3-1-1-89-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-89-13

Määruse kuupäev

1. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Karin Landi (Land) süüdistuses KarS § 184 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

7. märtsi

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-8856

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Karin Landi kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Leelet

Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi

2013. a otsused Karin Landi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti

temalt menetluskulude väljamõistmises ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel,

kuna süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi

vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a otsusega tunnistati Karin Land süüdi KarS § 184 lg 1 järgi

ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning 6 kuuks. Vastavalt KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jäeti mõistetud

karistus 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

2. K. Land tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas kohtueelsel uurimisel

tuvastamata ajal, kohas ja isikult pulbrilist ainet kogumassiga 0,073 grammi, mis sisaldas 0,0054

grammi puhast fentanüüli, s.o suures koguses narkootilist ainet. Omandatud narkootilist ainet hoidis

süüdistatav ebaseaduslikult enda valduses 31. jaanuarini 2012 kella 12.40-ni, mil see Tallinnas Xxx

XX-XX asuva korteri läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 Süüdistatava ütlustega on tõendatud kolme narkootilist ainet sisaldava fooliumvoldiku

omandamine. Samuti tõendavad kuriteo toimepanemist läbiotsimise protokoll, narkootilise aine

ekspertiisiakt, asitõendite vaatlusprotokoll koos fototabeliga ja karistusregistri teatis.

2.2 Läbiotsimisel võeti süüdistatavalt ära fentanüüli sisaldav pulber kogumassiga 0,073 grammi,

milles puhast narkootilist ainet oli 0,0054 grammi. Kirjanduse kohaselt on fentanüüli tavaline

narkojoovet tekitav annus intravenoosselt süstituna 0,05-0,2 mg. Seega piisab kümnele inimesele

narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 mg fentanüülist. Ka kuni 30. juunini 2005 kehtinud Vabariigi Valitsuse

määrusega nr 229 loeti fentanüüli suureks koguseks juba 0,002 grammi, s.o 2 mg. K. Landilt leitud ja

ära võetud narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt 27 inimesele, mille tõttu

on tegemist suure koguse narkootilise ainega KarS § 184 mõttes. Kuriteo pani süüdistatav toime

otsese tahtlusega, kuna ta teadis, et käitleb narkootilist ainet.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Landi kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes

taotles otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Põhjendatud pole kaitsja seisukoht, mille kohaselt tuleks KarS § 184 ja narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 jätta vastuolu tõttu

põhiseaduse §-dega 3, 10 ja 23 kohaldamata. Tulenevalt määratletuse nõudest peab seaduse sõnastus

olema võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata

õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Termini „narkootilise aine suur kogus“

määratlus on selgelt toodud NPALS § 31 lg 3 esimeses lauses. Arusaamatu on apellandi väide, et

suure koguse määratlus ei olnud normi adressaadile teo toimepanemise ajal selge. K. Land oli teadlik,

et ta käitleb fentanüüli ja sai temale esitatud süüdistuse sisust aru, kuid arvas, et tegemist on

narkootilise aine väikese kogusega. Sellest järeldub, et ta sai aru, millist kuritegu talle

inkrimineeritakse.

4.2 Kuigi apellant sellisele võimalusele ei osuta, väärib kaitsepositsioon tähelepanu eeskätt

koosseisueksimuse seisukohalt. Lahendamaks küsimust, kas K. Land viibis koosseisueksimuses,

tuleb hinnata, kui suurel määral temalt ära võetud narkootilise aine kogus suure koguse piirmäära

ületas. Maakohus leidis, et narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt

kahekümne seitsmele inimesele, lähtudes seejuures süüdistatava jaoks soodsaimast arvestusest.

Narkootiline aine oli pakendatud kolme fooliumvoldikusse ja K. Landi väitel vastas ühe voldiku sisu

ühele doosile. Tegelikult oleks ühe voldiku sisust piisanud narkojoobe tekitamiseks maksimaalse

võimaliku doosiga üheksale narkomaanile. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt on ta kogenud fentanüüli

tarvitaja, mille tõttu pole tema väide dooside võimalikust arvust usaldusväärne. Kuivõrd K. Landilt

äravõetud narkootilise aine kogus ületas suure koguse piiri mitmekordselt, ei viibinud süüdistatav

koosseisueksimuses KarS § 17 lg 2 mõttes. Asjaolu, et väga tugeva toimega narkootiline aine on

pakendatud väikesesse fooliumvoldikusse, ei tähenda, et tegemist on ühele inimesele mõeldud

ühekordse doosiga.

4.3 Riigikohtu praktikas on kinnistunud seisukoht, et kuigi narkootilise aine mõju tuvastamiseks on

vaieldamatult tarvilik eriteadmiste rakendamine, ei eelda kriminaalasja menetlemisel narkootilise

aine suure koguse tuvastamine tingimata ekspertiisi määramist, kui eelnevalt on tuvastatud

narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid narkootilise aine kohta võib saada erialasest kirjandusest

või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju

kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega pole tegemist ekspertiisiga selle

tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas

väljakujunenud nõuetele. Praeguses asjas osutas maakohus kasutatud allikale, s.t erialasele

kirjandusele. Kaitsja pole nende andmete õigsust kohtumenetluses vaidlustanud ega nimetanud

argumente, mille kohaselt ei vasta erialakirjanduse andmed tegelikkusele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. Landi kaitsja vandeadvokaat R. Ainla,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Prokurör ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid suure koguse fentanüüli käitlemist. Süüdistusakt

sisaldab paljasõnalist konstateeringut, et kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks puhtal

kujul 0,0054 grammist fentanüülist. Süüdistusaktis nimetatakse tõendina narkootilise aine

ekspertiisiakti, kuid toksikoloogiaeksperdi arvamus või muud andmed fentanüüli suure koguse

olemasolu tõendamiseks puuduvad. Pole ka ühtegi viidet muudele allikatele (nt erialakirjandusele).

Erialakirjandusele osutas kohus omal algatusel. Nõue, et prokurör peab süüdistusaktis

süüteokoosseisu objektiivseid asjaolusid tõendama, tuleneb KrMS § 7 lg-st 2, § 154 lg 2 p-st 4 ja

Riigikohtu praktikast. Kuna toksikoloogiaeksperdi arvamus või muu asjakohane tõend narkootilise

aine suure koguse kohta puudub, ei olnud kohtul õigust võtta seisukohta, millisest konkreetse

narkootilise aine kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele inimesele või kümnele

isikule.

5.2 Erialakirjanduse kõrval osutas maakohus Vabariigi Valitsuse määrusele nr 229, kuid viidet

kehtetule õigusaktile ei saa pidada asjakohaseks. Tugineda ei saa ka kohtupraktikale, kuivõrd

kohtuotsused pole õiguse allikad. Vääralt ja kontekstist välja rebituna tõlgendati Riigikohtu lahendis

asjas nr 3-1-1-96-11 toodud seisukohta, sest vaadeldavas asjas peeti selgelt silmas, et eriteadmisi

omav isik (ekspert) ei pea oma seisukohtade põhjendamiseks tingimata ise vastavaid uuringuid läbi

viima. Ta võib oma arvamuse põhjendamiseks viidata erialasele kirjandusele, anda seletusi või

esitada dokumente. Arvestades, et prokurör asjakohaseid tõendeid ei esitanud, ei saanud kaitsja ja

süüdistatav kaitseõiguse teostamiseks ise õigustavaid tõendeid esitada ega asjatundjat küsitleda.

Lubamatu on olukord, kus kohus tugineb tõendamiseseme asjaolu tuvastamisel konkreetse valdkonna

kirjandusele, asudes ise erialaseid teadmisi omamata hinnanguid andma.

5.3 KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 on vastuolus PS § 23 lg-ga 1, §-ga 3 ja §-ga 10.

Kõnealused sätted ei piiritle üheselt mõistetavalt narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure

kogusena ja mille käitlemine toob kaasa KarS § 184 sanktsiooni kohaldamise. Samuti ei anna need

normid kohtule selget juhist isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 järgi.

5.4 Ühtlasi puuduvad süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Korrektseks ei

saa pidada seisukohta, mille kohaselt peab narkootilist ainet käitlev isik alati arvestama, et enda

tarbeks narkootilist ainet käideldes võidakse talle esitada süüdistus suure koguse narkootilise aine

käitlemises ja seda olukorras, kus õigusaktidega on narkootilise aine suur kogus jäetud määratlemata.

Ei saa eeldada, et õigusakti adressaadil on eksperdi teadmised ja ta suudab narkootilise aine

omandamisel kohe puhta aine koguse kindlaks määrata. K. Land omandas narkootilist ainet enda

tarbeks, kuid ei eeldanud ega pidanudki eeldama, et ta omandab seda koguses, mis võib tekitada

joobe kümnele isikule. Kohtulikul arutamisel ja eeluurimisel jäeti tähelepanuta, et fentanüüli

manustatakse süstimise või aurustatud kujul sissehingamise teel. Sissehingamisel kulub aga joobe

saavutamiseks narkootilist ainet suuremas koguses, mida tuleb kindlasti arvestada.

6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kassatsioonivastuses kaitsja

seisukohtadega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokuröri

hinnangul on KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 põhiseadusega kooskõlas. KarS § 184

sätestab narkootilise aine suure koguse käitlemise karistatavuse. Suure koguse mõiste sätestab aga

NPALS § 31 läbi asjaolu, et sellest kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele

inimesele. Kirjeldatu on piisavalt selges määratletuse astmes, tagamaks karistatava käitumise

ettenähtavust. NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine

keelatud, v.a seaduses sätestatud juhtudel. Tulenevalt määratletuse nõudest peab seaduse sõnastus

olema küll võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata

õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelu

sisaldub sotsiaalministri määruse nr 73 lisas 1. Praeguses asjas kinnitas süüdistatav, et käitles

fentanüüli ja see oli mõeldud enda tarbeks. K. Land manustab enda väitel fentanüüli ja kanepit pikka

aega, ostes neid aineid erinevatelt müüjatelt. Võttes arvesse fentanüüli kangust ja ballastaine

sisalduse ennustamatust, peab käitleja vähemalt kaudse tahtlusega möönma, et ka kolmes

fooliumvoldikus võib narkootilist ainet olla kümnetele või isegi sadadele inimestele narkojoobe

tekitamiseks mõeldud koguses. Süüdistataval olnud narkootilisest ainest piisanuks joobe tekitamiseks

keskmiselt 41 isikule. Kassaatori mittenõustumine kohtu järeldustega kohtuotsuse tühistamise

põhjuseks ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et K. Land omandas ja valdas narkootilist ainet -

fentanüüli - sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,073 grammi, millest puhast narkootilist ainet oli 0,0054

grammi. Samuti pole vaidlustatud maakohtu järeldust, mille kohaselt on narkootilise aine käitlemine

tõendatud süüdistatava ütluste, läbiotsimisprotokolli, narkootilise aine ekspertiisiakti, asitõendite

vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabeliga. Lähtuvalt kassaatori taotlustest tuleb aga lahendada

küsimused sellest, kas KarS § 184 lg 1 ja NPALS § 31 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlas ning kas

süüdistatav käitles narkootilist ainet suures koguses. Sõltuvalt nendele küsimustele antavatest

vastustest on võimalik edasiselt hinnata, kas K. Landi süüditunnistamine ja karistamine KarS § 184 lg

1 alusel oli seaduslik.

8. Kaitsja arvates ei piiritle KarS § 184 koosmõjus NPALS § 31 lg-ga 3 üheselt mõistetavalt selle

narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure kogusena ja mille käitlemine toob kaasa

kriminaalvastutuse KarS § 184 järgi. Kolleegium kassaatori arvamusega ei nõustu.

8.1 KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine

lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt

määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning

milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt Riigikohtu

üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50). Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu

tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel

määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel

tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine

tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest

väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud

karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse

analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole

seaduses endas ette antud karistatavuspiire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a

otsus asjas 3-1-1-23-12, p 8.2).

8.2 Ringkonnakohus märkis õigesti, et karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu

kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole

määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi

dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi

sisustavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-14-03, p 13).

9. KarS §-s 184 nähakse ette vastutus narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses

ebaseadusliku käitlemise eest. Termin „narkootilise aine suur kogus“ kujutab endast normatiivset

koosseisutunnust, mis tuleb avada lähtuvalt NPALS 31 lg-s 3 sätestatud legaaldefinitsioonist. NPALS

§ 31 lg 3 esimese lause kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus,

millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. NPALS § 31 lg 3 teist lauset

tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse

aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus

sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07, p 13).

10. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et karistusseadustiku ja narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise

ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale

inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse

määratletusnõudega vastuolus ei ole. Õigusnormi adressaadi jaoks on nendes õigusaktides küllaldase

selgusega sätestatud see karistatavuspiir, millest alates on tegemist suure koguse narkootilise või

psühhotroopse aine, taime või seenega. Küsimus, kas isik teadis, et ta käitleb narkootilist või

psühhotroopset ainet, taime või seent suures koguses, ja käideldud narkootilise aine hulk on

tõepoolest suure koguse alampiiri lähedane, tuleb lähtuvalt konkreetses kohtuasjas tuvastatud

tehioludest vajadusel lahendada KarS §-s 17 sätestatud koosseisueksimust puudutavate reeglite

alusel.

11. Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja väitele, mille kohaselt asus maakohus

narkootilise aine suure koguse tunnuse omaalgatuslikul sisustamisel täitma prokuröri ja eksperdi rolli,

kuivõrd kõnealuse koosseisutunnuse tõendamise kohustus lasus hoopis prokuratuuril, kes suure

koguse kohta tõendeid ei esitanud.

11.1 Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14. Selle paragrahvi 1. lõike

kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri

menetlussubjektid. Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest

prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite

järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse

tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist

rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega, märkides, et

kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest ning et isikut süüstavate või

õigustavate

tõendite

esitamise

kohustus

lasub

kohtumenetluse

pooltel

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1).

11.2 Nagu eelpool märgitud, tuleb KarS §-s 184 sisalduva koosseisutunnuse „narkootilise või

psühhotroopse aine suur kogus“ sisustamisel lähtuda NPALS § 31 lg-st 3 ehk teisisõnu teha kindlaks,

kas käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt

kümnele inimesele. Vastavalt KrMS § 62 p-le 2 on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse

näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest johtuvalt tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel

juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. Kriminaalkolleegium

nõustub kaitsja väitega, et KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures

asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.

11.3 Praeguses kohtuasjas osutatakse süüdistusaktis süüdistust kinnitava tõendina muuhulgas

narkootilise aine ekspertiisiaktile, millele tuginevalt tuvastati narkootilise aine koostis ja puhta aine

kogus. Samuti nähtub süüdistuses toodud kuriteo asjaolude kirjeldusest, et vastavalt kohtupraktikale

piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 milligrammist fentanüülist. Tõendeid, mis

fentanüüli sellist mõju kinnitaksid, süüdistusaktis aga nimetatud ei ole. Vastavalt maakohtu istungi

protokollile soovis prokurör esitada kohtule täiendava tõendina toksikoloogia eksperdi vastust teises

kriminaalasjas esitatud järelepärimisele, mis puudutas erinevate narkootiliste ainete toimet ja selleks

vajalikke narkootiliste ainete koguseid. Tõendi esitamisel märkis prokurör, et ta ei peaks seda

esitama, kuna narkoasju lahendavad kohtunikud teavad neid koguseid niigi. Kaitsja seevastu leidis, et

kõnealune tõend oleks tulnud esitada varem ja maakohus keelduski tõendi vastuvõtmisest. Tõendi

vastuvõtmisest keeldumist prokurör apellatsiooni korras ei vaidlustanud. Vaatamata asjaolule, et

prokuröri esitatud tõendit kohtuistungil vastu ei võetud, leidis maakohus, et K. Landile süüksarvatav

kuritegu on tõendatud, kuna temalt leitud ja äravõetud fentanüüli kogusest oleks piisanud vähemalt

27 inimesele narkojoobe tekitamiseks. Nimelt on kirjanduse andmete kohaselt fentanüüli tavaline

narkojoovet tekitav annus intravenoosselt süstituna 0,05-2 mg. Seega piisab kümnele inimesele

narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 mg fentanüülist (Olaf H. Drummer, The Forensic Pharmacology of

Drugs of Abuse. Great Britain, 2001).

11.4 KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid

asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud

tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja

kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uuritud, rikkus maakohus

kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud

kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohus pole kaitsja apellatsiooni väidetele selles osas

sisuliselt vastanud, mis kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist.

12. Kriminaalkolleegium märgib, et tuvastamaks, millist narkootilise aine kogust oleks vaja selleks,

et põhjustada narkojoovet vähemalt kümnele inimesele, on tarvilik eriteadmiste rakendamine, kuid

senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei eelda see tingimata kriminaalasja

menetlemisel aine mõju uurimist ekspertiisi vormis, kui tuvastatud on narkootilise aine koostis.

Vajalikke andmeid võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on

kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus.

Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt

peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele, millest tulenevalt on võimalik, et vajalikke

andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Alates

1. septembrist 2011 on võimalik selle küsimuse lahendamiseks kaasata asjatundja kooskõlas

KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 8 ja 2. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Eeltoodu tähendab, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel

võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise

aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja

ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja

arvamusele. Kolleegiumi arvates ei saa narkootilise aine suure koguse olemasolu tõendada pelgalt

viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid

teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti

pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei

ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.

Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus

narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu

mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse.

13. Kuivõrd praeguses asjas pole kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid, mis võimaldaksid

tõsikindlalt rääkida süüdistatava poolt suure koguse narkootilise aine käitlemisest ja selliste tõendite

esitamise tähtaeg on mööda lastud, millest tulenevalt poleks kirjeldatud rikkumine ka kriminaalasja

uuel arutamisel enam kõrvaldatav, puudub alus jaatada K. Landi käitumise vastavust KarS § 184 lg 1

objektiivsetele tunnustele. Seetõttu pole ühtlasi võimalik analüüsida kõnealuse kuriteokoosseisu

subjektiivsete tunnuste täidetusega seonduvaid kassaatori väiteid. Edasiselt vajab siiski kontrollimist,

kas süüdistatava käitumine võib vastata KarS § 183 lg 1 tunnustele.

14. KarS § 183 lg-s 1 nähakse ette vastutus narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses

ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku

valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil. K. Landile esitatud süüdistuse

kohaselt inkrimineeritakse talle narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist ja valdamist.

Fentanüüli edasiandmist või vahendamist või edasiandmise eesmärgi olemasolu talle süüks arvatud

pole. See tähendab, et välistatud on süüdistatava vastutus ka KarS § 183 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest.

15. Kuna K. Landi tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes

kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes. Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS §

274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s

1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei

sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest

johtuvalt on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne

seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Kolleegiumi hinnangul võivad K. Landi

käitumises ilmneda väärteo tunnused, sest narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslik

omandamine ja valdamine on karistatav NPALS § 151 alusel. Arvestades süüdistuses kirjeldatud teo

toimepanemise aega ei ole väärteomenetluse alustamine ka aegumise tõttu takistatud (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-52-12, p 18).

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 274 lg-st 1 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi

2013. a otsused K. Landi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti temalt

menetluskulude väljamõistmises ja lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel. Kaitsja

kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

17. K. Landi kaitsja esitas 2. oktoobril 2013 kell 21.34 taotluse valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb vastavalt KrMS § 189 lg-le 2

ning § 306 lg 1 p-le 14 taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu

siirdumist nõupidamistuppa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas

nr 3-1-1-70-08, p 10). Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses

kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel

kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata.

Erandiks on näiteks olukord, kus õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses

nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui

vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 16). Kuna praeguses

asjas määrati kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade, taanduste ja muude taotluste esitamise

tähtajaks 2. oktoober kell 9.00 ja eelpool kirjeldatud erandlikku olukorda ei esine, tuleb taotlus

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg