama

kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega,

siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil. Vastupidine seisukoht on

selges vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi

olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

14.2. Vastuseks kaitsja taotlusele tunnistada KrMS § 366 osaliselt põhiseaduse vastaseks selgitab

kolleegium, et Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel

otsustava tähtsusega ning mille põhiseaduse vastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama

teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a

otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02,

p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri 2003 otsus kohtuasjas nr 3-

4-1-9-08, p 15).

14.3. Teistmisavalduses märgitakse, et kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid A. Nikolajevit

süüstavate ütluste saamiseks I. S.-i suhtes vägivalda, ja leitakse, et kui KrMS § 366 p 3 ei nõuaks

kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamist kohtuotsusega, tuleks A. Nikolajevi

kriminaalasjas menetlus uuendada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt selgitas I. S.

linnakohtu istungil, et A. Nikolajevit süüstavad ütlused andis ta kohtueelses menetluses seetõttu, et

talle avaldati survet ja nõuti A. Nikolajevi vastu ütluste andmist. Kohus märkis, et A. Nikolajevit

süüstavate ütluste andmise põhjuseks oli I. S.-i hirm, et teda ennast võidakse kahtlustada tapmises,

kuna ta oli sündmuskohal esimesena. Sel põhjusel luges kohus I. S.-i kõnealused ütlused

ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist välja. Samas luges kohus usaldusväärseks I. S.-i

need ütlused, milles ta kirjeldas laipade leidmist, A. Nikolajevi kutsumist J. E. korterisse ja A.

Nikolajevi käitumist pärast laipade avastamist, ning tugines nendele ka otsuse tegemisel (vt IV kd tl

206-207). Seega sõltumata asjaolust, kas vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes oleks tuvastatud

kohtuotsusega või sootuks tuvastamata, ei saanud ega saa see mõjutada A. Nikolajevi süüküsimuse

otsustamist.

14.4. Ülalmärgitust tulenevalt ei saa Riigikohtu otsus käesolevas teistmisasjas sõltuda menetleja

ametnike võimaliku kuriteo - vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste

saamiseks - aegumistähtaja möödumisest. Nimetatud põhjusel ei ole praeguse asja lahendamisel

asjassepuutuvad ka kaitsja väited KrMS § 366 osalise põhiseaduse vastasuse kohta. Seetõttu jätab

kolleegium kaitsja taotluse KrMS § 366 põhiseaduse vastaseks tunnistamise kohta läbi vaatamata ja

teistmisavalduse teistmise aluse puudumise tõttu rahuldamata.

15. Tuginedes KrMS § 3471 lg-le 2, esitas kaitsja 3. septembril 2013, seega ligi aasta pärast

teistmisavalduse esitamist, Riigikohtule ka teistmisavalduse täienduse. Selles leiab kaitsja, et

A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsused on vastuolus alates 1. septembrist 2004 kehtiva

kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega.

15.1. Seoses kaitsja nimetatud väitega märgib kolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguses tuleb

järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu

ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sama reegel kehtis ka enne 1. septembrit

2004 (Kriminaalmenetluse koodeks § 11 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka

praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt. Käsitledes küsimusi

kriminaalmenetlusõiguse ajalisest kehtivusest, on kriminaalkolleegium leidnud, et menetlusõiguse

ajalise kehtivuse põhimõte erineb põhimõtteliselt KarS §-s 5 sätestatud karistusõiguse ajalise

kehtivuse regulatsioonist. Karistusõigus lähtub Põhiseaduse § 23 lg-tes 1 ja 2 sisalduvast raskendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest.

Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei laiene

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 14).

15.2. Järgnevalt selgitab kolleegium, et KrMS § 3471 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus

esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule. Kolleegium märgib, et

kaitsja

seisukohad

A. Nikolajevi

suhtes

tehtud

kohtuotsuste

vastuolu

kohta

kehtiva

kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega ei kujuta endast väiteid õiguse tõlgendamise kohta

KrMS § 3471 lg 2 tähenduses, kuivõrd need pole seotud kaitsja teistmisavalduses esitatud

argumentidega ega ka prokuratuuri vastuses märgituga. Sisuliselt esitab kaitsja kohtuotsuste vastuolu

kehtiva menetlusõigusega iseseisva alusena A. Nikolajevi kriminaalasja menetluse uuendamiseks,

mistõttu viide KrMS § 3471 lg-le 2 on asjakohatu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette

võimalust juba esitatud teistmisavalduse taoliseks täiendamiseks väljaspool teistmisavalduse

esitamise tähtaega, mistõttu teistmisavalduse täiendus tuleb jätta läbi vaatamata.

16. Eeltoodu ja alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, §-st 371, § 350 lg 2 p-st 1 ja §-st 368, jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

A. Nikolajevi

kaitsja

teistmisavalduse

rahuldamata

ja

teismisavalduse täienduse läbi vaatamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris